pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Mäng: “Return to Monkey Island”

“The Secret of Monkey Island” (1990) ja selle jätk “Monkey Island 2: LeChuck’s Revenge” (1991) olid mängud mis silmapilk kolm meest kelleks olid Ron Gilbert, Dave Grossman ja Tim Schafer mängumaailma tippude hulka lennutasid. Nende peategelaseks on asjaarmastajast piraat nimega Guybrush Threepwood, kes üritab muude mereröövlite hulgas endale nime teha ja samal aja Ahvisaare saladuse jälile saada. Loomulikult on tema tee sinna okkaline ning sillutatud vähemal või suuremal määral koomiliste vahejuhtumitega. Erinevalt muudest analoogsetest mängudest kumasid lõbusa pealispinna alt välja mitmed tunduvalt tõsisemad teemad ning sestap lõppeski teine mäng sellise nukravõitu alatooniga.

Nüüd kus peaaegu kolmandik sajandist on selja taha jäänud ning kuhu mahub lisaks neli teiste tegijate poolt valmis sepistatud osa ja paar uusversiooni, otsustasid kaks algset autorit, Ron Gilbert ja Dave Grossman, et aeg on Guybrush tolmust puhtaks kloppida ja vanale ametipostile tagasi kutsuda. Sest vaatamata peategelaste pungutusele pole endiselt selge mis lugu selle Ahvisaare saladusega täpselt on. Nii ilmuski selle aasta 19. septembril sarja seitsmes osa mis kannab nime “Return to Monkey Island”.

Aga. Selgub, et tegemist on siiski kolmanda osaga — mängumeistrid otsustasid vahepeal ilmunud jägesi lihtsalt ignoreerida ja nõnda võib julgelt öelda, et tegelikult on tegemist siiski sarja kolmanda osaga. Seda ühest küljest selle tõttu, et see hakkab pihta täpselt sealt kust teine mäng pooleli jäi ja teisest küljest selle tõttu, et see on esimene mäng pärast teist osa mis kannab endas edasi algsete osade vaimu.

Mängu läbivaks teemaks on lugu mida juba halliseguste juustega Guybrush oma pojale (kelle nimi on — tegelikult ka — Boybrush) jutustab ja räägib kuidas ta lõpuks siiski Ahvisaare saladuse jälile sai. Loomulikult ei puudu selle juurest ka LeChuck, kellele on sama kinnisidee mis peategelasel, Elaine, Voodoodaam ja paljud teised varasematest osadest tuttavad asjapulgad. Kohe alguses selgub, et aeg on edasi läinud ja vanade piraadipealikute asemel laiutavad Scumm baaris noored idupiraatidest (ehk võib neid nii nimetada) tõusikud, kes vana kooli Guybrushile juba sissejuhatavalt viltu vaatavad.

Uue mängu jaoks on Ron Gilbert kirjutanud valmis uue mootori mis kannab nime Dinky. Osaliselt tänu sellele on mängu visuaal mõnevõrra teistsugune kui varasematel osadel, kuid arvestadaes sellega, et tehnilised võimalused on arenenud on see pigem hea. Siinkohas oleks paslik märkida ka seda, et helipildi eest hoolitseb algsete osade muusika autor Michael Land ning tema loodud viisid on lihtsalt maagilised.

Lisaks tehnilistele lahendustele on mängus hulk väikeseid kuid olulisi detaile. Näiteks ei ole ükski mõistatus selline kus tuleb lihtsalt huupi asju kokku panna ja näha mis juhtub. Kõik asjad mängus on loogilised ning täpselt nõnda keerulised, et hallid ajurakud täies mahus koormatud saaks. Kelle jaoks seiklusmängudes nuputamine pole mokkamööda, see võib valida omale lihtsama versiooni kus mõistatusi on vähem ja allesjäänud mõistatused on kergemini hoomatavad. Mängu on sisse ehitatud ka vihjesüsteem ning kui tundub, et enda mõistus enam peale ei hakka võib sealt abi küsida. Esimesed vastused on väga ebamäärased ning kui hammas ikka peale ei hakka, siis järjest konkreetsemad ning selgemad.

Ühe meeldivad detailina pakub Guybrush mängu laadimise ajal, et ta jutustab paari sõnaga lahti mis salvestamise eel toimunud on. See on tegelikult üsna teretulnud siis kui salvestatud mänge on hulgim või kui mängukordade vahele on tekkinud pikem paus ning ei pruugi enam täpselt meeles olla mis teoksil.

