pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Telesarjadest

Keegi kunagi küsis mis telesarjadel ma praegusel hetkel silma peal hoian. Ma püüan koostada kiire nimekirja; võimalik, et ma olen midagi kahe silma vahele jätnud ja vähemal kahe sarja puhul on tegemist minu isikliku kiiksuga, kuid laias laastus soovitan siin toodud asjadele silma peale visata. Juba lõppenud sarju ma siia ei lisanud, ma spetsiaalselt valisin vaid need, mis hetkel veel jooksevad.

“Falling Skies”
Tegemist on suviti jooksva sarjaga mille üks produtsentidest on Steven Spielberg. Sari algab üsna segaselt, kuid selles on kohe tunda potentsiaali. Teine ja kolmas hooaeg on väga head, neljas tunduvalt nõrgem. Järgmine hooaeg (viies) jääb väidetavalt viimaseks. Sarja keskseks teemaks on lugu tulnukate invasioonist ja sellest kuidas ka äärmuslikes oludes ikkagi inimeseks jääda.

“Defiance”
“Defiance” on veider sari. Minu algsed ootused sellele olid kõrged ja kõik kompendid ise olid justkui kvaliteetsed. Kuid paraku olid sarja loojad unustanud telliste vahele tsementi panna ning esimene hooaeg lonkas mõlemat jalga. Alles viimastes osades tundus, et tegijad on aru saanud mis valesti läks ja teine hooaeg oli palju-palju parem. Võib isegi öelda, et üle keskmise parem. Hulk tulnukrasse põgeneb katastroofi eest Maale, mille kohta nad arvasid, et see on asustamata. Paraku nad eksisid ja konflikt inimestega päädis hiiglalike terraformerite lahti pääsemisega. Nüüd on on planeet groteskne hübriid praegusest ja tulnukate kodumaailmadest ja vaenulik kõigile osalistele. Jõudumööda üritatakse eluga edasi minna, aga vanad vimmad on visad kaduma.

“Grimm”
See on omamoodi guilty pleasure tüüpi sari. Algne ülesehitus on üsna lapsik ning ma esimese hooga jätsin esimese hooaja pooleli. Hiljem on sari järjest ülesmäge läinud ning nüüd, kus ma olen teatavate jaburustega harjunud on lugu isegi üsna heaks muutunud. Räägib wesenitest, loominimestest, kes elavad meie keskel ja grimmidest, kes suudavad nende olemust näha ja kes aastasadu on omavahel halastamatut sõda pidanud. Uued ajad paraku on uued ja tänu sellele on püütakse kuidagimoodi üksteise kõrval ilma kellelgi kõri läbi närimata toime tulla. Taustal käib suurem liin ristirüütlitest, Euroopa kuningakodadest ning saladuslikest aaretest.

“Arrow”
Kui loo algne kontspetsioon (vibuga linnavalvur tänapäeva maailmas) alla neelata, siis on tegemist täiesti talutava (isegi keskmisest parema) seiklussarjaga. Loo peategelane Oliver Queen on DC Comicsi maailmast tuttav kuid Roheline Nool (Green Arrow) ja sarjal on ka sõsarsari nimega “The Flash” mille tegelastega aeg ajalt kokku puututakse ja vahel isegi ühisel plaane peetakse.

“The Flash”
Kui “Arrow” on DC Comicsi realistlikuma osa esindaja, siis “The Flash” on puhas superkangelaste lugu. Kõik kurjamid ja suur osa positiivsetest kangelastest on ülivõimetega ning omavahelise mõõduvõtmise käigus jahvatatakse legoklotsideks suur osa linna kinnisvarast. Samas nagu vibumehe loos ei ole tegemist mustvalge maailmaga: head ei ole kunagi päris head ja pahad ei ole päris pahad, alati pole selge kumba poolde üks või teine tegelane kuulub ning pehmodel pole kumbagi sarja asja. Praeguseks on ilmunud kaks osa ja potentsiaal on sarjal tuntav.

