pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Joe Abercrombie: Before They Are Hanged

“We should forgive our enemies, but not before they are hanged” – Heinrich Heine

Kui ma peaksin välja pakkuma mõne teise autori raamatu millega seda lugu võrrelda, siis pakuksin ma välja Neil Stephensoni “Cryptonomiconi”: mõlemad on paksud raamatud, kus justkui midagi ei toimu ja ometigi on mõlemat raske enne viimase leheni jõudmist käest panna.

Oma olemuselt jätkab see eelmises raamatus, “The Blade Itself” toimuvat. Varem mööda ilma laiali pillutatud tegelased on nüüd jagatud kolme rühma: praeguseks koloneliks ülendatud Collem West ja Dogman tegelevad Uniooni vaenlastega põhjas, Sand dan Glokta lõunas ning kolm ülejäänud põhitegelast (Üheksa Sõrmega Logen, Ferro Maljinn ja Jezal dan Luthar) suunduvad maailmas serva kõiki probleeme lahendavat hõbekuuli tooma.

Tegelastest tõenäoliselt suurima arengu teeb oodatult läbi Jezal, ülejäänud jätkavad laias laastus oma esialgset liini: Glokta on naiivne, paranoiline ja küüniline ning samal ajal kulissidetaguse nööritõmbaja jaoks sobiv mees sobivas kohas. Ferro on endiselt ksenofoobne võõramaalane, kellel on raskusi enam-vähem kõige mõistmisega, West teeb Anglandis kõige kiuste karjääri ning Logen ja Dogman on endiselt Logen ja Dogman.

Kui jätta kõrvale mõned veidrad tööõnnetused (näiteks paistab, et kirjanikuhärra arvates vibud “tulistavad”) siis torkab selles raamatus nagu eelmiseski silma autori oskus maailma värvikalt lugejani tuua minetamata samas huumoritaju. Ühte või teistpidi on hindeks kindel viis koos tõdemusega, et Abercrombie on oma debüütromaanist alates kindlustanud ennast fantaasiakirjanduse elavate klassikute nimistus ning see raamat ei tee midagi mis seaks selle väite kahtluse alla.

Heinrich Weinberg: “Tõrkeotsing”

Heinrich Weinberg: "Tõrkeotsing"

John Scalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiates mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega. Kahjuks on “Tõrkeotsing” klassikaline näide sellest.

Kuid ärgem tõtakem sündmustest ette. Selles raamatus on midagi mis seda lugema sunnib — tal on tõeliselt hea süda, rütm ning autoril on ilma igasuguse kahtluseta potentsiaali jutuvestjana. Ma vaagisin päris pikalt kas lugu väärib hinnet kolm või neli ja otsustasin siis lõpuks nelja kasuks — pika miinusega kuid ikkagi neli.

Lugu ise leiab aset alternatiivses lähituleviku Eestis mis on tükk maad suurem kui praegune. Tõsi, seal ümber on mingi ajaloo udujutt millest proovitakse kõikide aset leidvatele sündmustele justkui selgitust leida, kuid paraku on see kohati nii ebausutav, et teeb haiget. Õnneks paistab autor oma nõrkusest ajaloolasena ka ise aru saavat ja sellel pikemalt ei peatu.

Esialgu tundub, et tegemist on paljulubava tehnotrillerina, mis läheb millegipärast pisitasa enne lõppu üle üsnagi keskpäraseks kriminulliks. Kuigi nagu ma ennist mainisin on Weinberg osavalt suutnud sündmuste arengu kaasahaaravana hoida (Eesti kirjanduses on see väga kõva pluss ja kaalub üle terve kuhja miinuseid — sellest ka neli) olen ma natuke pettunud — ta oleks justkui keset lugu otsustanud, et ta tahaks hoopis teist raamatut kirjutada ja jätab sellest tingituna alustatud teemapüstitused ripakile. Osa neist jäävadki lõpuni lahendamata, osale leitakse lahendus vahetult enne lõppu kuidagi ülejala, kiirustades. Isegi raamatu nimi, “Tõrkeotsing”, on üks nendest.

