pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Automaksust, numbrites

Rahandusministeerium on välja öelnud, et neile ei meeldi kuidas inimesed oma erasõidukeid ettevõtete kaudu endale soetavad. Loomulikult on see hulgaliselt kirgi üles kütnud ning arvamusavaldused kõiguvad vahemikus pisut napakas ja ajusurnu, sekka ka üks või kaks mõistlikumat artiklit siin või seal. Asja skisofreeniline külg on see, et Jürgen Ligi vastu võitlusesse on tormanud ka need, kes leiavad, et riik peaks kogu oma raha inimestele laiali jagama, kuigi just nemad on asjast kõige suuremad kasusaajad.

Ma siinkohas täpsustaks ära, et olles ise ettevõtja mulle meeldiks endise olukorra säilimine, kuid olleks ka Eesti kodanik leian, et antud hetkel on süsteemi lihtsalt kurjasti ära kasutatud ning sellest kaotame suuremas plaanis me kõik. Et asjast paremat aimu saada võtsin ma kätte ja arvutasin kogu protsess läbi, et näidata mis toimub ja miks toimub.

Võtame näiteks kogu arvutuskäigu aluseks ühe hetke populaatseima auto, Toyota Corolla, mille hind on 15000 €. Lisaks oletame, et selle soetaja sissetulek peaks olema 1000 € (see number on vajalik tulumaksuvaba miinimumi arvutamiseks). Kas te teate kui makse võtab riik sellise auto soetamise eest? Kõigepealt 20% käibemaksu, mis on 3000 €, seejärel 15 kuutasu pealt laekunud maksud, mida on palk.crew.ee andmetel 15 x 713.43 € ehk 10 701,45 €. Kuna hetkel on ettevõttele võimalik osta autosi maksuvabalt, siis seda tihtipeale maksude optimeerimiseks tehakse. Kokku on see summa 13 701, 45 € riigile saamata jäänud raha.

See teine pool kogu sellest maksukomejandist jääb töövõtja jaoks tihtipeale märkamatuks, sest see makstakse suuresti tööandja poolt. Ometigi viib see turu kiiva, sest pannes riigi osa oma tasku viib ebaaus ettvõtja turu kreeni nende jaoks kes üritavalt ausalt makse maksta. Ettevõtja võimalus oma kulud nulli viia võib taanduda kuni selleni, et enamuse oma elamiskuludest kantakse läbi firma. Kusjuures viimasel ajal on levinud ka selline skeem, et tööandjaga lepitakse kokku, et töötajale ei maksta mitte palka, vaid too esitab talle arveid — tööandja jaoks ei ole finantsiliselt palju vahet, töötajat saab päevapealt vallandada ning ka koondamisrahadega ei pea hiljem arvestama. Töövõtja seevastu saab enda käsutusse KOGU raha, ka maksud, ning eelneva skeemi abil võtab ta selle terves mahus välja, ilma riigimakse maksmata.

See on ka põhjus miks  praktiliselt olematu palgafondiga firmasi millel on vara hulgas auto on üle 5000-e ning kui me natuke ringi vaatame, siis sama skeemi tunnustega ettevõtteid kes nii ilmselgelt pole spetsialiseerunud rahapesu peale on teis sama palju vähemalt veel. Sellist asja on väga raske nimetada ettevõtluseks, vähemalt selliseks, mis mingit väärtuseid loob.

Ettevõtjana ma siiski leian, et PÄRIS ettevõtjatele võiks mingid pisikesed hüved lubada. Näiteks meie masusüsteem lubab palgafondipõhiseid esinduskulusi. Võib-olla peaks siin midagi taolist rakendama? Näiteks seda, et ettevõte võib soetada aasta jooksul sõiduvahendeid maksumuses, mille kogusumma ei ületa 10% aastasest palgafondist? Sellisel juhul kui inimene lihtsalt asju kuludesse kirjutab ja nõnda makse optimeerib peab ta kogu asja eest ikka täies mahus raha lauale laduma samal ajal kui tõeline tööandja ja väärtuste looja saab oma pingutuse eest premeeritud. Kusagilt peab ju see raha tulema.

PS. Automaksu valus osa on ka see, et auto võimaldab ka edaspidi kulusi firma kaudu kanda — kütus, hooldus, varuosad, jne. Ehk siis tegemist on nii tõhusa rahapumbaga, et ma imestan kuidas selline asi sai varem rahandusministeeriumil kahe silma vahele jääda.

