pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Sekeldused Ragusas, teine osa

Chaotic Stupid
Chaotic Stupid

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja teise mänguga. Esimese mängu ülevaate leiab siit.

“Mis mõttes sa ei saa meid sisse lasta? Mina ja mu abilised, me uurime selles linnas korda saadetud kohutavat roima. Kas sa saad aru, et sa takistad praegult tähtsat juurdlust?”

Forrest oli ennast juba täies mahus käima tõmmanud, kuid koroner ei andnud tolli jagugi järele; see polnud tal esimene kord vahimeestega piike ristata.

“Kord on selline! Ma ei saa siia igasuguseid sisse lasta, tegemist on uurimise seisukohalt tundlike materjalidega ning ma ei saa igaüht siia vaatama ja käperdama lasta,” põrutas ta. “See kõik on määrustikus kirjas! Vaata järele kui ei usu.”

Nüüd meenus see ka Forrestile. “Eeeeee,” proovis ta abitult koroneri ümber veenda, aga viimane oli juba aru saanud, et vastasseis on läbi. Ta lasi vahimehel veel natuke kimbatuses piinelda ja pakkus siis “Sa või muidugi Vanema käest lubatähe küsida. Määrustik ütleb, et lubatähe alusel võin ma külalisi sisse lubada küll.”

Read More

Sekeldused Ragusas, esimene osa

Chaotic Stupid

Chaotic Stupid

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja esimese mänguga.

3. Kythorn, aasta 1490

Kõik lood algavad kuskilt ning see lugu pole selle poolest erandlik. Nii nagu seegi, et igal lool on tavaliselt vähemalt üks keskne tegelane. Saage tuttavaks: Forrest.

Tänagi hommikul saabus Forrest nagu ikka sekundi pealt õigel ajal, kontrollis kas Suure Võluriga on kõik korras (“Jah, tainapea!”) ning ega ta midagi ei vaja (“Jäta mind juba rahule, sa igavene %¤&/#!”). Pärast seda läks ta tagasi oma kohale ooteruumis, poetas mõõga vihmavajuhoidjasse (olles ise täiest veendunud, et tegemist mõõgahoidjaga), istus selle kõrval asuvale pingile ja jäi ootama.

Meie peategelase roll oli selle loo alguses väga lihtne: keegi oli mõne kuu eest saatnud Suurele Võlurile kirja “Ana rahha, mudu nodime su surnukx!” See ei paistnud küll väga tõsine ähvardus olevat, kuid neid ikka aeg ajalt tuli ja maag otsustas, et parem karta kui kahetseda. Pealegi, mis seal ikka vahet kus vahimees vahib, teeb ta seda vahitornis või võlurmehe ooteruumis. Sestap istus Forrest, kellest oli Vahitornis kõigil enam-vähem lõplikult kõrini oma mõõgahoidja kõrval ja piidles kahtlustavalt sisenejaid ja väljujaid.

Keegi ei tundunud olevat ohtlik, kellelgi polnud silmaga nähtavaid tapariistu ühes. Alguses oli Forrest nõudnud, et iga siseneja taskud pahupidi keeraks kuid see hakkas lõpuks kõikidele hullupööra närvidele käima, eriti linnaisadele, kellel oli erinevatel (enamasti kõrvaliste isikute kõrvade jaoks mitte mõeldud) põhjustel aeg-ajalt võlurmehe juurde asja ning sestap oli see tal kõvasti ära keelatud. Nõnda siis ta istus seal ja püüdis silmaga aimata kelle südametunnistus pole puhas ehk kelle põues mõni hirmus mõrvavahend ennast peidab.

Nõnda möödusid tunnid kuniks toimus midagi tavatut: välisuks lendas ristseliti lahti ja sisse tormas hingeldav Vahitorni vanema tentsik. Forrest oli teda varem näinud, kui ei suutnud ta nime kuidagi meenutada.

“Kuule, Vana nõudis, et sa jalamaid tema töötuppa ilmuks,” hingeldas tulija. Väite peale, et tema eemaloleku ajal võib Suur Võlur surmasuhu sattud rehmas ta käega ja lubas ise niikaua Forresti asemel asjadel silma peal hoida.

* * *

Vahepeal oli linnas toime pandud kohutav roim. Keegi õnnetu oli otse Areeni kõrval kellegi kurja käe läbi haledalt hukka saanud, kuid enne seda oli ta jõudnud verisena rahvarohkemale tänavale roomata ja kui vahimehed teda vaatama kutsuti hullumeelselt silmi pööritada, verist vahtu välja ajada ning enne otsade lõpliku andmist lähima patrulliliikme pihku salapärase sõnumi poetada. Nüüd oli see kiri Vahitorni vanema laual ja ta juurdles kellele see asi asi uurida anda.

See oli problemaatiline eelkõige selle tõttu, et vaese hullumeelse surm ei tundunud olevat tavaline tapatöö ning paber millele sõnumid olid kantud oli selgelt võlurite gildi päritolu. Mitte ükski vahimees ei olnud piisavalt loll, et võlurite gildiga ükskõik mis põhjusel tegemist teha välja arvatud ehk …

Nõnda oli Vanem tentsiku enda juurde kamandanud ja käskinud Forrest võlur Manfredi ooteruumist jalamaid peakorterisse kutsuda.

* * *

“… ja nõnda ma otsustasingi, et kuna su märkimisväärne läbinägelikus ja ülim leidlikus pole seniajani piisavalt rakendust leidnud, määran sind seda juhtumit uurima.” Vuristas Vanem kiirelt ette varem päheõpitud teksti, püüdes kõigest väest itsitust alla suruda.

“Aga nüüd vabanda mind hetkeks”. Ta tormas oma eraruumi uksest tagatuppa, kust mõne hetke hetke pärast hakkasid kostma veidrad hääled, mida Forrest (kui ta oleks kuulanud) oleks pidanud täielikult läbi kukkunud katseks naeru alla suruda. Aga ta ei kuulanud, vaid seisis naelutatult ülemuse laua ees õnnis naeratus näol. Lõpuks ometi oli tema andeid märgatud. Lõpuks ometi anti talle võimalus ennast tõestada.

Mõne minuti pärast väljus Vanem oma kambrist. Tema silmanurkades oli pisarad. “Vabanda mind,” kõõksus ta, “Mul on täna midagi tervisega valesti.” Ta ulatas leitud kirja oma alluvale ning soovitas alustada Võlurite gildist. Sest oli ikkagi nende paber ja äkki nad teavad midagi selle kohta.