Teine asi, mis raamatu juures häirib on keelekasutus: see on lihtsakoeline, puine ning ebaloomulik. Keset jutuvada on võimatu aru saada kes täpselt mida ütleb (peale Alvini sisemise hääle, kes räägib teistsuguse šriftiga). Asjale ei aita teps mitte kaasa ka see, et osa raamatut on kirjutatud minaformaadis ja osa on piiratud temavormis (tavaliselt ühe uurija silmade läbi). Kuna kõik tegelased mõtlevad, räägivad ja toimetavad täpselt identselt, raske on vahet teha kes täpselt mida parasjagu teeb ning sõnavalik kriibib samuti kõrva.

Viimase suure veana tooksin välja, et autor unustab aega-ajalt jutuvestmise (milles ta tegelikult on tugev) ja hakkab lihtsalt infot edastama. Sellised infolõigud, mida jagu pea igale teisele lehel on igavad, liigsed ning need oleks toimetaja võinud lasta lihtsalt välja rookida. Kui autori arvates on lugejal mingit teavet vaja, tuleks see edastada jutuvoo sees.

Mis toob meid tagasi narratiivi juurde. Narratiiv on hea ja tundub, et loo edenedes areneb ka autor kirjanikuna, mis on samuti hea. Lisaks jätab raamat lõpuks nõnda palju teemasi lahtiseks, et sinna poleks mingi probleem jätk kirjutada. Sellise, mis seletaks lahti miks selle loo nimi ikkagi on “Tõrkeotsing” ja mitte näiteks “Lugu Alvini raskest kuid sündmusterohkest elust”.

PS. Asi oleks ilmselt palju põnevam olnud kui oleks selgunud, et vähemalt üks Alvinitest oli tegelikult kloon.

Joe Abercrombie: The Blade Itself

“The Blade Itself” (maakeelse nimega “Raud ise”) on uue põlve low fantasy kirjatükk: vähe maagiat, pole ei haldjaid ega päkapikke ning kui verd valatakse siis voolab seda pangede kaupa. Tegemist on “The First Law” (“Esimese seaduse”) triloogia esimese raamatuga.

Kuna selle raamatu põhiline eesmärk on kokku viia põhilised tegelased ning tutvustada maailma, ei ole ilma olulisi detaile välja lobisemata võimalik suurt midagi sellest rääkida. Sestap piirdun ma põhiliste tegelaste kelle toimetamisi jälgitakse kirjeldamisega.

Üheksa Sõrmega Logen on meie mõistes viiking kellel on must minevik ja veel mustem saladus hingel. Ta on kõikidest jutuliini tegelastest üllatuslikult kõige intellektuaalsem ja küpsem ning ta üritab tõsimeeli oma minevikuga lõpparvet teha. Paraku minevik pole temaga veel lõpetanud.

Jezal dan Luthar on kerglane keigarist snoob, kelle tõenäoliselt ainukeseks väärtuseks on see, et tegemist on ühe parima mõõgamehega linnas (kui mitte kogu maailmas).

Sand dan Glokta on invaliidist inkvisiitor, kes veel mõne aasta eest oli täpselt nagu Jezal: kerglane keigarist snoob, mõõgamees. Pärast vaenlaste kätte vangi langemist ja kahte aastat järjepanu piinamist on temast jäänud järele inimvare. Ta on naiivne, kuningale jäägitult ustav ning kohati lapsik, samas sadistlik, kartmatu ning küüniline. Ta boss manipuleerib temaga järjekindlalt.

Ferro Maljinn on ksenofoobne harimatu lõunamaallasest kõrilõikaja. Tundub, et elu on talle järjekindlalt jaganud järjest halvemaid kaarte ja samas tundub, et ta on ise enamustes oma probleemides süüdi. Ta ei taha tegemist teha ülejäänutega ning ülejäänud ei taha tegemist teha temaga. Ometigi tundub, et ta vereliinis on midagi sellist mis muudab ta järgnevate sündmuste jaoks hädavajalikuks.

Logeni semud. Raamatu alguses läks Logen oma meeskonnast lahku. Ta arvas, et nad on hukka saanud ja nood arvasid temast sama. Ometigi on nad elus ja üritavad maailma enda paremat äranägemist mööda paremaks teha.

“The Blade Itself” on Joe Abercrombie esikromaan ja see lennutas autori silmapilk fantaasiakirjanduse absoluutsesse tippu. Seda täiesti mõjuval põhjusel. Hindeks kindel viis.

