pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Sekeldused Ragusas, üheteistkümnes osa

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja kolmeteistkümnenda mängu teise poole ülevaatega segatuna neljateistkümnenda ja viieteistkümnenda korra sündmustega. Eelmise osa reisikirjast leiab siit.

Selles osas: “Rändurid jõuavad metsa. Heitlus ämblikutega. Matt ja Forrest vaaguvad hinge. Tünnist leitakse laps. Ämblikud röövivad Forresti. Öine päästeoperatsioon. Punasulgede teetõke. Jõutakse New Velarisse.”

Forrest ärkas võpatades kellegi hõikumise peale: “Hommik on käes, aeg on tõusta!”. Päike piilus juba horisondi tagant ning laagriplatsi ümbritsevat niitu kattis rõske udulaam.

Lible, kes oli esimesena magama läinud ja kelle valvekord oli vahetult enne hommikut jalutas reipalt ringi ning kolistas oma katelokiga: “Maast lahti unekotid, aeg on teele asuda.”

“Mis sa lärmad sõge loom!” torises Manfred sõba üle pea tõmmates: “Inimesed püüavad magada!”

“Pole siin mingit põõnamist!” ei lasknud Lible ennast oma kaaslase tõredusest heidutada: “Pada on juba soojas ning teevesi valmis. Kui me tahame enne õhtut ämblikute metsast läbi saada peame kohe liikuma hakkama.”

“Ära lärma. Mine pese tõlda või midagi,” urises selle peale oma mantli alt Matt. Kui Lible jätkas endiselt plekk-kruusiga kolistamist pistis ta käe teki alt välja ning kompas enda ümber. Leides saapa viskas ta sellega käratsejat — saabas läks sihtmärgist ja õnneks ka lõkkel olevast pajast napilt mööda.

“Hei!” tegi nüüd Porru suu lahti. “Edaspidi pillub aadlike oma saabastega!” Ta oli teise saapa justüle varvaste tõmmanud ning hüppas nüüd ühel jalal oma varale järele.

“Vabandust, aga see lärm ei lasknud mul vahendeid valida.”

Kokk urises midagi vastuseks, kuid õnneks ei saanud Forrest sõnadest aru.

“Üles! Üles!”

“Olgu, olgu!” ohkas vahimees selle peale ja ajas ennast püsti.


Vaatamata üleüldiselt pahameelele oli kiirustamisest kasu ning nõnda jõudsid rändurid metsapervele veel enne südapäevast päikest. Kui lagedal sõitis Lible tõld (kus oli oma koha leidnud ka Manfred) kõige ees, Porru ja Matt viimase muula ette rakendatud vankriga selle sabas ning Forrest sõelus kahe sõiduki vahet, siis nüüd võttis ametihobusel vahimees juhipositsiooni üle.

Pärast umbes tunniajast sõitu metsas tõmbas ta ratsmetest ja ta hobune jäi puristades seisma. Midagi metsa all silmitsedes tõstis ta käe andes ülejäänud sõidukitele märku peatumiseks.

“Mis on?” päris aadlik tõllaaknast pead välja pistes.

“Ma ei tea, mulle tundub seal eespool tee kõrval justkui oleks midagi.” Forrest hüppas sadulast maha ja kõndimise pealt mõõka tõmmates astus ettevaatlikult näidatud suunas.

“Valehäire!” hõikas ta mõne hetke pärast, korjas midagi maast ning sammus tõlla juurde tagasi. Ta näitas teistele oma leidu. See oli tükike võrgukudet, paksu ja kleepuvat.

“Võeh!” võdistas Matt leidu vaadates õlgu. “Ragusas tundus nende elukate küttimine palju parem mõte kui siin kus nad elavad.”

“Huvitav millal nad siit läbi läksid ja palju neid oli?” ühines nendega ka Porru.

