pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

WordPress v3.0.3

Wordpress

Kes arvas, et pääseb enne loetud päevade jooksul saabuvat suuremat versioonimuutust (v3.1) oma WordPressi installatsiooni uuendamisest, see arvaku uuesti. Vaid paar päeva pärast viimase (v3.0.2) veaparanduse ilmumist tõstis pead veel üks turvakonarus, mis seekord lubab mittelokaalsetel pahatahtlikel kasutajatel soovi korral teha asju, milleks neil õigusi ei ole.

Uusima versiooni leiab WordPressi koduleheküljelt ning soovi korral on seda võimalik alla laadida ka administreerimisliidese automaatse paigaldaja abil.

WordPress v3.0.2

Wordpress

Meeldetuletuseks niipalju, et järgmise suurema versiooniuuenduseni (v3.1) on jäänud vaid paar nädalat, on WordPressi tiim väljastanud parandusversiooni v3.0.2. Eelkõige on see uuendus vajalik nendele, kes kasutavad oma keskkonnas rohkem kui ühte sisuautorit ning mitte kõik neist pole samade õigustega. Selgub, et väiksemate õigustega kasutajal on võimalik WordPressi vigu kasutades endale suuremaid õiguseid kaaperdada ja potentsiaalselt sellega kurja teha.

Vaba vara?

Ma teen ettepaneku lõpetada sellise sõna nagu vabavara ebasihipärase kasutamise ära. Tegemist on tavaliselt väärtõlkega inglise keelest, kus sõna free tähendab üheaegselt nii “vaba” kui “tasuta”.

Miks ma sellest räägin? Ma räägin seda sellepärast, et sõna kasutus või väärkasutus mõjutab seda kuidas inimene suhtub ühte või teise tootesse. Tasuta tarkvara ehk freeware ei pruugi olla automaatselt avatud lähtekoodiga ega ka “vaba” vara. Näiteks Oracle Express (Oracle Database XE) on tasuta tarkvara, kuna selle eest ei pea sentigi lauale veeretama, ometigi pole see “vaba”, sest Oracle hoiab endale kõik sellega seotud õigused. Teisest küljest võttes ei tohi unustada, et isegi kui tootega antakse kaasa lähtekood, ei pruugi see seda automaatselt “vabaks” teha. Näiteks praktiliselt kogu PHP tasuline tarkvara on avatud lähtekoodiga ja ometigi mitte “vaba”.

Õigupoolest ei nimetaks ma vabaks varaks ka ühtegi GPL litsentsiga tarkvara, sest GPL seab paika päris jõhkrad reeglid kuidas seda tarkvara võib või ei või kasutada. Minu silmis on vabavara vaid public domain tarkvara, mille omaniku ja litsentsitingimusi kas ei ole võimalik tuvastada või on omanik loobunud kõikidest õigustest sellele. Taolist vara võib kasutada kuidas pähe tuleb — laiendada, muuta, müüa (juhul kui ostja leiab), jagada, jne. Kui omanik on teada siis võib talle viidata, aga ka selle jaoks pole mingit kohustust.

Nagu olen ma jõudnud välja punkti, et enamus tarkvara, mida traditsiooniliselt kiputakse Eestis vabavaraks nimetama ei ole teps mitte vaba, vaid hoopis a) avatud lähtekoodiga (open source) ja b) tasuta (freeware).

Vilja Kiisleri meelest loeb eestlane liiga palju

Apollo Raamatumaja

Apollo Raamatumaja

Mõnikord on nii, et taevas paistab päike (aga pole liiga palav), puhub kerge tuuleke (mis ei ole liiga vali) ning linnud laulavad (aga mitte liiga kõvasti). Elul justkui poleksi midagi häda; kasutades uuspööbli terminoloogiat on kõik on tšill ja lill. Ilmselt ongi, aga kolumnistidele valmistab selline asi kõvast valu kõrvade vahele — tuleks justkui rääkida millestki ilusast, aga kuidas sa räägid. Eestlane ei räägi kunagi positiivsetest asjadest, mis juhtuvad kellegi teisega — eestlane peab igal sammul demonstreerima, et tuhandeaastane orjapõli on temasse jätnud pöördumatu jälje, mis tuleb kõikidel ülejäänutel alustades naabrimehest ja lõpetades jõuluvanaga talle intressidega kinni taguda. Sulas, täies mõõdus peo peale ning jooksuga.