“Penny Dreadful”
Väga omapärane sari viktoriaanliku ajastu rämpskirjanduse (?) tegelastest (sõna penny dreadful viitab odavatele vihikutele mida tol ajal ajaviitekirjandusena müüdi, tänapäeva, eriti Ameerikas kasutatakse selle asemel nime pulp fiction). Sari on on aeglane ja nõuab üsna head silmaringi kirjanduse vallas (näiteks on loo üheks läbivaks teema Shakespeare looming). Sarjas kohtame Dorian Grayd, Sir Malcom Murrayd (Bram Strokeri “Draculast” tuttava Mina Harkeri, ehk neiupõlvenimega Mina Murray isa), Victor Frankensteini ja tema loomingut, vampiire, libahunte ja erinevaid muide asjapulkasi veel. Filmi koloriit on vanaaegsetele fotodele omasel seepiakarva. Näitlejate nimistu on samutu muljetavaldaldav — näiteks endine Bond Timothy Dalton Eva Green.

“Gotham”
Sari räägib Gothamist ilma Batmanita, linnast, kus valitseb kaos ja korralagedus. Bruce Wayne käib ringi veel lühikeste pükstega, kuid tema vanemad on juba paraku siit ilmast minema saadetud. Sarja peategelaseks on Gothami politseijaoskonna uus uurija nimega James Gordon, kellel saab olema suur mõju Batmani kujunemisele. Nagu “Penny Dreadfulgi” on see sari omapärase koloriidiga, kuigi ajastu pole mitte üle-eelmise vaid pigem eelmise sajandi lõpp.

“Agents of S.H.I.E.L.D.”
Tegemist on Marveli maailma sarjaga, kus nöeme nende tegelaste toimetamisi, kes tavaliselt rambivalgusest pääsevad kuid kellel on sellele vaatamata oluline roll täita. Sarjal on hulgaliselt üleminekuid Raudmehe (Iron Man), Tasutajate (Avengers), Thori ja Galaktika Valvurite (Guardians of the Galaxy) frantsiisidega. Põhimõtteliselt on tegemist superagentide sarjaga, kus supervõimeteta tegelased kompenseerivad oma ülivõimete puudumist tehnoloogia ning nutikusega. Lihtsakoeline, kuid tore sari.

“The Legend of Korra”
Tegemist on animasarjaga mille sündmused leiavad aset mitukümmend aastat pärast selle eelkäija (“Avatar: The Last Airbender”) lõppu. Vana avatar on meie hulgast lahkunud ning nimikangelasest, Korrast, on saanud uus. Aeg on siiski edasi läinud ja tehnoloogia võidukäik on tänavatele toonud autod, linnas kõrguvad pilvelõhujad ning üldine atmosfäär on sarnane eelmise sajandi alguse New Yorkile. Kuid nagu ikka vajab maailma tasakaal turgutamist ja praeguseks kolm hooaega jooksnud sari räägib viimases, neljandas, hooajas kuidas Korra oma ülesannetega hakkama saab. Väga hea sari.

“Constantine”
See sari veel ei jookse, kuid ma toon selle sellepärast, et mul on asjale kõrgendatud ootused. Peategelase kehastaja näeb välja, kõnnib ja räägib nagu Hellblazeritest tuttav tegelane ning kui vähegi veab, siis võiks sellest sarjast asja saada.

Idufirmadest

Idufirmad on juba mõnda aega olnud paljudel meelel kui keelel. Õigupoolest enam mitte nii paljudel, sest suur hulk huvilisi on oma käe valgeks saanud, näpud põletanud ja tagasi palgatöö nappi kuid turvalist leiba sööma suundunud. Ettevõtlus nõuab ohverid, suuremaid ja pikaajalisemaid kui arvatakse, see vajab palju pealehakkamist, julgust ning mis seal salata ka tugevat toetust koduseinte poolt. Üksikud edulood mida üle ja üle korratakse on rohkem erandid kui reeglid, lisaks häbematut suur osa neist on õnnestunud pigem juhuse tahtel kui osaliste pingutuse tõttu.

Mõnikord isegi vaatamata osaliste pingutustele.