Igaühele oma

Päevad tulevad ning lähevad nagu tulevad ja lähevad ka valimised. Kes loodavad, et valimised on võimalus midagi muuta, see ei saa aru nende olemusest: valimiste eesmärk ei ole mitte midagi muuta, vaid pigem hoolitseda selle eest, et midagi ei muutuks — tuletagem siinkohas meelde selle kuulsa Hiina needuse “et te elaks huvitavatel aegadel”. Uskuge mind: kui midagi muutub, siis soovivad ka kõige suuremad muutuseihalejad, et seda poleks kunagi juhtunud.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nende valimiste lõpus läks jutt nagu ikka sellele mida keegi valesti tegi ja nagu ikka ei saanud valdav osa publikust, kaasa arvatud ajakirjanikud ning erinevad tähtsamad ja tähtsusetumad arvamusliidrid aru erakondade olemusest ja elektoraadi jagunemisest. Selle asemel, et õigetest asjadest räägiti hakata pajatama midagi vene häälte püüdmisest.

Kuulge inimesed, kujutage ette, et te elate Ameerikas ning Klu Klux Klan teeb oma erakonna. Ütleme, et toimuvad valimised ja capirotemehed ei saa just parima tulemuse. Kas te tõesti kujutate pärast seda ühiskondliku diskussiooni, kus tõsimeeli arutatakse kuidas KKK oleks võinud võita rohkem mustanahaliste hääli? Sest mõnes mõttest just selline keskustelu meie ühiskonnas algaski …

Et asi ainult ilkumisega ei piirduks lisan siia mõned õpetussõnad järgmiste valimiste jaoks. Kõigepealt otsustage kes su valijad ei ole. See on selles mõttes oluline, et nende jaoks on mõtet teha null pingutust, iga nende suunas loobitud sent on raisatud raha. Seejärel otsustage, kes on kindlasti su valija. Nende suunas ei ole samuti mõttekas erilisi kulutusi teha, tuleb lihtsalt pildil püsida ja võimaluse korral mitte midagi lolli suust välja ajada. Ning seejärel on kolmas kontingent: need, kes võivad sind valida. Vaat need on rabelemist väärt.

See kolmas grupp on kaader, kes tavaliselt mõtleb pragmaatiliselt, kõhuga. Neid tuleb meelitada, neid tuleb ähvardada ja neid tuleb panna ennast hästi tundma. Näiteks Reformierakonna jaoks on selleks keskklassi kodanikud, kes elavad Mustamäel, Lasnamäel ja Õismäel. Nad on pisut ebakindlad, kuid kui neile öeldakse, et oravad võimule saades esimese asjana kaotavad ära tasuta transpordi, siis on nende saatus otsustatud. Mägedes elab kolmveerand Tallinnast ja rõhuv osa sealsest elanikkonnast on sõltuvuses ühistranspordist. Kas oli siis raske lõuad koos hoida või rääkida sellistest asjadest mis taolist kontingenti huvitab? Andrus Ansip, ma vaatan sinu otsa …

Müüride okupeerimisest

Tänapäeval on ühiskonnakriitika popp, sarjatakse kõiki kõige eest. Korraldatakse üritusi, kihutatakse üles rahvast ning vändatakse filme. Näiteks viimasesse kategooriasse mahub Artur Talviku ja Peeter Vihma film “Okupeeri oma müür”.

Aga huvitaval kombel ei taha ma mitte filmist rääkida, vaid pigem arutleda ühe selles tõstatatud küsimuse üle. “Okupeeri oma müür” on selline kodukootud protest: võrdlemisi ühepoolne, naiivsevõitu ning ajendatud pigem põues pakitsevast ebamäärasest pahameelest kui loomingulise väljundi otsimisest. Ometigi on see vaatamist väärt, sest see esitab ühe olulise küsimuse: “miks kenasti alanud kodanikuühiskonna algatused vaatamata laiapõhjalisele toetusele laiali vajuvad?”

Olles ise paari ühiskonnaliikumisega seotud olnud, olen ma näinud nende tekkimist, kasvu ja hävingut. Hämmastav on see, et probleemid on peaaegu alati olnud samad, sümptomid on alati olnud samad ja tulemus on alati olnud sama. Lisaks olid need mured kõik eelnevalt prognoositavad ja enne kastroofiliste mõõtmete saavutamist igal ajahetkel lahendatavad. Ma panen siia kirja lühikese nimekirja teesidest, mida iga alustav liikumine peaks enda jaoks läbi mõtlema:

1. Ära vastandu.

Iga liikumine, mis on kutsutud ellu kellelegi vastandumiseks on määratud peatsele kokkuvarisemisele. Asi on selles, et vastandumisel baseeruval liikumisel ei ole mitte midagi mille nimel eksisteerida. Lisaks vastandumist on väga lihtne ära kasutada vastalise vastalistel ning sinu vaenlase vaenlane ei pruugi (ning tavaliselt ka pole) olla su sõber. Näiteks õpetajate ning arstide streigid mängisid tänu valitsusele vastanumisele Keskerakonnale võimaluse need liikumised oma vankri ette rakendada. Vastandumisele üles ehitatud liikumine sööb iseennast iga edusammuga, muutudes ühe nõrgemaks ja nõrgemaks.