Seekordseks hädaoruks on siis Vilja Kiisleri kiusuks suletud Viru tänava Apollo raamatupood, kust ta väidetavalt käis tihtipeale kohvi rüüpamas ja (teades, mis hinnaga Apollo oma raamatuid kirjastustelt saab) räigelt ülehinnatud lektüüri kokku ostmas. Või tasuta ajakirju sirvimas. Nüüd pandi see koht kinni ja tal on kurb meel ning selleks, et teised tema meelehärmi jagada saaks kirjutas ta kohe asjakohase nupukese.

Minu arvates on selle koha sulgemine suure plaanis võttes ainuõige tegu, seda enam, et raamatupoodi mitte ei suletud, vaid koliti ümber odavama pinna peale Solarise keskuses. Selle pinna omanik tahab selle eest saada renti 200000 krooni kuus ja see on igasuguse raamatupoe jaoks liig mis liig. Teine asi on ka see, et raamatupood ei peaks asum turistide tänaval ühes viinpoodide, kõrtside ja “kerges jopes” soomlastega. Selle ees juba on välipuhvet, üle tee saadavad erineva kangusega vandesõnu lendu kaasaja voormimehed ning ostavad lilli lõbumajast koju hiilivad erinevat sorti lipsukandjad, kes putkade rivist odavat lepitust katsuvad leida. Lisaks kui sellele majale otsa vaadata peaks igaühele selge olema, et see maja on ideaalne koht ühe kõvemat sorti kõrtsi, mitte raamatupoe, jaoks. Seda enam, et selle sortiment oli võrreldes üle tee asuvas Viru Keskuses oleva Rahva Raamatuga võrreldes igasugust arvestatust.

Tegelt võib-olla teen ma kolumnistile pisut liiga, sest ma saa päris hästi aru, kas selle teema üles tõstmine oli tingitud sellest, et eestlased joovad liiga vähe ehk satuvad liiga harva Viru tänavale, mis on sisuliselt üks suur puhvet. Või käis talle närvidele see, et eestlased loevad liiga palju — pärast uute poodide avamist Solarises ja Tartu Lõunakeskuses kasvas Apollo müük poole aastaga masust (sic!) hoolimata 12%. Üleüldse on huvitav, et mis häda tal selle Apolloga on? Tegemist on Soome kontserni Rautakirja osaga, mille Eesti filiaalil on käpp sees suures rohkem kui paaris asjas. Näiteks Rahva raamatuga kahasse kaetakse ilmselt rõhuv enamus Eesti raamatumüügist ning nagu näha, läheb Apollol väga hästi. Kas see on siis halb? Kas on halb see, et eestlased jälle raamatuid loevad? Aga näe, kõigile see ei meeldi, sest raamat peab ilmselt jõudma inimesteni vere ja higi hinnaga, ülikallilt ning üleüldse pole raamat tööinimestele vaid neile, kes saavad omale lubada kibedal tööajal kesklinnas promeneerimist ning raamatupoe puhvetis kohvi joomist. See Viru Apollo pandi nimelt tavalise päevatöö tegija jaoks lisaks veel liiga vara kinni.

Võib-olla on minu probleemiks hoopis see, et ma kohvi ei joo või et ma olen mees. Mina tahan, et kõik asjad oleksid ligistiku, sest mul ei ole ei soovi ega tahtmist oma asjade järgi ringi tuisata, kaupluseaknaid imetleda ning ehk isegi enne raamatupoodi piilumist uuele kingapaarile pilk peale heita.

Elisa, MiNT ja selle riistvara

See lugu räägib sellest, kuidas ma omale mobiilse interneti MiNT Elisast võtsin, miks ma praegusel kujul sellega rahu ei ole ning mida ma kavatsen edasi teha. Sisimas ma tegelikult loodan, et tegemist on lihtsalt ühe suure arusaamatusega ning asi lõppebki nüüd ja praegu, sest eksimine on inimlik ning ka kõige suuremad firmad koosnevad kõigest inimestest. Isegi mina olen inimene.

Lugu sai alguse maikuus, mil mulle helistas telefonimüügineiu ja ütles, et ega ma pole huvitunud omale soodsa mobiilneti soetamisest. Pean tunnistama, et ma olin seda mõtet juba mitu kuud peas veeretanud, ajastus oli sobilik ning mina olin küps. Tol hetkel oli Elisa ka ainus, kes attraktiivseid diile pakkus, seega tehtud mõeldud. Neiu toonitas, et kui sõlmida püsileping pikema aja peale, annab Elisa kaasa selle kasutamiseks netipulga, nii et eraldi väljaminekuid pole vaja teha. Kui selgus, et mul on veebifirma (Eepohs) ning ma sisuliselt elan internetis, siis pakkus ta mulle maksumpaketti Extra Strong. Telefonimüüja jutt tundus veenev (only human!) ning ma lasin tal asja ära vormistada.