James S. A. Corey: Persepolis Rising

James S. A. Corey: Persepolis Rising

“The Expanse” sarja eelnevate raamatute sündmused on leidnud aset pea vahetult pärast eelmise raamatu lõppu. “Persepolis Rising” on selle koha pealt erand: möödunud on 30 aastat ja väravate võrgustikus asuvad 1300 maailma on praeguseks hetkeks ühel või teisel määral koloniseeritud ning pinged erinevate olulisemate fraktsioonide vahel paistavad olevat laabunud.

Ja miks ei peakski, sest pärast Maa pommitamist jõudis kõigile äkki kohale, et sellest terroriaktist ei võitnud lõppude lõpuks mitte keegi kaotasid aga kõik. Analoogsete katastroofide ning väravate ülekoormuse ära hoidmiseks on asutatud Transpordiliit, mis oma olemuselt on segu ÜRO-st ja Ida-India kompaniist ja mis kõikide suureks üllatuseks on talle pandud kohustustega edukalt toime tulnud. Kuni …

Kuni eelmisest raamatust saati blokeeritud olnud Loconia väravast tuleb teade, et sealne isevalitseja ja endine Marsi laevastikuadmiral Winston Duarte saadab teate, et tema saadik on teel. Kõik naeravad, arvates, et ta on oma üksikul planeedil igavusest sõgedaks läinud kuid kui väravast väljub hiiglaslik laev mis paistab olevat segu inimtehnoloogiast ja protomolekulide loojate omast kaob naerjate naljatuju kui peoga pühitud. Duarte kuulutab ennast universumi direktoriks, tema üksainus sõjalaev purustab mitu ühendatud laevastiku ning kõik kokkulepped lakkavad kehtimast.

Kuid nagu ikka on territooriumi hõivamine lihtne, erinevalt selle hoidmisest. Ja loomulikult on sündmuste keskel vananev korvett “Rocinante” koos oma vananeva meeskonnaga kes nagu ikka ei suuda teps mitte oma käsi teki peal hoida.

Tegemist on sarja tippu kuuluva raamatuga, sündmused edenevad jõudsas tempos ning seda on raske käest panna enne kui epiloog loetud. Hindeks kindel viis.

Brandon Sanderson: “Legion: Lies of the Beholder”

Tegemist on kolmanda ja omamoodi triloogiat lõpetava looga Legioni tsüklist, mille kohta Sanderson ise on öelnud, et ta lähitulevikus tõenäoliselt Stephen Leedsi toimetamiste juurde tagasi ei pöördu. Raamat ise on lühiromaani pikkusega ja ilmus üheaegselt nii eraldi teosena kui koos kahe esimese Legioni jutuga kogumiku formaadis (tasub soetada just see versioon, kuna kogumik on vaid pisut kallim kui eraldi raamat).

Stephen Leeds on Leegion. Ta põeb veidrat vaimuhaigust, mis on ta isiksuse lõhestanud erinevateks täiendavateks minadeks, kes on tajutavad vaid talle ja tema teistele egodele. Iga tema aspect on mingi valdkonna spetsialist ja üheskoos moodustavad nad supergeeniuse: J.C. on klassikaline märulikangelane kes ulatab abikäe siis kui asjad lähevad füüsiliseks, Tobiase pädevusvaldkonnaks on ajalugu, Ivy on psühhiaater, jne.

“Legion: Lies of the Beholder” lahkab Leedsi aspektide olemust, nende tekkimist ja kadumist. Läbivaks teemaks on lisaks digiajastu, täpsemini virtuaalne reaalsus ning kuidas see haakub tema vaimse olukorraga. Raamat ei nõua otseselt eelneva kahe looga tuttav olema, aga see on rangel soovituslik, kuna neid refereeritakse jooksvalt ning korra tuleb mängu isegi esimesest raamatust tuttav fotoaparaat.

Personaalselt meeldis see raamat mulle tõenäoliselt kõige rohkem, olles vähemalt sama hea kui esimene ja oluliselt parem kui teine. Viis, kuigi väikese miinusega — jutt libises liiga kiirelt ühelt teemalt teisele ning oleks võinud natuke rohkem asju süvitsi lahata.

