pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Brandon Sanderson: “The Way of Kings”


“The Way of Kings” on esimene raamat kümneosalisest planeeritud sarjast nimega “The Stormlight Archives”. See räägib loo maailmast nimega Roshar, mille sarnasus meie omaga on minimaalne. Sealsed tingimused on paika pandud eriliste tormidega, mis regulaarselt laastavad kõiki olulisemaid regioone — rajude võimsus on selline, et õhk on paks veest ja kiviklibust ning inimese jaoks sel hetkel väljas viibimine tähendaks kindlat surma. Samas on orkaanid olulised, sest tormivalgus, mis käivitab kohaliku maagiat, tekib just nende käigus. Loodusseaduseid, emotsioone ning seisundeid asendavad Rosharis vaimud nimega sprenid, kes paistavad kogu maailma koos ja käigus hoidvat ehk teisisõnu, Toto, asi on Kansasest kaugel.

Stormlighti sari, kuigi olles maailma seisukohalt erinev, paistab endas kandvad sama printsiipi, mida kandsid endas sama autori Mistborni lood — mitte midagi ei ole nii nagu see alguses paistab. Iga kord kui paistab, et nüüd on kõik justkui selge, selgub, et sa oled kõigest täiesti valesti aru saanud — ootamatult jõuab kohale, et pahad teevad head, head teevad halba ning tegelaste motivatsioonidel on veel üks dimensioon, millest veel paar lehte tagasi peategelased (ja läbi nende ka lugeja) teadlikud polnud. Lisaks paljusi selle maailma jaoks enesestmõistetavaid asju ei peeta vajalikuks kordagi lahti seletada ning nende olemus selgub pisitasa loo arenemise käigus. Näiteks see, et Alethkari kuningriigis valitseb teatavat sorti apartheid, kus heledate silmadega inimestel on sünnijärgne positsioon garanteeritud, sellal kui kui tumedate silmadega rahvas saab kuuluda parimal juhul vaid keskklassi kui sedagi.

Kogu lugu antakse edasi läbi kolme põhilise tegelaskuju ja käputäie tähtsusemate asjapulkade vahendusel. Selle raamatu põhinatuuriks on Kaladin, kes kuuludes küll tumedasilmsete hulka, on oma isetuse ning kõrgete ideaalide tõttu suutnud endaga siduda auspreni, kelle abil tal hakkavad pisitasa välja kujunema võimed, mida standarvarustuses inimestele ei jagata. Kaks teist põhilist tegelast on Shallan ja Dalinar, esimene on ühe teisejärgulise koja valitseja tütar ning teine Alethkari printsiriigi patriarh ning kuninga lell (Alethkari kuningriik koosneb kümnest pintsiriigist) ja mõlemaga toimub midagi sarnast mis Kaladiniga.

Lugu hakkab pihta sellega, et vana kuningas on avastamas midagi Väga Olulist, kuid siis tapetakse ta segastel asjaoludel ära. Tundub, et tulemas on Roshari ekvivalent viimasest kohtumõistmisest, kuid paraku pole selge, kes on kelle vaenlane ning kes on head ja kes on halvad. Sanderson on sündinud jutuvestja ning kuigi tegemist on tüseda tellisega, on raamat kaasahaarav ja mõnuga loetav. Soovitan väga.

Käojaanituvastaja

Interneti diskussioonidel on kalduvus väga kiiresti väga vasakule ära minna, minetades jooksvalt igasuguse objektiivsuse ning muutudes lihtlabaseks poriloopimiseks ja isiklikuks solvamiseks. Selliseid piigimurdmisi ei ole võimalik võita; küsimus on ainult selles kes rohkem kaotab.

Selleks, et kogu keskustelus näiliseltki puhta pihikuga jääda tuleb taibata, mis hetkel on aeg  minekut teha. Inimesed millegipärast kipuvad uskuma, et vastaspoolel on käsutada täpselt sama info, mis neil (mitte rohkem ega vähem) ning nad on selle põhjal võimelised tegema täpselt samu otsuseid ning püüavad ka lootusetuid juhtumeid nõuga lahendada. Paraku peaaegu alati edutult.