Niipea kui uks Forresti selja tagant sulgus, pahvatas ta uuesti naerma.

* * *

Võluri ooteruumis ootas audientsi kaks tegelast, kes siin alailma jõlkusid. Kuigi nende nimed ei karanud (nagu paljud muud asjad) Forrestile kohe pähe, oli ta juba jõudnud nimetada nad nende ametite järgi Söögimeheks ja Seenemeheks. Tentsikut polnud kusagil!

See ehmatas meie vahimeest hirmsal kombel, sest kuigi ta oli vaid pool tundi ära olnud oli see enam kui piisav aeg selleks, et õige mitu võlurit teise ilma saata. Sestap tormas ta Võlurmehe kabineti poole, põrgates selle uksel kokku selle omanikuga. “Olgu jumalad tänatud,” pahvatas Forrest kergendunult ning enne kui maag mida kosta suutis pistis talle kirja pihku: “Hirmus mõrv on toimunud ja täiesti tundmatu koolnu juurest leiti see kiri ja vanem arvas, et äkki sellesama kirjaga notitigi ta maha. Täitsa surnuks kohe! Ja, et kuna tegemist on võlupaberiga, siis võib see täiesti vabalt nii olla.”

Forrest vatras veel mõnda aega edasi kuniks tal õhk otsa sai, aga enne kui ta uuesti alustada jõudis tõstis võlur käe ja lükas ta suu klõpsuga kinni. “Ole. Palun. Vait.”

Ta oli ilmselgelt plaaninud kirja Forrestile tagasi anda ja olekski seda teinud kuid midagi köitis ta pilku. Ta luges kirja läbi, luges teist ja kolmandatki korda. Vahepeal olid nii Söögimees kui Seenemees märkamatult lähemale nihkunud, et salapärasele kirjale pilk peale visata. Tavaolukorras oleks Forrest ilmselt märganud, et nii märkamatus kui nihkumine tulid mõlemal mehel kuidagi eriti ladusalt välja. Aga hetkel ei olnud tegemist tavaolukorraga.

“Ma tean kus see farm on,” poetas äkitselt Seenemees. Nii Forrest kui võlur võpatasid, sest mõlemad olid kaks ülejäänud toasolijat täielikult unustanud. Forresti nägu läks särama.

“Suurepärane! Suurepärane!” plaksutas ta vaimustunudlt käsi. “Lisaks äkki saate mind aidata nende peetidega, eriti sina!” Ta osutas näpuga Söögimehe poole. “Mis te arvate, kas te saate mind selle tähtsa ja linna julgeoleku seisukohalt hädavajaliku juurdluse juures aidata?”

“Tead, ma peaks su nagu tavaliselt saatama sind sinna kuhu päike ei paista, kuid selles kirjas on midagi mida ma ei saa sinnapaika jätta. Enamgi veel veel, see on väga väga intrigeeriv.”

“Jajah, väga VÄGA intrigeeriv,” kiitis Seenemees takka ja enne kui Võlurmees jõudis vastu vaielda lisas juurde, “Ma saan aidata nende kohtade leidmisega ja pealegi …”. Ta laiutas käsi, “… ei saa ma seda enam sinnapaika jätta. Sest see on väga väga intrigeeriv. On ju?” Viimane küsimus oli suunatud Söögimehele, kes selle peale hoogsalt noogutas.

“Ega vaese kadunuke juurest midagi muud ei leitud,” küsis viimane, kuna kõigil pilgud olid juba niikuinii tema poole suunatud. “Mingeid muid pabereid, näiteks visiitkaarte või tunnuskirju? Kuhu ta üldse pandi?”

Forrest kulm läks korra kipra ning ta mõtles selle peale.

“Morgi või midagi,” pakkus Seenemees, “Surnukuuri?”

Forresti nägu lõi taaskord särama ja ta tõstis hooga näpu tähendusrikkalt õhku, “Täpselt minu mõtte, kõik minu järel sinna morki!”

Magento: SUPEE-10752 v1 breaks Zend_Filter_PregReplace

There’s a chance that after installing SUPEE-10752v1 you might run into following error message:

Warning: substr() expects parameter 1 to be string, array given in /magento_root/app/code/core/Zend/Filter/PregReplace.php on line 173

This file was introduced as a part of SUPEE-10752v1 patch and it adds some deprecation modifier checks:

    /**
     * Perform regexp replacement as filter
     *
     * @param  string $value
     * @return string
     */
    public function filter($value)
    {
        if ($this->_matchPattern == null) {
            #require_once 'Zend/Filter/Exception.php';
            throw new Zend_Filter_Exception(get_class($this) . ' does not have a valid MatchPattern set.');
        }
        $firstDilimeter = substr($this->_matchPattern, 0, 1);
        $partsOfRegex = explode($firstDilimeter, $this->_matchPattern);
        $modifiers = array_pop($partsOfRegex);
        if ($modifiers != str_replace('e', '', $modifiers)) {
            throw new Zend_Filter_Exception(get_class($this) . ' uses deprecated modifier "/e".');
        }

        return preg_replace($this->_matchPattern, $this->_replacement, $value);
    }

It’s an override of lib/Zend/Filter/PregReplace.php and the original looks like this:

    /**
     * Perform regexp replacement as filter
     *
     * @param  string $value
     * @return string
     */
    public function filter($value)
    {
        if ($this->_matchPattern == null) {
            #require_once 'Zend/Filter/Exception.php';
            throw new Zend_Filter_Exception(get_class($this) . ' does not have a valid MatchPattern set.');
        }

        return preg_replace($this->_matchPattern, $this->_replacement, $value);
    }

As you can see, original method is indeed able to handle arrays while override is not. Objects such as lib/Zend/Filter/Word/CamelCaseToSeparator.php and lib/Zend/Filter/Word/SeparatorToCamelCase.php indeed use arrays for match patterns:

    public function filter($value)
    {
        if (self::isUnicodeSupportEnabled()) {
            parent::setMatchPattern(array('#(?<=(?:\p{Lu}))(\p{Lu}\p{Ll})#','#(?<=(?:\p{Ll}|\p{Nd}))(\p{Lu})#'));
            parent::setReplacement(array($this->_separator . '\1', $this->_separator . '\1'));
        } else {
            parent::setMatchPattern(array('#(?<=(?:[A-Z]))([A-Z]+)([A-Z][A-z])#', '#(?<=(?:[a-z0-9]))([A-Z])#'));
            parent::setReplacement(array('\1' . $this->_separator . '\2', $this->_separator . '\1'));
        }

        return parent::filter($value);
    }

While Magento itself does not use the things above some of the third party extension do, such as Ebizmarts_SagePaySuite (Zend_Filter_Word_CamelCaseToUnderscore extends Zend_Filter_Word_CamelCaseToSeparator), do. Here a sample code from app/code/local/Ebizmarts/SagePaySuite/Helper/Data.php:

    public function cameltounder($str)
    {
        $a = new Zend_Filter_Word_CamelCaseToUnderscore;

        return strtolower($a->filter($str));
    }

Solution:

Easiest way to solve this issue is to copy the file mentioned above (app/code/core/Zend/Filter/PregReplace.php) to app/code/local/Zend/Filter/PregReplace.php and replace the filter method with following:

    /**
     * Perform regexp replacement as filter
     *
     * @param string $value
     * @return string
     */
    public function filter($value)
    {
        if ($this->_matchPattern == null) {
            #require_once 'Zend/Filter/Exception.php';
            throw new Zend_Filter_Exception(get_class($this) . ' does not have a valid MatchPattern set.');
        }
        $patterns = array();
        if (is_array($this->_matchPattern)) {
            $patterns = $this->_matchPattern;
        } else {
            $patterns[] = $this->_matchPattern;
        }
        foreach($patterns as $pattern) {
            $firstDilimeter = substr($pattern, 0, 1);
            $partsOfRegex = explode($firstDilimeter, $pattern);
            $modifiers = array_pop($partsOfRegex);
            if ($modifiers != str_replace('e', '', $modifiers)) {
                throw new Zend_Filter_Exception(get_class($this) . ' uses deprecated modifier "/e".');
            }
        }
        return preg_replace($this->_matchPattern, $this->_replacement, $value);
}

I guess eventually there will be SUPEE-10752v2 which hopefully fixes this problem. Make sure to check/remove the local override when you install it.

PS. Everything above applies to Magento OS v1.9.3.9 as well.

iPhone tulevik

Igasugune ennustamine on üsnagi tänamatu tegevus. Ometigi on sellega vaja tegeleda, sest plaane on vaja teha; kas siis investorina, tarbijana või niisama huvilisena, vahel kõigi kolmena korraga. Paraku on ennustamine NII tänamatu tegevus, et targemad inimesed kardavad seda nagu Vanatühi välku ja sestap on internet täis prognoose, mis on kas siis täiesti valed või parimal juhul suurelt osalt ebatäpsed. Järgnev on siis minu panus enese lolliks tegemisse.

Sissejuhatavalt niipalju, et minu investeerimisportfellis on tõepoolest õunafirma osakuid ning mul on majapidamises kokku kolm iPhonet, kolm MacBooki, iPad ja Apple TV. Ning ma olen nende seadmetega rahul. Seega olen ma asjaga seotud nii investori, tarbija kui vähemalt enda arvates ka huvilisena.

Kuid nüüd asja juurde.

iPhone X on juubelimudel

Üks asi mis mind hämmastab on see, et inimestele ei mahu üks asi kuidagi pähe: iPhone X nagu nimigi ütleb, on juubelimudel. Seda pakuti kui kallimat ja rammusamat iPhone 8 alternatiivi inimestele, kelle jaoks raha ei ole probleem. Nagu näha kajastus see Apple äsja ilmunud finantsaruandes, kus suuresti tänu iPhone X-le roobitseti kokku taaskord rekordiline kasum. See tähendab muuhulgas ka seda, et uut iPhone X mudelit ei tule. Sest kui kaua sa seda va aasta otsa tohletanud juubelitorti ikka näsid.

Järgmine mudel ei pruugi enam iPhone nime kanda

Eelmine iPhone mudel oli 7, praegune 8. Traditsiooniliselt on uus number kasutusele võetud igal teisel aastal ning vahepealne mudel on olnud n.ö. S seeria: 4, 4S, 5, 5S, 6 ja 6S. Nagu näha jäi 7S vahele, mis on mõnevõrra üllatav, sest vahe eelmise ja praeguse mudeli vahel pole funktsionaalsuse seisukohalt eriti suur. Enamgi veel, X iPhone X-nimes ei ole mitte “iks” vaid “10”, mis külvab veelgi numeratsiooniloogikasse segadust. See kõik paistab viitavat sellele, et Apple kavatseb loobuda iPhone brändi kasutamisest, mis ei olekski väga üllatav, arvades kaotatud kohtuvaidlusi kaubamärgi üle Hiinas ja seda, et “Apple Watch” ja “Apple Pay” on juba kasutuses. Sestap võib oletada, et kas järgmine või ülejärgmine iPhone kannab juba nime Apple Phone.

Muide kui Apple kavatseb uue nime kasutusele võtta mitte see aasta, vaid järgmine, siis seda on võimalik tuvastada sellega kui nad nimetavad 2018 aasta mudeli iPhone 9-ks. Samas, see aasta on tõenäolisem kui järgmine, sest uue mudeli puhul ei piisa lihtsalt seadme ümber nimetamisest, vaja on uut ja huvitavat funktsionaalsust, uut välimust ja võib-olla veel midagi. Face ID sobiks sellesse patta suurepäraselt. Aga eks näis.

Face ID on liitreaalsuse prillide “killer application”

Selleks, et uus tehnoloogia läbi lööks on vaja midagi, mis muudaks selle tarbijate jaoks ihaldatavaks. PlayStation 3 jaoks oli see Blu-Ray mängija, Nintendo Switchi jaoks oli see “The Legend of Zelda: Breath of the Wild” mäng, jne. Enamasti on selleks mingi tarkvaralahendus, kuid see võib põhimõtteliselt olla ka riistvararakendus. Liitreaalsuse suureks probleemiks on olnud see, et tegemist on rohkem olnud leludega, millegagi, mis ei anna erilist lisaväärtust.