James S. A. Corey: Babylon’s Ashes

Kui “The Expanse” sarja kaks esimest raamatut keerlesid suuresti protomolekulide ümber, kolmas raamat rääkis väravate ilmumisest ja neljas Iluse nimelise planeedi koloniseerimisega seotud raskustest, siis see ja eelmine raamat jutustavad loo Vabast Armaadast. Suures plaanis oleks võinud need kaks isegi üheks paksuks raamatuks kokku kirjutada.

Marco Inaros külvab endiselt kaost ning on viinud asjad nii kaugele, et praktiliselt kõik reaalsed jõud Päikesüsteemis on otsustanud talle otsa peale teha. Ometigi pole see niisama lihtne, sest pisitasa hakkab selguma tõsiasi: ta on kõigest karismaatiline fassaad tegelikele niiditõmbajatele. Viimaste huvi ei ole mitte niivõrd võit, vaid konfliktiga kaasnev segadus, sest sogases vees, teatavasti, näkib kõige suurem kala.

Kuigi see raamat jätkab eelmises elustatud, on see üksjagu nõrgem ning asise asjatamise asemel klopitakse liiga palju sõnavahtu. Millest on kahju. Hindeks seega nõrgapoolsem neli.

Brandon Sanderson: Skyward

Brandon Sanderson on kujunenud omamoodi kvaliteedimärgiks, turvaliseks kirjanikuks kelle lugusi võib lugeda igal ajal ja igast asendist. Seda raamatut paraku ei saa.

Tegemist on nimelt selgelt lastele mõeldud raamatuga, asjaolu mis valmistas mulle esimese hooga palju meelehärmi — ma seadsin lootused liiga kõrgele. Asjad juhtuvad liiga kiiresti, liiga meelevaldselt ja liiga juhuslikult, et olla tõsiseltvõetavad. Sündmuste areng on ühel või teisel tasemel kaugele ette näha ning kuigi traditsiooniline puänt tuleb ilmselt enamusele lugejatest üllatusena, ei olnud selleni viiv sündmuste jada kaugeltki nii nauditav kui näiteks The Stormlight Archive sarjas. Kui tegemist oleks täiskasvanutele mõeldud teosega, hulguks hinne kusagilt 2 – 3 vahel, lasteraamatu formaat annab siiki palju andeks, mistap lõpuks jäigi hindeks 4 pika miinusega.

Lugu räägib hädamaandumise teinud laevastiku järeltulijatest, kes üritavad kaitsta planeeti mida teatava regulaarsusega ründavad mingid müstilised kurjamid väljaspoolt. Inimesed on elanud pikka aega koobastes ja alles viimasel ajal hakanud vastu panema, sest on leidnud aparaadi millega lennumasinaid toota.

Spensa on raamatu peategelane, kes leiab tehisintellektiga lennumasina, mis paistis olevat taevast alla pudenenud juba tükk aega varem kui inimesed planeedile sattusid. Koobastes valitseb teatavat sorti fašistlik diktatuur mis on ta ammu surnud isa kurjategijaks tembeldanud ning sellest tingituna on ka tema põlu all. Neiu on aga äksi täis ja võtnud nõuks kõige kiuste leida viis oma isa süüst puhtaks pesta ja lennukooli pääseda. Aga see kõik ei ole põrmugi lihtne ning alternatiivse plaanina on ta samal ajal koos ühe semuga putitanud leitud M-Boti nimelist kosmoselaeva.

James S. A. Corey: Nemesis Games

“The Expanse” sarja viies raamat on märkimisväärselt (ja seda heas mõttes) teistsugune kui neli eelnevat. Kui kaks esimest osa rääkis sellest kuidas Rocinante meeskond üheks tiimiks sulas paralleelselt protomolekuli looga, kolmas tõi sisse kosmoseväravad ja neljas rääkis ühe uue planeedi koloniseerimisega seotud raskustest, siis “Nemesis Games” mõjub nagu järsk käiguvahetus; senini suhteliselt väärikal sammul liikuv lugu sööstab paigalt.

Loo alguses läheb peategelaste laev pikemasse remonti ja eneselegi ootamatult on nad Tycho baasis kus enamusel meeskonnal pole oma vaba ajaga midagi asjaliku peale hakata. Sestap võtavad praktiliselt kõik peale kapteni puhkuse ning lähevad oma kunagi ripakile jäänud otsi kokku tõmbama: Amos läheb Maale, Alex Marsile ja Naomi kuhugi Vöö sügavusse tänu millele on nad sündmuste alguseks üle kogu Päikesesüsteemi laiali pillutatud. Ning seekordsed sündmused on Sündmused suure S-ga.