2. Kontrolli fakte.

Faktide kontrollimine on tülikas ja aeganõudev ettevõtmine; palju lihtsam oleks puusalt suurusjärkudega tulistada. Ometigi tuleb seda teha ja neid fakte tuleb levitada oma toetajate ja liikmete hulgas. ACTA vastane meeleavaldus paistis silma selle poolest, et kohaletulnud ei olnud päris kindlad miks nad Vabaduse platsile olid saabunud ning tundus, et inimesed käratsesid seal pigem selle tõttu, et nad kartsid oma võõrandamatu “õiguse” pärast piraatvara Pirate Bayst alla laadida.

3. Ära suru nurka.

Kuigi see on mõnevõrra seotud esimese punktiga, on see piisavalt oluline, et eraldi toonitada: nurka aetud roti jõud kasvab mitmekordseks. Anna vastalisele võimalus väärikust kaotamata taganeda ja kui on selge, et see on tema jaoks lihtsaim viis, siis haarab ta sellest kiiresti kinni. Vaid väga vähesed eesmärgid on väärt vennatapusõda viimase veretilgani.

4. Sea selged eesmärgid.

Pane kirja mida tahad saada ja püüa enne iga aktsiooni tõstatada sellealane diskussioon — kui tundub, et aktsioon ei täida varasemalt defineeritud eesmärke, siis tasub kaaluda a) eesmärkide muutmist või b) ürituse edasi lükkamist, sest …

5. Väärkasutatud võimalus on hullem kui kasutamata võimalus.

Kui sa oled juba inimesed kokku ajanud, siis peavad nad tsirkust saama. Iga järgnev kord saab mobiliseerimine olema raskem, eriti kui eelmine kord ei saavutatud soovitud tulemusi.

6. Vali sõpru.

Peaaegu iga liikumisega käivad kaasas näiliselt kasulikud tegelased, kelle taust ja agendad ei pruugi sobida ühiskonnaliikumisega. Need tuleb esimesest hetkest alates asjast eemal hoida, sest on selliseid sõpru omades pole vaenlasi enam vaja. Ei, neid ei ole võimalik hea asja nimel kasutada — mitte kusagil mujal ei kehti vanasõna “tilk tõrva rikub poti mett” rohkem kui siin. Ja nagu ma ennist juba märkisin ei ole vaenlase vaenlane peaaegu kunagi sõber.

7. Info on kahe teraga mõõk.

Kuigi liikumise kõik liikmed peaks olema kursis liikumise kõikide eesmärkide ja agendadega, peaks info tegevusest liikuma võimaluse korral läbi konkreetsete kõneisikute. Halvasti esitatud ning asjatundmatult edastatud seisukohad võivad teha ettevõtmisele rohkem kahju kui tuhat mustavat artiklit ajakirjanduses.

Kirill Jeskov: “Viimane sõrmusekandja”

Kirill Jeskov ise on öelnud, et teda ajendas seda raamatut kirjutama Tom Stoppardi kultusnäidend “Rosencrantz ja Guidenstern on surnud” (Shakespeare “Hamleti” sündmused antakse kiiksuga edasi kahe tähtsusetu kõrvaltegelase vaatevinklist. Loomulikult näevad nemad asju ja nende põhjuseid sootuks teistmoodi kui algmaterjal seda edasi annab). Tõepoolest, Stoppardi mõjutused on läbi loo selgelt tunda, ainult Taani kuningriigi asemel leiavad sündmused aset “Sõrmuste Isand”-ast tuttaval Keskmaal pärast Sõrmusesõja lõppu.

Nagu arvata oli, on “Viimases Sõrmusekandjas” kõik pea peale pööratud, sest teatavasti ajaloo kirjutavad ju võitjad. Selgub, et Sauron oli hoopis valgustatud monarh, kelle kuningriik oli teaduse ja kaunite kunstide poolest üle koge Keskmaa kuulus. Õigupoolest isegi sedavõrd kuulus, et oleks loetud aastate jooksul suutnud valmis ehitada autumasinad ja püssirohu ning koos sellega oleks ilmselt valusalt varvastele astunud maagiast sõltuvatele haldjatele ning Istari nõukogule. Viimased loomulikult ei saanud asja ju nii jätta…

Laias laastus on raamat jagatud kolme ossa: esimeses osas viiakse lugeja kurssi peale sõja lõppu aset leidnud sündmustega, teises osas sahmerdavad kõvemad võllid haldjatele käru keerata ning epiloogis vaadatakse tänapäevasemast positsioonist kõigele eelnevale tagasi. Huvitava kõrvaldetailina on raamatus ohtraid vihjeid muudele teostele, näiteks Kiplingit tsiteeritakse peaaegu igas teises peatükis (“No indeed! We are not strong…”), mis annab osadele olukordadele täiendava dimensiooni.