Face ID suure tõenäosusega muudab seda. Tegemist ei ole pelgalt biomeetrilise turvaelemendi või animeeritud emotikonidega, kaugel sellest. Kujutage ette, et te inimesega kohtudes teate ilma spetsiaalselt järgi vaatamata kõike temaga seotud: millal temaga viimati kohtusite, millega ta viimasel ajal sotsiaalmeedias silma on paistnud, mida te olete seoses temaga kokku leppinud, temaga seotud märkmeid ja palju muud. Ning seda täiesti automaatselt. Loomulikult töötab see kõik ka teistpidi, kuid kas te olete valmis selleks, et su vestluspartner teab sinust kõike ja sina temast väga vähe? Seega, killer application.

Ning ärge apelleerige privaatsusele ja sellega seotud seadusandlusele. See lakkas eksisteerimast sel hetkel kui te esimese sotsiaalmeedia konto tegite. Privaatsus on nagu hobune, see võib sind viia edasi või tagasi; kõik sõltub sellest kumba pidi setukas aiste vahele aeti.

Kuigi see aasta ilmselt Apple prille veel oodata ei ole, on täiesti võimalik, et WWDC ’18 raames kuulutatakse välja selle tarkvaraplatvorm rakenduste loojatele.

Mäng: “Thimbleweed Park”

Thimbleweed Park

Kui jutuks tulevad mehed nimega Ron Gilbert ja Gary Winnick, siis paratamatult tuleb rääkida ka nende praeguseks legendaarsetest mängudest, milledest tuntuimad on LucasArtsi “Maniac Mansion”, “Zak McKracken and the Alien Mindbenders”, “Indiana Jones and the Last Crusade”, “The Secret of Monkey Island”, “Monkey Island 2: LeChuck’s revenge” ja “Day of the Tentacle”. Nagu näha on tegemist seiklusmängude kuldaega kuuluva loominguga. Ometigi koos tarbijaskonna huvide nihkumisega seiklusmängudelt 3D paugutamistele vajusid mõlemad pisitasa unustusehõlma.

Kuniks 2014 aasta novembris ilmus Kickstarterisse projekt, mille taga olid mõlema mehe nimed ning soov alustada tööd uue seiklusmänguga, mille nimeks pidi saama “Thimbleweed Park”. Soovitud 375000$ sai kiiresti täis ning kaampania lõpuks tuli peaaegu teist samapalju sinna otsa. Gilberti sõnul oli plaan teha mäng, mis kasutab “Twin Peaks”-i, “The X-Files”-i ja “True Detective” sarjadest tuttavaid motiive ja oleks vürtsitatud ohtra musta huumoriga.

Algselt vaid Windowsi keskkonda planeeritud mäng on pärast selle ilmumist eelmise aasta hiliskevadel pea kõikidele olulisematele platvormidele ning võitnud kamaluga erinevaid tähtsamaid ja vähemtähtsamaid auhindu. Sest see mäng on neid väärt.

Mäng algab pihta nagu üks korralik detektiivilugu ikka, laibaga, mis (nagu mäng ise ütleb) vaikselt linnalähedases ojas pikseliteks laguneb. Mängu nimi tulenebki sündmuste keskmes olevast 80 elanikuga linnakesest nimega Timbleweed Park. Kohale saabuvad kaks FBI detektiivi, kollanokk Reyes ja vana kala Ray, kellel mõlemal on lisaks kuriteo lahendamisele ka oma agenda ajada. Sellest punktist edasi hakkavad sündmused arenema oma jada pidi ning üsna pea selgub, et laip ojas on kogu asja juures vaid ebameeldiv kõrvalseik. Sestap vedelebki kallis kadunuke kuni mängu lõpuni kõigi poolt unustatuna madalas veel ja “depikseliseerub”.

Ajapikku ühinevad agentidega veel ropu suuga kloun Ransom, seiklusmängude disainer Delores ning sündmuste käigus hukka saanud Delorese isa Franklini vaim. Nende vahel lülitades on võimalik lahendada ülesandeid, mis üksinda oleks võimatud: näiteks Delores on ainsana elektroonika ning arvutitega sina peal, Ransom ei karda mitte midagi, Reyes saab võtta sõrmejälgi ning Ray omab mobiiltelefoni. Näiteks nõuab üks tegelane oma töö tegemiseks sobivat muusikat. Et muusika vahetus peab Ransom ronima kõrge raadiomasti otsa, et saatja välja lülitada ning sellal kui raadiodiskor seda tagasi sisse lülitama läheb vahetab Delores plaadid raadiojaamas ning sel ajal kui DJ mastist tagasi stuudiosse sammub mängib eetris just sobilik muusika ning eelpoolmainitud tegelane aitab tänutäheks Reyesil ta kella korda teha.

Analoogne tegelaste vahetamine peaks olema tuttav “Maniac Mansion”-st ja “Day of the Tentacles”-st.

Muide, kahest viimasest tuttav villa on esindatud ka selle mängus, koos köögi, raamatukogu ja seinakellaga. Üleüldse on kogu mäng täis viiteid muudele seiklusmängudele ning eriti Gilberti ja Winnicki varasemale loomingule, nende poolt kirjutatud tegelaskujudele ja kohtadele. Aeg-ajalt tõmmatakse maha neljas sein ja pöördutakse otse mängija poole. Kõike seda tehakse naljaga pooleks ning viitena asjadele, mida mängija võib kuid ei pruugi mõista. Näiteks vanadest seiklusmängudest tuttav pikselijaht on viidud seekord täiesti uuele tasemele ning kogu mängu jooksul jahitaksegi ühe asjana konkreetselt pikseleid. Sõna otseses mõttes.

Mängu stsenaariumist on väga raske rääkida ilma olulisi nüansse välja lobisemata, sestap soovitan ma siinkohas seda ise proovida. Nagu ma ütlesin, selgub mängu lõpuks, et laip ojas on kõikide muude probleemide kõrval tühine kõrvalseik.

