WordPress
Seekord tuleb ainult TL;DR: WordPress 4.0 on väljas. Härrased, uuendage oma lehekülgi.
Juhul kui see peaks kedagi huvitama, siis minu enda lehekülje uuendus möödus täiesti valutult. Vaatamata sellele, et muutus suur versiooninumber.
Mõned aastad tagasi sain ma tõenäoliselt oma elu kõige väärtuslikuma õppetunni, mille erinevaid nüansse avastan ma enda jaoks tänase päevani. Tollal tegelesin ma sellise toreda meelelahutusega nagu “World of Warcraft” ning sealseid viiemehelisi ülesandeid täites juhtus selline asi, et me mitte kuidagi ei saanud jagu ühe koopa lõpuelukast. Pärast neljandat katset hakkas üks tegelastest virisema, et teised mehed ei tee koletisele piisavalt viga ning tundus, et kohe läheb lahti suuremaks poriloopimiseks. Üllatuslikult viskas tiimi juht selle õiendaja pikema jututa grupist välja ning teatas teistele napisõnaliselt: “I don’t have to put up with this shit!”
See oli mõned mõttes tähelepanuväärne otsus, sest välja visatu oli näitajate järgi justkui üks meeskonna parimaid. Ometigi tuli välja, et see otsus oli õige, sest asemele võetud tegelane tegi küll vähem kurja pahalastele kuid sellele vaatamata saime uue mehega varem ületamatust takistusest võrdlemisi hõlpsalt jagu. Selgus, et uustulnuk oli meeskonnamängija, kes oli isikliku positsiooni valmis ohvriks tooma üldise tulemuse nimel. Sama kambaga edasi liikudes läbisime me edukalt järjest keerukamaid ja keerukamaid instasi ning meie omavaheline suhe jäi kestma ka pärast grupi laialiminekut.
Selle mõttes oli meie juhi otsus tähelepanuväärne, et ta oli enda jaoks selgeks teinud edu esimese reegli: ära seo ennast inimestega, kes sulle vastu töötavad. Ehk teisisõnu — inimestel pole ühtegi mõjuvat põhjus saada iga hinna eest kõikidega läbi; piisab kui on hea läbisaamine nendega, kes on selle ära teeninud. Kui sa tahad elus edasi jõuda siis on parem kui sul on vähem sõpru, aga nad kõik on sellised kellega sa võid iga kell luurele minna.
Lisan siia lõpetuseks ühe toreda asjakohase pildi Navitrollalt:
Ära palu abi jobudelt
Head kombed on hinnas
Kujutage ette järgnevat olukorda: teil on vaja tööle värvata üks asjalik ja pealehakkaja inimene, kes peab kokku sobima ülejäänud kollektiiviga ning tooma lisaväärtust kogu ettevõttele. Asjakohasele tööpakkumisele on laekunud kümneid CV-si, millest omakorda tosinkond paistavad päris paljutõotavad. Aga keda neist värvata, arvestades, et kõik nad on soovitud valdkonnas võrdväärse pädevusega?
Kes on selle probleemiga varem kokku puutunud, see teab, et head vastust sellele pole. Näost näkku kohtumised ei aita mitte niivõrd otsustada kes neist on parim, kuivõrd välistada kandidaate kelle loomuomadused on ilmselgelt sobimatud või kes on oma eluloo koostamisse liiga loominguliselt suhtunud. Vaja oleks selliseid kriteerime, mis paljastaksid töölesoovijad tegelikud loomuomadused ja mida ei oleks lihtne võltsida.
Olles selle kadalipu nii ühelt kui teiselt poolt korduvalt läbinud pakuna ma omalt poolt ühe soovitus: kutsuge kandidaat lõunale. Jäligige tema lauakombeid ja maneere ning te märkate, et see aitab välistada päris suure hulga soovijatest. See kriteerium on tegelikult tagajärg, mille põhjus on palju sügavam:
Nutika ning õiglusjanulise Tallinna apteekri toimetused on jõudnud sarja viienda köiteni. Apteekrihärra on jõudnud elusügisesse ja pärast oma maarahva soost naise surma valdavad teda melanhooliahood; mehe eluisu on raugemas. Ometigi elab tema armastatud linn oma elu ning Tallinn pole veel valmis Melchioril minna laskma.
