Tähelepanu! Järgnev arvustus sisaldab viiteid Tähesõdade filmi seitsmendale episoodile. Edasi lugeda omal riisikol.
Pärast seda kui Disney omandas 4 miljardi dollari eest õigused kõigele Tähesõdadega seonduvale ei raisanud firma hetkegi ning kuulutas välja uue triloogia. Kuna episoodid 1 – 3 olid pea universaalselt maapõhja manatud võtsid fännid selle uudise vastu kerge lootusega südames, sest tähendas ju omaniku vahetus ka tootja vahetust.
Nüüd kus esimene film on pea kaks nädalat kinodes olnud ning selle kassa ületanud miljardi dollari künnise, võib öelda, et lavastaja J.J.Abrams on suutnud tabada originaalse triloogia olemuse ning loonud väärika jätku loole mida juba üle kolme aastakümne on oodanud. Ta on suutnud uude episoodi üle tuua kõik mis töötas.
Ning paraku ka selle mis ei töötanud.
Nagu arvata oli ei lõppenud kuuenda episoodi lugu peoga Coruscantil. Imeeriumi sõjamasinal polnud vähimatki tahtmist saba jalge vahele tõmmata ja koju sörkida, pealegi tähendas Imperaatori hukk lihtsalt uue juhi esilekerkimist. Ehk siis suures plaanis ei muutunud impeeriumi elanike jaoks midagi.
Tähesõdade heade traditsioonide kohaselt hakkavad sellegi filmi sündmused hargnema kõrbeplaneedil, kus valgetes turvistes rünnakrühmlased nahutavad kõiki kes nendega koostööd ei soovi teha. Nagu eelminegi kord on “heade” pool saanud enda valdusesse tundliku sisuga informatsiooni ning nagu eelminegi kord satub see üpris süütu välimusega droidide valdusesse. Nagu eelminegi kord on ka selle filmi pikka kasvu antagonist rõivastatud musta, kannab maski ja räägib plekise häälega. Darth Vaderi kopeerimiseks on muide mõjuv põhjus, millel paraku pikalt ei peatuta; tundub, et see lugu saab olema järgmise filmi läbivaks teemaks. Adam Driveri pool esitatud Kylo Ren on üsna unikaalne segu segadusse aetud noorest mehest ja südametust tapamasinast. Kui originaalses triloogias muutus Jõu tumeda poole tõmme tänu kättemaksujanule Lukele painajaks, siis selles filmis tõmbab peamist pahategijat hoopis vastaspool, pakkudes rahu ja harmooniat mida ta oma sisimas tegelikult otsib. Märkimata ei saa jätta ka seda, et kui neljandas episoodis lasti Surmatäht tükkideks päraluugist sisse visatud üksiku torpeedoga, on selle filmi ekvivalendil umbes sama katastroofilise tasemega disainiviga.
Algses triloogias kasutatud motiivide kordusi kohtab läbi kogu filmi, kuid õnneks on sinna vahele pikitud ka piisavas koguses originaalset materjali. Pealegi, korra see kõik ju töötas.
Kuid Jõu heleda poole kutse pole ainult antagonisti probleemiks. FN-2187 kes juba filmi esimestes stseenides ristitakse ümber Finniks, on üks nendest valgetes turvistes rünnakrühmlastest, kelle võitluskaaslane tema käte vahel sureb ja paneb teda mõtlema elu põhiliste väärtuste ümber ja erinevalt Kylost ei kõhkle ta Impeeriumi jäänustest lahku löömast. See stseen, kus ta seda teeb toob esile ka filmi põhilise nõrkuse: kahte tundi on surutud pisut liiga palju, sündmused näivad kohati toimuvat ilma igasuguse põhjuseta. Näiteks see pooltevahetus ei oleks tundunud ennatlik, kui FN-2187 oleks käsust hoidumise tõttu sõjatribunali alla saadetud. Kuna tema otsene ülemus nõudis ta relva ülevaatust, siis võimalik, et filmi pikendatud versioon see nii ka on; päris paljudele ebaloogilistele sündmuste arengutele on võimalik anda loogiline teekond kui sellel pisut pikemalt peatuda.