Kuigi mängu stsenaarium, graafika, heli ja suurem osa mõistatustest on klass omaette (arvestades žanri ja ajastut), pole mäng siis täiesti pattudest prii. Näiteks lõpp on üsna järsk ja ootamatu, nii hea kui halvas mõttes ja meenutab mõnevõrra “Monkey Island 2” lõppu ehk siis vaatamata oma nutikusele mitte täielikult rahuldustpakkuv. Samuti on mitmed mõistatused sellised, kus mängijaid on liigselt eksiteele viidud või pole tegevused üheselt mõistetavad ja lehnduste leidmine nõuab üksjagu mõttetut sebimist. Õnneks on mängule sisse ehitatud infoliin, kuhu helistades on võimalik pea kõikidele ummikutele väljapääs leida (erinevatele numbritele helistamine oma “Thimbleweed Park-is edasijõudmiseks oluline tegevus, kuid kui seda kord juba tegema hakata, siis kipub asi kiirelt vaid telefonimänguks muutuma. Õnneks on võimalik alguses valida kahe raskusastme vahel: esimene on mõeldud algajatele ning enamustest mõistatustest lükatakse ette lihtsustatud versioon. Seiklusmängude veteranid saavad neist muidugi proovida keerulisemat varianti, mis hallid ajurakud maksimaalselt rakkesse paneb.

Omalt poolt niipalju, et minu kätte sattus sellest Nintendo Switchi versioon ja mäng saab minu poolt 4 1/2 punkt-o-rinot 5-st.

Pettekujutelm universaalsest spetsialistist

Teil kõigil on arvatavasti mõni tuttav, kes on mingis valdkonnas tunnustatud asjatundja. Te hindate tema arvamusi ja ei kahtle tema seisukohtades. Kuniks ühel päeval teeb ta suu lahti ja ütleb midagi nii jalustrabavalt rumalat, et päike kahvatub taevas.

Ning seda juhtub ikka ja jälle. Erinevate inimestega.

Kui taoliseid olukordi pikemalt jälgida koorub nende tagant konkreetne muster. Selgub, et kui inimene on tõeliselt pädev mingis kitsas valdkonnas (ning tänu sellele ka paaris seda ümbritsevas), siis muutub ta paljude inimeste jaoks automaatselt autoriteediks. Tal tekib arvamusliidri oreool, mis laieneb täiesti põhjendamatult praktiliselt kõikidele muudele valdkondadele.

Sest valdava enamuse teemade puhul pole meil aimugi, kas see mida ta räägib vastab tõele või mitte. Me lihtsalt eeldame, et see vastab, sest ta on ju pädev. Halvematel puhkudel arvab nii ta isegi.

Ja nii tekibki pettekujutelm universaalsest spetsialistist, professionaalsest arvamusliidrist, kes teab justkui kõike. Kuniks ta hakkab avaldama arvamus teemal, millega te ise olete juhtumisi kursis.

Film: “Bright”

Bright

Bright

J.R.R.Tolkien on oma kirjades korduvalt märkinud, et tema loodud Keskmaa ei ole eraldiseisev maailm, vaid meie koduplaneet teisiti kujutatuna. Seda kontseptsiooni on pisut raske mõista, seega nimetagem seda lihtsalt alternatiivajalooks või alternatiivmaailmaks. Sündmused, mis “Kääbikus” ja “Sõrmuste isandas” aset leidsid toimusid nii umbes 6000 aastat tagasi. Millele ta aga ei vastanud oli see, et mis sai edasi.

Selle teema lahkamises ei ole midagi uut, näiteks Kirill Jeskovi “Viimane sõrmusekandja” püüdis maalida pilti selles mis juhtus vahetult pärast Sauroni põrmu paiskamist. Ometigi on tegemist mitteametliku teemakäsitlusega, sest Tolkieni õigused kuuluvad endiselt ta pärijatele ning niipea nende vabavarastumist oodata pole.

Netflixi “Bright” (maakeeli Kirgas) üritab teha midagi analoogset. Tõsi, neil pole Keskmaa litsentsi ja teiseks ega nad väga ei tahtnud ka ennast sellega piirata. Seega kuigi igal sammul kumab vastu Tolkieni mõju, on tegemist siiski originaalse paralleelreaalsuse maailmaga, mille keskseks sündmuseks oli Pimeduse Isanda troonilt tõukamine. Enamus rassidel oli selles oma panus, välja arvatud orkidel, kes sõdisid n.ö. valel poolel ja kellele seniajani seda nina alla hõõrutakse. Rassid olid seniajani suhteliselt eraldi püsinud, kuid koos üleüldise globaliseerumisega juhtus neil sama mis meilgi — pikalt lahus püsinud rahvad ja rassid hakkasid pisitasa segunema.

Nagu ikka sellistel puhkudel juhtub see mis juhtub ning parafraseerides “Loomade farmi”: “Kõik rassid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised.” Antud juhul käib jutt siis haldjatest, kellel on võim, raha ja kontroll asjade käigu üle. Inimesed, olles inimesed on seal kusagil keskel ja orkid loomulikult leidsid ennast toitumisahela põhjast. Iseensest ei piirdu maailm muidugi vaid nende kolme rassiga, korraks vilksas kaadrist läbi üks kentaur-politseinik ja lohe ning üks orkidest märkis elujõulist päkapikkude kogukonda kusagil Floridas.

Maagia loomulikult eksisteerib, kuid see on suhteliselt haruldane: maagia sõlmpunktideks tunduvad olevat sauad, millel on peaaegu piiramatu vägi (märkimata ei saa jätta tugevat sarnasust Keskmaa sõrmustega). Paraku saavad seda kasutada ainult brightid, ehk siis need kellel on asjakohased kaasasündinud võimed. Selliste indiviidide hulk on äärmiselt piiratud, haldjate hulgas on neid vähe, inimeste hulgas veelgi vähem. Keegi märkis, et umbes üks miljonist inimesest on potentsiaalne bright. Asjale lisab pikantsust ka asjaolu, et oma võimetest teada saamiseks tuleb katsuda saua ning kui kandidaat pole sobiv, siis huviline lihtsalt plahvatab. Ehk teisisõnu kipuvad brightid olema need kellel pole midagi kaotada või fanaatikud.

Loo keskmes on kaks politseiniku, Will Smithi (inimene) ja Joel Edgertoni poolt kehastatud ork. Ork on n.ö. kvoodipolitseinik, võrdõiguslaste poolt peale surutud töötaja, kes on kõikidele, kaasa arvatud oma paarimehele, pinnuks silmas. Ometigi ei ole tegemist võmmifilmiga, kuigi alguse paar sõõrikujuttu sellele justkui viitaks. Pigem on tegemist n.ö. ellujäämisfilmiga, kus selgub, et paljud konspiratsiooniteeoriad on reaalsed, ning enamgi veel: neil on kuulipritsid ja nad on võtnud nõuks peategelastele otsa peale teha.

