WordPress
Täna on jälle kätte jõudnud see päev mil oleks paslik oma WordPresse uuendada. Lisak tuletan ma meelde, et viimaste päevade jooksul on kolmekohaline number Eesti kodulehtesi näotuks tehtud ning neist rõhuv enamik baseerub sellel platvormil.
Kui võtta 2 osa Harry Potterit, 2 osa Spenserit ning 1 osa Sam Spadet (“Malta pistrikust”) ning segade seda nõus kus on varem hoitud erinevat muud fantaasia ja õuduskirjandust, segada tainas ning papargoogivormiga teha sellest mehikese, siis selle mehikese nimi oleks Harry Dresden, Dresdeni toimikute peategelane. Harry on üheaegselt nii võlur kui eradetektiiv, kellel on alalõpmata näpud põhjas ning ühe või teise allilma (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) tegelasega kana katkuda. Lisaks on Harry ka paras irvhammas ning ainuke maag kelle reklaam on telefonikataloogis üleval.
Lugu hakkab nagu heale detektiiviloole kohane pihta peateglase büroos. Nagu sellistel puhkudel kombeks on peateglasel taaskord näpud põhjas ning kiirelt tuleb leida mingisugune ots, et pääseda kontoripinnalt välja tõstmisest. Ning nagu sellistel puhkudel kombeks astub kontorist läbi ähmi täis daam, kes vajab korraliku tasu eest hädasti abikätt oma kadunud abikaasa leidmiseks. Ja nagu sellistel puhkudel ikka pole kõik nii nagu see esmapilgul paistab.
Laias laastus on tegemist klassikalise detektiivilooga, kuhu on ohtralt pikutud maagilisi elemente. Raamatus kohtuma enamuste tähtsamate tegelastega ning külastame kohti kuhu igapäevaselt ei satu. Harry peab lahendama korraga mitu omavahel põimuvat juhtumit mille keskel paistab olevat eriti võimas sorts.
Kuigi raamat on trigeeriv on see samas suhteliselt primitiivselt kirjutatud ja tunda on, et tegemist on autori ühe esimese raamatuga. Narratiiv on tugev kuid hüplik, tegelased ja nende motiivid on tihtipeale kahedimensionaalsed ning halvas ladina keeles koostatud loitsud parimal juhul naeruväärsed. Samas on kontseptsioon ise võrdlemini originaalne ning potentsiaal arenguks selgelt tuntav (olles lugenud sarja järgnevaid osi võin kinnitada, et autori tase on liikunud igas järgnevas raamatus selges tõusujoones). Sestap hindeks neli, aga pika miinusega.
Howdy! Your site at http://pronto.ee has been updated automatically to WordPress 4.3.
Paistab, et ma postitan harvemini kui ma uuendan oma blogi tarkvara. Õnneks on suur suvi kohe-kohe lõppemas ja sellest tingituna kiusatusi midagi muud teha vähem. Vist. Võib-olla.
Howdy! Your site at http://pronto.ee has been updated automatically to WordPress 4.2.3.
Is your site secure?
Tähelepanu! Järgnev tutvustus on kirjutatud kirjanduskonkursi “Bestseller” korraldajate palvel, tutvustamaks populaarset kirjutamisteemalist inglisekeelset podcasti nimega “Writing Excuses”.
Kirjutamisega seotud raskused pole pea kunagi seotud ideede või kogemuste puudumisega — ka kõige populaarsemad autorid on millalgi murdnud oma loomingulised piimahambad ja üllitanud raskuste kiuste oma esikteose; ükski neist pole sündinud hõbesulg suus. Probleemid algavad tavaliselt inimestest enestest — kellel pole ettevõtlikust, kellel pole aega, kelle enesekindlus jätab soovida ning loomulikult on oma sõna sekka öelda ka vanal heal laiskusel. Ettekäändeid leiab alati.
Inglise keeles on nende ettekäänete jaoks isegi termin valmis vermitud, writing excuses ning sama nime kannab ka tõenäoliselt kõige populaarsem kirjutamisteemaline podcast.