Ma panen kirja siia mõned sagedamini kasutatavad sõnad mida saab käojaanidetektori ohusignaalidena kasutada.

“Sinu loogika järgi …”
Kui lausa hakkab selliste sõnadega, siis tähendab see seda, et inimesel pole õrna aimugi mida sa tegelikult öelda tahad. Selle asemel leiab ta alternatiivse ning oponendi seisukohta naeruvääristava mõttekäigu ning püüab seda talle pähe määrida.

“Nii lihtne see ongi.”
Siinkohas oleks paslik tuletada meelde H. L. Menckeni surematut ütlemist: “Igal keerukal probleemil on olemas lihtne, arusaadav, vale vastus.” Tavaliselt tähendab see seda, et oponent ei saa probleemi olemusest aru ning solvub kui asi üle pea hakkab kasvama. See lõpeb peaaegu alati sellega, et sa süüdistab oma vestluspartnereid hämamises ning demagoogias. Inimene, kes saab probleemi keerukusest ja selle paljudest tahkudest aru ei pea seda lihtsaks ning igaks juhuks jätab taganemistee enda jaoks avatuks.

“Ma ei ole küll X, aga …”
Iga väide, mis algab vabandusega on oma olemuselt käojaan. Selle esitaja teab juba ise ette, et mis iganes ta vabandusele järgneb ei ole eriti tõsiseltvõetav.

“Ära demagoogitse.”
Demagoogia, ehk inimeste mõjutamine, on peen kunst. Paraku teatavates diskussioonides näitab selle kasutamine üles lugupidamatust vestluspartneri suhtes — seda eriti sellistel teemadel, kus tähtis pole mitte võit, vaid tõde. Hea demagoog on tavaliselt põnev ning karismaatiline vestluspartner ning talle antakse see ebaviisakus andeks, pealegi hea demagoog teab millal oma oskuseid kasutada. Halb demagoog seevastu on aga läbinähtavalt omakasu peal väljas (isegi kui see omakasu on madalast enesehinnangust tingitud suutmatus tunnistada, et ta eksis) ja teda on lihtne loogikaga nurka suruda. Kui selline asi juhtub, siis on halva demagoogi esimene reaktsioon paradoksaalselt peaaegu alati “Ära demagoogitse.”

“Valus tõde”
Tõde ei ole kunagi valus. Valus on see, et inimesed nimetavad meelevaldseid seisukohti tõeks ning kasutavad seda selleks, et jäme olla. Inimesega, kelle jaoks on oluline vestluspartnerile halvasti öelda ning seda tehes ise ennast “tõe” taha peita ei ole mõtet pikemaid vestluseid arendada.

“Defineeri [midagi] …”
Kui inimene hakkab aimama, et loogika ning faktid ei räägi tema kasuks, kuid ei oma piisvalt oidu või mehelikust seda tunnistada, proovib ta teinekord kummi venitades ja erandjuhtudele apelleerides  saada n.ö. tehnilist võitu. Poliitikas ja majanduses nimetatakse seda JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) skeemiks. Mida ütleb käojaanituvastaja selle peale? Käeojaanituvastaja piiksub nagu pöörane, andur punases.

“… ülbe suhtumine …”
Inimene apelleerib sellele, et kellegi suhtes (tihtipeale pole selleks isegi mitte inimene ise, vaid kolmas osapool: näiteks ajakirjanik) pole näidatud üles piisavalt aupaklikkust ja tähelepanu. Aupaklikkus ja tähelepanu on kaks asja mida ei saa nõuda, need tuleb VÄLJA TEENIDA. Lisaks on ülbuse toonitamise näol tegemist olukorraga, kus tähtis on vorm, mitte sisu. Kui me oleme laskunud juba tasemeni, kus vorm on muutunud ülimuslikuks, mis sisulisest keskustelust enam rääkida saab?