Sündmused hakkavad arenema siis kui eelpoolmainitud võmmipaar leiab saua, mis tänu üle hüpanud pahategijate klubi liikmele kuulus veel mõni tund tagasi haldjate terrorirühmitusele Inferni. Inferni on kutsutud ellu selleks, et Pimeduse Isand uuesti ellu äratada, kuid selleks on neil vaja kolme saua. Film ei seletanud täpselt lahti, kas sauasi oligi ainult kolm või oli neid tegelikult rohkem, kuid vihjati, et Inferni valduses olid neid selleks hetkeks juba kaks. Loomulikult pidas rühmitus saua kaotus korvamatuks kahjuks, seda enam, et see oli seotud rühmitusega juhiga. See sidumise asi oli loo seisukohalt põnev kontseptsioon, sest saua sai omanikust viia vaid mõne kilomeetri kaugusele, mis muutis kogu tagaajamise omamoodi klaustrofoobiliseks ja selle võrra pingelisemaks. Muide, kui “Bright”-i ilmtingimata peaks mõne teise filmiga võrdlema, siis tõenäoliselt sobiks mõõtkavaks kõige paremini “Die Hard”, sest see kasutab täpselt samu võtteid.

Aga mis ma siin ikka seletan, vaadake parem ise.

Märkuseks veel niipalju, et kriitikute ja publiku vastasseisu tõttu on see film justkui pahupidi “Viimased Jedid” — kui Tähesõdade filmi kiitsid kriitikud taevani, aga publik ütles “Meh!”, siis selle filmiga on vastupidi. Selle koha pealt on film mõnevõrra sarnane “Firefly” nimelise sarjaga ja ilmselt ka samadel põhjustel: tegemise on n.ö. žanrivälise loominguga, kus on urban fantasysse on segatud politsei ning tegelikult on see hoopis midagi muud (“Firefly” puhul oli nendeks teemadeks vestern ja kosmoseooper). Laias laastus jagunevad kõik filmid kolme kategooriasse: loopõhised, tegelaspõhised ning keskkonnapõhised filmid. Millegipärast üritasid kriitikud kramplikult seda filmi esimesse kategooriasse suruda, kuigi tegelikult kuulus see selgelt viimasesse ja ilmselt sellest ka pettumus. Olgu kuidas on, aga sellel filmil on sarmi jalaga segada ning pisikesi detaile märkab hulgaliselt ka teisel ja kolmandal vaatamisel.

Visuaalne presentatsiooni on filmil täiesti adekvaatne, ma ei hakka selle koha pealt eriti sõna võtma, sest nuriseda millegi üle põhjust polnud, aga nagu selliste filmide puhul kombeks leiab siga alati pori.

Hindeks tugev 4/5.

PS. Märkuseks niipalju, et filmile on juba tellitud ka järg ning arvatavasti on oodata mingil hetkel telesarjagi.

PPS. Vahepeal avaldas Netflix video, kus mõningasi maailma detaile täiendavad lahti kirjeldatakse.

Põhja-Korea väljavaade

Raketiteadlane

Raketiteadlane

Läbi aegade on erinevat värvi ja erineva taustaga diktaatorid tulnud ja läinud. Põhjused miks nad on tulnud ja miks nad on läinud on peaaegu alati olnud erinevad, kuid põhjus miks nad on võimul püsinud on alati olnud sama: alati eksisteerib hulk ambitsioonikaid inimesi kes sellest võidavad. Mõnikord on neid olnud sada, mõnikord tuhat, mõnikord kümme tuhat; igas süsteemis on kriitiline mass erinev ning mida suurem on süsteemis osalejate arv, seda suurem see number reeglina on. Need on inimesed kellel on süsteemi püsimisest ainult võita ja süsteemi kokkuvarisemisest ainult kaotada. Senikaua kuniks need inimesed on rahul, on diktaatori positsioon vankumatu. Ehk kui tsiteerida klassikut ning antud valdkonna spetsialisti, siis kaadrid otsustavad kõik.

Koos sellega on diktaatoril paar kohustust: diktaatoril on esindusfunktsioon — laias laastus on tegemist käilakujuga, kes peab hoolitsema selle eest, et inimesed tunnetaks igal sammul tema olemasolu ning tema võimu vääramatust. Samuti peab ta suutma garanteerida riigi sõltumatuse, sest kui pole riiki, pole mõtet eeldada ka hüvesi mida see riik domineerivale klikile tagada saaks.

Ning loomulikult kohustus loobuda peast kui eelnevad ülesanded täitmata jäid.

Kimide dünastia, ehk nn Paektu liin on olnud ideaalne diktaatorite taimelava: kolme põlvkonna jooksul on nende positsioon riigis tsementeerunud, küündides pea pilvedeni. Täispööretel toimiv porpagandamasin on suutnud paaritada religiooni ja kommunismi, mille tulemusena tekkinud groteskne kimäär võib tunduda meile küll koomiline, kuid oma võimupiirides täiesti ohustamatu. Seega saab vähemalt hetkel süsteemi põrmu paista vaid väline tegur.

Põhja-Korea on sellest alati teadlik olnud. Nad on teadlikud ka sellest, et USA vajab piirkonnas kolumatsi kellega selliseid majandushiiglasi nagu Jaapan ja Lõuna-Korea ohjata ja sestap on nad juba aastakümneid mänginud seda mängu, kus Kimid oma väikeautoga on kokkupõrkekursil USA veoautoga sundinud viimast alati viimasel hetkel teed andma: esiteks kuigi Põhja-Korea sõidukist ei jääks midagi järgi, poleks tekkinud kokkupõrge kerekahjustusi väärt, peaegi kaasneks sellega hulgaliselt mõttetud seletamist.

Nii on see mäng käinud juba aastakümneid kui poleks toimunud kaht halvasti ajastatud sündmust, mis eraldiseisvana vast polekski märkimist väärt, kuid koos viivad mängu täiesti uuele tasemele.

Esiteks on vahepeal Põhja-Koreast saanud tuumariik — mitte väga suur ja mitte väga ohtlik, kuid ka ühest õnnestunud plahvatusest piisab, et määratuid inimkahjustusi tekitada. Eriti kui ohver satub olema Jaapan kelle jaoks see on väga hell teema. Ilmselt pidas Kim Jong-un vajalikuks oma väikeauto mikrobussiks uuendada, lootes nõnda läbirääkimiste tarbeks paremat positsiooni saavutada. Teiseks on USA veoauto roolis ei keegi muu kui Donald Trump, mees kes ei kannata silmaotsastki väljapressimist.

