Howdy! Your site at http://pronto.ee has been updated automatically to WordPress 4.1.3
Apparently there was a bug in security patch we had couple of days ago: Fix database writes for esoteric character sets, broken in the WordPress 4.1.2 security release. Neither UTF-8 nor latin1 were affected. Too bad I’m about to upgrade system to WordPress 4.2.
Howdy! Your site at http://pronto.ee has been updated automatically to WordPress 4.1.2.
What about 4.2?
Kuues on kütt. Nagu kõik kütid käib ta kasvatamas ja püüdmas linde saarestikus mille nimi on Panteon. Tegemist on salapärase arhipelaagiga, mille loomadel ning lindudel on müstilised anded, kuid mille vaenulikud veed ja veelgi vaenulikumad džunglid tapavad kõik külalised, peale parimate hulgast parimate. Panteoni vaenulikus on nii süstemaatiline, nii selgepiiriline, et tundub justkui oleks saartel oma mõistus ja omad soovid ning seetõttu käsitlevad kütid neid jumalustena. Sellest ka saarestiku nimi.
Kui aeg on edasi läinud ning meredele on ilmunud rauast laevad. Lisaks külastavad inimesi külalised tähtede tagant, kes ühest küljest ei taha planeedi primitiivsete asukate arengusse sekkuda, kuid teisest küljest justkui kogemata unustavad väikese masina sinna ja raamatu tänna. Teadus õitseb ning ükski asi ei paelu progressi rohkem kui saladused ning Panteon on nendest tiine.
Lugu on põnevalt üles ehitatud ja sellel on meeletu potentsiaal. Ma südamest loodan, et Sandersonil on plaan selle maailma juurde tagasi tulla, sest “Sixth of the Dusk” tundub olevat proloog sootuks pikemale loole. See on samas ka selle loo kõige suurem nõrkus; olles justkui millegi suurema algus ei moodusta see ühtset tervikut ning tänu sellele ja midagi kripeldama. Sellest ka hindeks 4/5. Ärge siiski unustage, et tegemist on tugeva neljaga tugevalt autorilt ning tegemist on rangelt soovitusliku materjaliga.
Eraldi avaldatud lühiloo eessõnas ütles Brandon Sanderson, et see lugu hakkas tema peas idanema siis kui ta oma sugupuud uurides leidis puritaanist naisterahva, kelle nimi oli Silence (Vaikus). See pani teda mõtlem: kes paneb oma tütre nimeks Vaikus ja miks?
Aga kirja pandud sai see lugu pisut teistel põhjustel. George R. R. Martin, kes on meile tuttav rohkem kui “Troonide mängu” autor, on koostanud hulgaliselt erinevaid antoloogiaid; viimane neist kannab nime “Dangerous Women”. Seda koostades pöördus ta (äärmiselt meelitatud) Sandersoni poole, et viimane sinna oma panuse teeks. See idee tundus põnev päris mitmel tasemel, kuid eelkõige just seetõttu, et rõhuv enamus autoreid kujutavad “ohtlike naisi” kas siis vampide või kahedimensionaalsete musta nahka riietatud verejanuliste naisekehasse torgatud rambodena. Kas selleks, et näidata tugevat naist on vaja ta teha meheks? Kas tõesti?
Sandersoni Silence on vaikne trahteripidaja Cosmere maailmas, mida ta kutsub Threnodyks. Selles maailmas hulguvad lahkunute hinged metsas ringi ning kui elavad jälgivad kolme lihtsat reeglit, siis nende teed suuresti ei ristu: ära süüta tuld, ära vala verd ja ära tõtta. Paraku pole see mitte alati võimalik. Eriti kui sul on saladusi. Eriti kui sa oled Silence.
Maksimumpunktides jääb siiski napilt puudu ning sestap hideks 4/5, kuna lugu eksib enda viimase reegli vastu ning tundub olevat kirjutatud tõtates. Ma väga loodan, et Sanderson kavatseb seda maailma veel külastada, sest selles on ainest sootuks enamaks.
PS. Lugu on lisaks eelpoolmainitud antoloogiale saadaval ka eraldiseisva Kindle raamatuna.