Ma arvan, et neid seitset fraasi oleme me kõik kümneid kui mitte sadu kordi internetivaidlustes kohanud ning neid on tegelikult rohkemgi. Ma püüan jooksvalt seda postitust uuendada sedavõrd kui nad mul meelde tulevad.

Film: “Pacific Rim”

“Pacific Rim” on film, mida on väga raske võrrelda millegagi ilma talle endale ja võrreldavale filmile liiga tegemata. Ühest küljest on selle stsenaarium üpris õbluke, teisest küljest on seal üsna palju ridade vahele jäetud, mis vaatajal endal sealt välja tuli lugeda. Näiteks pidin ma ühele oma tuttavale seletama, miks Kaidžude Isandad olid läbi värava inimesi kottima saatnud tiine kaidžu. Nimelt värav lubas korraga teise maailma saata vaid kaks elukat. Kohe poegivat elukat väravast läbi kupatades proovisid Isandad sohki teha ning meie maailma saata mitte kaks, vaid kolm koletist.

Lisaks ei oska ma öelda, kas tegemist on n.ö. kummardusega Jaapani suunal või hoopis jõulise fuck-you-pilukad asjaga. Ühest küljes on motiivid ning lahendused otse Jaapani animemaailmast. Milline kant suudaks veel rohkem fännata hiiglaslike roboteid? Samuti süstemaatiline dramaatiliste pooside võtmine ning hunnitud vaated? Easy-peasy-japanesy. Samas polnud Jaapanil endal ühtegi Jägerit, erinevalt kõikidest nendest riikidest kelle käes nad viimase sõjas kitli peale said (ameeriklased, venelased, hiinlased ja austraalased). Jaapani tšikki esitama valisid nad päris jaapanlanna, aga mitte ükskõik kelle, vaid kultuurilise autsaideri (jaapanlased on oma näitlejate tausta ja maine koha pealt erakordselt anaalsed).

Laias laastus räägib film sellest kuidas suured elukad tulid inimesi kiusama. Inimesed ehitasid sigasuured tapamasinad mida nad Jägeriteks kutsusid ja andsid nendega koletistele (kaidžudele) peksa. Seda oli ilus vaadata ja filmis ei raisatud ühtegi kaadrit mingile tühjale-tähjale, näiteks remontikale. Mulle igatahes meeldis, kuigi asi oli pisut liiga pinnapealne. Kui võimalus avaneb, siis vaatan uuesti. 4/5

PS. Järgnev pilt sisaldab lühikest sisukokkuvõtet. Spoilerid!!

pacific_rim

Võimalused ja võimatused

Iga idee, projekti ja kontakti väärtust saab hinnata läbi kahe kriteeriumi: sellega seotud võimaluste ja miks nende võimaluste realiseerimine on võimatu. Huvitaval kombel on inimestel raskusi neid kriteeriume korraga näha, mis samas on aga üsna loogiline — leitakse ju eelkõige ikkagi seda, mida otsitakse.

Oskus näha võimalusi on tegelikult harvem oskus kui see välja paistab. Asi on keerukas, kuna suur hulk inimesi mitte niivõrd ei näe võimalusi kuivõrd mõtlevad nad ise välja. Edu sellised libavõimalused ei garanteeri.

Tähelepanuväärne on aga see, et eksisteerimiseks vajab võimatus aga võimalust ning iga eduloo sees on jutt sellest kuidas võimatusest üle saadi. Võimatuste puudumine on tavaliselt esimeseks ohumärgiks projekti juures — see kipub viitama väljamõeldud võimalustele. Seega ärge kartke neid võimatusi — kui asi oleks lihtne, siis oleks see mida te plaanite juba ammu ära tehtud. Kui te ei oska ise võimalusi näha, siis otsige probleeme, sest iga probleem on peaaegu alati ka võimalus.