Seega on hetkel kokkupõrkekursil kaks sõidukit, Kimide mikrobuss ja ameeriklaste hiiglaslik veoauto, mille roolis on Donald Trump. Ning äkitselt on Põhja-Korea ladvikule kohale jõudnud, et seekord kui nad ise kõrvale ei keera on kokkupõrge vältimatu. Ma arvan, et USA sõiduki sohver teab seda samuti ja ambitsioonikad inimesed Põhja-Koreas teavad, et ta teab. Äkitselt on Põhja-Koreas tekkinud väga suur hulk inimesi, kellel on väga palju kaotada ja koos sellega on kadunud põhiline tegur, mis diktaatorit võimul hoidab.

Uudiseid jälgides võib oletada, et sündmused mis päädivad Kim Jong-uni võimult tõukamisega on juba käima veeretatud: kimäär, mis siiani on teeninud oma eesmärki on muutunud liigseks ja koos sellega on vaja Paektu vereliin kas maamunalt pühkida või vähemalt täies mahus kontrolli alla saada. Praeguse diktaatori poolvenna Kim Jong-nami mürgitamine selle aasta veebruaris mahub sellesse pilti ideaalselt, samuti mitme Kim Jong-uni veresugulase hukkamine küsitavatel asjaoludel.

Suure tõenäosusega on järgmise aasta lõpuks toimunud Põhja-Koreas võimuvahetus: USA saab omale hõbevaagnal Kim Jong-uni pea ning vettpidava lubaduse tuumarelvadest loobumiseks. Donald Trump saab omale uhke märgi rinda, Põhja-Korea säilitab oma iseseisvuse ja eksistentsi ning sealne karm diktatuur leebub asendudes stagnatsiooniga (ehk siis pulti satub meie mõistes Brežnev), mis siis mingil hetkel kokku variseb. Võidavad kõik, välja arvatud praegune diktaator, aga eks ta ongi selle ära teeninud.

Tagasivaade lähimineviku

Päris huvitav on lugeda enda paari aasta taguseid postitusi, nagu näiteks see siin:

Paleepöörde hõng

Ühest küljest läkski täpselt nii nagu ma prognoosisin. Isegi EKRE-ga kauplemine toimus. Teisest küljest koos Savisaare pildilt kadumisega õnnestus Keskerakonnal see mida ma esimese hooga ei pidanud väga tõenäoseks — nimelt IRL-i oma voodisse meelitamine.

Jaga ja valitse.

Nii SDE kui IRL-i oma lootsikusse meelitamisega saavutas Keskerakond tõenäoliselt maksimumprogrammi — mõlemal vähemuspartneril on piisavalt väike osalus ning neid teineteise vastu mängides on neid lihtne kontrollida. Seda oli näha ka valitsuse moodustamise ajal mil kumbki väike polnud huvitatud veelgi väiksemate mängu toomisest; istusid ju nii Vabaerakond kui EKRE lilled ja viin peos koosolekuruumi ukse taga: IRL soosis EKRE-t ning SDE Vabaerakonda, kuid nagu näha kumbagi sakstekambrisse ei lubatud. Mõlemad kolmetähelised teadsid, et neljanda sisse toomine vähendab nende kaalukust. Ja seda teadis ka Keskerakond.

Ning sestap tegid mõlemad erakonnad enda jaoks tõenöolised halvima otsuse lähiajaloos. Nad lasid endale lihtsalt pähe istuda.

Mis edasi?

Edasi ei juhtu lähitulevikus suurt midagi. Ma arvan, et mõnes mõttes on Reformierakond auga välja teenitud puhkeajaga rahul — esiteks see võimaldab neil jõujooned erakonna sees selgeks rääkida ja samas annab praegune olukord järgmisteks valimisteks elektoraadile üsna hea taustsüsteemi võrdluste tegemise jaoks.

Ma olen üsna kindel, et praegune valitsus peab järgmiste valimisteni vastu, kuid on käsist-jalust suuresti seotud. Midagi väga radikaalset muuta praeguses olukorras on praktiliselt võimatu ning jääb üle vaid loota, et globaalne majandus venitab sinnamaani ilma eriliste vapustusteta välja. Peamiselt seetõttu, et kriisiolukorras oleksid praegused juhtoinad nagu peata kanad.

Kirjutamisest: Vaatenurk

Remington 12

Remington 12

Kui ajavormi valik enne uue looga alustamist võib olla määrava tähtsusega, siis vaatenurga valik on seda enam. Laias laastus saab vaatenurkasi olla kolm: mina, sina ja tema, igalühel neist on omad tugevused ja omad nõrkused. Lisaks on neil olemas omad alamklassid, mis omakorda avavad hulgaliselt uusi võimalusi ja seavad täiendavaid piiranguid.

Enne vaatenurga valikut tuleb mõista, see valik on ühesuunaline tänav. Kui ajavormi on veel kuidagi võimalik vahetada, siis näiteks minavormilt üle minna kolmandasse isikusse on ilma lugu täielikult ümber kirjutamata võimatu. Proovige kui ei usu.

Vaatame vormid üle:

Mina

Minavorm on vahetu jutustaja vorm; see on lugu mida räägib inimene nii nagu tema seda nägi või nagu tema seda mõistis. Erineval temavormist on on jutustaja samaaegselt tegelaskuju. Lisaks erinevalt muudest vormidest ei ole selles proosa puhul väga raske, kui mitte võimatu, kasutada olevikuvormi; väga raske on anda edasi sündmusi mis pole juba aset leidnud. Tõsi, kui vaadata proosavormist kaugemale, siis pole näiteks luules ja laulusõnades olevikus minavorm sugugi haruldane:

“Mu endasseusk muutub uuestisünniks
Näeb maailm nii naljakas välja
Et kes seal ka elaks või sureks või sünniks
Ma lähen ja naeran nad välja”

(Vennaskond, “Lähen ja naeran”)

Minavorm jaguneb üldjoontes kaheks: vahetu ning tagantjärele minavorm. Esimene vorm räägib asjadest nii nagu need vahetult sündmuste toimumise ajal olid, teine seevastu distantseerib ennast sellest ja lugu antakse edasi jutustajavormis tükk maad hiljem. Teine vorm meenutab sellest tingituna pisut kolmandas isikus (temavorm) jutustamise teist varianti. Tükk maad hiljem edasi antud loo jutustaja teab juba mis toimub hiljem, miks asjad toimusid nii nagu nad toimusid ja mida tegid ülejäänud tegelaskujud samal ajal.