Aga võta näpust. Mingil hetkel käis kuller mul kontoris ja ma allkirjastasin dokumendid. Paari päeva pärast tuli teade, et mu SIM kaart on aktiveeritud ning tulgu ma aga Elisa kontorisse asjale järele. Läksin siis Kristiinesse oma kaardile ja lubatud pulgale järele. See oli see hetk, kus toimus esimene sahkermahker. Vormistasime seal dokumendid kenasti ära, andsin allkirjad ja asjad ning kui kõik oli valmis, pistis neiu mulle karbi pulgaga pihku. Kuna mul kohe ei olnud aega sellega tegeleda, avastasin ma esimese ebakõla: Garantiikiri nägi ette, et mu modem on Huawei E1752, samas karbist vaatas vastu A-Link 3G Turbo modem. Point on selles, et kuna ma sain garantiikirja alusel tagastada vaid Huaweid, mida mul ei olnud, oli asju juba iseenesest täbar.

Ma pean siinkohas muidugi märkima, et hiljem saatedokumente uurides oli seal tõepoolest A-Linki pulk kirjas. Samas pisteti see garantiidokument mulle lihtsalt muude asjade vahele ning seda ei lastud mul ei lugeda, ega allkirjastada. Seega selle Huawei jutu avastasin ma alles siis kui ma tuvastasin, et Elisa ei ole mulle andnud päris seda teenust mida müüjanäitsik mulle lubas. Üldiselt tekkis mul kogu selle episoodi käigus tragikoomiline olukord, kus mul lubati modem probleemide korral 7 päeva jooksul ilma leppetrahve tasumata tagastada, aga paraku see mudel, mis lubaduse peal kirjas oli ei vastanud sellele, mis mulle anti. Seega lubati mul tagastada asju, mida mulle kunagi polnud antudki.

Teine ja nüüd juba tõsine probleem tekkis siis kui ma hakkasin uurima oma paketi ja sellega kaasa antud modemi võimalusi. Selgub, et minu paketi maksimkiirus, mille eest ma maksan on 21Mbit/s. Modemi maksikumkiirus aga on 7.2Mbit/s, mis on sobilik pigem 150 krooni odavama Strong paketi jaoks (maksimumkiirus 5Mbit/s). Elisa klienditeenindaja katsus mulle rääkida, et ma saan ikkagi 2.2Mbit/s võitu, seega on kõik aus, kuid mina näen asja pigem kui 13.8Mbit/s kaotust, mis on OLULISELT suurem number. Mitte kusagil dokumentides ei olnud kirjas, et ma saan mulle antud riistvaraga kätte vaid kolmandiku lubatud kiirusest. Tõsi, see oli kirjas modemi manualis, aga ma ei hakanud karpi sealsamas lahti kiskuma ja asja uurima. Õigupoolest avastasin ma selle alles paari nädala pärast kui mul oli mahti selle asjaga tõsisemalt tegeleda.

Nüüd läks asi aga karmiks. Kui ma marssisin Kristiine Elisesse tagasi ja küsisin, et mis värk, siis öeldi mulle (küll pisut leebemas sõnastuses), et ise olin loll, et karbi ilma manuale läbi lugemata vastu võtsin. Lisaks keeldusid nad paketti viletsama — ning selle modemi jaoks sobilikuma — vastu vahetama, viidates leppetrahvile 1000 krooni. Teenindaja sõnul (taaskord pisut leebemas sõnastuses) ongi see Elisa poliitika, et klientidele müüakse asju, mida nad kasutada ei saa, sest kliendid on rumalad ja lasevad ennast petta.

Nüüd läks mul kops juba tõsiselt üle maksa. Ma käisin ja konsulteerisin kahe juristiga ning nende hinnang oli ühene — ükski minu poolt allkirjastatud lepingutest ei ole tegelikult juriidiliselt pädev, samuti vähemalt praegusel kujul kogu tehingut mõista kui tahtliku soovina klienti petta (mulle ei meeldiks seda sellisena näha, seetõttu jätan lahti  võimaluse, et tegu tõepoolest on eksitusega). Nad soovitasid selle protsessiga minna kuni kohtuni välja.

Kuna kohus on siiski pisut äärmuslik vahend otsistasin ma kogu protsessi eskaleerida sammhaavad. Esimese asjana tegin ma Elisasse kõne, kus ma kurtsin neile oma muret. Nad soovitas sisse anda kontoris pretensiooni või saata vastav e-mail aadressile info@elisa.ee . Igaks juhuks tegin ma mõlemat, kusjuures kontoris klienditeenindaja teatas, et paari nädala pärast saadavad nad mulle kirjaliku vastuse (vaesed puud).