Üldiselt lõpetuseks võib öelda, et tegemist on puhtakujulise fännikirjutisega, mistõttu seda raamatut ei saa näiteks anglosaksimaades, kus intellektuaalset omandit jõulisemalt valvatakse, avaldada ning sestap õnnestus mu see raamat täiesti legaalselt e-kirjandusena autori lehelt inglisekeelsena alla laadida. Tänu väikesele amatöörlushõngule panin ma asjale hindeks viie kuigi sellel oli üksjagu puudujääke.

Hikikomoridest

Tänapäeval kannatab paber üsna suvalist trükimusta ning avaldatakse peaaegu kõike mida odavalt kätte saab. Faktitäpsus ning sisu on tavaliselt esimesed mis kannatavad, sest enamus lugejatest ei otsi artiklitest tegelikult ju fakte, vaid kinnitusi oma olemasolevatele seisukohtadele. Ehk tsiteerides Terry Pratchetti:

People like to be told what they already know.  Remember that.  They get uncomfortable when you tell them new things.  New things…well, new things aren’t what they expect.  They like to know that, say, a dog will bite a man.  That is what dogs do.  They don’t want to know that a man bites a dog, because the world is not supposed to happen like that.  In short, what people think they want is news, but what they really crave is olds.

Hea näide sellest valdkonnast on Triin Loide Postimehe arvamusartikkel “Hikikomori must aluspesu”. Ta on korjanud ülesse ühe Jaapani fenomeni ning kasutanud seda originaalile peaaegu risti vastupidises kontekstis.

Kuna mul jookseb uudisvoost läbi ka paar Jaapaniga seotud allikat, siis õnnestub mul korra kuus või nii nendega seotud jutte lugeda. Tegemist ei ole kaugeltki õnnetute tegelastega, kes kurja ühiskonna eest peitu poevad. Hikikomorid on reeglina heal järjel olevate perede vanemad lapsed, kes keelduvad kodunt lahkuma, kuna iseseisev elu ei sisalda teenreid nimega Ema ja Isa ning maagilist isetäituvat külmkappi. Lisaks sisaldab see tülikat nuhtlust nimega Töö ja Kool, mis segab seda mis on elus Tõeliselt Tähtis ehk peaaegu eranditult videomängude mängimist.

Vaatamata sellele, et igas seotud artiklis tuuakse näiteks ka paar erandit kes on suutnud ennast kodus ülesse töötada on neid võimalik üles lugeda kahe käe sõrmedel ning nende puhul on tavaliselt ühiskonnast irdumiseks mingid muud põhjused (näiteks misantroopia). Erakuid on ju olnud igal mandril, igal ajastul ja igas kultuuris. Lisaks tavaliselt ei jää hikikomorid erakuteks mitte omal valikul, vaid selle tõttu, et Jaapani ühiskond ei seedi priileivasööjaid. Igasugune sotsiaalne kontakt lõppeb sealkandis kohe, kui selgub, et sa oled viimane 10 aastat sitsinud vanemate juures Playstationi pult käes. Õigupoolest mingil hetkel ei taha nad isegi vanematega suhelda, sest nad ei suuda nende etteheitvaid pilke enam välja kannatada.

Aga miks see probleem ikkagi kusagil peale Jaapani sellisel kujul ei eksisteeri? Selleks on tegelikult kaks põhjust: esiteks klassikaline Jaapani grupimentaliteet, kus ühiskond põlgab heidikuid ning teiseks komme, et lapsi peetakse üleval nii kaua kuni nad ise kodunt lahkuvad (sellest tingituna peetakse seda sealkandis ka vaimuhaiguseks ning ravitakse rohtude ning seanssidega, kuigi palju lihtsam ja kõigile kasulikum oleks tüüp lihtsalt tänavale tõsta). Selle viimase kombe (amae) rikkumist peetakse tõusva päikese maal äärmiselt halvaks tooniks ja kui inimene juba käegalöömise lainele on läinud, siis on seda väga lihtne kuritarvitada. Meil langeb esimene variant kohe välja, sest oma saatuse otsustab meil inimene suuresti ise ning teiseks on meil surve tugevam pigem koduseinte vahel kui väljaspool. Loomulikult on ka meil memmekaid, kes vanemate kulul elavad, kuid siin on need pigem erandid kui reeglid ning sealjuures tihtipeale lausa viimase survel. Meil on pealegi kombeks, et kes maksab tellib ka muusika.