WordPress <wordpress@pronto.ee>
6:24 AM (5 hours ago)
to me
Howdy! Your site at http://pronto.ee has been updated automatically to WordPress 4.1.1.
No further action is needed on your part. For more on version 4.1.1, see the About WordPress screen:
http://pronto.ee/wp-admin/about.php
If you experience any issues or need support, the volunteers in the WordPress.org support forums may be able to help.
https://wordpress.org/support/
You also have some plugins or themes with updates available. Update them now:
http://pronto.ee/wp-admin/
The WordPress Team
Koos üleüldise idufirmavaimustusega kostab suitsu- ja muudes nurkades järjepanu jutte raisimisest, pivotitest, exititest ja millest veel. Üheks terminiks, mis sellistest jutuajamistest läbi jookeb on fail fast, ehk kiirelt kõrbemine.
Miks ma sellest rääkida tahan? Ma tahan sellest rääkida, kuna see on üks markantsematest mantratest mida korrutatakse täiesti valedel põhjustel. See kontseptsioon tuleb mängu tavaliselt siis kui algselt planeeritud aja jooksul edu ei suudeta saavutada, olgu selleks edu kriteeriumiks siis eelpool mainitud raha nurumine, kannapööre või mida iganes. Tihtipeale poetatakse selle juures vastuvaidlemist mittesalliva näoga, et “pahale rahale ei ole mõtet head raha järgi visata” või “targem annab järele”. Tavaliselt on selle rääkijaks inimene, kellel on ette näidata üks või kaks edulugu.
Ning kui neid edulugusi lähemalt vaatama hakata, siis selgub, et need on kellegi teise edulood. Ning jutuks tulnud projektis oli panus kellegi teise pool tehtud panus ja raha kellegi teise poolt teenitud raha.
Asi selles on, et inimene, kes reaalselt usub oma edusse ei räägi kunagi sellist juttu: enamus niinimetatud läbikukkumistest peaks olema prognoositavad juba SWOT-analüüsi käigus (te tegite selle, eks ole?). Te tegite äriplaani, turuanalüüsi, te rääkisite potentsiaalsete klientidega ning kui selgub, et paari kuu jooksul pärast esimese toote / prototüübi ilmumist ei vaata pangaarvelt vastu miljonid, siis pole see automaatselt veel läbikukk. See tähendab pigem seda, et vahepeal on laekunud täiendavat informatsiooni mis tuleb projekti sisse viia. Loomulikult eksisteerib alati võimalus, et uus teave kõigutab SWOT-analüüsi alustalasi, kuid sellisel juhul tähendab see lihtsalt varasemat tegemata kodutööd ning ei ole selle kirjatüki teema.
Inimesed, kui teid ei saada esimesel (teisel, kolmandal, …) katsel edu, pole ilmtingimata tegemist veel läbikukkumisega. Thomas A. Edisonil ei õnnestunud elektripirni valimistamise kaugeltki mitte esimesel korral; tema suust on pärit selline kuldne tsitaat: “Ma ei eksinud, ma lihtsalt leidsin 10000 viisi kuidas seda mitte teha”. Peaaegu iga ebaõnnestumine annab täiendavat informatsiooni ning aitab õnnestumisele lähemale. Kui Edison oleks pärast esmast ebaedu käega löönud vaataksime me (piltlikult väljendades) seniajani telerit küünlavalgel.
Käegalööja
Fail fastil siiski on olemas oma koht äris. Nimelt kui selgub, et kui ühel või teisel põhjusel pole edu saavutamine (enam) mõeldav, siis pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. See eeldab siiski seda, et KÕIK vähegi tõsiselt võetavad alternatiivid on kui mitte just läbi mängitud, siis vähemalt arvesse võetud.
Meie igapäevaseid versiooniuuendusi annab meile tänapäev.
Elus on hulgaliselt erinevaid oskusi, kuid tõenäoliselt väärtuslikeim neist on oskus jääda endale kindlaks. Seda oskust nimetatakse teiste sõnadega mugavustsoonist väljumiseks ja see on palju keerulisem kui see esmapilgul paistab.