Ehk siis kokkuvõtvalt: kui esimesed kaks osa meeldisid, meeldib ka see mäng. Kuigi tehnilised on mäng suhteliselt minimalistlik immitseb sisu ja atmosfääriga seotud kvaliteeti igast mängitud sekundist, mistap ma ei saa muud teha kui seda kindlasti soovitada.

Ning lisaks räägivad kurjad keeled, et see lugu ei jää viimaseks ning autoritel on juba uus mäng tulel.

Sekeldused Ragusas, üheteistkümnes osa

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja kolmeteistkümnenda mängu teise poole ülevaatega segatuna neljateistkümnenda ja viieteistkümnenda korra sündmustega. Eelmise osa reisikirjast leiab siit.

Selles osas: “Rändurid jõuavad metsa. Heitlus ämblikutega. Matt ja Forrest vaaguvad hinge. Tünnist leitakse laps. Ämblikud röövivad Forresti. Öine päästeoperatsioon. Punasulgede teetõke. Jõutakse New Velarisse.”

Forrest ärkas võpatades kellegi hõikumise peale: “Hommik on käes, aeg on tõusta!”. Päike piilus juba horisondi tagant ning laagriplatsi ümbritsevat niitu kattis rõske udulaam.

Lible, kes oli esimesena magama läinud ja kelle valvekord oli vahetult enne hommikut jalutas reipalt ringi ning kolistas oma katelokiga: “Maast lahti unekotid, aeg on teele asuda.”

Read More

Sekeldused Ragusas, kümnes osa

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja kolmetestkümnenda mängu esimese poolega. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.

Selles osas: “Punasuled võtavad linnas võimust. Vahitorni Vanem ja Matt leiavad ühise keele. Lible mahitusel võetakse ette reis New Velarisse.”

Vahitorni pealik sammus närviliselt oma kabinetis edasi tagasi sellal kui kogu ülejäänud seltskond istus kannatlikult tema ees toolidel ja ootas.

Midagi oli teoksil, isegi Forrest oli sellest praeguseks juba aru saanud: kõik meelelahutused kaasa arvatud hukkamised ja gladiaatorite heitlused olid määramatuks ajaks edasi lükatud, Ragusa asisemate kodanike iganädalased nõupidamised raekojas olid tühistatud, väravaid hoiti lahti vaid mõni tund hommikul ning iga teine vastutulija tundus kandvat punaste sulgedega kiivrit.

Midagi oli ilma igasuguse kahtluseta teoksil.

Read More

Sekeldused Ragusas, üheksas osa

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja kaheteistkümnenda mänguga. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.

“Lõpuks ometi!” nähvas Matt kui Lible tuppa tagasi astus. “Mida sa teada said?”

Hommikul oli Vahitorni käskjalg kogu seltskonna vooditest välja kupatanud: öösel olid tundmatud kurjategijad Valitsejate Liidu ühte Ragusa vaheladudest sisse murtud, kõik mis põranda külge naelutatud polnud oli väidetavalt kaasa viidud ja nelja tuule poole laiali kantud. Omanikud oli sellest teavitanud vahimehi kes omakorda oli palli edasi veeretanud Forresti meeskonna väravasse. See paistis olevat seotud tema poolt läbiviidava uurimisega.

Lible vaatas kogu seltskonna üle: Matt oli ennast laoülema kabinetis laua taha mõnusalt istuma sättinud, Porru toetus seistes sama laua vastu ja Manfred oli nahaga kaetud klienditooli lähemale tõmmanud ning vaatas nüüd sellel troonides üle õla ukse poole. Forrest ise seisis sissepääsu kõrval oma tavalises peaaegu valvelseisangus.

Read More

MUME, 20 aastat hiljem

MUME

Üleeile tegin midagi, mida ma pole teinud pea kaks aastakümmet: ma logisin MUME-sse, tegin omale uue karakteri (päkapikkust kirvemehe) ja saalisin Fornosti ning Blue Mountaini vahel ringi. Tuleb välja, et MUME on alive and kicking, seal on endiselt hulk inimesi peal (kellest arvestatav osa on muide eestlased).

Et mis on MUME? MUME on lühend sõnades Multi User in Middle Earth. Lühidalt öelduna on tegemist tekstipõhise MUD tüüpi mänguga, mis leiab aset Tolkieni maailmas ja kus Sauroni käsilased ning vaba maailma esindajad teineteise üle kogu Arda kirveste, müükade ja loitsudega taga ajavad. Mängijad saavad liituda mõlema leeriga ning nii mõnigi meist on omal ajal uputanud sellesse lugematu hulga tunde.

