pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Käojaanituvastaja

Interneti diskussioonidel on kalduvus väga kiiresti väga vasakule ära minna, minetades jooksvalt igasuguse objektiivsuse ning muutudes lihtlabaseks poriloopimiseks ja isiklikuks solvamiseks. Selliseid piigimurdmisi ei ole võimalik võita; küsimus on ainult selles kes rohkem kaotab.

Selleks, et kogu keskustelus näiliseltki puhta pihikuga jääda tuleb taibata, mis hetkel on aeg  minekut teha. Inimesed millegipärast kipuvad uskuma, et vastaspoolel on käsutada täpselt sama info, mis neil (mitte rohkem ega vähem) ning nad on selle põhjal võimelised tegema täpselt samu otsuseid ning püüavad ka lootusetuid juhtumeid nõuga lahendada. Paraku peaaegu alati edutult.

Ma panen kirja siia mõned sagedamini kasutatavad sõnad mida saab käojaanidetektori ohusignaalidena kasutada.

“Sinu loogika järgi …”
Kui lausa hakkab selliste sõnadega, siis tähendab see seda, et inimesel pole õrna aimugi mida sa tegelikult öelda tahad. Selle asemel leiab ta alternatiivse ning sinu seisukohta naeruvääristava mõttekäigu ning püüab seda sulle pähe määrida. Aeg on minekut teha, sest loogika on viimane asi, mida selles vestluses plaanitakse rakendada.

“Nii lihtne see ongi.”
Siinkohas oleks paslik tuletada meelde H.L.Menckeni surematut ütlemist: “Igal keerukal probleemil on olemas lihtne, asusaadav, vale vastus.” Tavaliselt tähendab see seda, et oponent ei saa probleemi olemusest aru ning solvub kui asi üle pea hakkab kasvama. See lõpeb peaaegu alati sellega, et sa süüdistab oma vestluspartnereid hämamises ning demagoogias. Inimene, kes saab probleemi keerukusest ja selle paljudest tahkudest aru, see tavaliselt ei pea seda lihtsaks ning igaks juhuks jätab taganemistee enda jaoks avatuks.

“Ära demagoogitse.”
Demagoogia, ehk inimeste mõjutamine, on peen kunst. Paraku teatavates diskussioonides näitab selle kasutamine üles lugupidamatust vestluspartneri suhtes — seda eriti sellistel teemadel, kus tähtis pole mitte võit, vaid tõde. Hea demagoog on tavaliselt põnev ning karismaatiline vestluspartner ning talle antakse see ebaviisakus andeks, pealegi hea demagoog teab millal oma oskuseid kasutada. Halb demagoog seevastu on aga läbinähtavalt omakasu peal väljas (isegi kui see omakasu on madalast enesehinnangust tingitud suutmatus tunnistada, et ta eksis) ja teda on lihtne loogikaga nurka suruda. Kui selline asi juhtub, siis on halva demagoogi esimene reaktsioon paradoksaalselt peaaegu alati “Ära demagoogitse.”

“Valus tõde”
Tõde ei ole kunagi valus. Valus on see, et inimesed nimetavad meelevaldseid seisukohti tõeks ning kasutavad seda selleks, et jäme olla. Inimesega, kelle jaoks on oluline vestluspartnerile halvasti öelda ning seda tehes ise ennast “tõe” taha peita ei ole mõtet pikemaid vestluseid arendada.

“Defineeri [midagi] …”
Kui inimene hakkab aimama, et loogika ning faktid ei räägi tema kasuks, kuid ei oma piisvalt oidu või mehelikust seda tunnistada, proovib ta teinekord kummi venitades ja erandjuhtudele apelleerides  saada n.ö. tehnilist võitu. Poliitikas ja majanduses nimetatakse seda JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) skeemiks. Mida ütleb käojaanituvastaja selle peale? Käeojaanituvastaja piiksub nagu pöörane, andur punases.

