pronto.ee

See asi Savisaare maaostuga Rae vallas on tegelikult üsna huvitav. Huvitav pole mitte niivõrd ostufakt ise, vaid pigem see, kuskohas täpselt need kaks krunti asuvad: nimelt kohe Kalevi tootmishoone kõrval.

Arvestades siin mõningasi eelnevaid sahkerdusi K-ruudaga, milledest tuntuimatest üks päädis Kohtla-Järve Keila-Joa majaga ning teine kohukestega ei imestaks ma põrmugi, et mõni aeg pärast selle maa 25 miljoniga omandamist tekib Kalevil või mõnel teisel K-ruuda firmal hirmus vajadus selle järele ja tükike vahetab taaskord 40 miljoni eest omanikku. Ja pärast räägib peakohuke kõigile, et ta on lihtsalt sitaks kõva ärimees.

Masendav äripraktika, ütlen ma. Tramaeivõi!

Olgu siis nii. Palts peab oma kabineti kiiremas korras vabastama ning meeri auraha lahkudes valvurile jätma. Selleks korraks on tema lõbu läbi. Küsimus on nüüd selles, et kes tema asemel pehmesse nahktugitooli maandub. Savisaar on kohe esimene kandidaat, mis kõigile esimese hooga pähe karga. Teise hooga tekib aga küsimus, et milline Savisaar? Tallinn on ju praegu nende perefirma. Kas Edgar on nõus oma majandusministri portfelli loovutama (sest kahel kohal ta ju enam istuda ei saa)? Loodame siiski parimat: ehk läheb karikas seekord mööda ning Vilja ei saa meie meeriks.

Ma hakkan siia jooksvalt erinevat statistikat üles riputa. Esimese asjana tuleb informatsioon valimisaktiivsuse kohta:

Teise asjana toon ma välja sugude jaotumise kandidaatide vahel. Hiljem panen juurde ka sugude jaotus valituks saanute lõikes:

Nagu näha on naiste osakaal järjest kasvanud.

Seda pilti Tallinna jagamisest on ilmselt kõik näinud, kuid ajaloolistel põhjustel paneme ka selle siia ülesse:

Kell kaheksa suleti kõik valimisjaoskonnad ning häälte lugemine on alanud. Tänud kõigil, kes minu poolt hääletasid ja õigupoolest ka tänud kõikidele, kes kohukeste poolt ei hääletanud. Kui aga kasvõi üks mees, kes hääletamas ei käinud tihkab edaspidi linnaisasi kiruda, siis ma ei tea mis ma teen. Paistab, et täna sai kõik, mida meil senini pühaks peetud tuima näoga käimlasse visatud ja vesi peale tõmmatud. Kui just ime ei ole sündinud. Kohevarsti saame teada.

Muide, kelle kuradi tainapea idee oli Collinsi lisakontsert täna teha. Täna on meil VALIMISPÄEV! Lind ka ei tohiks meil praegu niisama siristada, aga ei … mõningastele kodanikele pole kodanikukohuse täitmine piisavalt oluline ettevõtmine ja selle asemel lastakse pööbli meeleheaks mingil kiilakal vanamehel lõõritada. Pähh!

Minu nimi on Tanel Raja (980), ma kandideerin Tallinna Kesklinnas.

Asjakohased kanded, mis iseloomustavad minu seisukohti (uuendatakse kui uut materjali sugeneb):

Valimisküsimused
Sepa kahurikuul
Härrased vannutamata mehed

Minu leht Postimehe valimismasinas

Täiesti uskumatu kui küündimatud mõned mehed võivad olla. Ma räägin antud juhul selles parandusest, mida kevadest saadik proovitakse läbi suruda ja mis lubaks riigikogu liikmel volikogusse kandideerida. Õigukantsler on asjale oma hinnagu andnud, president on selle paranduse kaks korda tagasi lükanud ja nüüd lõpuks andis ka riigikohus oma lõpliku otsuse ja ikka on kisa kui palju.

Põhilised sõnavõtjad selles valdkonnas on kohukesed ja oravad. Mõlemale ei meeldi ajastus. Ajastus on tõepoolest veidike ebasobiv, kuid arvestamata ei saa jätta ka tähtaegadega. Nimelt menetluse jaoks määratud neli kuud saab riigikohtu jaoks läbi nädala-paari pärast läbi ja selles valguses see nii väga absurdne enam ei tundugi. Gräzin suutis isegi nii jabura ideega lagedale tulla nagu riigikohtu kohtusse kaebamist, väites, et see justkui kohtleks osasi kandidaate ja valijaid ebaõiglaselt. Sarnast sorti sõnavõtuga esines eile ka Savisaar.

Minu jaoks on see ikka täiesti masendav põhjendus iseenda jultumuse vabandamiseks. Nimelt kandideerivad nii oravad, kohukesed kui RP tegelased täiesti tuima näoga, kuigi seadus ei ole jõustunud, kõik hinnangud viitasid kohe sellele, et see ka ei jõustu ning IKKA panid tüübid oma nimed kirja. Kui see kuidagi ebaõiglane on, siis just parteidi ende poolt ja kodanike vastu, kuna ükski eksisteeriv seadus ei lubanud kandidaate kirja pannes kahel kohal istuda. Teisisõnu ei tasuks Gräzinil siin parem lõugu mitte laiutada, sest ise nad omale selle jama kokku keerasid.