Uus lugu algab sellega, et dominiiklaste kloostri vastne juht hakkab otsima oma ordu sidemeid Tallinna korraldatava Püha Ihu protsessiooniga ning leiab selle käigus kloostri raamatukogust juba ammu surnud munga poolt paberile pandud Tallinna kroonika. Ürik tundub leidjale huvipakkuv ning ta otsustab selle kirjutamist jätkata, kuid kuna tal endal oma muude asjatoimetuste kõrvalt aega selle kohustuse jaoks pole, määrab ta uueks kroonikuks Melchiori vana sõbra Hinricuse. Hinricus, paraku, leiab selle seest kohutava saladuse, saladuse mille varjamise nimel ei kohkutata tagasi ka tapmisest. Ja nõnda ongi raamatu peategelane taaskord silmitsi linna pahupoolega ning mõistab, et tema aeg pole veel ümber.
Viies raamat on mõnevõrra erinev varasematest mitmel põhjusel. Esiteks on selle kaanekujundus teistsugune, sisaldades hulgaliselt vihjeid aset leidvatele sündmustele ja teiseks esitatakse raamatu süžee läbi kahe tegelase vaatevinkli. Teiseks tegelaseks on apteekriisanda poeg, kelle toimetamistel Lübeckis silma peal hoitakse. Nimelt tundub, et kuigi vana Melchiori päevad siin ilmas on peatselt loetud, ei jää tema koda sugugi hooletusse ja tema peenikese apteekrinapsu karika võtab üle hetkel veel võõrsil kogemusi omandav poeg. Loo käigus selgub siiski, et vana Melchior on veel päris kõbus ning ka juunioril pole koduranda purjetamisega kiiret.
“Tallina kroonika” on olulineveel ühe asja poolest: tegemist ei ole enam Eesti mõistes hea jutuga — “Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” on oma läbimõelduselt, jutuvestmisoskusest ning üldiselt kaasahaaravusest oma klassis juba rahvusvaheliseselt tippudega edukalt rinda pistev teos ning Sherlock, Poirot ja miss Marple peavad maailmakirjanduse väärikate detektiivide lauas ennast koomale tõmbama. Ma usun, et nad ei kurvasta selle üle, eriti kui saabujal on kaasas pudelike magusat apteeginapsu ning korvitäis parimaid safranivahvleid.
Hindeks kindel viis. Raamat on kaugelt parem kui minu eelmine lemmik (“Apteeker Melchior ja Timuka tütar”) ning ainuke asi mis mind selle juures häirib on see, et kuues raamat ei ilmu veel niipea.
Shai on Võltsija, inimene, kes on võimeline muutma asjade olemust selle hinge ja ajalugu ümber kirjutades maailmas, kus igal asjal on hing ning mälu. Ta oma oma valdkonnas üks parematest ning uhke oma kunsti üle. Kuid kaugeltki mitte kõik ei jaga tema vaimustust ja nõnda juhtubki, et ta avastab ennast lõpuks imperaatorlikust, spetsiaalselt Võltsijatele mõeldud, vangitornist timukakirve langemist ootamas.
Lootusetusse olukorda toob päikesekiire külaline, kes teeb Shaile ettepaneku millest ei saa keelduda — atendaadikatse käigus on imperaator saanud raskelt vigastada ja kuigi tema ihu on maailma parimad ravitsejad suutnud terveks teha on pead tabanud ammunool hävitanud valitseja mõistuse. Kuna kõik muud alternatiivid on juba ära proovitud, on oma positsiooni pärast hirmul olev keisri lähikond otsustanud kasutada viimast õlekort ning taasluua Võltsija abil tema hinge ja mõistuse. Ning Shai on parim Võltsija kes neil võtta on.
Kuid selleks, et petta ära terve kuningriik ei piisa pelgalt fassaadist. Selleks, et teha veenev ja püsiv Võltsing peab meister tundma ja mõistma oma loomingut, tõeliselt mõistma ja nõnda asub Shai uurima imperaatori mineviku. Pealegi milline meister oleks valmis keelduma võimalusest näha oma loomingut Roositroonil?
“The Emperor’s Soul”, kuigi iseseisev lugu, leiab aset autori Elantrise maailmas. Roosiimpeerium, kus tegevus toimub, on siiski sama maailma teine piirkond ning Roosiimpeerium ise on väga sarnane meie omaaegse Hiinaga. Lühiromaan võitis 2013 aasta oma kategooria Hugo auhinna ning Brandon Sanderson ise peab seda üheks oma parimaks tööks.