“… ülbe suhtumine …”
Inimene apelleerib sellele, et kellegi suhtes (tihtipeale pole selleks isegi mitte inimene ise, vaid kolmas osapool: näiteks ajakirjanik) pole näidatud üles piisavalt aupaklikkust ja tähelepanu. Aupaklikkus ja tähelepanu on kaks asja mida ei saa nõuda, need tuleb VÄLJA TEENIDA. Lisaks on ülbuse toonitamise näol tegemist olukorraga, kus tähtis on vorm, mitte sisu. Kui me oleme laskunud juba tasemeni, kus vorm on muutunud ülimuslikuks, mis sisulisest keskustelust enam rääkida saab? Aeg lahkuda on kätte jõudnud.

Ma arvan, et neid kuute fraasi oleme me kõik kümneid kui mitte sadu kordi internetivaidlustes kohanud ning neid on tegelikult rohkemgi. Ma püüan jooksvalt seda postitust uuendada sedavõrd kui nad mul meelde tulevad.

Film: “Pacific Rim”

“Pacific Rim” on film, mida on väga raske võrrelda millegagi ilma talle endale ja võrreldavale filmile liiga tegemata. Ühest küljest on selle stsenaarium üpris õbluke, teisest küljest on seal üsna palju ridade vahele jäetud, mis vaatajal endal sealt välja tuli lugeda. Näiteks pidin ma ühele oma tuttavale seletama, miks Kaidžude Isandad olid läbi värava inimesi kottima saatnud tiine kaidžu. Nimelt värav lubas korraga teise maailma saata vaid kaks elukat. Kohe poegivat elukat väravast läbi kupatades proovisid Isandad sohki teha ning meie maailma saata mitte kaks, vaid kolm koletist.

Lisaks ei oska ma öelda, kas tegemist on n.ö. kummardusega Jaapani suunal või hoopis jõulise fuck-you-pilukad asjaga. Ühest küljes on motiivid ning lahendused otse Jaapani animemaailmast. Milline kant suudaks veel rohkem fännata hiiglaslike roboteid? Samuti süstemaatiline dramaatiliste pooside võtmine ning hunnitud vaated? Easy-peasy-japanesy. Samas polnud Jaapanil endal ühtegi Jägerit, erinevalt kõikidest nendest riikidest kelle käes nad viimase sõjas kitli peale said (ameeriklased, venelased, hiinlased ja austraalased). Jaapani tšikki esitama valisid nad päris jaapanlanna, aga mitte ükskõik kelle, vaid kultuurilise autsaideri (jaapanlased on oma näitlejate tausta ja maine koha pealt erakordselt anaalsed).

Laias laastus räägib film sellest kuidas suured elukad tulid inimesi kiusama. Inimesed ehitasid sigasuured tapamasinad mida nad Jägeriteks kutsusid ja andsid nendega koletistele (kaidžudele) peksa. Seda oli ilus vaadata ja filmis ei raisatud ühtegi kaadrit mingile tühjale-tähjale, näiteks remontikale. Mulle igatahes meeldis, kuigi asi oli pisut liiga pinnapealne. Kui võimalus avaneb, siis vaatan uuesti. 4/5

PS. Järgnev pilt sisaldab lühikest sisukokkuvõtet. Spoilerid!!

pacific_rim

Võimalused ja võimatused

Iga idee, projekti ja kontakti väärtust saab hinnata läbi kahe kriteeriumi: sellega seotud võimaluste ja miks nende võimaluste realiseerimine on võimatu. Huvitaval kombel on inimestel raskusi neid kriteeriume korraga näha, mis samas on aga üsna loogiline — leitakse ju eelkõige ikkagi seda, mida otsitakse.

Oskus näha võimalusi on tegelikult harvem oskus kui see välja paistab. Asi on keerukas, kuna suur hulk inimesi mitte niivõrd ei näe võimalusi kuivõrd mõtlevad nad ise välja. Edu sellised libavõimalused ei garanteeri.

Tähelepanuväärne on aga see, et eksisteerimiseks vajab võimatus aga võimalust ning iga eduloo sees on jutt sellest kuidas võimatusest üle saadi. Võimatuste puudumine on tavaliselt esimeseks ohumärgiks projekti juures — see kipub viitama väljamõeldud võimalustele. Seega ärge kartke neid võimatusi — kui asi oleks lihtne, siis oleks see mida te plaanite juba ammu ära tehtud. Kui te ei oska ise võimalusi näha, siis otsige probleeme, sest iga probleem on peaaegu alati ka võimalus.