“Silma järgi pakkudes nii umbes tunni aja eest,” märkis Vahimees hooletult. “Mulle tundub, et järjed olid tulnud metsast ja teele jõudes läksid meie liikumise suunas. Ehk siis võib-olla avaneb meil peatselt võimalus sulle need mürginäärmed saada.”

Võlur naeratas ebakindlalt. Tundus, et ka tema enesekindlus oli hakanud kaduma.

“Jah, aga kui palju neid oli?” Porru oli vibu lahti harutanud,nööri peale pannud ning kontrollis nüüd oma nooli.

“Üks vähemalt,” arvas selle peale Forrest.

“Ära sa märgi!”

“Kuule, neil elukatel on igavesti palju jalgu ja ma ei ole teil siin mingi jäljekütt. Minge uurige ise kui ei meeldi.”

“Ei, pole vaja, usume.” nõustus Matt selle peale kiiruga. Ta oli oma vibupüssi vinna tõmmanud ning noole soonde pistnud.


“Vanker!” oli Forrest hõiganud kui ta hobuse seljast maha oli hüpanud ja põõsaste vahele kadunud. Teised järgnesid talle ettevaatlikult.

Nüüd kus nad olid talle järele jõudnud nägid nad tõepoolest vankrit, mille oli endiselt veel mitu pisemat tünni ja kasti. Enamus algsest laadungist oli siia-sinna laiali pillutatud.

“Inimesi ma ei leidnud,” kommenteeris vahimees enne kui keegi küsida jõudis. “On ainult kaks koolnud setukat.” Ta osutas pisut eemal lebavale ämblikuvõrkudest vormitud kookonile. Ühe otsast paistsid tõepoolest kapjadega jalad.

“Mis me nüüd teeme?”

“Pole õrna aimugi,” arvas Lible. “Ühest küljest peaks me siit metsast kiiremas korras jalga laskma, aga teisest küljest …” ta müksas ühte maas laebavat pisemat tünni. Paistis, et selles loksus mingit peenemat sorti kangem naps.

“Ärge järske liigutusi tehke,” sosistas Matt äkki silmadega millelegi ülejäänute selja taha osutades. Forrest pöördus aeglaselt ümber. Seal seisid kaks hiiglasliku ämbliku kes aeglaselt nende poole hiilisid. Nad olid süsimustad, ulatusid täiskasvanud mehele rinnuni ning nende väikesed süsimustad silmad jälgisid neid varjamatu verejanuga. Põõsastest kostis raginat ja sealt välja veel kaks ämbliku. Ja siis veel kaks. Forresti käsi läks aeglaselt mõõga järele.

Seejärel algas kaos.


“Mul pole õrna aimugi mis see täpselt oli,” seletas võlur kordamööda vahimeest ja Matti tohterdades.

Üks ämblikutest oli enne oma hukku vastiku kidisevat häält hakanud tegema, ta rinna ja seljaplaadid olid naksudes lahti tulnud ning elukas oli korraga mitu korda suuremaks paisunud. Ning enne kui Manfred ta loitsuga surnuks kõrvetas jõudis peletis Forresti ühe oma jäsemega peaaegu läbi torgata ja Matti vastu puud paisata. Mõlema vigastused oli rängad ja kui sõjamehel poleks paksu turvust seljas olnud, oleks ta ilmselt juba teises ilmas olnud.

Lahing oli olnud kiire ja raevukas, Porru avalask oli ühe ämbliku sissejuhatavalt tolle selja taga olnud puu külge naelutanud ning Forresti suureks rõõmuks tappis maagi tulekera päris mitu kaheksajalgset enne kui nad ränduriteni olid jõudnud tormata. Ründajaid oli kokku kümmekond, kuid kui poleks olnud seda seletamatult kasvavat isendit oleks kaitsjad neist hõlpsasti jagu saanud. Ometigi olnud asjad nii hõlpsalt laabunud ja nüüd toetusidniis vahimees kui seenespetsialist vigastatuna puude najale.