“Writing Excuses” lahkab teemasid, mis algajate autorite puhul saatuslikuks võivad saad: kuidas alustada, kuidas luua head antagonisti, mis on vahet peategelasel ja kangelasel, kuidas motiveerida ennast kirjutama, kuidas tulevad head ideed, kuidas avaldada (pisteline valik teemasid esimesest hooajast). Praeguseks on internestis kuulamiseks väljas ühtekokku kümme hooaega, igaühes üle kolmekümne veerandtunnise episoodi. Veerand tundi on valitud just selleks, et seda oleks võimalikult mõnus kuulata tööle sõites või päevatoimingute vahel lõõgastudes. Või nagu ütleb sarja tunnuslause: “Veerand tundi — sest sul pole aega ja meil pole rohkemat öelda”.
Projekti kõik neli praegust vedajat on ulme või fantaasiakirjanikud ning nad on alustanud kirjutamisega elatise teenimist ligikaudu samal ajal mil selle esimene osa 2008 aastal internetti jõudis. Ehk teisisõnu — see lahkab mitte ainult kirjutamisega seotud probleeme, vaid peegeldab ka autorite eneste arengut nende karjääri algusest kuni tänaseni. Lisaks on kaks autorit võitnud vahepeal Hugo (ulme ja fantaasiakirjanduse üks enimihaldatud autasudest) ning podcast ise on samuti kuldse märgi rinda saanud: üleelmine aasta kategoorias “parim temaatiline kõrvalprojekt”.
Lõpetuseks autoritest endist: nad kõik on hetkel vanuselt neljakümnedates (kirjanike mõistes on tegemist siis pigem nooremapoolse kontingendiga), kolm on mehed ja üks naine, kusjuures naine liitus nendega alates kuuendast hooajast. Tuntuim neist on kahtlemata Brandon Sanderson, kellelt on ilmunud üks ka üks maakeelne raamat (sellel aastal avaldatud “Terassüda”). Dan Wells on ramatusõpradele tuttav pigem õuduskirjanikuna ning Howard Tayler annab välja veebikoomiksit. Nõrgemat sugupoolt esindav Mary Robinette Kowal on praeguseks üllitanud kokku viis romaani romantilise alatooniga sarjast, mille sündmused leiavad aset üleelmise sajandi Inglismaal ja kus igapäevatoimingute hulgas on maagial oma koht.
– Writing Excuses ilmub kord nädalas aadressil http://writingexcuses.com
Kuna valdkond millega ma tegelen (e-kaubandus) on hetkel jõudsas kasvutrendis, tuleb mul iga paari kuu tagant tegeleda uute inimete värbamisega ja olemasolevate taseme hindamisega. Selle vajalike mõõdikuid välja töödates avastasin ma, et samad reeglid kehtivad ka muude valdkondades. Vaadake, kas tuleb tuttav ette?
1. Ma ei saa millestki aru.
Inimese oskused valdkonnas on minimaalsed. Ta teab küll põhilisi termineid, kuid ei oska isegi õigeid küsimusi küsida (see on üks põhilistest indikaatoritest). Kui inimesel on üldine erialane pädevus olemas ning jutt käib spetsiifilisest oskusteabest (näiteks Magento arendus või Oracle DBA), siis tähendab see, et valitud inimest vajab regulaarset käe hoidmist. Kas olete selleks valmis?
2. Ma saan kõigest aru.
Tegemist on inimesega, kes on eelmisest tasemest läbi murdnud ning tunneb ennast (põhjendamatult) enesekindlalt, samas aimates alateadlikult puude tagant paistma hakkavat metsa. Nüüd sõltub kõik inimese loomuomadusest: madala enesehinnanguga inimene tunneb ennast sellest metsast ohustatuna ning ei soovigi edasi liikuda. See ei ole iseenesest paha kui tegemist on madala otsa administraatoriga, kuid spetsialisti puhul on selline suhtumine tupiktänav. See tähendab, et inimene mitte ainult ei soovi edasi areneda, vaid kui teda selleks sunnitakse, siis tekib tal tunne, et teda kiusatakse. Inimene teab õigeid termineid, kuid ta väldib kas tahtlikult või või tahtmatult küsimusi, mis viitavad järgmisele tasemele. Hea spetsialist viibib sellel tasemel väga lühikest aega.