Mõnes mõttes on mõistetav, miksneed kolma parteid proovisid seda seadusemuudatust läbi suruda. Kõigi kolme partei “usaldusväärsete”, kuid samas ühiskonnas silma paistvate tegelaste pink on võrdlemisi lühike. Pidi ju RP Toompealt oma raskekahurväe alla tooma, et linnas oma soovi läbi suruda, sest enamus selle hetke RP volikogu liikmetest ei soovinud kohukestega ühte heita. Näiteks Rahvaliidul selle probleemi pole, kuna nemad arendavad oma süsteemi suhteliselt laiapõhjaliselt. Sotsid paistavad samuti oma nimesi usaldavat, samuti Isamaa. Eks näis millega see tsirkus lõppeb.

Asjadel on kalduvus lahenda, kui sa nendega piisavalt kaua ei tegele. Nii ka seekord — Robert Jordani mammutsarja “Wheel of Time” 11. raamat (“Knife of Dreams“) tuli välja. Mul on olemas osad 1-10, seega peaks omale ka selle soetama. Huvitav on sealjuures asjaolu, et väidetavalt on tegu eelviimase osaga.

Lähen surfan natuke raamatupoode mööda, ehk on see meilegi müüki tulnud. 10-nda osa ma ostsin Apollost näiteks.

SubClub oli koht internetis kust sai filmidele tõmmata eestikeelseid subtiitreid. Nüüd seda enam pole, sest EAKO on seal kallal käinud ning sellel lehel ilutseb Kadri Järve allkirjaga teatis.

Wolli on selle teema üsna üksipulgi läbi võtnud, seetõttu ma ise siin pikalt seletamat ei hakka. Ma ainult lisaks omalt poolt juurde, et SubClubi näol oli tegu altpoolt tulnud initsiatiiviga, mille üks vähetuntud lisaväärtus oli puhtpraktiline — mida rohkem on eestikeelsust meie ümber, seda kauem meie keel vastu peab. Mine lugege Wolli jutt läbi ja avaldage oma arvamust. Võimaluse korral rusikaga EAKO ninameeste lauale virutades.

Minut.ee-s käib samuti sel teemal kõvem andmine.

See kord valitakse meil rahvaesindajad kohalikesse omavalitsustesse esimest korda neljaks aastaks (varem kolmeks) ja sellega koos tekib küsimus, et miks neli aastat on parem kui kolm? Kui päris aus olla, siis mina küll selleks erilist põhjust ei näe. Inimesed rabelevad korra, saavad järje peale ja siis on neli aastat hooletu. Isegi eriti pingutama ei pea.

Huvitav oleks aga selline süsteem, kus iga aasta valitakse rotatsiooni korras ümber näiteks veerand volikogu liikmetest. Mida see endaga kaasa tooks?

• Poliitikud nõretaksid mett peaaegu aastaringselt
• Poliitspämmi tuleks vähem ja see oleks kvaliteetsem, kuna iga aasta ei jõua keegi selle alla raha loopida
• Tänavad oleks korras
• Tuima vastasseisu oleks vähem, kuna kõik teavad, et kui nende vägikaikavedu tundub rahvale nõme, siis juba mõne kuu pärast võib juhtuda, et jõuvahekorrad volikogus muutuvad
• Valituks võib saada oluliselt pisema investeeringuga. See avab võimalused väiksematele meestele
• Need jaburad rahvaküsitlused ei tuleks kellelegi pähegi
• Tagasivalimise hirmus oleksid poliitikute teod mõistlikumad ja linnarahvale kasulikumad
• Valimine ei käiks ainult paari prominendi vahel. Millised oleks valimised siis, kui näiteks ühegi partei tippoliitikud ei saaks kandideerida, kuna lihtsalt pole nende kord

Võib ju väita, et see tekitab inimestele lisakohstusi kuid kas see on ikka nii jube? Mina pean näiteks päevas mitu korda tualetti külastama ja väga ei kurda kuna kasu on ilmne. Teine asi on see, et meil on nüüd ju e-valimised, mis asja omakorda lihtsustavad. Kui inimesed enda heaolu nimel ka hääletada ei suuda, siis saab põhjuseks olla ainult laiskus — nii laisk, et külmaga väriseda kah ei viitsi.

Huvitav, kas selline süsteem haagiks paremini ja paneks masinavärgi jõulisemalt tööle?

Paartuhat aastat tagasi tagasi piiras Rooma Sürakuusa linna. Laiemale avalikkusele on see paik tuntud ühe tema kuulsama kodaniku järgi kelleks oli Arhimeedes. Viimane oli valitseja sõjaline nõuandja ja aitas kaitsjaid ründajate vastu. Ühe vahendina mida ka tasutas oli mingi “põletusklaas” selleks, et päikese abiga Roomlaste laevadele tuli otsa pista.

Paljud on seda pidanud legendiks, mille taust on enam kui küsitav. Siiski on see sündmus piisavalt adekvaatselt dokumenteeritud. Mida sellest arvata? Mythbustersi mehed proovisid selle peal oma kätt, kuid tulemused jätsid soovida ning nad kuulutasid, et see müüt ei pea vett.

Hulk MIT-i üliõpilasi aga ei rahuldunud sellega. Kui enamus neist arvas, et kogu see asi läheb mokka otsustasid nad siiski seda asja uuesti katsetada. Esimese asjana otsustati, et tõenäoliselt pruugiti lihtsalt suurt hulka peegleid. Kuid kas sellest on küll, et laev põlema pista?

Poisid läksid poodi, ostsid 127 tavalist peeglit (tegelt osteti neid rohkem, aga kaks tükki läksid katki), sihtisid need laevamaketi peale ja vau! laev võttis tuld. Loomulikul oli kogu lugu veidi komplitseeritum, kuid sellest saate te lugeda siit.