Ning tuleb välja, et piisavalt suur hulk inimesi uputab endiselt.

Kui kellelegi see asi veel huvi pakub, siis allpool on lühike nimekiri asjadest, mis ree peale tagasi saamiseks vajalikud on. Ma märgiks siinkohas ära, et ma ise kasutan mängimiseks MacOS-i ja sellest tingituna ei pruugi osa sellest näiteks Windowsi maailmas kehtida, kuid dr Google abiga ei tohiks analoogide leidmine üle mõiostuse keeruline olla.

Koduleht

Selle leiab endiselt aadressilt mume.org ning see näeb endiselt välja suht-koht samasugune nagu see viimased veerand sajandit on olnud. Sealt leiab kõik vajaliku, et aru saada mis toimub ja miks toimub.

Mapper

Kuigi MUME-t saab seniajani mängida vaid terminaliga, kasutavad praktiliselt kõik mingisugust mapperit. Mapper on proxy, mis asub terminali ja serveri vahel ning jälgib kõiki tehtavaid liigutusi. See sisaldab graafilist kaarti, mida vastavalt sellele uuendatakse ja mis aitab mõista kus mängija asub. Kõige levinum Mapper on MMapper ja selle leiab siit. Mapperist on olemas versioonid pea kõikide olulisemate operatsioonisüsteemide jaoks. Pärast selle paigaldamist ja käivitamist tuleb laadida sisse kaart ning edaspidi tuleks mume.org asemel ühenduda terminali (või PowWowga) aadressile localhost 4242.

Client

Kõige levinum klient MUME jaoks on Powwow. Viimase versiooni sellest leiab programmi kodulehelt. Või kui GitHub on su tassike teed, siis siit. MacOS-i jaoks läks selle kompileerimine ilma igasuguste probleemideta; ainuke tõrge mis võib tekkida oli viimase sammuga mida lihtsuse huvides tuleb võib-olla käivitada sudoga. Vajalikud käsud selle jaoks on (kataloogis kuhu asi lahti pakiti) järgnevad:

./configure
make
make install

Kui selgub, et viimase käsu jaoks pole piisavalt privileege tuleks selle asemel käivitada sudo make install ja sisestada oma MacOS-i salasõna kui seda küsitakse. Kõik eelnev eeldab loomulikult, et kasutajal on admini õigused.

Nüüd kus Powwow on kompileeritud jääb üle see laadida vaid sobivasse kataloogi ning eelusel, et see on pathist kättesaadav sisestada powwow localhost 4242 kui on soov ühenduda läbi Mapperi või powwow mume.org 4242 kui tundub, et otse MUME külge ühendumine on see ainus ja õige viis mängus osalemiseks.

Teadmiseks niipalju, et Powwow on põhimõtteliselt erinevate kellade, vilede, triggerite ja muu sellisega terminaliklient, mis praktikas tähendab seda, et alati saab kasutada ka telnet mume.org 4242 või telnet localhost 4242 (läbi Mapperi). Windowsis on seda võimalik teha kasutades näiteks PuTTY-t. Või läbi Linuxi Bashi (mida ma siinkohas kirjeldama ei hakka, kuna see on täiesti eraldi tehniline teema ja eeldab Windows 10-t).

Kes tunneb huvi muude MUME-ga seotud riistade vastu võiub visata pildu ka mängu GitHubi lehele. Või surfata mööda otsingumootorite tulemusi. Ehk pakub huvi.

Nüüd aga vabandage mind. Ma pean minema Bree ümbruse karusi nottima.

Sekeldused Ragusas, kaheksas osa


Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja üheteistkümnenda mänguga. Eelmise kahe mängu ülevaate leiab siit.

Keegi, kaasa arvatud Forrest ise, ei olnud päris kindel kas vahimees oli juba algusest peale selline või juhtus temaga midagi. Laias laastus oli ta tõeliselt pädev ainult kahes asjas: kuidas lahingus toime tulla ja kuidas lahingusse sattuda.

Tema idee rebu oli lihtne: kui sa tahad, et vastane satuks kuhugile kuhu sa tahad et ta satuks tee talle sinna sattumine võimalik lihtsaks. Ehk teisisõnu, otsida välja mõni sobiv kõrvaltänav mida oleks hõlbus mõlemast otsast sulgeda ja kõik peale Lible peidavad ennast sinna ära. Aadlimees käib käib natuke linna mööda ringi ja tal tekib kahtlus, et tal on saba taga, siis ta proovib läbi selle kõrvaltänava justkui minema lipsata. Selline manööver peaks sunnib jälitajat keskenduma ainult oma sihtmärgile ning ülejäänud nabivad ta kinni.