Kahjuks on suur osa idufirmasi asutatudki idufirmadena, ilma igasuguse selge plaanita kuhugile välja jõuda. Koosolekutel räägitakse küll plaanidest ja visioonidest, kuid kuid kui müra välja taandada sarnanevad järgi jäänud elemendid äravahetamiseni plaaniga investoritel nahk üle kõrvade tõmmata ja aasta pärast järgmise projektiga lahedale ujuda. On tekkinud koguni omaette seltskond, kes nimetavad enast sariettevõtjateks ja kes on spetsialiseerunud raha meelitamisele. Nad teavad kõik õigeid sõnu, tunnevad kõiki vajalike inimesi, nad on eneskindlad ja veenvad. Ning nii nagu sarimõrvarite hingel on mitmed enneaegse otsa leidnud inimelud, leiab nende minevikust kamaluga ühel või teisel põhjusel tegevuse lõpetanud ettevõtteid.

Ühest küljest võiks nende tegevust isegi mõista, sest amoraalne on jätta lollidele alles nende raha. Paraku kahmavad nad selle raha ära nende tegelaste käest, kellel on reaalne idee ja tõeline toode, mis vahendite puuduse tõttu pisitasa välja surevad. Pole haruldane ka juhtum kui sellised turundusmeistrid suudavad ennast mõnda reaalset väljavaadet omavasse ettevõttesse sisse süüa ja selle algsete omanike käest võileivahinnaga välja petta. Nõnda sünnivad nende üksikud edulood, mida nad siis järgnevatele potentsiaalsetele investoritele oma projektina ette söödavad.

Kuid mitte sellistest inimestest ei tahtnud ma rääkida. Räägime parem sellest kuidas tunda ära projekti, mis on tühjast kohast üles puhutud ja millega kaasnevad riskid on suured ning tulevikuväljavaated küsitavad.

  1. Projektil pole reaalset toodet või intellektuaalset omandit. Ilma reaalse tooteta ettevõtteid on hämmastavalt palju, sest koduleht ja hunnik juhuslike skriptijuppe ei kvalifitseeru ka parima tahtmise juures millekski, mille eest keegi on valmis raha lauale lööma. Kui sellisel ettevõttelt võtta ära esmane rahavoog, siis kahaneb kogu ettevõtmise jääkväärtus väga kiiresti nullilähedaseks.
  2. Ettevõte esmane tegevus kompenseerib millegi või kellegi nõrkust. Sellistel puhkudel on tegemist n.ö. puukfirmaga, mis saab eksisteerivad vaid tänu sellele, et keegi teine on talle turu loonud. Ka selliseid ettevõtteid on palju ning nende nõrkus on ilmne — kui turg (nõudlus) kasvab piisavalt suureks piisab peremeesorganismil lihtsalt oma nõrkuse likvideerimisest ja ongi pidu läbi.
  3. “Me too” ettevõte. Igat äri on võimalik teha kolm korda: esimest korda, õigesti ja raske raha eest. Teoreetiliselt on võimalik seda alati teha ka neljandat ja viiendat korda (veel raskema raha eest ja üliraske raha eest) kuid sellistel puhkudel on mõistlikum pigem mõni varajasematest üritajatest ära osta. Pealegi kui sul on juba sellises mahus senti lauale veeretada, siis milleks kogu see idufirmandus? Kui projekt ei mahu ühtegi neist kolmest kategooriast, siis on tegemist kopeerijaga kes on valinud üleküllastunud turu, kus konkurents kasumi varem või hiljem ära sööb. Halvimal juhul on tegu lausa turusolkijaga, kes ise suur midagi teenimata takistab seda tegemast ka teistel.
  4. Dirigentide bänd. Nii jabur kui see ka ei tundu, eksisteerib hulk ettevõtteid mis on loodud idee ümber, tihtipeale isegi ilma igasuguse võimekuseta seda reaalselt teostada. Tavaliselt on sellega seotud hulk inimesi, kes käivad koosolekutel ja kellel on alati laitmatult triigitud särk, eeskujulikult valitud lips ning hästiistuv ülikond. Kui aga kogu projekti tausta uurima hakata, siis selgub, et neil pole asjaga seotud ühtegi patsiga poissi ning vaid parimatel juhtudel on kusagil mingi ebamäärane plaan kogu lahendus sisse osta. Ehk siis on tegemist pigem vahendajatega.