Omalt poolt pean tunnistama, et kuigi lugu on kütkestav ning originaalne, on see samas ka liiga lühike ja pinnapealne. Õnneks jätab realiseerimata potentsiaal lahti võimaluse, et Sanderson selle loo juurde kunagi tagasi tuleb. Senikaua aga paraku hindeks neli.
Charles Stross on omapärane mees: tema mõtted on omapärased, tema teod on omapärased ja isegi ta välimus on omapärane. Üks tema endistest ametitest on olnud tarkvaraarendaja ja tänu sarnasele taustale võib öelda, et meie mõtted liiguvad kohati samu radu pidi. Kuna ma ei ole tema raamatuid palju lugenud ning teemapüstitus tundus olevat huvitav, siis oli mul printskaupmeeste esimese köite kohta kõrgendatud ootused.
Loo tegevus leiab aset kusagil selle sajandi esimestel aastatel (raamat on algselt kirjutatud kaheosalisena, mille esimene osa “The Family Trade” ilmus 2004 aastal ja selle jätk “The Hidden Family” aasta hiljem). Värskelt majandusajakirjast sule sappa saanud Miriam saab oma valdusesse salapärase amuleti, mis võimaldab tal rännata erinevate paralleelilmade vahel. Juba oma esimesel külastusel satub peategelane hiliskeskaegse rüütli otsa, kes teda automaatpüssist maha kõmmutada püüab. Tänu situatsiooni absurdsusele ning ilmsetele anakronismidele kahtlustab ajakirjanikupreili, et tema pööningul pole tolm päris võetud, kuid foto ja videotõendid kinnitavad vastupidist.
Pärast seda hakkavad asja väga kiiresti käest ära minema — selgub, et võime erinevate maailmade vahel reisida on tema suguvõsa pärast ning tema positsioon oma klannis pole kaugeltki mitte viimaste hulgas. Loomikult nööbib see avastus lahti aastakümneid laagerdada saanud intriigivaadi, mida siis jämetamat sorti telliste hulka mahtuva raamatu jooksul klaaritakse.
Kui ma ennist märkisin, et mul olid sellele jutule kõrgendatud ootused, siis paraku pean ma tunnistama, et need lootused said päris mitmel tasemel alt veetud. Ma tahtsin sellele raamatule esimese hooga hindeks kolm panna, aga siis taipasin ma äkki, et tegemist on noorsookirjandusega ning minusuguse vana ja kibestunud kala jaoks liiga toore napsuga. Teine asi oli see, et mingil endagi jaoks arusaamatul põhjusel tõmbasin ma kogu jutu ühe sõõmuga lipsu alla, mis viitab sellele, et MIDAGI pidi selles olema mis mind paelus. Seega hindeks neli. Aga nõrk neli. Kogu see tuhkatriinujutt on üksjagu jabur ning häiris ka see et muidu tarmukas ja tähelepanelik suleneitsi ei suuda ainsaid asju mis on reaalselt olulised terve raamatu jooksul läbi hammustada, kuigi päris mitu lõppu plaanitud suurt üllatust olid läbinähtavad juba loo esimestes peatükkides.
Samas ma ei väida, et tegemist on halva raamatuga. Kui asjale pisut teise nurga alt pilk peale heita, siis on tegemist üsna hea “poistekaga” (vaatamata sellele, et peategelane on naisterahvas) ning kes meist poleks sellistest asjadest lapsepõlves unistanud. Ehk siis teisisiõnu: vaatamata mõningastele puudujääkidele on asi lugemist väärt.
Vaid kaks päeva pärast eelmise versiooni tulekut sai Magento täiendust ning värskeimaks numbriks tõusis 1.9.0.1. Uuendus parandab kaks väikest kuid väga olulist viga: esiteks ei saa klient enam ostukorvis kasutada mitte aktiivset kupongi ja teiseks väike parandus uuest responive kestas, mis pisemate ekraanide peal ei töötanud päris nii nagu oli plaanitud.
Magento
Seoses Las Vegases toimuva Imagin konverentsiga lasi Magento välja uue versiooni oma populaarsest e-poe platvormist mille tasuta variant kannab nüüd numbrit 1.9.0. Erinevalt kahest eelmisest versioonist (1.8.0 ja 1.8.1) sisaldas see päris mitut olulist muudatust. Vaatame, mida see uuendus endaga kaasa tõi.