Read More

Sekeldused Ragusas, seitsmes osa

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja üheksanda ja kümnenda mänguga. Eelmise kahe mängu ülevaate leiab siit.

“… mina sinu asemel oma pead selle üle nii väga ei vaevaks,” sõnas Matt isaliku häälega, mida ta Forrestiga sellistest asjadest kõneledes tavaliselt kasutas. “Lõppude lõpuks pead sa otsustama kes on su sõbrad ja keda sa usud.”

Nad olid teel viimase ettekuulutuses ära märgitud punkti poole, milleks oli sealsamas linna lähedal asuv Waukeeni tempel ja vahimees oli Mattiga taaskord tõstatanud teema mis paistis teda juba viimased kolm nädalat vaevanud olevat. 

Read More

Sekeldused Ragusas, kuues osa

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja seitsmenda ja kaheksanda mänguga. Eelmise kahe mängu ülevaate leiab siit.

“Mina arvan, et müüme need maha,” jäi Lible oma seisukohale kindlaks.

“Ma vist juba enne ütlesin, et mul läheb neid asju VÄGA vaja,” ei nõustunud Porru temaga ja trügis jõuga müügihuvilise grupikaaslase ning mantlisse mähitud suhteliselt koguka paki vahele. Ta põrnitses oma opponenti altkulmu.

Lible vaatas abiotsivalt ringi, kuid kogu ülejäänud seltskond oli ta oma seisukohaga üksi jäänud: Manfred ja Matt seletasid midagi elavalt  omavahel ning Forrest oli kohe kui see asi jutuks tuli öelnud, et kui Porru midagi väga tahab, siis Porru selle ka saama peab.

Eriti kui Porru oli lubanud kutsuda ta pidusöögile. Pidusöögile, mida serveeritakse samast hõbedasest serviisist mille nad oli werešaakalite käest pärast rasket heitlust vabastanud ja mida nüüd Lible rahaks tahtis teha.

Read More

Sekeldused Ragusas, viies osa

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja viienda ja kuuenda mänguga. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.

Algne plaan asuda õnnistatud allikaga tegelema juba järgmisel päeval kukkus haledalt läbi. Nagu ka plaan võtta see asi ette päev pärast seda. Selgus, et paar väljaspool linna veedetud päeva oli tekitanud igaühele mingeid edasilükkamatuid asjatoimetusi: Manfredil olid kohustused gildi ees, Forrest pidi Vahitornis parberitööd tegema ning nii Porrul kui Mattil oli paar kokkusaamist, mida nad ei tahtnud või ei saanud edasi lükata.

Vahepeal ilmus isegi Lible välja. Ta põhjendas oma müstilist kadumist paari päeva eest sellega, et tal oli kuhugi tohutult kiire.


“Ja kas te teate miks see nii on?” tõstis Manfred sõrme teave poole. Ta oli peaaegu pool teed pidanud loengut teemal Cormanthori mets, haldjad ja õnnistatud elu allikas ning seltskonna vähem haritud osa oli igavusse suremas.

“Rähnid,” pakkus Forrest. “Või koprad.”

Read More

Sekeldused Ragusas, neljas osa

Chaotic Stupid

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja neljanda mänguga. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.

Kui keegi ootas, et mahapillatud laternast voolab välja õli mis hõõguvast tahist suure leegiga lõõmama lööb, siis paraku pidi ta selles pettuma. Leek kustus peaaegu otsekohe ning sellest jäänud hõõguv täpp haihtus mõne sekundi pärast — meister kes selle valgusallika oli loonud tundis oma kunsti ja oli teinud korraliku töö. Keegi ei taha ju, et nende eluase põrandale kukkunud lambi tõttu sädemetana taevalaotusesse laiali kaob.

Tuba mattus pimedusse.


Pimedusest kostis mitu valjut mütakat. Tundus, et osa neist tabas kedagi ning osa tabas midagi.

“%&/(&#*@&%#%!?”, kostis pimedusest. Küsija oli Matt. Forrest ei olnud päris kindel, mida enamus kuuldust tähendas, kuid ta oli kindel, et ta ema oleks nende peale häbi pärast maa alla vajaunud. Ja siis veel natuke.

“#¤%&#/#@*#”, arvas Porru ja täpsustas: “@%*&#@¤/#!”

Samal ajal hakkas kostma Manfredi röökimist ning erinevates keeltes vandumist. Enam polnud kahtlust selles, et see kedagi, kes oli pihta saanud oli tema.

Read More
Pages:12