Muide, näiteks nii Kreekas kui Itaalias on viimasel ajal hakanud nii juhtuma, et täisealised opjad elavad mamma juures (neil on seal põhiliseks põhjuseks kohati kuni 25%-ni ulatuv tööpuudus). Ometigi ei tekiks neil sealkandis korrakski mõtet viilida kõrvale kodustest kohustustest, sest vastasel korral tuleb neil kõigepealt tegemist teha majaperenaise tolmulapiga ja kui see ei aita, siis toimub ülejäänud perekonnaliikmetega tõsisem jutuajamine. Vahemeremaades ei sallita nimelt silmaotsastki inimesi, kes oma kohustusi täitmata perekonna turjal liugu üritab lasta.

Ehk kokkuvõtvalt hikikomori elu pole tegelikult mitte protest ühiskonna vastu, vaid pigem tahtejõu ning kohusetunde totaalne kollaps. Kuid samas pole see midagi, mida paari suunava jalahoobiga ravida ei saaks. Iseasi, kas Triin just seda silmas pidas.

Film: “World War Z”

World_War_Z_posterKui Paramount Studios juba enne selle ilmumist omandas õigused Max Brooksi raamatule “World War Z: An Oral History of the Zombie War” pani see asjassepühendatuid nõutult kukalt kratsima — kuidas täpselt on võimalik linastada teost, mille sisu näeb välja nagu mõne ÜRO agentuuri raport üldkogule vähegi mõistlikuks filmiks vändata? Nüüd kus film on nähtud, on vastus ka käes: tuleb visata minema pool peakirjast ja kogu sisu, kirjutada stsenaarium nullist uuesti ning ongi olemas. Seda oleks kindlasti saanud teha ka ilma õiguseid soetamata, aga ju siis oli Paramountil selleks mõjuv põhjus. Igal juhul tuleb seda filmi hinnata raamatust sõltumatult.

Lugu hakkab pihta klassikalise Ameerika pereidülliga, mis leiab üsna kiiresti ootamatu lõpu kui zombieviirus Philadelphias lahti pääseb. Erinevalt tavalistest ringi tuigerdavatest elavatest surnutest on selle filmi tegelased väledad, nakatumiseks piisab ühest hammustusest ning pärast hammustust läheb veel käputäis sekundeid ning uus zombie ongi valmis omale ohvrit otsima. Viirus levib täpselt nii kiiresti kui kiiresti zombied joosta jõuavad, mis tähendab seda, et päris kiiresti.

Loomulikult selgub, et filmi pereisa Gerry Lane (Brad Pitt) pole mingi tavaline hommikukohvitaja, vaid tegemist on ühe ÜRO agentuuri parima uurijaga, kes siis spetsiaalselt temale järgi saadetud kopteriga zombiede nina alt viimasel hetkel ära napsatakse. Igal heateol on teatavasti aga hind ning Gerry jaoks on selleks välja uurida, kust need elavad surnud välja ujusid. Selleks pistetakse ta lennukisse ja saadetakse erinevaid koldeid analüüsima.

Oma olemuselt ei ole tegemist otseselt halva filmiga: zombied on nagu ikka toredad ning kas asja ülesehitus pole halb, kuid paraku jääb midagi väga olulist puudu. Millegipärast tundub, et kõik kohad kohu peategelane satub on justkui kummitempel eelmisest (tuleme, räägime, zombied, jookseme, jookseme, jookseme), liiga palju on mõttetut sebimist ning lahend, mis film lõpus leitakse on pehmelt öeldes naeruväärne. Samas keda huvitab Brad Pitt või zombied või mõlemad, siis sellele võib selles filmis isegi midagi olla. Minu käsi siiski rohkem kui kaks punkti viiest andma ei tõuse.

Film on praeguseks kokku roobitsenud päris korraliku kassa ning kuuldavasti planeeritakse sellele seetõttu ka kahte järge. Kuna lugu ise jäi justkui poolikuks, siis on see arusaadav; ainuke lootus on see, et jätkud saavad olema paremad esimesest filmist.

Film: “Riddick”

Riddick“Instead of Furya, they took me to someplace called not-Furya”.

Vaatamata sellele, et “The Chronicles of Riddick” oli kinos läbikukkumine, tegi film kaotatu tagasi videolevis ning oli ainult aja küsimus millal Vin Diesel uuesti Richard B. Riddicki päikeseprillid ninale ajab ja pimeduseelukatele selgitab kuidas Luukas õlut teeb. Kuigi väiksema eelarve tõttu on see sarnasem pigem esimese kui teise osaga, võrdleks ma seda pigem hoopis ühe kolmanda filmiga — tegemist on nimelt “Die Hard”-iga kosmoses.

Loomulikult on filmidel palju erinevusi: näiteks peategelane pole mitte kiilanev vaid kiilakas, kuid jaburad võllanaljad, läbiv vägivaldsus ning kassi-hiire mäng üks kõigi vastu oleks justkui otse vanast heast jõulufilmist pärit. Isegi Riddicki särki võib hea tahtmise juures maikaks nimetada.