PHP 5.4 tugi
Magento eelmine versioon tuli välja eelmise aasta detsembris. Selle aasta jaanuaris ilmus nendele lehele funktsionaalsuspaik, mis lubas lisada versioonidele alates 1.6.0 PHP 5.4 toe. Spetsialistide hinnangul sisaldab PHP 5.4 täiendusi, mis võivad kuni 28% kiirendada Magento kliendiliidest. Magento CE 1.9.0-le on see uuendus juba sisse ehitatud ning ainuüksi see täiendus võib olla argumendiks, miks korraline uuendustee ette võtta.
Piiriülene kaubandus
Täiendatud funktsionaalsus lihtsustab hindade ja maksude arvutamist piiriülese kabanduse puhul. Tegemist on täiendusega, mida päris mitmed e-poodnikud on nõudnud: võimalus jätta lõpphind kogu Euroopa Liidu sees samaks, kuigi erinevates riikides võivad olla maksumäärad erinevad.
PayPal
Ohtralt on lisandunud PayPaliga seotud uut funktsionaalsust, näiteks toetab Magento nüüd funkctiooni nimega “Bill Me Later”, ehk maksa hiljem.
Sellega siiski uue funktsionaalsuse nimekiri ei lõppe ning lisaks kaasneb täiendusega hulgaliselt veaparandusi. Täpsemalt saab kõikidest uuendustest lugeda siit.
Sarjadega kipub olema tihtipeale nii, et autor kirjutab valmis väga hea loo ning hakkab seejärel vorpima parimal juhul keskpärased järgesi. Harvemini on nii, et keskpäraselt alustanud autor saab rütmi sisse alles järgnevate osadega. Sandersoni “Words of Radiance” on kolmandat tüüpi; väga heale loole on kirjutatud veelgi parem jätk.
Kui eelmise raamatu tegevus toimus eelkõige Kaladini ümber, siis selle raamatu keskseks tegelaseks on hall hiireke Shallan. Ärge muretsege, nii endisele orjale kui prints Dalinarile on jäetud küllaldaselt relavtäristamisruumi ning ei ole see hiir nõnda hall ühtigi. Lisaks ristuvad nende teed kusagil raamatu keskosas ja seetõttu jälgitakse ülejäänud kahe toimetamisi seekord üksjagu naiselikumast vaatevinklist.
Mõnes mõttes on see raamat üksjagu ühtlasem kui eelmine, kus suur osa ajast kulus taustadekoratsioonide seadistamisele. Sündmused arenevad ühtlaselt hoogsas tempos, tegelaskujudele tekib järjest ohtramalt liha luudele ning loomulikult tuuakse sisse juba sama autori “Mistborn”-st tuttav motiiv: kõik mis alguses tundus lihtne ja selge on osutunud täielikuks hämaks ning pisitasa hakkavad sündmuste tagant paistma kellegi kolmanda kõrvad. Samuti hägustuvad jutu edenedes kontuurid “heade” ja “pahade” vahel.
Lugu hakkab pihta enam vähem sealt kus eelmine raamat lõppes. Tundmatu suurus Shallan avab ennast pisitasa, me saame teada tema ja tema suguvõsa minevikust. Sedavõrd kuidas sündmused koonduvad Lõhutud tasandikule saame me rohkem teada parshendi rahvast, Tormist ja sprenidest, Ning loo lõpuks saame me teade, et see kõik oli vaid aperatiiv ning JÄRGMINE raamat läheb alles tõeliselt põnevaks. Ahjaa, nagu eelmisegi osa puhul pärineb “Words of Radiance” pealkiri loo sees olulist osa mänginud teoselt.
Kokkuvõte on seega lihtne: kindel viis. Plussiga.
Viimase Gruusia-Venemaa konflikti alguspäevil prognoosisime ühe tuttavaga mida Venemaa tahab ja kuidas see omavaheline nügelemine seal päädib. Nagu arvata võis olid meie vaatenurgad totaalselt erinevad kuid kui suits hajus oli selge, et vähemalt see kord oli mul õigus. Nüüd on leitud uus tüliõun ja ma katsun ka seekord prognoose teha. Alljärgnev hinnang on tegelikult paari nädala vanune mil me (taaskord) vaidlesime võimalike stsenaariumeid läbi.
Alustame algusest:
Ajalugu.
Teise ilmasõja eelõhtul oli Ukraina jagatud kaheks. Suurem osa riigist kuulus NSVL-i (Nõukogude Ukraina) ja teise poole annekteeris endaga pärast Lääne-Ukraina alistamist Poola. Piruka kallal oli asjatamist ka Rumeenial ja Tšehhoslovakkial. Pärast sõda taastati riik oma endises ulatuses Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina rahvaste vanglas.