3. Ma ei saa (jälle) millestki aru.
See tase on põhimõtteliselt esimene päris eksperdi tase. Erinevalt esimesest kahest tasemest inimene oskab ja tahab küsida õigeid küsimusi ning ta suudab lahendada iseseisvalt suure hulga ülesandeid; tihtipeale suurema kui ta ise arvatagi oskab. Teadmatus on tingitud sellest, et ta lõpuks ometi on hakanud mõistma valdkonna olemust ning seda kui palju tal veel õppida on. Kuid kuna ta küsib õigeid küsimusi on areng järgmisele tasemele vaid aja küsimus.
4. Ma saan hakkama.
Laias laastus inimene valdab teemat ning isegi kui ta võib-olla ei oskagi kohe küsimusele vastata, et ole probleemist läbi närimine tema jaoks ületamatu ülesanne. Ta teab seda ja käitub enesekindlalt ning tänu sellele sarnaneb ta mõnes mõttes seetõttu teise taseme inimesega. Teisest tasemest eristab teda aga staaž ja referentsid; siia jõudmiseks on vaja läbida pikk tee ning paratamult on saapad praeguseks üksjagu tolmused. Selle taseme inimesed on tavaliselt töödega nii üle koormatud, et järgmine tase võibki jääda saavutamata. Pole hullu, kõik ei saa ju kuldmedaliga koju minna, kellelegi peavad jääma ka hõbe ja pronks. Ja keegi peab töö ka ära tegema.
5. Meister.
Inimene, kes valdab teemat läbi ja lõhki. Siia jõudmiseks on vaja väga palju aega, pealehakkamist ning sügavat isikliku huvi valdkonna vastu. Viienda tasemeni jõuavad vaid mõned üksikud ja tegemist on inimesega, kes suudab ilma uurimata/konsulteerimata vastata pea kõikidele küsimustele. Selle taseme inimesed on paratamatult ka väga kallid, sest nad on tihtipeale mitu korda effektiivsemad kui ütleme 4. taseme eksperdid.
Alles see oli kui toimusid valimised, vehiti rusikatega ning vahetati ebaviisakusi. Pärast suuremat kemplemist saadi valitsus kokku, kuid traagelniidid paistsid kaugele ning erinevalt varajasematest kordadest ei antud uuele koalisatsioonile sekunditki armuaega. Analüütikutele on selline situatsioon ilmselt põnev, erinevalt kõikidest ülejäänutest. Omalt poolt pakkusin ma välja tingimused mis olid valitsuse püsimiseks vajalikud ning hetkel tundub, et enamus neist ei pruugi täituda. Õhus on paleepöörde hõng.
Vaatame kõigepealt erakondi.
Reform.
Reformierakond on ühest küljest väga heas ja samal ajal väga halvas olukorras. Nende värske liider ei tunneta võimu ja meelsuse pulssi kaugeltki mitte sama hästi kui vana kivinägu Ansip. Ühest küljest pole ta suutnud koalisatsiooni pisemaid partnereid kontrolli all hoida ning teisest küljest pole erakonna enda koduväljakulgi kõik kaugeltki korras. Õigupoolest on Reformierakond lõhenemise lävepakul. Põhjusi selleks on lausa mitu. Esiteks on nõnda kaua võimul püsinud kontingent minetanud algse “reformi” osa oma nimest; tegemist on pigem klassikalise konservatiivse parteiga, mille eesmärk oleks justkui pakkuda stabiilsust ja turvalisust. See kumas läbi ka näiteks nende valimislubadusest, kus olulisel kohal oli riigi kaitsevõime. Teiseks on uuel peaministril vaja astuda pisut liiga suurtesse kingadesse — oli ju Ansip Eesti staažikaim peaminister, kelle võimuvõitluse musta vööd ning külma närvi kadestasid praktiliselt kõik poliitikud. Õnneks hiljuti toimunud üldkogu andis pisut tervenemislootust, kuid oht pole kaugeltki möödas.