Tegelikult on ohufaktoreid veelgi ja ma hiljem täiendan seda nimekirja. Senikaua aga mõelge, kas osa neist mustritest ei tundu tuttavad?

Ahjaa. Eraldi faktorina võib välja tuua inimesed, kes endiselt räägivad Skypest kui Eesti idufirmast. Esiteks pole see reaalselt Eesti firma, kuigi siin toimus nende põhiline tootmine, teiseks on see juba nii vana ettevõte, et seda peaks olema piinlik startupiks nimetada ning kolmandaks pole see juba mõnda aega isegi eraldiseisev juriidiline keha vaid Microsofti osakond.

Õpetlikud mängud

Mõned aastad tagasi sain ma tõenäoliselt oma elu kõige väärtuslikuma õppetunni, mille erinevaid nüansse avastan ma enda jaoks tänase päevani. Tollal tegelesin ma sellise toreda meelelahutusega nagu “World of Warcraft” ning sealseid viiemehelisi ülesandeid täites juhtus selline asi, et me mitte kuidagi ei saanud jagu ühe koopa lõpuelukast. Pärast neljandat katset hakkas üks tegelastest virisema, et teised mehed ei tee koletisele piisavalt viga ning tundus, et kohe läheb lahti suuremaks poriloopimiseks. Üllatuslikult viskas tiimi juht selle õiendaja pikema jututa grupist välja ning teatas teistele napisõnaliselt: “I don’t have to put up with this shit!”

See oli mõned mõttes tähelepanuväärne otsus, sest välja visatu oli näitajate järgi justkui üks meeskonna parimaid. Ometigi tuli välja, et see otsus oli õige, sest asemele võetud tegelane tegi küll vähem kurja pahalastele kuid sellele vaatamata saime uue mehega varem ületamatust takistusest võrdlemisi hõlpsalt jagu. Selgus, et uustulnuk oli meeskonnamängija, kes oli isikliku positsiooni valmis ohvriks tooma üldise tulemuse nimel. Sama kambaga edasi liikudes läbisime me edukalt  järjest keerukamaid ja keerukamaid instasi ning meie omavaheline suhe jäi kestma ka pärast grupi laialiminekut.

Selle mõttes oli meie juhi otsus tähelepanuväärne, et ta oli enda jaoks selgeks teinud edu esimese reegli: ära seo ennast inimestega, kes sulle vastu töötavad. Ehk teisisõnu — inimestel pole ühtegi mõjuvat põhjus saada iga hinna eest kõikidega läbi; piisab kui on hea läbisaamine nendega, kes on selle ära teeninud. Kui sa tahad elus edasi jõuda siis on parem kui sul on vähem sõpru, aga nad kõik on sellised kellega sa võid iga kell luurele minna.

Lisan siia lõpetuseks ühe toreda asjakohase pildi Navitrollalt:

Ära palu abi jobudelt

Ära palu abi jobudelt

Laud ja kombed

Lauakombed

Head kombed on hinnas

Kujutage ette järgnevat olukorda: teil on vaja tööle värvata üks asjalik ja pealehakkaja inimene, kes peab kokku sobima ülejäänud kollektiiviga ning tooma lisaväärtust kogu ettevõttele. Asjakohasele tööpakkumisele on laekunud kümneid CV-si, millest omakorda tosinkond paistavad päris paljutõotavad. Aga keda neist värvata, arvestades, et kõik nad on soovitud valdkonnas võrdväärse pädevusega?

Kes on selle probleemiga varem kokku puutunud, see teab, et head vastust sellele pole. Näost näkku kohtumised ei aita mitte niivõrd otsustada kes neist on parim, kuivõrd välistada kandidaate kelle loomuomadused on ilmselgelt sobimatud või kes on oma eluloo koostamisse liiga loominguliselt suhtunud. Vaja oleks selliseid kriteerime, mis paljastaksid töölesoovijad tegelikud loomuomadused ja mida ei oleks lihtne võltsida.