 

Tõde ja vale

Heas vales on alati võimalikult palju tõde. Ideaalne vale on tervenisti tõde, kuid esitatud nõnda, et see kellele see on mõeldud mõtleb ise konteksti välja ja petab ennast läbi selle ise. Ma toon näite:

A) Kas ilmateate andmetel on homme ilus ilm?
B) Ilmateade lubas, et pole oodata tilkagi vihma (ilmateate andmetel on homme oodata lund).

Hea või ideaalne vale on oma olemuselt ka mineeritud — kui vale oli labane ja inimene uskus, on ta ise rumal. Kui vale sisaldab piisavalt tõtt peab ta selle vastu astudes astuma ka tõe vastu, jäädes taaskord piinliku olukorda. Kui vale on tervenisti tõde, siis sellega kembeldes on väga raske ennast mitte naeruvääristada. Teisisõnu, kui teile on valetatud ja te olete valet uskunud, siis ei ole siin ühtegi head viisi asjast puhta nahaga välja tulla. Neelake see jama alla ning olge järgmine kord targem — kui järgmiseks korraks üldse põhjust on mõtet anda.

Muide, alati ei tähenda vale valetamist. Ei tasu unustada, et päris tihti võib inimene enda arvates rääkida tõtt. Lihtsalt temani jõudnud informatsioon ei pruugi seda olla.

Ärijäri

Matemaatika haru nimega trigonomeetria on saanud oma nime kolmnurkadest — otseses tõlkes on tegemist kolmnurkade mõõtmise teadusega. Muu hulgas postuleerib see teadus kahte asja — esiteks suvalise hulknurga saab alati taandada kolmnurkadeks ja teiseks absoluutselt igal kolmnurga massikese asub tema sees, mediaanide lõikumispunktis. Ehk teisisõnu — kolmnurka saab alati tasakaalustada.

Seda põhimõtet saab kasutada ka väljaspool matemaatikat — näiteks on kolmejalgne järi või statiiv püsib alati püsti eeldusel, et jalad on enam-vähem võrdse pikkusega. Sama asi kehtib ka suvalise äri kohta. Iga äri taandub laias laastus kolme ossa — oskus alustada, oskus lõpuni viia ja oskus kõike seda teha kasumlikult. Probleem on, et rõhuv osa inimestest ei saa aru mida need kolm endast kujutavad ja tänu sellele usuvad need vajalikud omadused endal olemas olevat. Igal inimesel ongi need mingil tasemel olemas, kuid tavaliselt ühte või teise suunda kaldu. Eduka äri jaoks on vaja leida kuhu suunas.

Oskus alustada.

Oskus alustada on tõenäoliselt kõige vähem mõistetum neist kolmest. Kui keeruline saab see alustamine ikka olla? Saab.

Ma vestlesin hiljuti ühe idufirma inimesega, kes oli välja mõelnud toote, selle valmis meisterdanud ja püüab seda juba mitu aastat müüa, aga paraku ei taha seda ainult keegi osta. Põhjus iseenesest oli väga proosaline — see firma ei osanud alustada; nad oli lihtsalt läinud metsa ja lootnud, et põder mida nad lasta kavatsesid tuleb neile vastu. Nagu näha ei tulnud.

Alustajal on hea nina, ta leiab väga kiiresti selle mille otsib tegutsedes tihtipeale proaktiivselt, luues ise võimalusi. Alustaja on nagu verekoer, kes jahimehed saagini viib. Ta ei pruugi olla hea lahendus takistamaks ulukloomade karjal laiali jooksmast ning samuti parim lahendus saaklooma jälitamiseks ning ründamiseks, kuid ta on võimaluste looja, sest ilma temata oleks kogu jaht lihtsalt loterii. Alustajal ja “Alustajal” on vahe ja ilma Alustajata ei ole ei Lõpetajal ega Kasumitekitajal midagi mida lõpetada ega tekitada.

Oskus lõpetada.