Pärast paari sajandi pikkust kuulumist Venemaale andis Hruštšov 1954 aastal Krimmi poolsaare Ukrainale, kus sellest sai praegune Krimmi Autonoomne Vabariik. Pärast NSVL-i lagunemist ning Ida-Euroopa riikide taasiseseisvumist on olud seal olnud kogu aeg ebamäärased — Krimm pole algusest peale soovinud kuuluda Ukrainale ning Kiiev oli sunnitud näiteks kaotama üheksakümnendate alguses valitava presidendi ametikoha, sest Venemaaga ühinemise plaan oli juba tollal päevakorras. Parlamenti siiski pole seniajani laiali ajada veel tihatud, kuigi viimase paarikümne aasta jooksul seal erinevates instantsides korduvalt Vene trikoloore lehvitatud.
Pärast iseseisvumist andis Ukraina (peamiselt küll Lääneriikide survel) oma territooriumil asunud tuumarelvad tagasi Venemaale, saades vastutasuks lubaduse, et viimane austab riigi iseseisvust ja loobub terriotoriaalsetest nõuetest. Lisaks eeldas kokkulepe ka seda, et Ukraina ei ühine NATO-ga ja ilmselt ka EL-ga.
Venemaa.
Minu meelest on venelased selle konflikti jooksul on kõige vähem mõistetud tegur. Vaid paar kaadrisõjaväelast on püüdnud meie idanaabri tegevust selgitada, kuid paraku on nende sõnad langenud kurtidele kõrvadele. Venemaa tegevusele leitakse järjest fantastilisemaid selgitusi, mis oleks kindlasti naljakad kui need ei kuuluks ühiskondlikele arvamusliidritele. Kas te olete tähele pannud, et suur hulk poliitikuid ei soovi sel teemal eriti sõna võtta või on nende sõnavõtud võrdlemisi vaoshoitud? Seda selle tõttu, et lõpuks ometi on ka meie riigiisadele kohale hakanud jõudma, et riikidel ei ole emotsioone või kinnisideid nagu inimestel. Riikidel on huvid.
Mis huvid on Venemaal Ukrainas? Venemaa huvid piirduvad Ukrainas tegelikult üksnes Krimmiga. Krimm on Venemaa kõige olulisema laevastiku kodusadam, milles asuvat infrastruktuuri ei ole võimalik ka parima tahtmise juures sealt vastuvõetava aja jooksul ning mõeldava eelarvega kuhugile viia. Pealegi kuhu? Venemaal on küll lühike maariba Musta Mere ääres kuid sinna on praktiliselt võimatu midagi ehitada. Ainuke reaalne alternatiiv on Abhaasias asuv Suhhumi ning see on ilmselt ka kõige tõenäolisem põhjus, miks Venemaa apsuasi grusiinide vastu toetab — tegemist on plaan B variandiga kui Krimmiga asjad vett vedama lähevad.
Õigupoolest ainuke põhjus miks venelased just nüüd Krimmis ringi toimetavad ongi Euromaidani järelmõju — Ukraina muutus väga lühikese aja jooksul täiesti kontrollimatuks muutujaks, mis nõudis kohest tegutsemist. Arvate, et Putinit huvitavad kaasmaalased? Ma olen üsna kindel, et antud juhul on nad lihtsalt ettekääne ja tegelikult võiks Euroopa Liit välisvenelased rebastele sööta. Venemaad huvitab ainult Musta Mere laevastik ja läbi selle ligipääs India ookeanile, Atlandi ookeanile ja Vahemerele ning ilma selleta lakkaks Venemaa olemast globaalne mängija. Tõsi, teoreetiliselt võiks nad Musta mere laevastiku jagada Balti laevastiku ja Põhjamere laevastiku vahele laiali, kuid see eeldaks tõenäoliselt mitme uue lennukiemalaevaeskaadri loomist ning muu hulgas ka Läänemere täiendavat militariseerimist (mis Eesti vaatevinklist poleks üldsegi hea).
Olevik.