 

Tõde ja vale

Heas vales on alati võimalikult palju tõde. Ideaalne vale on tervenisti tõde, kuid esitatud nõnda, et see kellele see on mõeldud mõtleb ise konteksti välja ja petab ennast läbi selle ise. Ma toon näite:

A) Kas ilmateate andmetel on homme ilus ilm?
B) Ilmateade lubas, et pole oodata tilkagi vihma (ilmateate andmetel on homme oodata lund).

Hea või ideaalne vale on oma olemuselt ka mineeritud — kui vale oli labane ja inimene uskus, on ta ise rumal. Kui vale sisaldab piisavalt tõtt peab ta selle vastu astudes astuma ka tõe vastu, jäädes taaskord piinliku olukorda. Kui vale on tervenisti tõde, siis sellega kembeldes on väga raske ennast mitte naeruvääristada. Teisisõnu, kui teile on valetatud ja te olete valet uskunud, siis ei ole siin ühtegi head viisi asjast puhta nahaga välja tulla. Neelake see jama alla ning olge järgmine kord targem — kui järgmiseks korraks üldse põhjust on mõtet anda.

Muide, alati ei tähenda vale valetamist. Ei tasu unustada, et päris tihti võib inimene enda arvates rääkida tõtt. Lihtsalt temani jõudnud informatsioon ei pruugi seda olla.

Ärijäri

Matemaatika haru nimega trigonomeetria on saanud oma nime kolmnurkadest — otseses tõlkes on tegemist kolmnurkade mõõtmise teadusega. Muu hulgas postuleerib see teadus kahte asja — esiteks suvalise hulknurga saab alati taandada kolmnurkadeks ja teiseks absoluutselt igal kolmnurga massikese asub tema sees, mediaanide lõikumispunktis. Ehk teisisõnu — kolmnurka saab alati tasakaalustada.

Seda põhimõtet saab kasutada ka väljaspool matemaatikat — näiteks on kolmejalgne järi või statiiv püsib alati püsti eeldusel, et jalad on enam-vähem võrdse pikkusega. Sama asi kehtib ka suvalise äri kohta. Iga äri taandub laias laastus kolme ossa — oskus alustada, oskus lõpuni viia ja oskus kõike seda teha kasumlikult. Probleem on, et rõhuv osa inimestest ei saa aru mida need kolm endast kujutavad ja tänu sellele usuvad need vajalikud omadused endal olemas olevat. Igal inimesel ongi need mingil tasemel olemas, kuid tavaliselt ühte või teise suunda kaldu. Eduka äri jaoks on vaja leida kuhu suunas.

Oskus alustada.

Oskus alustada on tõenäoliselt kõige vähem mõistetum neist kolmest. Kui keeruline saab see alustamine ikka olla? Saab.

Ma vestlesin hiljuti ühe idufirma inimesega, kes oli välja mõelnud toote, selle valmis meisterdanud ja püüab seda juba mitu aastat müüa, aga paraku ei taha seda ainult keegi osta. Põhjus iseenesest oli väga proosaline — see firma ei osanud alustada; nad oli lihtsalt läinud metsa ja lootnud, et põder mida nad lasta kavatsesid tuleb neile vastu. Nagu näha ei tulnud.

Alustajal on hea nina, ta leiab väga kiiresti selle mille otsib tegutsedes tihtipeale proaktiivselt, luues ise võimalusi. Alustaja on nagu verekoer, kes jahimehed saagini viib. Ta ei pruugi olla hea lahendus takistamaks ulukloomade karjal laiali jooksmast ning samuti parim lahendus saaklooma jälitamiseks ning ründamiseks, kuid ta on võimaluste looja, sest ilma temata oleks kogu jaht lihtsalt loterii. Alustajal ja “Alustajal” on vahe ja ilma Alustajata ei ole ei Lõpetajal ega Kasumitekitajal midagi mida lõpetada ega tekitada.