Lõpetaja on oma olemuselt nagu buldog, kes vastase külge klammerdub. Lõpetajal on vaja kahte omadust: visadust ja vilumust. Lõpetaja on koer, kes saaki nii kaua jälitab kuniks see enam põgeneda ei jõua, et see seejärel maha joosta. Ilma Lõpetajata pole alustatul mingit tähtsust ning ka kasumit pole millestki kokku keerutada. Firmas on lõpetaja see, kelle kätte koguneb lõviosa ärifookuse kompetentsist ja tema on see, kelle ümber kogu ettevõte lõpuks ehitatakse.

Oskus olla kasumlik.

Ettevõtteid kellel on näiliselt põnev äri ja valmis toode on lugematu hulk. Põhjus miks nad kasumlikud pole on lihtne — neil puudub selleks vajalik kogemus ning inimene, kellel oleks sobilikud instinktid. Kasumitekitaja on nagu šoti lambakoer, kes sebib ringi ning hoolitseb selle eest, et kari laiali ei jookseks — kui jahiparalleeli uuesti lauseks tuuta, siis on Kasumitekitaja see, kes ei lase ulukitel nelja ilmakaare poole laiali lipata andes nõnda võimaluse Lõpetajale.

Oskused ning instinktid, mis nende valdkondade jaoks vaja läheb on tihtipeale teineteist välistavad, näiteks Alustaja peab selleks, et kindlaks teha kuhu ja miks minna läbi kompama kümneid ja kümneid potentsiaalseid jäljeradu. Lõpetaja ei saa nii, Lõpetaja valib esimese ja hakkab seda kündma, teadmata kuhu see välja viib ja kellele see kuulub. Paraku võib see välja viia sohu, maanteele või kes teab kuhu — nagu juhtus selle idufirmaga. Sama asi on Kasumitekitaja ja Lõpetajaga: Kasumitekitaja hoolitseb, et Lõpetajal oleks võimalikult palju asju mida lõpetada, loobudes samal ajal oma võimalusest koon veriseks saada.

Inimene saab olla ka tasakaalus, kuid sellisel juhul tuleb leppida, et ta ei ole tipp üheski kolmes ning tänapäeva edu aluseks on alati spetsialiseerumine. Ehk teisisõnu, kui te tahate head äri teha, otsustage kes olete, aktsepteerige oma nõrkuseid ja panustage oma tugevusele. Nõrkuseid tuleks pigem kompenseerida partneritega, sest püsti püsimiseks ei tohi see järi mida äri endast kujutab liiga kreeni minna.

Lõpetuseks üks tore näide: kui te olete näinud “Rare Export” nimelist filmi, siis seal on peategelased selle kolmnurga tüüpilised esindajad — Tracker (Alustaja), Marker (Kasumitekitaja) ja Sniper (Lõpetaja). Eraldi on nad tühi koht, aga koos — võitmatud.

Film: “Oz the Great and Powerful”

Oz the Great and Powerful

Oz the Great and Powerful

Nooremale publikule tehakse filme mitmesuguseid, kuid laias laastus jagunevad need kaheks: lapsikuteks ja lapsemeelseteks. Viimast tüüpi filmid on eriti viimasel ajal haruldaseks muutunud, sest filmitööstus on suuresti konveieriks aetud ja lisaks on produtsentidel tekkinud sama mulje mis restoranipidajatel, kes arvavad, et õige lasteeine on viinerid ja friikartulid. Kuid aeg-ajalt leiab õige lavastaja õige käsikirja ning saab kokku õige protsendiga ja nõnda sünnivadki sellised filmid nagu “Suur ja kõikvõimas Oz”.

Kellele see film on mõeldud? Kõigile. See on tõepoolest üks väheseid filme mida võib ilma sarkasmita nimetada koguperefilmiks. Loomulikult leiavad sealt kõige rohkem endale nooremad vaatajad, kui visuaalide saluut (filmi eelarve oli üle 200 miljoni dollari) ei jäta külmaks ka vanemat publikut. Kui te pole seda näinud, siis andke sellele filmile võimalus ja te ei kahetse.

Film jutustab loo, mis leiab aset 20 aastat enne Frank Baumi Smaragdlinna võluri lugusi. Libekeelne silmamoondaja Oscar Diggs (või Oz nagu ta ise ennast nimetab) esineb laadakarnevalidel, lõbustades rahvast ja võrgutades enam vähem kõiki kellel on vastasoo tunnused. Ühel päeval teeb ta saatusliku valearvestuse ning räägib ära tivoli rammumehe naise (no ei ole see jõumehe elu üldse kerge) ning on sunnitud põgenema publikumagnetina kasutatud õhupalliga. Loomulikult satub ta sellega keeristormi ning loomulikult sellest väljudes selgub, et ta ei ole enam Kansases.