Järgmise sammuna kui paar nädalat on läbi ja kas vastust ei tule või lahendust mittepakkuvm on mul plaanis anda asi tarbijakaitsesse. Selle puhuks saan ma pisut tuge eelpoolnimetatud juristidelt, kes lubasid tutvuse poolest abikäe ulatada (eks ma olen ka neid aidanud). Selle sammu eesmärk on mõnes mõttes põhimõtteline ning olla pigem ettevalmistava sammuna järgmise faasi jaoks.

Kolmanda faasina kasutan ma oma vabakutselise ajakirjaniku võimalusi. Ma kirjutan kogu selle protsessi kirjelduse kirjelduse, koos juristide poolse kommentaariga kõikidesse suurematesse lehtedesse arvamusartiklina: EPL, Postimees, Delfi avaldavad selle kindlasti. Lisaks ma arvan, et ka Äripäev on nõus avaldama artikli kliendipettustest. Ja loomulikult Arvutimaailm, millega koos meil on praegusel hetkel plaanis teha mobiilinterneti test septembrinumbrisse. See test tuleb sinna niikuinii, küsimus on pigem selles, et kas ma avaldan seal arvamust operaatori kohta või mitte.

Neljas faas on lihtne. Kohus.

Muide, ma pole rahul ka Elisa sidekvaliteediga. See võib olla selle konkreetse pulga viga, aga ma ei saanud sidet ei Tallinna lähedal Jälgimäel, Kose lähedal Habajal, Põlva lähedal Saarjärvel ega Võrtsjärve ääres. Vähemalt kaks neist kohtadest pidi olema sidega mitte ainult kaetud, vaid lausa andma 3G kvaliteedi. Kõikides kohtades sai asi proovitud õues, parimates levitingimustest.

Aga ma ei tahaks oma probleemi üle tähtsustada. Maksimumpakettidega on alati see, et nende tarbijaskond on väike ja kuigi nad on kapriissed, on nad tavaliselt mõistvad inimesed. Ka mina ei taha asjatult tülitseda ning seega tegin ma Elisale oma probleemi lahendamiseks kolm mõlemat osapoolt rahuldavat pakkumist.

  1. Elisa taandab mul paketi ilma leppetrahvita String paketi peale ning vahetab välja mu pulga sellise vastu, mis annab kas parema levi või lubab lisaantenni kasutada;
  2. Elisa hangib mulle 21Mbit/s lubava modemi ning me vahetame praeguse käkerdise ümber selle vastu. Ma olen vlamis kõikide standardtingimustega, kuid ei ole nõus vahetamisega kaasneva leppetrahviga;
  3. Mina annan neile kogu inventari tagasi ja maksan kõik võlad. Me lõpetame lepingu ning lahkume sõpradena. Mina vimma ei kanna ja loodetavasti ka Elisa mitte;

Vaatame, kuidas see asi laabub. Nagu näha ei ole mul väga suurt usku, et ka teiste operaatorite teenused oluliselt paremad oleksid ning olen täiesti valmis Elisa teenuseid ka jätkuvalt kasutama. Lihtsalt mitte nii, et ma ennast petetuna tunnen.

PS. Pildid toodud Elisa paketid on eelmise “põlvkonna” omad. Hetkel enamustel (võib-olla kõikidel) enam mahupiirangut ei ole.

Uuendus: WordPress 3

Wordpress

Eile öösel tuli välja WordPress v3.0 ja täna installisin ma selle ka siia. Kõik paistis toimuvat valutult ning lisaboonusena paigaldasin ma uue versiooni kasutatavast kestast. Paraku läksid sellega koos kaotsi minu poolt tehtud parandused — eelkõige räägime siin maakeelsest kasutajaliidesest.

Uus WordPress paistab toimivat, uuenenud administreerimisliides on tore ning enamus muudatusi on selgelt paremuse suunas. Uuendus toimus nagu ikka valutult ning täiesti automaatselt. Ma mingil hetkel plaanin kõik oma erinevad WordPressi installatsioonid koguda ühe koodibaasi peale kokku (praegult jookseb igaüks eraldi WordPressis, aga nüüd kus WordPress ja WordPress MU (Multi-User) on kokku rullitud, pole selle järele enam vajadust).

Andke siis teada kui midagi ei toimi.

Pages:1...6789101112...141