Täiesti ootamatult kerkib süsteemi poliitilisel maastikul uus mängija, Marco Inaros, karismaatiline revolutsionäär kelle minevik on seotun Naomiga. Tema loodud organisatsioon Vaba Armaada lööb sassi kõik seniajani kehtinud jõujooned ning taaskord on külvatud tuule silmas tormi lõikamas vaid üks laev: Rocinante.

Olles läbi lugenud ka järgmise raamatu võin ma ilma igasuguse kahtluseta öelda, et tegemist on kõige parema seniajani ilmunud “The Expanse” looga. Me saame rohkem teada peategelastest ja erinevate piirkondade elust-olust, me näeme paari poliitilist tormi ja seda kui habras tasakaal kõikide osaliste vahel kogu aeg on olnud. Ja me saame näha suurekaliibrilisi muudatusi pärast mida ei jää vanast korrast kivi kivi peale.

Ehk teisisõnu: kui selles sarjas mõni raamat peaks väärima maksimumpunkte, siis nomineeriks ma just “Nemesis Games”-i. Kindel viis.

Film: “Star Wars: The Force Awakens”

Tähelepanu! Järgnev arvustus sisaldab viiteid Tähesõdade filmi seitsmendale episoodile. Edasi lugeda omal riisikol.

Pärast seda kui Disney omandas 4 miljardi dollari eest õigused kõigele Tähesõdadega seonduvale ei raisanud firma hetkegi ning kuulutas välja uue triloogia. Kuna episoodid 1 – 3 olid pea universaalselt maapõhja manatud võtsid fännid selle uudise vastu kerge lootusega südames, sest tähendas ju omaniku vahetus ka tootja vahetust.

Nüüd kus esimene film on pea kaks nädalat kinodes olnud ning selle kassa ületanud miljardi dollari künnise, võib öelda, et lavastaja J.J.Abrams on suutnud tabada originaalse triloogia olemuse ning loonud väärika jätku loole mida juba üle kolme aastakümne on oodanud. Ta on suutnud uude episoodi üle tuua kõik mis töötas.

Ning paraku ka selle mis ei töötanud.

Nagu arvata oli ei lõppenud kuuenda episoodi lugu peoga Coruscantil. Imeeriumi sõjamasinal polnud vähimatki tahtmist saba jalge vahele tõmmata ja koju sörkida, pealegi tähendas Imperaatori hukk lihtsalt uue juhi esilekerkimist. Ehk siis suures plaanis ei muutunud impeeriumi elanike jaoks midagi.

Tähesõdade heade traditsioonide kohaselt hakkavad sellegi filmi sündmused hargnema kõrbeplaneedil, kus valgetes turvistes rünnakrühmlased nahutavad kõiki kes nendega koostööd ei soovi teha. Nagu eelminegi kord on “heade” pool saanud enda valdusesse tundliku sisuga informatsiooni ning nagu eelminegi kord satub see üpris süütu välimusega droidide valdusesse.  Nagu eelminegi kord on ka selle filmi pikka kasvu antagonist rõivastatud musta, kannab maski ja räägib plekise häälega. Darth Vaderi kopeerimiseks on muide mõjuv põhjus, millel paraku pikalt ei peatuta; tundub, et see lugu saab olema järgmise filmi läbivaks teemaks. Adam Driveri pool esitatud Kylo Ren on üsna unikaalne segu segadusse aetud noorest mehest ja südametust tapamasinast. Kui originaalses triloogias muutus Jõu tumeda poole tõmme tänu kättemaksujanule Lukele painajaks, siis selles filmis tõmbab peamist pahategijat hoopis vastaspool, pakkudes rahu ja harmooniat mida ta oma sisimas tegelikult otsib. Märkimata ei saa jätta ka seda, et kui neljandas episoodis lasti Surmatäht tükkideks päraluugist sisse visatud üksiku torpeedoga, on selle filmi ekvivalendil umbes sama katastroofilise tasemega disainiviga.

Algses triloogias kasutatud motiivide kordusi kohtab läbi kogu filmi, kuid õnneks on sinna vahele pikitud ka piisavas koguses originaalset materjali. Pealegi, korra see kõik ju töötas.