Koht kuhu ta satub on Oz. Muide, kuni Ozi saabumiseni on film mustvalge ja 4:3 formaadis ning alles kohale jõudes läheb asi laiformaati ja värviliseks. Juba üsna alguses kohtub ta järjest kolme nõiaga: naiivsevõitu Theodoraga, tarmuka Evanoraga ja erakliku Glindaga (kes neist on kurjad ja kes head selgub filmi jooksul). Lisaks kohtub ta portselantüdruku ja lendava pärdiku Finleyga, kellest saab tema saatjaskond. Ajapikku selgub, et eksisteerib ettekuulutus, mis lubab kuningatrooni võlurile, kes riigis asjad korda seab ning kes tuleb taevast ja kelle nimi on sama, mis maa nimi. Libekeelne Oscar on kohe valmis võlur olema, kuid loomulikult ei ole midagi nii nagu see esmapilgul tundub olevat.

Visuaalselt on kogu film hurmav, 3D on adekvaatne ning sama kehtib helinduse kohta. Selle filmi kohta ei olegi palju muud öelda kui klassika esimesest sekundist alates.

 

Film: “Juoppohullun päiväkirja”

Juoppohullun päiväkirjaEnne sellest filmist rääkima hakkamist tuleb selgeks teha üks asi: tegemist on millegagi, millel väga vähe ühist Juha Vuorineni samanimelise raamatuga. Jah, peategelaste nimed on samad, viina juuakse mehemoodi ning isegi mõned episoodid on raamatust tuttavad (näiteks see kuulus tagumikuviin), aga muus mõttes on tegemist täiesti eraldiseisva asjaga. Kui selle pisikese detailiga ei arvesta, siis ootab vaatajat ees tõeline pettumus. Kui seda võtta kui eraldiseisvat linateost, siis vaatab ekraanilt vastu keskmisest parem Soome film.

“Joomahullu päevaraamat”, nagu seda maakeeli nimetatakse, jutustab tragikoomilise loo neljandaid aastakümneid käivast mehest, kes tundes hirmu täiskasvanuks olemisega kaasneva vastutuse ees üritab päevast päeva ennast tagasi lapsepõlve juua. Tööd tal ei ole, raha ammugi mitte ja oma ponnistusi finantseerib ta sotsiaalabist, juhuotstest ning oma kamraadi Kristiani põhjatust kilekotist välja õngitsetud vahenditega. Viimase näol on tegemist headsüdamliku kui tõenäoliselt kliiniliselt nõrgamõistusliku tegelasega, kellel on viimasel ajal tekkinud lisaks peategelasele Juhale veel üks semu, pervert Mikael. Kolmekesi koos moodustavad nad n.ö. dünaamilise trio, kelle jaoks ei ole ükski lollus võõras.

Suurepärane plaan ennast enne keskiga surnuks juua jookseb karile siis kui Juha kohtub Tiinaga, kes Anaonüümsete Alkohoolikute liikumise raames napsumehi ja -naisi kasinuse konarlikule teele juhatab. Tänu Tiinale näeb Juha, et ka teistsugune elu on võimalik — enamgi veel, teistsugune elu on ihaldusväärne ning täis asju, mida ta on kogu elu otsinud. Ühesõnaga, Juha on kõrvuni armunud ja elus esimest korda üritab ta reaalselt joomisega lõpparvet teha. Mida Juha aga arvesse ei võtnud on see, et kihutavalt rongilt maha astumiseks ei piisa pelgalt tahtmisest …

Filmi tõenäoliselt ainukeseks suureks miinuseks (kui praktiliselt puuduv seos raamatuga välja arvata) on Soome filmi kohta ebatüüpiliselt sugugi mitte tehniline või näitlejatega seotud. Vastupidi — heli ja pilt on laitmatud ning näitlejatöö on tõeliselt meisterlik. Filmi probleem on stsenaariumis mis liiga moraliseeriv ja suunav. Ja lihtsakoeline. Aga teisest küljest mida ühelt joomafilmilt oodata?

