Teil kõigil on arvatavasti mõni tuttav, kes on mingis valdkonnas tunnustatud asjatundja. Te hindate tema arvamusi ja ei kahtle tema seisukohtades. Kuniks ühel päeval teeb ta suu lahti ja ütleb midagi nii jalustrabavalt rumalat, et päike kahvatub taevas.
Ning seda juhtub ikka ja jälle. Erinevate inimestega.
Kui taoliseid olukordi pikemalt jälgida koorub nende tagant konkreetne muster. Selgub, et kui inimene on tõeliselt pädev mingis kitsas valdkonnas (ning tänu sellele ka paaris seda ümbritsevas), siis muutub ta paljude inimeste jaoks automaatselt autoriteediks. Tal tekib arvamusliidri oreool, mis laieneb täiesti põhjendamatult praktiliselt kõikidele muudele valdkondadele.
Sest valdava enamuse teemade puhul pole meil aimugi, kas see mida ta räägib vastab tõele või mitte. Me lihtsalt eeldame, et see vastab, sest ta on ju pädev. Halvematel puhkudel arvab nii ta isegi.
Ja nii tekibki pettekujutelm universaalsest spetsialistist, professionaalsest arvamusliidrist, kes teab justkui kõike. Kuniks ta hakkab avaldama arvamus teemal, millega te ise olete juhtumisi kursis.
Post a comment