Kuid Jõu heleda poole kutse pole ainult antagonisti probleemiks. FN-2187 kes juba filmi esimestes stseenides ristitakse ümber Finniks, on üks nendest valgetes turvistes rünnakrühmlastest, kelle võitluskaaslane tema käte vahel sureb ja paneb teda mõtlema elu põhiliste väärtuste ümber ja erinevalt Kylost ei kõhkle ta Impeeriumi jäänustest lahku löömast. See stseen, kus ta seda teeb toob esile ka filmi põhilise nõrkuse: kahte tundi on surutud pisut liiga palju, sündmused näivad kohati toimuvat ilma igasuguse põhjuseta. Näiteks  see pooltevahetus ei oleks tundunud ennatlik, kui FN-2187 oleks käsust hoidumise tõttu sõjatribunali alla saadetud. Kuna tema otsene ülemus nõudis ta relva ülevaatust, siis võimalik, et filmi pikendatud versioon see nii ka on; päris paljudele ebaloogilistele sündmuste arengutele on võimalik anda loogiline teekond kui sellel pisut pikemalt peatuda.

Ning see viib meid filmi kõige suuremate probleemide juurde: paraku mitte kõigi ebaloogilisi kohti ei ole võimalik lisamaterjaliga vastuvõetavaks maitsestada. Näiteks täiesti kohatult üles mukitud ja maitsekalt kostümeeritud vaene kodutu prügikoguja Rey, kes vaatamata sellele, et teda polnud kunagi ühegi töötava kosmoselaeva ligi lastud osutus täiesti seletamatutel asjaoludel sektori parimaks mehhaanikuks. Kui jedide tulevikutunnetus aitab seletada kuidas nad on ilma treeninguta osavad relvade ja lennumasinatega, siis ootamatu kompetents valdkondades mis nõuavad spetsiifilist koolitust ja pikaajalist kogemust trivialiseerib kasvõi Anakini (Darth Vaderi) pikaajalist padawanistaatust. Kuna Rey taustast pole suurt midagi teada võib oletada, et mingil määral peatutakse sellel järgmistes filmides, kuid kahju on juba tehtud. Juhiks siinkohas tähelepanu sellele, et analoogset tegelaskuju on võimalik esitada ka tunduvalt tõepärasemalt, vaadates näiteks Mad Maxi Imperaator Furiosa poole.

Päris paljud arvustajad on kommenteerinud, et kuna originaalses triloogias oli peategelased valged mehed, siis tundis J.J. Abrams tungivat vajadust midagi selles valdkonnast teha ning lõi ülekompenseerimisega Rey näol Mary Sue (seletamatult ülikompetentse tegelase kes päästab päeva oma maagiliselt omandatud supervõimetega). Kuigi tõmmunahaline John Boyega (Finn) kannab oma rolli täies mahus välja ei seleta see samas miks Gwendoline Christie poolt esitatud kapten Phasma oli kirjutatud totaalseks mökuks? Muide, põnev kõrvalseik: pärast seda kui Finn sai omale kõrtsidaami käest lasermõõga sattus ta oma endise relvavenna otsa, kes talle mõõgaduellil korralikult nuuti andis. Internet tunneb seda tegelast koodnimetuse all TR-8R (TRAITOR — ehk “reetur”. Tegemist on tema ainukese sõnaga enne Finni kallale tormamist). Vähemalt see võitlussteeni oleks võinud ju Phasmale jätta … Samuti kahandab Rey tõsiseltvõetavastu Kylo Reni täiesti arusaamatu kompetentsikadu Finni ja Reyga võideldes: filmi alguses polnud tal vähimaidki probleeme plasmanoole õhus peatamisega ning kuni episoodi lõpuni välja heitis ta kangelasi nagu kaltsunukke vasakule ja paremale. Isegi enne duelli algust polnud tal haavatuna probleeme Rey kuuse otsa lennutamisega ning ometigi kui väike tõuge oleks muutnud kõik sai ta ikkagi haledalt kitli peale.