Nagu märgitud sai, tegeleb Venemaa Ukrainas oma huvide kaitsmisega. Siin tuleb mängu terve hulk tegureid — esiteks on Ukrainal näpud põhjas. Kohe VÄGA põhjas ning praegusel hetkel oleks sõda nende jaoks ränk isegi kui nende vastaseks oleks Eesti sugune kääbusriik (Ukrainas elab 45 miljonit inimest). Paljuski sellest nõrkusest tingituna on võim paljudes piirkondades langenud pärast riigipööret oligarhide kätte (mis läänemaailma seisukohalt on kõike muud kui demokraatlik ning ihaldusväärne lahendus). Venemaa on Kiievi nõrkusest suurepäraselt teadlik ja sestap dikteeribki hetkel reegleid. Läänemaailm on loomulikult suurepäraselt kursis Venemaa huvide olemusega ja kuna tegemist on olulise tasakaalustava teguriga näiteks Lähi-Ida malemängus, pole nad ka tegelikult huvitunud viimase liigsest pahandamisest või veelgi hullem, mängust lahkumisest.
Tänu sellele on Putin hetkel mõnusas olukorras, kus ta ei pea otseselt kartma ei Ukrainat ega lääneriike, eeldusel, et ta midagi väga rumalat ei tee. Huvitaval kombel on kõige suurem oht kogu mängule hoopis suurus nimega Krimmi tatarlased, keda on seal üle poole miljoni, kes on moslemid ja kes on Venemaa peale valdavalt maruvihased (nendega võrreldes oli meie küüditamine väljasõit rohelisse). Õigupoolest ainuke asi, mis praeguse olukorra võib segaseks muuta ongi see, et Ukraina armee jookseb Krimmis laiali ning valveta jäänud relvad langevad tatarlaste kätte, kes siis toruks ühekorraga nii venelaste kui ukrainlaste vastu pööravad. See on põhjuseks, miks Venemaa on lennujaamad ja sõjaväebaasid oma kontrolli alla korjanud — vältimaks relvade sisenemist väljast ning omaniku vahetamist seest. Tänu sellele on baaside blokeerimine toimunud suhteliselt rahumeelselt, sest venelastel pole neid raudu endale tegelikult vaja; nad lihtsalt tahavad kontrollida kelle käes need on — senikaua kuniks need ukrainlaste käest ei lahku on kõik okei.
Praeguse rinnapistmise tõeline tanner on loomulikult meedia ja suurimaks relvaks propaganda ning see on asi, mida venelased suurepäraselt valdavad. Neid ei huvita absoluutselt see, mida arvab Mustamäel Facebookis oma arust naljakaid postitusi tegev Juhan, nad teevad tõelist turundust: propagandat ainult nendele, kellel on vaja seda kuulda: Krimmi venelased. Selle edukuse taga on kaks väga olulist tegurit: esiteks pole Ukraina viitsinud sealse rahvaga mitte aastkümmet tegeleda ja praegult maksab see väga valusalt kätte ning teiseks on Venemaa elatustase Ukraina omast oluliselt kõrgem — võrdlus Eesti ja Soome vahel ei oleks selles valguses sugugi kohatu.
Tulevik.
Nagu ma ennist kirjutasin on Venemaa jaoks olulisena ainult üks asi — Musta mere laevastiku säilimine. Tänu sellele näen ma kolme potentsiaalset stsenaariumi. Esiteks Venemaa saab Krimmi omale ja laseb ülejäänud Ukrainal minna. Tõenäoliselt nõuaks Ukraina selle eest ka mingit valuraha ning tõenäoliselt ta selle ka saaks. Teiseks Ukraina laguneb kaheks, pool jääb Vene mõjusfääri ja pool Euroopa mõjusfääri. Mõlemad pooled maksavad oma vasallidele hunniku raha ja aitavad nad jalule. Võib-olla millalgi ebamäärases tulevikus toimub midagi analoogset Saksamaade ühinemisega. Kolmas variant on see, et Ukraina jääb tervikuna Vene mõjusfääri. See on tegelikult ka kõige tõenäolisem lahendus, sest selleks pole vaja mitte midagi teha. Venemaa loobub Ukraina gaasi doteerimisest, kaubavahetus hääbub ning Ukrainal on sügiseks näpud nii põhjas, et ükskõik kui palju EL neile ka laenu ei anna pole sellest küll. Pealegi, laen tuleb ju tagasi maksta. Varem või hiljem läheb seal löömaks ning Putinil poleks siis vaja muud teha kui saabuda kohale, üleni valges.
Igal juhul on reaalne sõjaline konflikt ebatõenäoline, samuti on ebatõenäoline sama stsenaariumi kordumine teistes riikides — neil/meil pole lihtsalt midagi mida Venemaa tahaks ja mida ta osta ei saaks. Kindel on aga see, et Venemaale pole vastuvõetav oma põhilise laevastiku baseerumine riigis mis kuulub NATO-sse või EL-i.