Miks see on keeruline? See on keeruline, kuna enamus inimesi ei saa aru mis on mugavustsoon ja arvavad, et nad suvad kusagil mujal. Nad arvavad, et kui nad teevad teinekord midagi mis nõuab nende poolt mõningasi pingutusi või ohvreid, siis nad on mugavustsoonist väljunud, taipamata, et see mida nad teevad, teevad nad mugavusest.
Kõik inimesed tahavad olla paremad kui nad tegelikult on — targemad, ausamad, tugevamad, vastutulelikumad, lahkemad, avarama silmaringiga, jne. Nad ei taipa, et oma tahtmistele vastu tulles astuvad nad pahatihti kõrvale oma algsest seisukohast ning nad teevad seda mugavusest, sest nad ei taha näha kõiki võimalusi — tihtipeale selgub, et ühe või teise pahateo taga on peidus hea ning õilis kavatsus mida ei ole muud viisi võimalik ellu viia, keegi on mustaks lambaks jäänud lihtsalt õnnetute asjaolude kokkusattumiste tõttu, jne.. Alati on lihtsam hukka mõista kui mõista, kritiseerida kui küsida, valida pool ümbritsevate mõjutuste tõttu. Mugavusest.
Kindlasti olete enda ümber pannud tähele inimesi, kes vaatamata näilisele ebaeetilisusele osutuvad taas ja taas edukateks, nende prognoosid õigeteks ja nende teod vajalikeks. Need on inimesed, kes on valmis rikkuma norme, et ülejäänud saaks oma mugavustsoonides edasi viibida. Õppige nende käest, sest endale valetamine ei muuda maailma veel selliseks nagu te arvate sead olevat. Tõde ja õiglus kipuvad pahatihti olema mündi erinevate poolte peal.
Keegi kunagi küsis mis telesarjadel ma praegusel hetkel silma peal hoian. Ma püüan koostada kiire nimekirja; võimalik, et ma olen midagi kahe silma vahele jätnud ja vähemal kahe sarja puhul on tegemist minu isikliku kiiksuga, kuid laias laastus soovitan siin toodud asjadele silma peale visata. Juba lõppenud sarju ma siia ei lisanud, ma spetsiaalselt valisin vaid need, mis hetkel veel jooksevad.
“Falling Skies”
Tegemist on suviti jooksva sarjaga mille üks produtsentidest on Steven Spielberg. Sari algab üsna segaselt, kuid selles on kohe tunda potentsiaali. Teine ja kolmas hooaeg on väga head, neljas tunduvalt nõrgem. Järgmine hooaeg (viies) jääb väidetavalt viimaseks. Sarja keskseks teemaks on lugu tulnukate invasioonist ja sellest kuidas ka äärmuslikes oludes ikkagi inimeseks jääda.
“Defiance”
“Defiance” on veider sari. Minu algsed ootused sellele olid kõrged ja kõik kompendid ise olid justkui kvaliteetsed. Kuid paraku olid sarja loojad unustanud telliste vahele tsementi panna ning esimene hooaeg lonkas mõlemat jalga. Alles viimastes osades tundus, et tegijad on aru saanud mis valesti läks ja teine hooaeg oli palju-palju parem. Võib isegi öelda, et üle keskmise parem. Hulk tulnukrasse põgeneb katastroofi eest Maale, mille kohta nad arvasid, et see on asustamata. Paraku nad eksisid ja konflikt inimestega päädis hiiglalike terraformerite lahti pääsemisega. Nüüd on on planeet groteskne hübriid praegusest ja tulnukate kodumaailmadest ja vaenulik kõigile osalistele. Jõudumööda üritatakse eluga edasi minna, aga vanad vimmad on visad kaduma.