Ühest ebameeldivast kõrvalseigast ei saa samuti mööda minna. Godwini seadus ütleb, et sedavõrd kuidas diskussioon pikeneb kasvab tõenäosus, et varem või hiljem tuuakse sisse võrdlus natside või Hitleriga. Ning selle laiendus ütleb, et kes iganes selle sisse toob on diskussiooni kaotanud. Juudi päritolu J.J. Abramsi vimm natside vastu on ühest küljest mõistetav, kuid teisest küljest kujutades Esimest Ordut natsidena (Kylo Reni kiiver, kindral Huxi (selle filmi ekvivalent originaalse triloogia suurmoff Tarkinile) kõne, läbiv parafernaalia) kahandab oluliselt tema esitatud kuvandi tõsiseltvõetavust. See motiiv on ülekasutud, okei?

Kui tuleme tagasi algusesse: filmis on kahtlemata suur hulk katstroofilise suurusega auke, millest osa kaetakse loodetavasti pikendatud versiooniga ja osa järgmise episoodiga. Sellele vaatamata on tegemist kui mitte väga hea filmiga, siis keskmisest paremaga. Kui nendesse eelpoolnimetatud aukudesse väga ei süvene on tegemist võrdlemisi ladusa klassikalise muinaslooga sellest kuidas vaene kodutu laps avastab, et ei ole sugugi nii vaene ja nii kodutu kui alguses paistab. Ta võtab ette eepilistest kirjandusteostest tuttava “kangelase rännaku” ning seisab silmitsi erinevate takistustega. Teel kohtub ta Suure Õpetajaga (kelleks on ilmselt Luke Skywalker) ja Suure Vaenlasega ning lõpuks kui kogu lootus paistab olevat tuhmunud teeb ta midagi ennekuulmatut ja võidab. Seitsmes episood ei sisalda kogu seda lugu, kuid algus on tehtud.

PS. Kuigi film on täis ülekompenseerimisi, tulid kõige paremini esitatud rollid kolmelt “valgetelt mehelt”: Harrison Ford (Han Solo), Adam Driver (Kylo Ren) ja Domhnall Gleeson (kindral Hux). Eks näis, kas ka seda motiivi jätkatakse.

Jim Butcher: “Storm Front”

Kui võtta 2 osa Harry Potterit, 2 osa Spenserit ning 1 osa Sam Spadet (“Malta pistrikust”) ning segade seda nõus kus on varem hoitud erinevat muud fantaasia ja õuduskirjandust, segada tainas ning papargoogivormiga teha sellest mehikese, siis selle mehikese nimi oleks Harry Dresden, Dresdeni toimikute peategelane. Harry on üheaegselt nii võlur kui eradetektiiv, kellel on alalõpmata näpud põhjas ning ühe või teise allilma (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) tegelasega kana katkuda. Lisaks on Harry ka paras irvhammas ning ainuke maag kelle reklaam on telefonikataloogis üleval.

Lugu hakkab nagu heale detektiiviloole kohane pihta peateglase büroos. Nagu sellistel puhkudel kombeks on peateglasel taaskord näpud põhjas ning kiirelt tuleb leida mingisugune ots, et pääseda kontoripinnalt välja tõstmisest. Ning nagu sellistel puhkudel kombeks astub kontorist läbi ähmi täis daam, kes vajab korraliku tasu eest hädasti abikätt oma kadunud abikaasa leidmiseks. Ja nagu sellistel puhkudel ikka pole kõik nii nagu see esmapilgul paistab.

Laias laastus on tegemist klassikalise detektiivilooga, kuhu on ohtralt pikutud maagilisi elemente. Raamatus kohtuma enamuste tähtsamate tegelastega ning külastame kohti kuhu igapäevaselt ei satu. Harry peab lahendama korraga mitu omavahel põimuvat juhtumit mille keskel paistab olevat eriti võimas sorts.

Kuigi raamat on trigeeriv on see samas suhteliselt primitiivselt kirjutatud ja tunda on, et tegemist on autori ühe esimese raamatuga. Narratiiv on tugev kuid hüplik, tegelased ja nende motiivid on tihtipeale kahedimensionaalsed ning halvas ladina keeles koostatud loitsud parimal juhul naeruväärsed. Samas on kontseptsioon ise võrdlemini originaalne ning potentsiaal arenguks selgelt tuntav (olles lugenud sarja järgnevaid osi võin kinnitada, et autori tase on liikunud igas järgnevas raamatus selges tõusujoones). Sestap hindeks neli, aga pika miinusega.

Pages:123