Ning see viib meid filmi kõige suuremate probleemide juurde: paraku mitte kõigi ebaloogilisi kohti ei ole võimalik lisamaterjaliga vastuvõetavaks maitsestada. Näiteks täiesti kohatult üles mukitud ja maitsekalt kostümeeritud vaene kodutu prügikoguja Rey, kes vaatamata sellele, et teda polnud kunagi ühegi töötava kosmoselaeva ligi lastud osutus täiesti seletamatutel asjaoludel sektori parimaks mehhaanikuks. Kui jedide tulevikutunnetus aitab seletada kuidas nad on ilma treeninguta osavad relvade ja lennumasinatega, siis ootamatu kompetents valdkondades mis nõuavad spetsiifilist koolitust ja pikaajalist kogemust trivialiseerib kasvõi Anakini (Darth Vaderi) pikaajalist padawanistaatust. Kuna Rey taustast pole suurt midagi teada võib oletada, et mingil määral peatutakse sellel järgmistes filmides, kuid kahju on juba tehtud. Juhiks siinkohas tähelepanu sellele, et analoogset tegelaskuju on võimalik esitada ka tunduvalt tõepärasemalt, vaadates näiteks Mad Maxi Imperaator Furiosa poole.
Päris paljud arvustajad on kommenteerinud, et kuna originaalses triloogias oli peategelased valged mehed, siis tundis J.J. Abrams tungivat vajadust midagi selles valdkonnast teha ning lõi ülekompenseerimisega Rey näol Mary Sue (seletamatult ülikompetentse tegelase kes päästab päeva oma maagiliselt omandatud supervõimetega). Kuigi tõmmunahaline John Boyega (Finn) kannab oma rolli täies mahus välja ei seleta see samas miks Gwendoline Christie poolt esitatud kapten Phasma oli kirjutatud totaalseks mökuks? Muide, põnev kõrvalseik: pärast seda kui Finn sai omale kõrtsidaami käest lasermõõga sattus ta oma endise relvavenna otsa, kes talle mõõgaduellil korralikult nuuti andis. Internet tunneb seda tegelast koodnimetuse all TR-8R (TRAITOR — ehk “reetur”. Tegemist on tema ainukese sõnaga enne Finni kallale tormamist). Vähemalt see võitlussteeni oleks võinud ju Phasmale jätta … Samuti kahandab Rey tõsiseltvõetavastu Kylo Reni täiesti arusaamatu kompetentsikadu Finni ja Reyga võideldes: filmi alguses polnud tal vähimaidki probleeme plasmanoole õhus peatamisega ning kuni episoodi lõpuni välja heitis ta kangelasi nagu kaltsunukke vasakule ja paremale. Isegi enne duelli algust polnud tal haavatuna probleeme Rey kuuse otsa lennutamisega ning ometigi kui väike tõuge oleks muutnud kõik sai ta ikkagi haledalt kitli peale.
Ühest ebameeldivast kõrvalseigast ei saa samuti mööda minna. Godwini seadus ütleb, et sedavõrd kuidas diskussioon pikeneb kasvab tõenäosus, et varem või hiljem tuuakse sisse võrdlus natside või Hitleriga. Ning selle laiendus ütleb, et kes iganes selle sisse toob on diskussiooni kaotanud. Juudi päritolu J.J. Abramsi vimm natside vastu on ühest küljest mõistetav, kuid teisest küljest kujutades Esimest Ordut natsidena (Kylo Reni kiiver, kindral Huxi (selle filmi ekvivalent originaalse triloogia suurmoff Tarkinile) kõne, läbiv parafernaalia) kahandab oluliselt tema esitatud kuvandi tõsiseltvõetavust. See motiiv on ülekasutud, okei?
Kui tuleme tagasi algusesse: filmis on kahtlemata suur hulk katstroofilise suurusega auke, millest osa kaetakse loodetavasti pikendatud versiooniga ja osa järgmise episoodiga. Sellele vaatamata on tegemist kui mitte väga hea filmiga, siis keskmisest paremaga. Kui nendesse eelpoolnimetatud aukudesse väga ei süvene on tegemist võrdlemisi ladusa klassikalise muinaslooga sellest kuidas vaene kodutu laps avastab, et ei ole sugugi nii vaene ja nii kodutu kui alguses paistab. Ta võtab ette eepilistest kirjandusteostest tuttava “kangelase rännaku” ning seisab silmitsi erinevate takistustega. Teel kohtub ta Suure Õpetajaga (kelleks on ilmselt Luke Skywalker) ja Suure Vaenlasega ning lõpuks kui kogu lootus paistab olevat tuhmunud teeb ta midagi ennekuulmatut ja võidab. Seitsmes episood ei sisalda kogu seda lugu, kuid algus on tehtud.
PS. Kuigi film on täis ülekompenseerimisi, tulid kõige paremini esitatud rollid kolmelt “valgetelt mehelt”: Harrison Ford (Han Solo), Adam Driver (Kylo Ren) ja Domhnall Gleeson (kindral Hux). Eks näis, kas ka seda motiivi jätkatakse.
Post a comment