“Grimm”
See on omamoodi guilty pleasure tüüpi sari. Algne ülesehitus on üsna lapsik ning ma esimese hooga jätsin esimese hooaja pooleli. Hiljem on sari järjest ülesmäge läinud ning nüüd, kus ma olen teatavate jaburustega harjunud on lugu isegi üsna heaks muutunud. Räägib wesenitest, loominimestest, kes elavad meie keskel ja grimmidest, kes suudavad nende olemust näha ja kes aastasadu on omavahel halastamatut sõda pidanud. Uued ajad paraku on uued ja tänu sellele on püütakse kuidagimoodi üksteise kõrval ilma kellelgi kõri läbi närimata toime tulla. Taustal käib suurem liin ristirüütlitest, Euroopa kuningakodadest ning saladuslikest aaretest.
“Arrow”
Kui loo algne kontspetsioon (vibuga linnavalvur tänapäeva maailmas) alla neelata, siis on tegemist täiesti talutava (isegi keskmisest parema) seiklussarjaga. Loo peategelane Oliver Queen on DC Comicsi maailmast tuttav kuid Roheline Nool (Green Arrow) ja sarjal on ka sõsarsari nimega “The Flash” mille tegelastega aeg ajalt kokku puututakse ja vahel isegi ühisel plaane peetakse.
“The Flash”
Kui “Arrow” on DC Comicsi realistlikuma osa esindaja, siis “The Flash” on puhas superkangelaste lugu. Kõik kurjamid ja suur osa positiivsetest kangelastest on ülivõimetega ning omavahelise mõõduvõtmise käigus jahvatatakse legoklotsideks suur osa linna kinnisvarast. Samas nagu vibumehe loos ei ole tegemist mustvalge maailmaga: head ei ole kunagi päris head ja pahad ei ole päris pahad, alati pole selge kumba poolde üks või teine tegelane kuulub ning pehmodel pole kumbagi sarja asja. Praeguseks on ilmunud kaks osa ja potentsiaal on sarjal tuntav.
“Penny Dreadful”
Väga omapärane sari viktoriaanliku ajastu rämpskirjanduse (?) tegelastest (sõna penny dreadful viitab odavatele vihikutele mida tol ajal ajaviitekirjandusena müüdi, tänapäeva, eriti Ameerikas kasutatakse selle asemel nime pulp fiction). Sari on on aeglane ja nõuab üsna head silmaringi kirjanduse vallas (näiteks on loo üheks läbivaks teema Shakespeare looming). Sarjas kohtame Dorian Grayd, Sir Malcom Murrayd (Bram Strokeri “Draculast” tuttava Mina Harkeri, ehk neiupõlvenimega Mina Murray isa), Victor Frankensteini ja tema loomingut, vampiire, libahunte ja erinevaid muide asjapulkasi veel. Filmi koloriit on vanaaegsetele fotodele omasel seepiakarva. Näitlejate nimistu on samutu muljetavaldaldav — näiteks endine Bond Timothy Dalton Eva Green.
“Gotham”
Sari räägib Gothamist ilma Batmanita, linnast, kus valitseb kaos ja korralagedus. Bruce Wayne käib ringi veel lühikeste pükstega, kuid tema vanemad on juba paraku siit ilmast minema saadetud. Sarja peategelaseks on Gothami politseijaoskonna uus uurija nimega James Gordon, kellel saab olema suur mõju Batmani kujunemisele. Nagu “Penny Dreadfulgi” on see sari omapärase koloriidiga, kuigi ajastu pole mitte üle-eelmise vaid pigem eelmise sajandi lõpp.
“Agents of S.H.I.E.L.D.”
Tegemist on Marveli maailma sarjaga, kus nöeme nende tegelaste toimetamisi, kes tavaliselt rambivalgusest pääsevad kuid kellel on sellele vaatamata oluline roll täita. Sarjal on hulgaliselt üleminekuid Raudmehe (Iron Man), Tasutajate (Avengers), Thori ja Galaktika Valvurite (Guardians of the Galaxy) frantsiisidega. Põhimõtteliselt on tegemist superagentide sarjaga, kus supervõimeteta tegelased kompenseerivad oma ülivõimete puudumist tehnoloogia ning nutikusega. Lihtsakoeline, kuid tore sari.