Oskus lõpetada.

Lõpetaja on oma olemuselt nagu buldog, kes vastase külge klammerdub. Lõpetajal on vaja kahte omadust: visadust ja vilumust. Lõpetaja on koer, kes saaki nii kaua jälitab kuniks see enam põgeneda ei jõua, et see seejärel maha joosta. Ilma Lõpetajata pole alustatul mingit tähtsust ning ka kasumit pole millestki kokku keerutada. Firmas on lõpetaja see, kelle kätte koguneb lõviosa ärifookuse kompetentsist ja tema on see, kelle ümber kogu ettevõte lõpuks ehitatakse.

Oskus olla kasumlik.

Ettevõtteid kellel on näiliselt põnev äri ja valmis toode on lugematu hulk. Põhjus miks nad kasumlikud pole on lihtne — neil puudub selleks vajalik kogemus ning inimene, kellel oleks sobilikud instinktid. Kasumitekitaja on nagu šoti lambakoer, kes sebib ringi ning hoolitseb selle eest, et kari laiali ei jookseks — kui jahiparalleeli uuesti lauseks tuuta, siis on Kasumitekitaja see, kes ei lase ulukitel nelja ilmakaare poole laiali lipata andes nõnda võimaluse Lõpetajale.

Oskused ning instinktid, mis nende valdkondade jaoks vaja läheb on tihtipeale teineteist välistavad, näiteks Alustaja peab selleks, et kindlaks teha kuhu ja miks minna läbi kompama kümneid ja kümneid potentsiaalseid jäljeradu. Lõpetaja ei saa nii, Lõpetaja valib esimese ja hakkab seda kündma, teadmata kuhu see välja viib ja kellele see kuulub. Paraku võib see välja viia sohu, maanteele või kes teab kuhu — nagu juhtus selle idufirmaga. Sama asi on Kasumitekitaja ja Lõpetajaga: Kasumitekitaja hoolitseb, et Lõpetajal oleks võimalikult palju asju mida lõpetada, loobudes samal ajal oma võimalusest koon veriseks saada.

Inimene saab olla ka tasakaalus, kuid sellisel juhul tuleb leppida, et ta ei ole tipp üheski kolmes ning tänapäeva edu aluseks on alati spetsialiseerumine. Ehk teisisõnu, kui te tahate head äri teha, otsustage kes olete, aktsepteerige oma nõrkuseid ja panustage oma tugevusele. Nõrkuseid tuleks pigem kompenseerida partneritega, sest püsti püsimiseks ei tohi see järi mida äri endast kujutab liiga kreeni minna.

Lõpetuseks üks tore näide: kui te olete näinud “Rare Export” nimelist filmi, siis seal on peategelased selle kolmnurga tüüpilised esindajad — Tracker (Alustaja), Marker (Kasumitekitaja) ja Sniper (Lõpetaja). Eraldi on nad tühi koht, aga koos — võitmatud.

Film: “Oz the Great and Powerful”

Oz the Great and Powerful

Oz the Great and Powerful

Nooremale publikule tehakse filme mitmesuguseid, kuid laias laastus jagunevad need kaheks: lapsikuteks ja lapsemeelseteks. Viimast tüüpi filmid on eriti viimasel ajal haruldaseks muutunud, sest filmitööstus on suuresti konveieriks aetud ja lisaks on produtsentidel tekkinud sama mulje mis restoranipidajatel, kes arvavad, et õige lasteeine on viinerid ja friikartulid. Kuid aeg-ajalt leiab õige lavastaja õige käsikirja ning saab kokku õige protsendiga ja nõnda sünnivadki sellised filmid nagu “Suur ja kõikvõimas Oz”.