Filmi tegevus leiab aset natuke aega pärast “The Chronicles of Riddick” lõppu — nekromongerid on kiilakast teinud oma pealiku, kes aga paraku hakkab oma postitsioonist ning sellega kaasnevatest peaaegu igapäevaseks saanud atendaadikatsetest pisitasa tüdinema. Sestap otsustab Riddick puldi vanale rivaalile Vaakole üle anda ning minna oma koduplaneeti Furyat otsima. Paraku teab ainult Vaako kuidas seda leida ning lisaks unustas Riddick nekromongerite kõige olulisema reegli mis ütleb, et võim vahetab ainult siis kui vana ninamees jalad ees minema kantakse. Sestap ei peaks publik olema väga üllatunud kui selgub, et peategelane viiakse Furya asemel kohta, mille ta kohemaid Mitte-Furyaks ristib ning talle seal ots peale proovitakse teha.

Ma ilmselt ei riku palju avastamisrõõmu kui ma ütlen, et Riddick pääseb ka sellest tapmiskatsest eluga, kuid ta jäetakse surnu pähe Mitte-Furyale maha. Õnneks on furyalased visad vennad ja nekromongerid mitte just kõige kirkamad kriidid karbis ning ei lähe palju aega kui mees tagasi pildis on.

Üldiselt jaguneb film kolme põhilisse ossa — esimene räägib Riddicki konfliktist planeediga, teine räägib Riddicki konfliktist pearahaküttidega ning kolmas Riddicki konfliktist mudaelukatega. Igal osal on oma värvigamma ning motiiv — esimeses näidatakse palju hunnituid erksavärvilisi panoraame, mille ees peategelane saab dramaatilisi poose võtta. Teine osa toimub valdavalt kinnistises ruumides ning kolmanda osa teemaks on pimedus, miljon mudaelukat ja vihm.

Üldiselt on see film läbi ja lõhki poliitiliselt ebakorrektne ning võrdlus “Die Hard”-ga laieneb veel ühte kohta: tegemist on n.ö. machofilmiga, mida kaheksakümnendatel usinasti vändati. Sisuliselt on filmi stsenaarium pärit justkui tollest perioodistt, ainult tänapäeva teostusega. Päris kindlasti ei sobi selline asi kõikidele ning tikuvõileibade ning veinipokaalidega üles kasvatatud kulturnikutel soovitan sellest filmist kaarega ringi minna. Seevastu kõigi ülejäänute jaoks on tegemist väga mõnusa B kategooria märuliga.

Ahjaa, veidra plusspunkti teenib see film ka maakeelsete subtiitrite eest — mitte just tihti ei leia meie levist filme, kus maakeeli tõsiselt loominguliselt ropendataks. Sestap minu komplimendid tõlkijale — hea töö.

Tom Stoppard: “Rosencrantz and Guildenstern Are Dead”

Rosencrantz and Guildenstern Are DeadThe sight is dismal,
And our affairs from England come too late.
The ears are senseless that should give us hearing,
To tell him his commandment is fulfilled,
That Rosencrantz and Guildenstern are dead.
Where should we have our thanks?

Hiljuti tuli muu jutu sees teemaks Tom Stoppard ja tema tõenäoliselt tuntuim näidend “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” ning selgus, et teema tõstataja ei ole näinud etenduse põhjal vändatud filmi, kus nimitegasi mängivad Gary Oldman (Rosencrantz) ja Tim Roth (Guildenstern). Kus viga näed laita seal tule ja laida ning nii saigi see film uuest ära vaadatud.

Kuid erinevalt eelmisest korrast kui ma seda nägin jäi mul midagi kripeldama. Ma lugesin uuesti läbi “Hamlet”-i, lappasin läbi kõik asjakohased Vikipeedia artiklid, lugesin läbi algse käsikirja ning tutvusin hunniku arvustustega. Ma ausalt öeldes ei saa aru, mida täpselt enamus arvustajaid nägi; sama etendus see igal juhul ei olnud.

Kes ei ole antud teemaga kursis, siis Rosencrantz ja Guildenstern on kaks kõrvaltegelast William Shakespeare tragöödiast “Hamlet”. Nad on olid noore Hamleti õpingukaaslased ja kuningas Claudius palus neil printsi järgi nuhkida, et selgeks teha kas tema hullumeelsus on tõeline või fassaad mille varjus oma tegelike plaane teostada. Nad tulid ja läksid alati koos ning kui ei oleks ühte stseeni, kus Rosencarantz paar rida varem lavale astub, siis ei olekski arusaadav kumb neist on kumb.