“Need on ajudeta loomad, ei need mõista loitse loopida,” kordas võlur mõne hetke pärast oma käsi kuivanud heina sisse puhtaks pühkides. “Nad on kas maagiliselt kellegi kolmanda poolt selliseks muudetud või need raamatud mida ma nende kohta lugenud olin polnud kaugeltki nii täpsed kui ma lootsin.”

“Loodame, et me saatsime nad kõik teise ilma.” Porru pani nööril olnud noole tagasi tuppe ja asus varem väljalastuid kokku korjama.

“Vaata, ehk saad mõned minu omad ka kätte!” ägas Matt, kes paari minuti eest meelemärkusele tagasi tulnud ja toetas nüüd kurnatult vastu puud mille vastu hiigelämblik ta visanud oli.

“Saab tehtud!” hõikas Porru vastu.

Forrest oli rõngasrüü üles rullinud ja vaatas oma külge. See oli üleni sinine ning paarist pisemast haavast immitses verd. Ta krimpsutas nina ja lasi soomusel tagasi alla vajuda. Vigastus tegi vaatama kahele maagilisele ampullile endiselt põrguvalu.

Lible kes oli kogu intsidendist suhteliselt puhta nahaga pääsen uuris ümbruskonnas vedelevaid tünne ja kastikesi, avastades sealt toidukraami, jooke, vürtse, alkeemikutele vajalike materjali ning muud sellist. Paistis, et vanker oli kuulunud mõnele rändavale vürtspoodnikule.

“Oled sa lõpetanud?” hõikas ta Porrule kes ämblikulaipade vahel ringi jalutas.

“Ma arvan, et jah!”

“Ole hea, tule korra siia, ma ei saa üksi seda siin,” ta osutas peaga ühele suuremat sorti tünnile, “lahti.”

“Kohe tulen.”

Mattist möödudes poetas Porru talle kõik vibupüssi nooled mida tal oli õnnestunud leida ja läks seejärel aadlimehele appi. Tünn, mida too oli püüdnud avada oli tõepoolest kõvasti kinni kiilunud kuid kahe peale õnnestus neil lõpuks selle kaas maha saada.

“Seda et,” arvas jahmunud Lible tünni sisse vaadates.

“Appi! Aidake! Kas ämblikud on läinud?” hakkas tünn vastuseks inimkeeli kõnelema.

“Mis teil seal on?” päris Manfred.

“Tule vaata ise.”

Manfred oli just lõpetanud mürginäärmete eemaldamise ühelt korjuselt. Ta pükis noa vastu maad puhtaks ja torkas selle tagasi tuppe. Tünni poole sammudes märkas ta kuidas kõigepealt ilmusid selle servale kellegi sõrmed ja siis tedretäpiline nina.

“Tere, minu nimi on Leah,” kostis tüdruk hirmunud häälel tünnist välja ronides. “Kas te Larekit olete näinud? Larek peitis mind siia tünni ära kui ämblikud ründasid! Tea peate teda aitama! Palun!”


“Mis me siis lõpuks teeme?” päris Manfred nõutult. “Me ei saa seda tüdrukut ju siia maha jätta, me ei saa teda kaasa ka võtta ja kui me Larekit (kes iganes see ka pole) ämblikute käest ei päästa …”

“Või ei suuda veenvalt tõestada, et ta ei ole enam elavate hulgas …”.

Võlur vaatas Liblele etteheitvalt otsa: “Sa näed alati kõike nii süngetes värvides.” Ta kratsis mõtlikult habet: “Siiski antud juhul on jutus rebu. Ehk siis kui me Larekit (kes iganes see ka pole) ei päästa või ei suuda leida kindlaid tõendeid selle kohta, et ta on hinge heitnud, siis ei anna see päike deemon meile kuna rahu.”