Olles selle kadalipu nii ühelt kui teiselt poolt korduvalt läbinud pakuna ma omalt poolt ühe soovitus: kutsuge kandidaat lõunale. Jäligige tema lauakombeid ja maneere ning te märkate, et see aitab välistada päris suure hulga soovijatest. See kriteerium on tegelikult tagajärg, mille põhjus on palju sügavam:

  1. Lauakombed peegeldavad lastetuba. Hea lastetoaga kaasneb veel terve hulk kasulike harjumusi — töökus, viisakus, visadus. Kui inimesel puuduvad lauakombed, siis suure tõenäosusega pole tal ka teiste asjadega lood kiita;
  2. Etiketireeglid eksisteerivad eelkõige selleks, et inimestel oleks teineteise seltskonnas meeldiv viibida. Kui inimene eelistab oma mugavust teiste omale, siis viitab see egoismile mis omakorda võib olla signaal sellest, et ta ei ole valmis kollektiivis sulanduma ning eelistab, et teised kohanduksid pigem tema eripäradega;
  3. Korrektne lauanõudega opereerimise oskus nõuab palju näpuosavust. Pedagoogika üks tuumikprintsiipe on see, et füüsilise osavus tähendab tavaliselt ka vaimset osavust (inglise keeles on olemas isegi asjakohane ütlus: nimble fingers make nimble minds). Kui inimesel on raskusi noa ja kahvliga söömisel, tekib õigustatud küsimus millega tal veel raskusi on?

 

Indrek Hargla: “Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”

Nutika ning õiglusjanulise Tallinna apteekri toimetused on jõudnud sarja viienda köiteni. Apteekrihärra on jõudnud elusügisesse ja pärast oma maarahva soost naise surma valdavad teda melanhooliahood; mehe eluisu on raugemas. Ometigi elab tema armastatud linn oma elu ning Tallinn pole veel valmis Melchioril minna laskma.

Uus lugu algab sellega, et dominiiklaste kloostri vastne juht hakkab otsima oma ordu sidemeid Tallinna korraldatava Püha Ihu protsessiooniga ning leiab selle käigus kloostri raamatukogust juba ammu surnud munga poolt paberile pandud Tallinna kroonika. Ürik tundub leidjale huvipakkuv ning ta otsustab selle kirjutamist jätkata, kuid kuna tal endal oma muude asjatoimetuste kõrvalt aega selle kohustuse jaoks pole, määrab ta uueks kroonikuks Melchiori vana sõbra Hinricuse. Hinricus, paraku, leiab selle seest kohutava saladuse, saladuse mille varjamise nimel ei kohkutata tagasi ka tapmisest. Ja nõnda ongi raamatu peategelane taaskord silmitsi linna pahupoolega ning mõistab, et tema aeg pole veel ümber.

Viies raamat on mõnevõrra erinev varasematest mitmel põhjusel. Esiteks on selle kaanekujundus teistsugune, sisaldades hulgaliselt vihjeid aset leidvatele sündmustele ja teiseks esitatakse raamatu süžee läbi kahe tegelase vaatevinkli. Teiseks tegelaseks on apteekriisanda poeg, kelle toimetamistel Lübeckis silma peal hoitakse. Nimelt tundub, et kuigi vana Melchiori päevad siin ilmas on peatselt loetud, ei jää tema koda sugugi hooletusse ja tema peenikese apteekrinapsu karika võtab üle hetkel veel võõrsil kogemusi omandav poeg. Loo käigus selgub siiski, et vana Melchior on veel päris kõbus ning ka juunioril pole koduranda purjetamisega kiiret.

“Tallina kroonika” on olulineveel ühe asja poolest: tegemist ei ole enam Eesti mõistes hea jutuga — “Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” on oma läbimõelduselt, jutuvestmisoskusest ning üldiselt kaasahaaravusest oma klassis juba rahvusvaheliseselt tippudega edukalt rinda pistev teos ning Sherlock, Poirot ja miss Marple peavad maailmakirjanduse väärikate detektiivide lauas ennast koomale tõmbama. Ma usun, et nad ei kurvasta selle üle, eriti kui saabujal on kaasas pudelike magusat apteeginapsu ning korvitäis parimaid safranivahvleid.