Kokkuvõtteks siis niipalju: iseseisva linateosena keskmisest parem meestele mõeldud film (enamuste naiste jaoks on seal pisut liiga palju nilbusi ja peerunalju), aga see hinnang on äärmiselt subjektiivne kuna see lõhub paljusi tabusi ning balansseerib napilt-napilt seal kusagil labasuse piirimail.

www.juoppohullunpaivakirja.fi

Valikutest

Ma veetsin paar päeva kodukontoris köhides ja abstraktsete teemade üle juureldes. Üks asi mille üle ma pead murdsin on küsimus, et kui suur osa inimese elust sõltub temast enesest. Ükskõik kuidas ma seda asja ka oma peas ei veeretanud, jõudsin ma järele, et enam-vähem kõik. Nagu kirsina tordi peal kinnitas täna seda Seth Godin oma päevapostituses:

  1. Valikud muutuvad harjumusteks;
  2. Harjumused muutuvad võimeteks;
  3. Võimeid nimetatakse teiste sõnadega anneteks;

Ehk siis kellegi ei ole elus lihtne vaid sellepärast, et ta on andekas — asi on selles, et ta on teinud õigel ajal õigeid otsuseid. Õigete otsustamine nõuab aga vastutuse võtmist ja oskust loobuda millestki mingi eesmärgi nimel, kusjuures teinekord on need valikud niivõrd sügava tähendusega, et nad on pinnapealsel vaatlusel käsitlematud. Kui paljud inimesed on näiteks võimelised mõistma, et vaesus on suuresti valik? Aga ometigi nii see on .. mõnes mõttes on vaesus nagu alkoholism, millest paranemine hakkab kui inimene tunnistab endale kahte asja:

  1. Et inimene on alkohoolik;
  2. Et sellest tsüklist on võimalik välja tulla;

Edasi on küsimus, et kas inimene on valmis ohverdama, riskima ja panustama seda mis tal veel on selle nimel mida ta tahaks saada või pigem püüaks säilitada kujunenud olukorda (ehk leppida vaesusega)?

Valikuvabadusest räägib ka Rudyard Kiplingi poeem “A Pict Song”, mille eelviimase salmi ma siia kopeerin:

No indeed! We are not strong, 
But we know Peoples that are. 
Yes, and we’ll guide them along, 
To smash and destroy you in War! 
We shall be slaves just the same? 
Yes, we have always been slaves, 
But you – you will die of the shame, 
And then we shall dance on your graves!

Teinekord ei ole võimalik võita, see on elu paratamatus. Kuid alati on võimalik valida kuidas kaotada ja see valik võib otsustada ja suure tõenäosusega otsustabki järgmise heitluse lõpptulemuse. Või ülejärgmise, sõltuvalt sellest kui pikalt plaanid paika on pandud.

Film: “Kääbik”

Kääbik ja päkapikud

Kääbik ja päkapikud

Lühike hinnang: hea film, aga võiks olla parem. Kusjuures huvitaval kombel saaks seda oluliselt paranda paari lõikamisega. Kas ma peaksin Jacksonile sellest kirjutama?

Aga enne loo juurde minekut räägiks paari sõnaga tehnoloogiast — HFR 3D on vägev, isegi väga, aga koos sellega tiheneb infovoog — detailid on ka liikumise ajal näha ning filmitegijad peavad seetõttu rohkem tähelepanu kvaliteedile pöörama. Selle koha pealt võib “Kääbiku” tegijate ees mütsi maha võtta, kuna detailidega on tõsiselt vaeva nähtud (kui paar olulist nüanssi välja arvata). Kes kurdab peavalu ja seda, et silmad lähevad krõlli, siis paha siga mitu viga, kärss kärnas ja maa kõva (kui esimesi filme näidati, siis sattusid ka inimesed paanikasse kui rong nende poole sõitis). Minu arvates aitab see pigem filmi sisse sulanduda. Lisaks oli 3D selles filmis VÄGA hästi tehtud — seda, et justkui 3D-d näha ei olnud, ongi selle asja rebu: tähtis on ju ikkagi sisu, mitte vorm. Kui publik hakkab vormi jälgima, siis järelikult ei olnud sisu piisavalt hea,