Reformierakonna tugev tahk on asjaolu, et kahe peale on Reformil ja Keskerakonnal üle 50% kohtadest Riigikogus. Suures plaanis tähendab see seda, et valitsust ei ole võimalik moodustada ilma üheta neist ning alati on õhus võimalus, et kui muud üle ei jää panevad suured seljad kokku; valitsus tuleb lõppude lõpuks ju kuidagi moodustada. Armuaja puudumine on selle viimase varianti küsimärgi all pannud, sest suure tõenäosusega tähendaks see praegusel hetkel automaatselt erakonna lõhenemist, mis muudaks nad potentsiaalse partnerina suhteliselt väärtusetuks. Ei tohi unustada ka asjaolu, et opostitsioonina saaks Reform moodustatavale valitsusele olema väga kõva pähkel ning päeva lõpuks on alati õhus võimalus, et erakond ajab oma vana kaardiväe Euroopast kokku ja vallutab trooni tagasi.
Keskerakond.
Keskerakond sai ootamatu löögi allapoole vööd siis kui nende esimees kriitilisel hetkel valgete linade vahele sattus. Võimalik, et vaid tänu sellele õnnestuski Reformil valitsus moodustada, sest suure tõenäosusega oleks vana kult Edgar väga kiiresti teinud alles piimakihvadega Rõivale selgeks kes täpselt tohib esimesena molli oma kärsa ajada.
Samas avab see olukord uksed uuteks liitudeks, sest väga paljuski on vastuseis Keskerakonnale seotud Savisaare isikuga. Ning unustada ei tohi võimalust, et härra on juba mõnda olnud erakonnas pigem käilakujuna ning tegelik töö tehakse ära kellegi teise poolt. See viimane võimalus tundub järjest tõenäolisem, sest ülejäänud erakonnad on astunud justkui juhslikult koordineeritult samme, mis paistavad eelkõige selle erakonna huvides olevat. Sellest natuke lähemalt allpool.
EKRE.
Selle erakonna kohta ei ole suurt midagi arvata. Ühest küljest on neil oma toetajaskond keda nad on kokku meelitanud eelkõige Reformierakonna vastalisusega. Teisest küljest on tegemist n.ö. pahupidi redisega, ehk siis näilise parempoolsuse fassaadi taga istub tulipunane kaader kelle retoorika on eristamatu NSVL-i omast. Tähelepanuväärne on asjaolu, et sõnavõtud pole mitte kunagi suunatud Keskerakonna vastu ning vähemalt korra on nad otse üles kutsunud IRL-i Reformivastast koalisatsiooni moodustama. Kuna nagu ma juba enne nentisin omavad Reform ja Kesk kahasse üle poole Riigikogu kohtadest, siis tähendaks see automaatselt liitu Keskerakonnaga, mis EKRE-le ei paistnud põrmugi ebaloogilisel käiguna.
Vabaerakond.
Hetkel märkimisväärset populaarsust evival Vabaerakonnal on ei paista koduseinte vahel kõik just korras olevat. Esmapilgul tundub, et kogu erakond klopsiti kiiruga kokku selleks, et Herkel tagasi Riigikokku upitada ning kõik muu tuli justkui boonusena. Samas on see seadnud erakonna ootamatusse olukorda, kus tuleb teha tegusi milleks poldud valmis. Varem või hiljem saab “kartellierakondadele” vastandumise tuhin otsa ning pärast seda on lagunemine enam kui tõenäoline. Viimasele viitas ilmselt ka Herkel ise kui ta ähvardas pärast tagasivalimist sõna võttes uue erakonna moodustada, kui praegune isetegevus jätkudes tema Toompeal soojaks istutud tooli ohtu seab. Tegemist on äärmisel kirju seltskonnaga, keda ei seo tegelikult mitte midagi ja suure tõenäosusega nad järgmisi valimisi vähemalt sellisel kujul ei näe.