Hindeks kindel viis. Raamat on kaugelt parem kui minu eelmine lemmik (“Apteeker Melchior ja Timuka tütar”) ning ainuke asi mis mind selle juures häirib on see, et kuues raamat ei ilmu veel niipea.

Brandon Sanderson: “The Emperor’s Soul”

Shai on Võltsija, inimene, kes on võimeline muutma asjade olemust selle hinge ja ajalugu ümber kirjutades maailmas, kus igal asjal on hing ning mälu. Ta oma oma valdkonnas üks parematest ning uhke oma kunsti üle. Kuid kaugeltki mitte kõik ei jaga tema vaimustust ja nõnda juhtubki, et ta avastab ennast lõpuks imperaatorlikust, spetsiaalselt Võltsijatele mõeldud, vangitornist timukakirve langemist ootamas.

Lootusetusse olukorda toob päikesekiire külaline, kes teeb Shaile ettepaneku millest ei saa keelduda — atendaadikatse käigus on imperaator saanud raskelt vigastada ja kuigi tema ihu on maailma parimad ravitsejad suutnud terveks teha on pead tabanud ammunool hävitanud valitseja mõistuse. Kuna kõik muud alternatiivid on juba ära proovitud, on oma positsiooni pärast hirmul olev keisri lähikond otsustanud kasutada viimast õlekort ning taasluua Võltsija abil tema hinge ja mõistuse. Ning Shai on parim Võltsija kes neil võtta on.

Kuid selleks, et petta ära terve kuningriik ei piisa pelgalt fassaadist. Selleks, et teha veenev ja püsiv Võltsing peab meister tundma ja mõistma oma loomingut, tõeliselt mõistma ja nõnda asub Shai uurima imperaatori mineviku. Pealegi milline meister oleks valmis keelduma võimalusest näha oma loomingut Roositroonil?

“The Emperor’s Soul”, kuigi iseseisev lugu, leiab aset autori Elantrise maailmas. Roosiimpeerium, kus tegevus toimub, on siiski sama maailma teine piirkond ning Roosiimpeerium ise on väga sarnane meie omaaegse Hiinaga. Lühiromaan võitis 2013 aasta oma kategooria Hugo auhinna ning Brandon Sanderson ise peab seda üheks oma parimaks tööks.

Omalt poolt pean tunnistama, et kuigi lugu on kütkestav ning originaalne, on see samas ka liiga lühike ja pinnapealne. Õnneks jätab realiseerimata potentsiaal lahti võimaluse, et Sanderson selle loo juurde kunagi tagasi tuleb. Senikaua aga paraku hindeks neli.

Charles Stross: “The Bloodline Feud”

Charles Stross on omapärane mees: tema mõtted on omapärased, tema teod on omapärased ja isegi ta välimus on omapärane. Üks tema endistest ametitest on olnud tarkvaraarendaja ja tänu sarnasele taustale võib öelda, et meie mõtted liiguvad kohati samu radu pidi. Kuna ma ei ole tema raamatuid palju lugenud ning teemapüstitus tundus olevat huvitav, siis oli mul printskaupmeeste esimese köite kohta kõrgendatud ootused.

Loo tegevus leiab aset kusagil selle sajandi esimestel aastatel (raamat on algselt kirjutatud kaheosalisena, mille esimene osa “The Family Trade” ilmus 2004 aastal ja selle jätk “The Hidden Family” aasta hiljem). Värskelt majandusajakirjast sule sappa saanud Miriam saab oma valdusesse salapärase amuleti, mis võimaldab tal rännata erinevate paralleelilmade vahel. Juba oma esimesel külastusel satub peategelane hiliskeskaegse rüütli otsa, kes teda automaatpüssist maha kõmmutada püüab. Tänu situatsiooni absurdsusele ning ilmsetele anakronismidele kahtlustab ajakirjanikupreili, et tema pööningul pole tolm päris võetud, kuid foto ja videotõendid kinnitavad vastupidist.