Film hakkab pihta Frodo ka Bilbo dialoogiga, mis on tähelepanuväärne selle tõttu, et annab aimu mida filmi loojad plaanivad — piltlikult öeldes on esimene “Kääbiku” film nagu “Star Wars”-i episood 1. Oleks ju tobe, kui neljandas filmis tuleb äkitselt täiesti uus peategelaste plejaad. Lisaks Rivendelli (filmis kasutati tekstiribal loomulikult neid värdtõlkeid. Hallo? Kaljulõhe?) rahvale ja Frodole nägime ära ka Sarumani, kes juba oli niiditõmbamisega ametis ja Galadrieli. Tõenäoliselt jookseme me teises filmi ka Legolase ja võib-olla veel kellegi otsa.

Üks asi, mis mind ausalt öeldes häiris oli see, et kuigi “Kääbik” ja “Sõrmuste isand” üritatakse kokku sillata ühe pika filmisarjana, on Jackson alles jätnud algse raamatu tooni ja sihgrupi, kelleks on noorema lugejad/vaatajad. Tänu sellele on film täis pidevat sehkendamist, madinat ja koomilisi olukordi. Ning pääsemisi viimasel hetkel. Ja erinevaid jaburusi, mis küll otseselt ei häirinud, kuid pärast vaatamist ikkagi hinge kripeldama jäid kasutamata jäänud potentsiaali tõttu.

Film hakkab pihta põhimõtteliselt kuulsa laulu “Nüüd mingem siit veel koidu eel” visualiseeringuga. Näeme ära Erebori, näeme ära millega seal tegeleti, näeme ära kuidas tuli Smaug, jne. Smaug ise ilmselt eelarvesse ei mahtunud tänu millele näeme ainult ta sabaotsa ja vägevat tulemöllu. Ülejäänud lugu kestab kuni kotkastega põgenemiseni. Ausalt öeldes ei olnud see film minu jaoks põrmugi pikk. Oli mida vaadata ja oli mida oodata ning minu meelest saab lõpp ikkagi vara ja ootamatult. Ometigi oli filmi ka olulisi kõrvalekaldeid algsest süžeeliinist:

BBT (ehk Bill, Bert ja Tom) oli pigem koomiline vahejuhtum ning seal tuli ka esimene suurem pettumus — kuigi Thorini ja Bilbo vahel oli algusest peale olnud teatavat sorti antipaatia panid päkapikud oma relvad kuulekalt maha kui kääbikut puruks lubati rebida. Täie teadmisega, et 10 minutit hiljem pannakse nad sellisel juhul kõik katlasse, eriti Bilbo, kes oli neist kõige mahlasem.

Azog, ehk kahvatu (või valge) mäekoll oli täiesti uus tegelane, kes toodi sisse tõenäoliselt selleks, et filmil oleks reaalne antagonist, kes hoiaks üleval konflikti ja edendaks teemat. Sellega sai ta suurepäraselt hakkama ning kuigi tema lisamine läks lahku algmaterjaliga, ühtlustas see oluliselt tempot ning oli filmi seisukohalt kindlasti hea käik. Muide, Azogi poja nimi on Bolg ja viimases filmis tuleb viimasel ilmselt Beorniga tegemist. Nüüd mõned huvitavad tähelepanekud — Jackson on goblinid ja orcid selgelt lahku löönud, kusjuures tundub, et viimased ei karda põrmugi päevavalgust, vähemast ründasid nad peategelasi siis kui päike kõrgel taevas oli. Tõenäoliselt on Jacksonil selle koha pealt ka mingi seletus olemas, sest Gandalf pinnis pärast Thorinit, et kellele ta lobises välja oma plaanid. Ka Saruman oli asjast kahtlaselt informeeritud ning võimalik, et Azog ning Saruman on algusest peale mestis olnud. Üldiselt oli ju Sarumani üks kõrvalprojektidest päikesekindlate mäekollide aretamine.