Kui minavorm tundub ühest küljest äärmiselt piiratud vorm on see samas ka äärmiselt vahetu. Tänu sellele on minavorm ideaalne edasi andmaks müsteeriume kus informatsiooni hulk on piiratud üheaegselt nii tegelaskuju kui lugeja jaoks. Ehk siis teeb selle eelistatud vormiks näiteks detektiiviromaanide puhul. Samas piiratuse all tuleb meeles pidada, et ilma lugejat segadusse ajamata on praktiliselt võimatu vahetada tegelaskuju või kruttida põnevust üles viidetega millelegi, mida minategelane ei saa näha, kuulda või teada.

Sina

Sinavorm leiab vähemalt proosa kujul haruharva rakendust. Aeg-ajalt üks või teine autor võtab seda kui väljakutset ning kirjutab mõne eksperimentaalse loo, kuid tulemused ei ole tavaliselt sellised millest pikemalt juttu tasuks tema. Tunduvalt sagedamini leiab sinavorm rakendust luulevallas.

Sinavorm on seevastu pea ainuke viis edasi anda instruktioone ja korraldusi, kusjuures instruktsioone puhul tekib juurde ajavorm mida proosas ja luules praktiliselt pole — nimelt tulevikuvorm. Näiteks Kümme Käsku on kirjutatud sina- ja tulevikuvormis (“Sina ei pea mitte tapma”).

Lisaks leiab sinavorm pea ainsa vormina rakendust rollimängudes ja seda nii arvutiga kui ilma arvutita. Näiteks mäng nimega Zork algas nii:

West of House
You are standing in an open field west of a white house, with a boarded front door.
There is a small mailbox here.

Tema

Temavorm ehk loo esitamine kolmandas isikus on kõige levinum ja kõige paendlikum jutustamise vorm. See võimaldab hõlpsalt hüpata tegelaskujude vahel, vahetada kohta ja aega ilma lugejat liigselt segadusse ajamata. Lisaks on lugejale võimalik ette sööta materjali mida tegelaskuju ise ei märganud, kuid mida ta oleks võinud näha kui ta oleks tähelepanelikum olnud. Või kui ta oleks saabunud pisut varem või lahkunud pisut hiljem. Selle viimasega võib kolmandas isikus esitusega veelgi kaugemale minna ning esitada lugu n.ö. neljandas isikus, ehk siis läbi jutustaja kelle jaoks ei ole midagi varjatut, kes teab kõike ja näeb kõike.

Enamus koolkondi jagavadki temavormi lood kahe kategooriasse: piiratud temavorm ehk kolmandas isikus jutustamine ning piiramata temavorm ehk neljandas isikus loo esitamine.

Kolmandas isikus lood on mõnes mõttes võrreldavad esimest tüüpi minavormis lugudega. Lugejale antakse edasi mida jälgitav tegelaskuju üldjoones mõtleb, kuid samas ei laskuta detailideni. Põhiline erinevus minavormiga ongi siin see, et ei jälgita tegelaskuju mõttekäike vahetult. Samas on soovituslik nagu minavormiski jälgida esituses tegelaskuju tausta: kui tisler tuppa, siis üks esimesi asi mida ma märkab on arvatavasti mööbel, samas kunstniku jaoks võib põhitähelepanu langeda hoopis seinal rippuvatele maalidele. Kui keegi viitab mandlikarva silmadele, siis eeldatavasti see tegelane teab mis on mandlid ja mis värvi need on. Üks algaja jutuvestja põhiliseks tunnuseks on see, et ta lähtub lugu edasi andes enda teadmistest, mitte oma tegelaskuju omades ning kasutades omadussõnu ja andes hinnanguid mis jälgitavad karakteri vaatevinklist on parimal juhul vildakad.

Kolmandas isikus esitatud lugu on näiteks Gabriel García Márquezi raamat “Sada aastat üksildust” mis algab sõnadega:

“Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendía mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama.”

Seevastu piiramatu temavorm, ehk loo esitamine neljandas isikus on loo esitamine läbi jutustaja — kas siis läbi nähtava jutustaja (mis on üks väheseid viise murda neljas sein ilma lugeja ja loo sidet rikkumata) või nähtamatu jutustaja. Neljandas isikus on esitatud näiteks Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”:

“Nagu hiljem selgus, vesteldi Jeesus Kristusest. Lugu oli selles, et toimetaja oli luuletajalt tellinud ajakirja järgmise numbri jaoks pika usuvastase poeemi. Ivan Nikolajevitš kirjutas poeemi valmis ja isegi väga kiiresti, aga kahjuks ei jäänud toimetaja sellega sugugi rahule.”

Nagu näha on nähtamatu jutuvestja valduses hulgasliselt informatsiooni, mida tol hetkel tegelaskujude endi valduses polnud. Üldiselt selline jutustusviis on tollaegsete ning ka varasemate Vene autorite hulgas väga levinud. Näiteks Fjodor Dostojevski “Idioot” on samuti kirjutatud neljandas isikus.

Kuna see postitus kipub üksjagu pikaks minema, siis ma püüan otsad kokku tõmmata. Lõpetuseks tuleb meeles pidada rusikareeglit, et vaatenurkade omavahel segamine ei ole hea idee; isegi kui me räägime alamnurkadest nagu piiratud temavorm ja piiramatu temavorm. Õigupoolest sellistel puhkudel on segamine eriti ohtlik, sest see ei paista kohe silma, kuid jätab jutust vildaka mulje. Näiteks kuidas saab nii olla, et peategelane enne teadis midagi, aga hiljem mitte. See viimane võib olla tingitud sellest, ühel puhul teadis seda jutustaja mitte tegelane, aga tema kohalolek ei olnud lugejale koheselt hoomatav.

Vaatenurkade segamise koha pealt eksisteerib siiski üks erand: täiesti kohane on kasutada mõnda teist vormi kui kirjutatakse proloogi või epiloogi. Päris paljud autorid, kes kirjutavad muidu kolmandas isikus esitavad sissejuhatuse neljandas isikus, et anda parem ülevaade raamatus toimuvate sündmuste taustast.

Pages:1234567...141