Laias laastus leiab lugu aset paralleelselt “Hamleti” sündmustega pisteliselt ristudes (nendes kohtades, kus nimikangelased peavad Hamletis lavale astuma). Ülejäänud tegelaskujud peale Näitleja esitavad erinevalt algsest loost siin kõrvalrolle ja enamus aega kulub Rosencarntzi ja Guildensterni omavahelistele filosoofilistele aruteludele. Filmis teeb Rosencrantz järjest põhjapanevaid avastusi (leiutab aurumasina, lennuki, hamburgeri ja teeb hulgaliselt olulisi avastusi), kuid need jäävad Guildensterni tähelepanuta, sest erinevalt oma semust on ta avastanud, et reaalsusega on midagi valesti.

See viimane detail on midagi, mis millegipärast kõikides minu poolt loetud arvustuste kirjutajatel kahe silma vahele jäi: Guildenstern on jõudmas tõdemuseni, et nad on lihtsalt mingi näidendi kõrvalosatäitjad, kelle eksistentsi ainuke eesmärk on kohtuda paar koda peategelastega ning anda neile põhjus rääkida oma plaanidest ning motiividest. Ning lõpus saada oksa tõmmatud.

Selles võtmes on antakse mõista, et etenduse peategelastel on üheaegselt täita päris mitu kohustust — nad on nii esinejad kui publik, isikud kui rollid näidendis, pea- ja kõrvalosalised. Asja teeb Guildensterni jaoks veelgi keerulisemaks Näitleja, kes algmaterjali olulises stseenis koos oma trupiga Hamleti pool täiendatud näidendi (“Gonzago mõrv”) kuningale esitab. Ta juhib tähelepanu sellele, et ilma publikuta neid ei eksisteeriks ning ilma käsikirjata puudub neil mõte. See kattub Guildensterni enda tähelepanekuga, et neil pole ei mineviku ega ka erilisi eesmärke ning jääb mulje, et kõik mida nad läbi elavad on lihtsalt kusagile kirja pandud. Ja kõik mis toimub, toimub vääramatult, tahavad nad seda või ei. Pole siis mingi ime, et nimirollidel olid eksistentsiaalsed probleemid. Muide, asjale lisab dimensiooni ka see, et kuna tegelastel oli “Hamlet”-is täita vaid kõrvalroll ja nad tulid ja läksid kogu aeg koos, siis aetakse neid pidevalt sassi — veelgi enam, nad ise ka kipuvad end sassi ajama.

Kokkuvõtteks võib nii öelda, et tegemist on geniaalse materjaliga, kuid paraku ei ole seda võimalik muud moodi edasi anda kui seda tuleb ise vaadata. Kui saate, vaadake etendust, kui ei saa, siis vaadake filmi (mis muide on samuti Tom Stoppardi poolt lavastatud). Igal juhul te ei kahetse.

Ahjaa, et mis kripeldama jäi? Taoline mitmekordne metateater paneb paratamatult küsima enda rolli üle selles mängus mis praegu käib.

Mac ja Linux sõbralikult, näe, ulatavad Internet Explorerile käe

Internet Explorer 10

Internet Explorer 10

Suur osa (võimalik, et isegi üle poole) veebiarendusest toimub kas Mac OS X-i või mõne Linuxi distributsiooni rüpes. Ma ei hakka siinkohas seletama miks see nii on, aga kui see postitus tundub relevante, siis ei vajagi see vast täiendavaid kommentaare. Siiski kaasneb sellega üks suure mure — märkimisväärne osa Internetis kasutajatest pruugib endiselt (millegipärast) Internet Explorerit, mis paraku aga neis kahes operatsioonisüsteemis ei toimi. Samas on IE-l läbi aegade olnud tõsiseid probleeme ülejäänud veebibrauseritega ühte sammu astumisega, mis tekitab veebiarendajale vajaduse teha täiendavaid teste. Ehk teisisõnu: mida sina testid kui testi ei ole.

Õnneks pole asi siiski lootusetu ning appi tõttab vana hea virtualiseerimine, kuid paraku on virtualiseerimisel üks võrdlemise ebameeldib kõrvalnähtus — selleks, et jooksutada Internet Explorerit, peab virtuaalmasinas jooksutama Windowsi, mille litsents maksab aga raha. Selleks, et proovida vaid seda, kas veebileht paistab kasutajale normaalne, kaugelt liiga palju raha. Õnneks pole see dilemma (testida või mitte testida) jäänud märkamatuks ka Microsoftile ja nõnda ongi Redmond käivitanud projekti nimega modern.IE.

modern.IE kujutab ette ennast valitud sortimenti virtuaalmasinate tõmmiseid, kuhu on paigaldatud viimase piirini nuditud Windows, mis on mõeldud vaid Internet Exploreri käivitamiseks ning see tõmmis on arendajate jaoks tasuta.