Thorin Tammiskilp -- kuningas, kangelane, maniakk

Thorin Tammiskilp — kuningas, kangelane, maniakk

Thorini antipaatia haldjate vastu. Kui Smaug Erebori tühjaks peksis, siis esimene asi mille otsa Thorin jooksis oli haldjate armee, Thanduiliga eesotsas. Kuna tegemist oli ilmselge üllatusega Thorini poolt, siis võis järeldada ainult kahte võimalike stsenaariumi miks selline asi juhtus — haldjad otsustasid, et aeg on päkapikkude kullale käpp peale panna ning Smaug jõudis lihtsalt ette või lootsid nad, et päkapikud ja Smaug peksavad teineteist vigaseks ning kuld jääb ripakile. Mõlemal puhul oleks tegemist olnud reetmise ja suurekaliibrilise persevestlusega, mis omakord tähendab seda vaenulikus oli üsnagi põhjendatud. Tänu sellele oli ka tema kohtumine Elrondiga kaugel sõbralikusest ja kogu episood möödus sootuks teistsugusena kui raamatus. Näiteks asutas Gandalf seal võtet, mida raamatus kasutati Beorni puhul — kõik peavad lõuad ning ainult tema räägib. Viimases Sõbralikus Majas toimus ka kokkusaamine Sarumani ja Galadrieliga.

Radagast. Radagast käib Dol Gulduris Surnumanajat kaemas ja üks Nazgulidest annab talle viisakalt oma mõõga mida siis tõendusmaterjalina kasutatakse. Sarumani arvates oli Radagast üks igavene lõngus ja seenesööja ning ei ole nõus asja tõsiselt võtma. Üldiselt oli tal ka õigus, kuid kogu see teema oli vajalik selleks, et teises filmis oleks põhjust minna ja Surnumanajale sisse sõita. Teatavasti räägiti sellest “sisse sõitmisest” raamatud vaid ühe lausega, kuigi muudes materjalides on asjast oluliselt pikemalt pajatatud. Kuna “Kääbiku” kirjutamise ajal ei olnud “Sõrmuste isand” veel plaaniski on filmis palju selliseid kohti, mida tuleks vaadata selles kontekstis. Näiteks Gandalfi motivatsioon Smaug ära koksata pole kaugeltki tuline kihu kodutuid päkapikke aidata — tema huvi on vältida viimase liitu astumist Sauroniga.

Thorin oli iseenesest palju paremate motivaatoritega kui raamatus. Näiteks saime me teada, et hullumeelsus on tal juba geenides — ta vanaisa pööras ära, tema isa katus hakkas sõitma ning ta ise on kujutatud ülla, kuid paranoilise valitsejana, kes isegi Gandalfiga suhtleb ainult selle tõttu, et tal on tema abi vaja. Tema kohtumine Thanduiliga saab ilmselt olema midagi, mis saab olema ootamist väärt (tuletan siinkohas meelde, et filmis nad tunnevad teineteist nägupidi). Thorini põlgus Bilbo vastu oli ka algusest peale selge ning tuline vajadus tõestada vastupidist oligi see, mis sundis Bilbo päkapikkudega kampa lööma ning proovima (ebaõnnestunult) Azogit pussitada.

Guglunk. Täiesti arusaamatu kuidas pimeduses elav ning lõhna ja kuulmise järgi saaki küttiv Guglunk Bilbo vastu nii uskumatult abitu oli? Kas sõrmus lisaks pildile kaotas ära ka heli ja lõhna? Raamatus igatahes see nii ei olnud.

Mõõgad. Mina ei saa aru mis värk sellega on, aga mina ei näinud Glamdringi ja Orcristi heledamas. “Sõrmuste isanda” filmi Glamdring samuti ei heldanud, aga Jackson on selle kohta öelnud, et tegemist oli apsakaga, mitte tahtliku lahendusega, pealegi ainult taustainfoga kursis olevad tegelased teadsid, mis värk. Selles filmis oli neil aga täita oluline osa ning kääbiku pistoda ju helendas. Muide, huvitava kõrvaldetailina tegi Jackson Astlast mäekollidetektori — kui Guglunk Bilbot kimbutanud mäekolli kiviga surnuks lõi, siis kustus ka mõõk. Ning millegipärast ei helendanud Astel siis kui Bilbo proovis sellega Azogile äsada.