Matt ohkas ja langetas pea kätele. Ta oli koos vahimehega viimases heitluses koledal kombel räsida saanud ning sestap oli viimased tunnid kulunud nende paikamisele. Kogu selle aja oli leitud plikatirts palunud, ähvardanud, anunud ja käskinud päästa Larek (kes iganes see ka pole) kes oli ämblikute kätte vangi langenud. See kõik põhjustas nii palju kära, et kui metsas veel ämblikuid oli, siis olid nad seda juba kindlasti kuulnud. Õnneks oli ta lõpuks väsinud ja nuttu tihkudes magama jäänud. Lible oli ta ühte oma pleedi keeranud ja tõlda tõstnud.

Ülejäänud seltskond oli seepeale kogunenud kriisikoosolekule.

“Alustame algusest. Meil pole vähimatki alust eeldada, et need peletised on kaupmehi senimaani elus hoidnud.” Lible oli käed puusa ajanud ja vaatas väljakutsuvalt ülejäänud grupiliikmete poole. Lõke naksus vaikselt ning heitis pikki varje lagendiku ümbritsevate puude peale. Kui olid selgeks saanud, et Forrest ja Matt ei ole võimelised veel mõni aeg iseseisvalt liikuma ning tüdruk ilma Larekita (kes iganes see ka pole) lahkuma otsustasid nad metsa laagri üles lüüa. Nad olid sealsamas lähedal leidnud ühe lagendiku, teinud ülesse tule ja kulutanud kõik nende valduses ole meditsiini ja maagia kannatanute tohterdamiseks.

“Ma ei ole selles nii kindel,” lausu Manfred mõtlikult. “Ämblikud ei söö om saaki kohe. Ma olen kuulnud, et hiigelarahniidid lasevad oma saagil tavaliselt mitu päeva oimetuna rippuda enne kui nad neid seedemahlu täis pumpavad.”

“Siis me peame neid jalamaid otsima minema. Meil pole aega sekunditki kaotada.” Forrest sirutas käe sealsamas kõrval vedeleva mõõgavöö poole.

“Sina ei lähe kohe päris kindlasti kuhugi. Kui sa just ei plaani neid oma verega surnuks pritsida, sest selline rabelemine tõmbab su haavad uuesti lahti.” pani Porry plaanile otsustava veto. “Pealegi Manfred arvas, et meil on mitu päeva aega ja ma kaldun temaga nüustuma. Ma olen nimelt samuti midagi taolist kuulnud. Minu ettepanek on selline, et ootame hommikuni ja otsustame siis.”

Kõik peale Forresti mõmisesid nõusolevalt. Vahimehe poole vaadates oli igaühele selge, et ta parema meelega nuhtleks puhkamise asemel ämblikuid. Lõpuks keeras ta ennast täies relvis mantlisse ning keeras ennast kilbi peale puhkama selge plaaniga hommikul mitte sekunditki raisata millegi peale mis pole seotud Lareki (kes iganes see ka pole) päästmisega.

Samal ajal arutasid ülejäänud selle üle kellele jääb esimene vahikord.


Forrest ärkas selle peale, et miski pehme ta näo ees segab hingamist ning ta ei suuda ei oma käsi ega jalgu liigutada. Lisaks tundus, et ta liigub kuhugile.

Ta proovi appi karjuda, aga niipea kui ta oli häält teinud liikumine peatus. Tundus justkui oleks ta maha pandid, ta tundis sääres kerget torget ning mõne hetke pärast voogas tast üle kõikemattev väsimus ja ta jäi uuesti magama.


Kui vahimees uuesti ärkas oli olukord suuresti endine. Ta käed ja jalad olid seotud kuid seekord rippus ta pea alaspidi. Ta proovis ennast asjatult lahti rabeleda. Ta proovida appi hüüda, kuid ta hääl kostis jõuetu ägamisena.

Forrestil polnud aimugi kaua ta seal rippunud oli kui kusagil taamalt hakkas kostma tapluskära ja kellegi hõikeid. Seejärel vaikus.

Korraga tundis ta, et kellegi käed teda kompavad.