“The Legend of Korra”
Tegemist on animasarjaga mille sündmused leiavad aset mitukümmend aastat pärast selle eelkäija (“Avatar: The Last Airbender”) lõppu. Vana avatar on meie hulgast lahkunud ning nimikangelasest, Korrast, on saanud uus. Aeg on siiski edasi läinud ja tehnoloogia võidukäik on tänavatele toonud autod, linnas kõrguvad pilvelõhujad ning üldine atmosfäär on sarnane eelmise sajandi alguse New Yorkile. Kuid nagu ikka vajab maailma tasakaal turgutamist ja praeguseks kolm hooaega jooksnud sari räägib viimases, neljandas, hooajas kuidas Korra oma ülesannetega hakkama saab. Väga hea sari.
“Constantine”
See sari veel ei jookse, kuid ma toon selle sellepärast, et mul on asjale kõrgendatud ootused. Peategelase kehastaja näeb välja, kõnnib ja räägib nagu Hellblazeritest tuttav tegelane ning kui vähegi veab, siis võiks sellest sarjast asja saada.
Idufirmad on juba mõnda aega olnud paljudel meelel kui keelel. Õigupoolest enam mitte nii paljudel, sest suur hulk huvilisi on oma käe valgeks saanud, näpud põletanud ja tagasi palgatöö nappi kuid turvalist leiba sööma suundunud. Ettevõtlus nõuab ohverid, suuremaid ja pikaajalisemaid kui arvatakse, see vajab palju pealehakkamist, julgust ning mis seal salata ka tugevat toetust koduseinte poolt. Üksikud edulood mida üle ja üle korratakse on rohkem erandid kui reeglid, lisaks häbematut suur osa neist on õnnestunud pigem juhuse tahtel kui osaliste pingutuse tõttu.
Mõnikord isegi vaatamata osaliste pingutustele.
Kahjuks on suur osa idufirmasi asutatudki idufirmadena, ilma igasuguse selge plaanita kuhugile välja jõuda. Koosolekutel räägitakse küll plaanidest ja visioonidest, kuid kuid kui müra välja taandada sarnanevad järgi jäänud elemendid äravahetamiseni plaaniga investoritel nahk üle kõrvade tõmmata ja aasta pärast järgmise projektiga lahedale ujuda. On tekkinud koguni omaette seltskond, kes nimetavad enast sariettevõtjateks ja kes on spetsialiseerunud raha meelitamisele. Nad teavad kõik õigeid sõnu, tunnevad kõiki vajalike inimesi, nad on eneskindlad ja veenvad. Ning nii nagu sarimõrvarite hingel on mitmed enneaegse otsa leidnud inimelud, leiab nende minevikust kamaluga ühel või teisel põhjusel tegevuse lõpetanud ettevõtteid.
Ühest küljest võiks nende tegevust isegi mõista, sest amoraalne on jätta lollidele alles nende raha. Paraku kahmavad nad selle raha ära nende tegelaste käest, kellel on reaalne idee ja tõeline toode, mis vahendite puuduse tõttu pisitasa välja surevad. Pole haruldane ka juhtum kui sellised turundusmeistrid suudavad ennast mõnda reaalset väljavaadet omavasse ettevõttesse sisse süüa ja selle algsete omanike käest võileivahinnaga välja petta. Nõnda sünnivad nende üksikud edulood, mida nad siis järgnevatele potentsiaalsetele investoritele oma projektina ette söödavad.
Kuid mitte sellistest inimestest ei tahtnud ma rääkida. Räägime parem sellest kuidas tunda ära projekti, mis on tühjast kohast üles puhutud ja millega kaasnevad riskid on suured ning tulevikuväljavaated küsitavad.
Tegelikult on ohufaktoreid veelgi ja ma hiljem täiendan seda nimekirja. Senikaua aga mõelge, kas osa neist mustritest ei tundu tuttavad?
Ahjaa. Eraldi faktorina võib välja tuua inimesed, kes endiselt räägivad Skypest kui Eesti idufirmast. Esiteks pole see reaalselt Eesti firma, kuigi siin toimus nende põhiline tootmine, teiseks on see juba nii vana ettevõte, et seda peaks olema piinlik startupiks nimetada ning kolmandaks pole see juba mõnda aega isegi eraldiseisev juriidiline keha vaid Microsofti osakond.