IRL.
IRL on Eesti poliitmaastiku haige mees. Erakond kaotab hetkel tähelepanuväärse kiirusega liikmeid ning varem või hiljem jääb sellest alles vaid vare. Lõpliku lagunemist ma sellele ette ei näe, kuid nullpunktist tagasituleks saab olema raske ning tänamatu töö. Äsja valitud uus juht on pigem tankist, sest mitte keegi ei soovi praeguses allakäigus võtta omale vastutust võtta mastaapse ebaõnnestumise eest, mis erakonda ähvardab. Kui hästi või halvasti IRL-l läheb ei sõltu tegelikult erakonnast endast, vaid teiste erakondade tugevusest / nõrkusest.
Sotsiaaldemokraadid.
Sarnasel IRL-le ei läinud viimased valimised Sotsidele just kõige edukamalt ning praeguses valitsuses on neil üsna tühine roll täita. Oletatavasti on see erakonna sees päris palju pingeid tekitanud ning süü selle eest laoti Mikseri õlgadele. Õigupoolest pakkusin ma kuu aja eest välja, et kui Sotside juhtkonnas toimuvad radikaalsed muudatused, siis on Keskerakond käinud nende tagatoas mesijuttu puhumas. Ossinovski asumine Mikseri asemel muutis selle spekulatsiooni sama hästi kui kindlaks. Kuna Savisaar on hetkel pildilt maas ning tema tagasitulek suurde poliitikas saab mõnda aega olema üsnagi ebatõenäoline, siis on usutav, et Keskerakond pakkus Ossinovskile peaministri kohta tingimusel, et ta Sotsid nende pilli järgi tantsima õpetab.
Et mis siis juhtub?
Hiljuti teatas Keskerakond, et ta otsustas mitte avaldada umbusaldust praegusele valitsusele. Nagu Ossinovski saamine Sotside ninameheks on see indikatiivse iseloomuga seisukohavõtt; see tähendab seda, et Keskerakond tahab olla kindel. Kui Kesk (27), Sotsid (15) ja EKRE (7) kokku panna on neil ikka vaid 49 kohta. Vaja oleks aga 51. Selleks, et need kohad saada on vaja läbi rääkida ülejäänud kolme erakonna nõrgimate lülidega: esmapilgul paistab, et Vabaerakonnast võib üle meelitada kuni kolm liiget, IRL-st ühe ning Reformist üks-kaks. Loomulikult ei meelitata enamusi neist Keskerakonda ning musta töö teeb ära Ossinovski kamp, kuid tulemus saab olema sama — enam ähvardusi niisama ei loobita ning umbusaldust hakatakse avaldama alles siis kui käed on lõplikult löödud.
Ahjaa. Kes kahtleb Putini sülekoera tiitlit kandva Keskerakonna ja EKRE koostöö võimalikkusesse, siis see on enam kui lihtne: EKRE-le lubatakse pagulaste kvoodist keeldumist ning kooseluseaduse tühistamist ning Helmed on asjaga rõõmuga nõus, isegi kui see eeldab sotsidega liidu moodustamist. Kui Madisonil midagi selle kohta kobisemist on, antakse talle tagatoas lihtsalt pinksireketiga piki kukalt.
Enne kui ma jutuga pihta hakkan, oleks hea kui me teeks ühe asja selgeks: “Age of Ultron” on halb film. Kohe masendavalt halb film: stsenaarium on halb ja ebaloogiline, tegelaskujud on puised, dialoogid jaburad ning õigupoolest meenutab tulemus kõige rohkem Lego klotside hunnikut, mis on vedeleb põrandal maas ja mida pole viitsitud kokku panna. Ega ära koristada. Võib-olla oleks see film pisut parem olnud, kui ma poleks näinud 2012 linastunud “The Avengers”-i, sest tänu sellele olid mul (võimalik, et põhjendamatult) kõrged ootused.