“Appi!” sosistas ta.

“Suu kinni!” sosistas kompaja vastu ning kohe pärast seda tundis sõjamees kuidas ta kukub ja seejärel vastu maad prantsatab. Imelikul kombel ei tundnud ta valu.

Hetk hiljem lõigati ta näe ees olev riie katki talle vaatas vastu Matti nägu.

“Ahaa, siin sa mul oledki.” teatas Seenemees rahulolevalt ja lõikas ülejäänud ämblikuvõrgu ta küljest maha. Kas sa nuga suudad hoida?

Forrest kompas vööd ja leidis sealt pussi. Ta tundis, et ta käed justkui liiguks, kuid samas täitus ta keha selline arusaamatu rammestus mis tegi igast liigutusest pingutuse. “Ma arvan, et jah.”

“Väga hea, ma lõikan siis ülejäänud alla. Katsu nad kookonist vabastada.”

Üksteise järel prantsatasid ta kõrvale suured ämblikuniidi sisse mässitud kompsud. Kogu jõudu kokku võttes lõikas ta ühe neist lahti. Selle see tundus magavat üks tundmatu mees.

“Kiiremini, kiiremini.” utsitas uuesti ilmunud Matt. Koos avasid nad ülejäänud kookonid lahti ning leidsid igaühe seest ühe magavama mehed.

“Kas sa kõninda jõuad?” päris ta siis kui nad olid viimase vangi kookonist vabastanud.

“Vist jah.”

Matt oli vahepeal ühe meestest välja valinud. Tundus, et tal on teistest pisut uhkemad rõivad. “Tüdruku jutu järgi peas see Larek (kes iganes see ka pole) olevat.” Ta viskas tolla õlale ning hakkas vaarudes põõsaste vahel olevate ämblikuvõrkude vahel kuhugile minema. “Läksime!”


Edasi möödus kõik nagu unenäos. Matt koos kaupmehega ees ja Forrest üksinda kannul vaarusid nad põõsaste vahel ringi kuni jõudsid peidetud vankrini. Seenemees asetas oma kandami sellele ja käski: “Valva siin, ma lähen toon järgmise ära.”

Ümberingi taplesid ta kaaslased ämblikutega: aegajalt lõhestas pimedust mõni tuleloits, aegajalt kostis lendu lastud vibunoole tigedat vihinat siin ja seal kõlas Lible sõjahüüd. Vahimees püüdis mõõka tõmmata, et sõpradele appi tõtata, kui see pingutus kulutas ta viimasegi energiaraasu ning ta varises meelemõistuseta vankrisse, Lareki (kes iganes ee ka pole) kõrvale.


“Kuidas sa ennast tunned?” Matt seises Forresti kõrval käed puusas. Väljas oli valgeks hakanud minema ning taamal arutasid Lible, Porru ja Manfred midagi grupi võõrastega.

“Täna küsimast, aga halvasti.” Vahimees püüdis ennast kätele ajada, kuid libises kohe maha laotatud mantlile tagasi.

“Jõudu pole.”

“Need nurjatud pumbasid kõik oma ohvrid mingit mürki täis.” seletas ta kaaslane. “Sind kohe päris mitu korda ja üsna hiljuti. Me hakkame kohe liikuma, aga enne tulek sind tõlda upitada.” Ta vilistas: “Hei! Porru, tule korra siia. Aita mul Forrestit tõsta.”


“Mis seal toimub?” päris Lible tõllaaknast välja kõõritades.

“Punasuled!” kostis välja Matti hääl. “Neil on siin mingisugune teetõke ja kõik kes siit läbi püüavad minna saadetakse tagasi. Mis me nüüd teeme?”

“Improviseerime.” Libe tõukas ukse lahti ja ronis välja.

“Ma tahaks ka improviseerida,” nõudis seniajani maganud kuid jutukõma peale üles ärganud Forrest. Pealegi mu ülemus nõudis, et me nendega koostööd teeksime.”