Pärast seda hakkavad asja väga kiiresti käest ära minema — selgub, et võime erinevate maailmade vahel reisida on tema suguvõsa pärast ning tema positsioon oma klannis pole kaugeltki mitte viimaste hulgas. Loomikult nööbib see avastus lahti aastakümneid laagerdada saanud intriigivaadi, mida siis jämetamat sorti telliste hulka mahtuva raamatu jooksul klaaritakse.

Kui ma ennist märkisin, et mul olid sellele jutule kõrgendatud ootused, siis paraku pean ma tunnistama, et need lootused said päris mitmel tasemel alt veetud. Ma tahtsin sellele raamatule esimese hooga hindeks kolm panna, aga siis taipasin ma äkki, et tegemist on noorsookirjandusega ning minusuguse vana ja kibestunud kala jaoks liiga toore napsuga. Teine asi oli see, et mingil endagi jaoks arusaamatul põhjusel tõmbasin ma kogu jutu ühe sõõmuga lipsu alla, mis viitab sellele, et MIDAGI pidi selles olema mis mind paelus. Seega hindeks neli. Aga nõrk neli. Kogu see tuhkatriinujutt on üksjagu jabur ning häiris ka see et muidu tarmukas ja tähelepanelik suleneitsi ei suuda ainsaid asju mis on reaalselt olulised terve raamatu jooksul läbi hammustada, kuigi päris mitu lõppu plaanitud suurt üllatust olid läbinähtavad juba loo esimestes peatükkides.

Samas ma ei väida, et tegemist on halva raamatuga. Kui asjale pisut teise nurga alt pilk peale heita, siis on tegemist üsna hea “poistekaga” (vaatamata sellele, et peategelane on naisterahvas) ning kes meist poleks sellistest asjadest lapsepõlves unistanud. Ehk siis teisisiõnu: vaatamata mõningastele puudujääkidele on asi lugemist väärt.

Magento CE 1.9.0.1

Vaid kaks päeva pärast eelmise versiooni tulekut sai Magento täiendust ning värskeimaks numbriks tõusis 1.9.0.1. Uuendus parandab kaks väikest kuid väga olulist viga: esiteks ei saa klient enam ostukorvis kasutada mitte aktiivset kupongi ja teiseks väike parandus uuest responive kestas, mis pisemate ekraanide peal ei töötanud päris nii nagu oli plaanitud.

Magento CE 1.9.0

Magento

Magento

Seoses Las Vegases toimuva Imagin konverentsiga lasi Magento välja uue versiooni oma populaarsest e-poe platvormist mille tasuta variant kannab nüüd numbrit 1.9.0. Erinevalt kahest eelmisest versioonist (1.8.0 ja 1.8.1) sisaldas see päris mitut olulist muudatust. Vaatame, mida see uuendus endaga kaasa tõi.

PHP 5.4 tugi

Magento eelmine versioon tuli välja eelmise aasta detsembris. Selle aasta jaanuaris ilmus nendele lehele funktsionaalsuspaik, mis lubas lisada versioonidele alates 1.6.0 PHP 5.4 toe. Spetsialistide hinnangul sisaldab PHP 5.4 täiendusi, mis võivad kuni 28% kiirendada Magento kliendiliidest. Magento CE 1.9.0-le on see uuendus juba sisse ehitatud ning ainuüksi see täiendus võib olla argumendiks, miks korraline uuendustee ette võtta.

Piiriülene kaubandus

Täiendatud funktsionaalsus lihtsustab hindade ja maksude arvutamist piiriülese kabanduse puhul. Tegemist on täiendusega, mida päris mitmed e-poodnikud on nõudnud: võimalus jätta lõpphind kogu Euroopa Liidu sees samaks, kuigi erinevates riikides võivad olla maksumäärad erinevad.

PayPal

Ohtralt on lisandunud PayPaliga seotud uut funktsionaalsust, näiteks toetab Magento nüüd  funkctiooni nimega “Bill Me Later”, ehk maksa hiljem.

Sellega siiski uue funktsionaalsuse nimekiri ei lõppe ning lisaks kaasneb täiendusega hulgaliselt veaparandusi. Täpsemalt saab kõikidest uuendustest lugeda siit.

Pages:1...6789101112...145