Kellele see film on mõeldud? Kõigile. See on tõepoolest üks väheseid filme mida võib ilma sarkasmita nimetada koguperefilmiks. Loomulikult leiavad sealt kõige rohkem endale nooremad vaatajad, kui visuaalide saluut (filmi eelarve oli üle 200 miljoni dollari) ei jäta külmaks ka vanemat publikut. Kui te pole seda näinud, siis andke sellele filmile võimalus ja te ei kahetse.

Film jutustab loo, mis leiab aset 20 aastat enne Frank Baumi Smaragdlinna võluri lugusi. Libekeelne silmamoondaja Oscar Diggs (või Oz nagu ta ise ennast nimetab) esineb laadakarnevalidel, lõbustades rahvast ja võrgutades enam vähem kõiki kellel on vastasoo tunnused. Ühel päeval teeb ta saatusliku valearvestuse ning räägib ära tivoli rammumehe naise (no ei ole see jõumehe elu üldse kerge) ning on sunnitud põgenema publikumagnetina kasutatud õhupalliga. Loomulikult satub ta sellega keeristormi ning loomulikult sellest väljudes selgub, et ta ei ole enam Kansases.

Koht kuhu ta satub on Oz. Muide, kuni Ozi saabumiseni on film mustvalge ja 4:3 formaadis ning alles kohale jõudes läheb asi laiformaati ja värviliseks. Juba üsna alguses kohtub ta järjest kolme nõiaga: naiivsevõitu Theodoraga, tarmuka Evanoraga ja erakliku Glindaga (kes neist on kurjad ja kes head selgub filmi jooksul). Lisaks kohtub ta portselantüdruku ja lendava pärdiku Finleyga, kellest saab tema saatjaskond. Ajapikku selgub, et eksisteerib ettekuulutus, mis lubab kuningatrooni võlurile, kes riigis asjad korda seab ning kes tuleb taevast ja kelle nimi on sama, mis maa nimi. Libekeelne Oscar on kohe valmis võlur olema, kuid loomulikult ei ole midagi nii nagu see esmapilgul tundub olevat.

Visuaalselt on kogu film hurmav, 3D on adekvaatne ning sama kehtib helinduse kohta. Selle filmi kohta ei olegi palju muud öelda kui klassika esimesest sekundist alates.

 

Film: “Juoppohullun päiväkirja”

Juoppohullun päiväkirjaEnne sellest filmist rääkima hakkamist tuleb selgeks teha üks asi: tegemist on millegagi, millel väga vähe ühist Juha Vuorineni samanimelise raamatuga. Jah, peategelaste nimed on samad, viina juuakse mehemoodi ning isegi mõned episoodid on raamatust tuttavad (näiteks see kuulus tagumikuviin), aga muus mõttes on tegemist täiesti eraldiseisva asjaga. Kui selle pisikese detailiga ei arvesta, siis ootab vaatajat ees tõeline pettumus. Kui seda võtta kui eraldiseisvat linateost, siis vaatab ekraanilt vastu keskmisest parem Soome film.

“Joomahullu päevaraamat”, nagu seda maakeeli nimetatakse, jutustab tragikoomilise loo neljandaid aastakümneid käivast mehest, kes tundes hirmu täiskasvanuks olemisega kaasneva vastutuse ees üritab päevast päeva ennast tagasi lapsepõlve juua. Tööd tal ei ole, raha ammugi mitte ja oma ponnistusi finantseerib ta sotsiaalabist, juhuotstest ning oma kamraadi Kristiani põhjatust kilekotist välja õngitsetud vahenditega. Viimase näol on tegemist headsüdamliku kui tõenäoliselt kliiniliselt nõrgamõistusliku tegelasega, kellel on viimasel ajal tekkinud lisaks peategelasele Juhale veel üks semu, pervert Mikael. Kolmekesi koos moodustavad nad n.ö. dünaamilise trio, kelle jaoks ei ole ükski lollus võõras.