“See nüüd veel puudus. Porru, kas sa saad hoolitseda selle eest, et meie paljukannatanud sõber ennast teesulgu arvestades “paremini” tunneks.”

“Saab tehtud.” Mõne hetke pärast avanes tõlla uks uuesti ja meisterkokk pistis sealt oma pea sisse. “Näed, võta siit üks lonks. See teeb su tervisele head.” Ta ulatas Forrestile väikese topsiku mingi tumeda kleepuva vedelikuga.

Kuigi Forresti arvates oli taljuba piisavalt hea olla otsustas ta mitte vastu puigelda ja rüüpas pakutud joogi ühe sõõmuga alla. “Suured tänud, aga mul on juba niiigizzzzzzzzzz.”

Tõllast hakkas kostma vaikset norinat.

Porru lükkas sõiduvahendi ukse vaikselt kinni ning lisas pooleldi iseendale. “Ja meie tervisele ka.”


Mida iganes Porru jook ka ei sisaldanud, aga kui Forrest lõpuks vastu õhtut üles ärkas tundis ta, et temaga on lõpuks ometi kõik korras. Ta oli natuke pettunud kui sõbrad talle käsi laiutades teada andsid, et ta oli Punasulgede vahiposti maha maganud, kuid ilmselt polnud see kaugeltki ainuke asi mis ta nägemata oli jäänud.

Väljas jalgu sirutades viis Matt ta sündmustega kurssi. Öösel oli paar ämbliku laagrisse hiilinud ja Forresti ühes võtnud — ilmselt sellepärast, et haavadest immitses ikka veel verd ja see võis ta nende peletiste jaoks kõioge isuäratavamaks muuta.

Nad olid tükk aega metsas põgenevaid arahniide jälitanud, kuni sattusid ämblikusalga pesa peale. Sealt leiti kadunud kaupmehed, kaasa arvatud Lareki (kes iganes see ka pole). Nad luurasid pesa tükk aega kuni otsustasid, et Lible, Manfred ja Porru korraldavad diversiooni sellal kui Matt vahimehe ja kaupmehed laagrist ükshaaval välja toimetab.

Plaan osutus edukaks. Oimetud kaupmehed sikutati nende endi vankriga (hobused kahjuks polnud enam elavate kirjas) tagasi laagrisse, kus Manfred neile eluvaimu tagasi sisse ajas. Leah oli Lareki (kes iganes see ka pole) pääsemise ülirõõmus, päästetud ise seevastu mitte. Nad proovisid mitu korda veenda seltskonda ka nende kaupa päästma kuid kuna Forrest oli juba raskelt pihta saanud ning päästeoperatsiooni käigus viga saanud Lible olukord polnud palju parem keelduti viisakalt kui resoluutsel. Kaupmehed otsustasid omal käel Ragusasse minna ning võtsid selle neetud plikatirtsu kõigi meeleheaks ühes.

Metsast välja sõites avastasid nad, et Punasuled olid millegipärast terve tee tõkestanud ning nõudsid, et rännumehed oma voori ümber keeraks ja tuldud teed mööda tagasi suunduks. Õnneks õnnestus Liblel nad ümber veenda.

Peatselt selgus ka põhjus miks Punasuled selle teetõkke olis üles pannud. Tee sisse oli tekkinud üüratu ning sisse piiludes ka põhjatu auk miks kardetavasti polnud päris loodusliku päritolu. Kahjuks polnud neil ei aega, ega võimalust seda auku lähemalt uurida, sest Lible utsitas kõiki takka edasi minema ning teiseks oleks auku valvav kontingent seal nuhkimisele viltu vaadanud.

Nõnda tõlla kõrval kõndides ja omavahel kõneledes avastasid nad mingi hetkel, et niidud on asendunud põllumaadega ning eemal hakkasid paistma suuremat sorti küla esimesed majad.

Post a comment