Mõned aastad tagasi sain ma tõenäoliselt oma elu kõige väärtuslikuma õppetunni, mille erinevaid nüansse avastan ma enda jaoks tänase päevani. Tollal tegelesin ma sellise toreda meelelahutusega nagu “World of Warcraft” ning sealseid viiemehelisi ülesandeid täites juhtus selline asi, et me mitte kuidagi ei saanud jagu ühe koopa lõpuelukast. Pärast neljandat katset hakkas üks tegelastest virisema, et teised mehed ei tee koletisele piisavalt viga ning tundus, et kohe läheb lahti suuremaks poriloopimiseks. Üllatuslikult viskas tiimi juht selle õiendaja pikema jututa grupist välja ning teatas teistele napisõnaliselt: “I don’t have to put up with this shit!”
See oli mõned mõttes tähelepanuväärne otsus, sest välja visatu oli näitajate järgi justkui üks meeskonna parimaid. Ometigi tuli välja, et see otsus oli õige, sest asemele võetud tegelane tegi küll vähem kurja pahalastele kuid sellele vaatamata saime uue mehega varem ületamatust takistusest võrdlemisi hõlpsalt jagu. Selgus, et uustulnuk oli meeskonnamängija, kes oli isikliku positsiooni valmis ohvriks tooma üldise tulemuse nimel. Sama kambaga edasi liikudes läbisime me edukalt järjest keerukamaid ja keerukamaid instasi ning meie omavaheline suhe jäi kestma ka pärast grupi laialiminekut.
Selle mõttes oli meie juhi otsus tähelepanuväärne, et ta oli enda jaoks selgeks teinud edu esimese reegli: ära seo ennast inimestega, kes sulle vastu töötavad. Ehk teisisõnu — inimestel pole ühtegi mõjuvat põhjus saada iga hinna eest kõikidega läbi; piisab kui on hea läbisaamine nendega, kes on selle ära teeninud. Kui sa tahad elus edasi jõuda siis on parem kui sul on vähem sõpru, aga nad kõik on sellised kellega sa võid iga kell luurele minna.
Lisan siia lõpetuseks ühe toreda asjakohase pildi Navitrollalt:
Post a comment