modern.IE koduleht asub siin: www.modern.ie

Praegusel hetkel on tõmmised tehtud valmis kolme virtualiseerija jaoks: tasuta VirtualBoxi ning tasuliste Parallelsi ja VMWare jaoks. Tõmmised leiab kõigi olulisemate Internet Exploreri versioonide ja Windowsite jaoks. Hetkel on sortiment järgnev:

  1. Windows XP – IE6
  2. Windows XP – IE8
  3. Windows Vista – IE7
  4. Windows 7 – IE8
  5. Windows 7 – IE9
  6. Windows 7 – IE10
  7. Windows 7 – IE11 Preview
  8. Windows 8 – IE10
  9. Windows 8.1 – IE11 Preview

Tähelepanuks ka niipalju, et suur osa tõmmistest on allalaadimise hõlbustamiseks jagatud mitmesse faili. Esimene fail on tavaliselt .sfx laiendiga ja kui sellele anda käivitumisõigused (chmod u+x fail.sfx), siis on ta võimeline kogu asja lahti pakkima eeldusel, et kõik failid on samas kataloogis ja loetavad. Seejärel tuleb tegutseda nii nagu tõmmistega ikka tegutsetakse, näiteks VirtualBoxi puhul tuleb lahtipakkimisel tekkinud fail importida. Tähelepanuks veel niipalju, et alates Windows 7-st tuleks virtuaalmasinale eraldada mälu vähemalt 1024MB-i.

Head testimist.

Brandon Sanderson: “The Way of Kings”


“The Way of Kings” on esimene raamat kümneosalisest planeeritud sarjast nimega “The Stormlight Archives”. See räägib loo maailmast nimega Roshar, mille sarnasus meie omaga on minimaalne. Sealsed tingimused on paika pandud eriliste tormidega, mis regulaarselt laastavad kõiki olulisemaid regioone — rajude võimsus on selline, et õhk on paks veest ja kiviklibust ning inimese jaoks sel hetkel väljas viibimine tähendaks kindlat surma. Samas on orkaanid olulised, sest tormivalgus, mis käivitab kohaliku maagiat, tekib just nende käigus. Loodusseaduseid, emotsioone ning seisundeid asendavad Rosharis vaimud nimega sprenid, kes paistavad kogu maailma koos ja käigus hoidvat ehk teisisõnu, Toto, asi on Kansasest kaugel.

Stormlighti sari, kuigi olles maailma seisukohalt erinev, paistab endas kandvad sama printsiipi, mida kandsid endas sama autori Mistborni lood — mitte midagi ei ole nii nagu see alguses paistab. Iga kord kui paistab, et nüüd on kõik justkui selge, selgub, et sa oled kõigest täiesti valesti aru saanud — ootamatult jõuab kohale, et pahad teevad head, head teevad halba ning tegelaste motivatsioonidel on veel üks dimensioon, millest veel paar lehte tagasi peategelased (ja läbi nende ka lugeja) teadlikud polnud. Lisaks paljusi selle maailma jaoks enesestmõistetavaid asju ei peeta vajalikuks kordagi lahti seletada ning nende olemus selgub pisitasa loo arenemise käigus. Näiteks see, et Alethkari kuningriigis valitseb teatavat sorti apartheid, kus heledate silmadega inimestel on sünnijärgne positsioon garanteeritud, sellal kui kui tumedate silmadega rahvas saab kuuluda parimal juhul vaid keskklassi kui sedagi.

Kogu lugu antakse edasi läbi kolme põhilise tegelaskuju ja käputäie tähtsusemate asjapulkade vahendusel. Selle raamatu põhinatuuriks on Kaladin, kes kuuludes küll tumedasilmsete hulka, on oma isetuse ning kõrgete ideaalide tõttu suutnud endaga siduda auspreni, kelle abil tal hakkavad pisitasa välja kujunema võimed, mida standarvarustuses inimestele ei jagata. Kaks teist põhilist tegelast on Shallan ja Dalinar, esimene on ühe teisejärgulise koja valitseja tütar ning teine Alethkari printsiriigi patriarh ning kuninga lell (Alethkari kuningriik koosneb kümnest pintsiriigist) ja mõlemaga toimub midagi sarnast mis Kaladiniga.

Lugu hakkab pihta sellega, et vana kuningas on avastamas midagi Väga Olulist, kuid siis tapetakse ta segastel asjaoludel ära. Tundub, et tulemas on Roshari ekvivalent viimasest kohtumõistmisest, kuid paraku pole selge, kes on kelle vaenlane ning kes on head ja kes on halvad. Sanderson on sündinud jutuvestja ning kuigi tegemist on tüseda tellisega, on raamat kaasahaarav ja mõnuga loetav. Soovitan väga.