Suurepärane plaan ennast enne keskiga surnuks juua jookseb karile siis kui Juha kohtub Tiinaga, kes Anaonüümsete Alkohoolikute liikumise raames napsumehi ja -naisi kasinuse konarlikule teele juhatab. Tänu Tiinale näeb Juha, et ka teistsugune elu on võimalik — enamgi veel, teistsugune elu on ihaldusväärne ning täis asju, mida ta on kogu elu otsinud. Ühesõnaga, Juha on kõrvuni armunud ja elus esimest korda üritab ta reaalselt joomisega lõpparvet teha. Mida Juha aga arvesse ei võtnud on see, et kihutavalt rongilt maha astumiseks ei piisa pelgalt tahtmisest …

Filmi tõenäoliselt ainukeseks suureks miinuseks (kui praktiliselt puuduv seos raamatuga välja arvata) on Soome filmi kohta ebatüüpiliselt sugugi mitte tehniline või näitlejatega seotud. Vastupidi — heli ja pilt on laitmatud ning näitlejatöö on tõeliselt meisterlik. Filmi probleem on stsenaariumis mis liiga moraliseeriv ja suunav. Ja lihtsakoeline. Aga teisest küljest mida ühelt joomafilmilt oodata?

Kokkuvõtteks siis niipalju: iseseisva linateosena keskmisest parem meestele mõeldud film (enamuste naiste jaoks on seal pisut liiga palju nilbusi ja peerunalju), aga see hinnang on äärmiselt subjektiivne kuna see lõhub paljusi tabusi ning balansseerib napilt-napilt seal kusagil labasuse piirimail.

www.juoppohullunpaivakirja.fi

Valikutest

Ma veetsin paar päeva kodukontoris köhides ja abstraktsete teemade üle juureldes. Üks asi mille üle ma pead murdsin on küsimus, et kui suur osa inimese elust sõltub temast enesest. Ükskõik kuidas ma seda asja ka oma peas ei veeretanud, jõudsin ma järele, et enam-vähem kõik. Nagu kirsina tordi peal kinnitas täna seda Seth Godin oma päevapostituses:

  1. Valikud muutuvad harjumusteks;
  2. Harjumused muutuvad võimeteks;
  3. Võimeid nimetatakse teiste sõnadega anneteks;

Ehk siis kellegi ei ole elus lihtne vaid sellepärast, et ta on andekas — asi on selles, et ta on teinud õigel ajal õigeid otsuseid. Õigete otsustamine nõuab aga vastutuse võtmist ja oskust loobuda millestki mingi eesmärgi nimel, kusjuures teinekord on need valikud niivõrd sügava tähendusega, et nad on pinnapealsel vaatlusel käsitlematud. Kui paljud inimesed on näiteks võimelised mõistma, et vaesus on suuresti valik? Aga ometigi nii see on .. mõnes mõttes on vaesus nagu alkoholism, millest paranemine hakkab kui inimene tunnistab endale kahte asja:

  1. Et inimene on alkohoolik;
  2. Et sellest tsüklist on võimalik välja tulla;

Edasi on küsimus, et kas inimene on valmis ohverdama, riskima ja panustama seda mis tal veel on selle nimel mida ta tahaks saada või pigem püüaks säilitada kujunenud olukorda (ehk leppida vaesusega)?

Valikuvabadusest räägib ka Rudyard Kiplingi poeem “A Pict Song”, mille eelviimase salmi ma siia kopeerin:

No indeed! We are not strong, 
But we know Peoples that are. 
Yes, and we’ll guide them along, 
To smash and destroy you in War! 
We shall be slaves just the same? 
Yes, we have always been slaves, 
But you – you will die of the shame, 
And then we shall dance on your graves!

Teinekord ei ole võimalik võita, see on elu paratamatus. Kuid alati on võimalik valida kuidas kaotada ja see valik võib otsustada ja suure tõenäosusega otsustabki järgmise heitluse lõpptulemuse. Või ülejärgmise, sõltuvalt sellest kui pikalt plaanid paika on pandud.

Pages:1...6789101112...143