Ttõenäoliselt kõige esimene asi, mida filmi juures halb on, on selle nimi: Ultron on tehisintelligents, mis oli peidus Loki sauas ning mis Tony Starki (aka Raudmehe) ja Bruce Banner (aka Hulk) susserdamise tulemusena valla pääseb. Paraku on ta (see?) emotsionaalselselt labiilne ja otsustab, et hädasti on vaja saavutada maailmarahu ning meie tsivilisatsiooni järgmine tase inimkonna ellimineerimise kaudu. Selle saavutamiseks laseb ta ennast üle kogu planeedi tasujatel taguda ning kui ta parasjagu peksa ei saa, siis istub ta oma koopas ja tegeleb köögifilosoofiaga. Keegi temast midagi ei tea ning iga asi mida ta püüab korda saata ebaõnnestub. Lõpuks koksatakse ta veel maha ka. Mis “ajastust” siin üldse rääkida on?
Sellega seoses jõuamegi kohe järgmise mureni. Kõik tegelaskujud kes sellesse filmi satuvad on masendaval kahe- kohati isegi ühedimensionaalsed. Peamine pahanduse tegija on hädine susserdis (erinevalt eelmise osa Lokist), tasujate kõige suurem mure on jääda võimalikult dramaatiliselt filmilindile ning muud osapooled olid justkui kõndivad klišeed. Ainuke vähegi sümpaatne tegelaskuju oli Andy Serkise poolt esitatud relvaärikas Ulysses Klaue, kuid paraku ei jagunud talle ekraaniaega rohkem kui paariks minutiks. Nad ei suutnud isegi Hawkeyet lõpuks maha tappa.
Kui filmi stsenaariumist rääkida, siis oli see katastroof kuubis — see koosnes hulgalistest stseenidest kus toimub midagi cooli. Neid stseene esitatakse suvalises järjekorras ja nende omavaheline seos on parimal juhul küsitav. Suure maatüki kosmossesse vinnamine oli nõme juba filmis nimega “Superman Returns”, siin tundus see lihtsalt totakas. Isegi Quicksilveri eneseohverdus filmi lõpus tundus jabur, eriti arvestades kõike eelnevat. Õiguspoolest meenutab see film kõige rohkem ühte pikka treilerit teistele filmidele, mis kunagi võib-olla välja tulevad ja mis võib-olla ei tundu nii mõttetud. Samuti oleks tore kui kes iganes nende filmide stsenaariumeid kavatseb kirjutada keskenduks loo jutustamisel. “Age of Ultronis” lugu praktiliselt polnud, kogu film koosnes sellest kuidas hästi coolid tegelased peksid seda õnnetut Ultronit ise samal ajal võimalikult coolid välja nähes.
Ning lõpuks muidugi Vision. Kui enne olid tavalised inimesed ja superkangelased, siis nüüda on tavalised inimesed, superkangelased ja Vision. Põhimõtteliselt on tegemist tegelaskujuga, kelle kõrval ülejäänud Tasujad on mõttetud nannipunnid. Seoses sellega on mul küsimus, miks üldse mingitest tasujatest rohkem rääkida kui meil on Vision, kes suudab kõik maailma probleemid ainuisikuliselt jonksu ajada.
Aga milleks kogu see jauramine? Selleks, et oleks alternatiivne seisukoht; mulle ei mahu pähe miks seda filmi kiidetakse. Enamus Uwe Bolli filme on sisutihedamad ja loogilisemad ja ometigi nahutatakse seda Saksa imet söögi alla ja söögi peale.
Howdy! Your site at http://pronto.ee has been updated automatically to WordPress 4.2.2.
Yet another security update.