Iga konflikt saab lõpuks otsa: mõned varem, mõned hiljem; ajalugu tunneb nii kuuepäevaseid sõdu kui saja-aastaseid. Senikaua kuniks tint pole lepingul kuivanud on väga raske anda hinnangu sündmuste käigule ja Vene vallutussõda ei ole selle koha pealt mingi erand.
Üks asi mis selle konflikti puhul erandlik on, on sellega teotud tohutu hulk soovmõtlemist, fakidel mittepõhinevat eeldamist mida üks või teine osapool võib mõelda ning toetumine infole mis parimal juhul on propagandahõnguline ning halvimal juhul lihtsalt infooperatsioonide osa. Sõjas ja armastuses on teatavasti kõik lubatud mis praktikas tähendab seda, et ükskõik kui ebatõenäoline üks või teine stsenaarium ka poleks on see ikkagi laual kui seda just mingil põhjusel ümbertõukamatult välistada ei saa.
Näiteks Ukaina anastamine kolme päevaga on selline, mida saab.
Numbrid
Enne hinnangute andmisega edasi liikuda tuleks vaadata üle numbrid.
Praeguseks on venelased suutnud Ukraina vastu saata umbes 500000 meest, kellest umbes viiendik on naasnud mustas kilekotis ja teine viiendik on lõplikult võitlusvõimetu. Need kaks viiendiku moodustavad laias laastus kogu algse konflikti suunatud kontingendi. Märkuseks niipalju, et tegemist on Ukraina päritolu arvudega kuid liitlased on seisukohal, et need on hinnangute andmiseks piisavalt tõelähedased.
Pärast seda kui Moskva võimukandjad said aru oma algsete eelduste (Ukraina annab kohe alla) ekslikusest ning lähtudes üheksa kuu jooksul saadud valusatest kogemustest on sealsetest allikatest lekkinud uus hinnang: sõja võitmiseks on neil vaja 5 miljonit meest. See tähendaks seda, et Venemaa saadaks rindele viiendiku kõikidest võitlusvõimelistest meeskodanikest. Kui asi konteksti panna siis Eesti puhul oleks võrreldav number 50000 meest. See tähendaks seda, et neil oleks paugupealt viis miljonit inimeste keda tuleb toita, katta, relvastada, transportida ja ravida ning kelle töökäed on majandusest selleks perioodiks eemal. Arvestades sellega, et venelastel on kukil sanktsioonid ning olemasolev aur on juba suuresti vile peale ära kulutautd on äärmiselt ebatõenäoline, et nad suudaks selle numbri kokku saada.
Üks number on meediast veel läbi jooksnud: 100000 surnut on see number mil agressorriigi kodanikud hakkavad tajuma sõja hinda ning küsima selle põhjendatust. Ukrainlaste anmetel peaks see hulk täis saama veel selle aasta sees. Arvestades sellega, et juba mobiliseeritud pool miljonit sõjameest pole olukorda oluliselt muutunud (tõsi, mitte kõik pole veel rindele jõudnud) pole alust oodata, et täiendav mobilisatsioonilaine idas avasüli vastu võetaks.
Üks märkus veel — ründaja on kulutanud ära lõviosa oma kvaliteetsemast moonast mis tähendab seda, et mängu on tulnud 30-40 aastat vanad reservid. Lõhkeaine muutub seistes aga järjest ebastabiilsemaks ning see võib omakorda olla põhjuseks miks siin ja seal relvalaod ilma ühegi mõjuva põhjuseta vastu taevast lendavad. Ukrainlastele see muidugi sobib.
Tuumanupp
Iga kord kui Ukrainas toimub jutuks tuleb mainitakse vääramatult ka Venemaa kui tuumariigi staatust ning loomulikult kasutab Moskva seda hirmu Ukraina ja Ukraina liitlaste heidutamiseks. Praktikas on tuumaoht tegelikult minimaalne.
Tuumarelvad jagunevad suures plaanis kaheks: strateegilised ja taktikalised.
Strateegilised tuumarelvad on suure purustusjõuga ja need on relvad mis lastaks käiku siis kui kaotada pole enam midagi. Tavaliselt on need tänapäeval kas siis maalt või merelt (peamiselt allveelaevadelt) välja tulistatavate mandritevahelised raketid ja paarist sellisest piisab, et Tallinn rusuhunnikuks muuta + loomulikult radioaktiivne reostus. Need relvad tuleks mängu siis kui Ukraina väed Punasele väljakule jõuavad. Seda võimalust ei ole mõtet praegusel hetkel isegi kaaluda.
Taktikalised tuumarelvad on suhteliselt väikese purustusjõuga ja võrreldavad ülemise otsa tavaarsenaliga. Need on mõeldud suuresti heidutamiseks, sest nende praktiline väärtus on madal. Nagu strateegilistegi relvade puhul kaasneb lisaks purustustele radiaktsioon mis tähendab seda, et selle kasutamine oma vägede / territooriumi vahetus läheduses on problemaatiline.
Teine aspekt on taktikaliste tuumarelvade puhul see, et ukrainlased on muutunud üliosavaks vastase lennukite ja rakettide likvideerimises ning sedavõrd kuidas liitlaste õhutõrjetehnika leiab tee sinna, paraneb olukord veelgi.
Kolmandast küljest on venelaste tuumatehnika aastakümneid ladudes tolmu kogunud ja nende töökindlus on parimal juhul küsitav.
Ning neljas, tõenäoliselt olulisim tahk on see, et pärast trateegiliste pommitajate hävitamist lennuväljal, mis asus Ukraina piirist kaugemal kui Moskva ei ole alust uskuda nagu Ukraina ei korraldaks vasturünnakut näiteks Kremli pihta.
Loomulikult ei saa unustada ka seda, et Ukraina on siiki tuumariik, nende territooriumil asub hulk tuumajaamasi mida nad haldavad ja arendavad ise. Praktikas on täiesti võimalik, et neil siiski on tuurmarelv või vähemalt võimekus see väga lühikese aja jooksul luua. Kas venelased on valmis selle võimalusega riskima?
Venemaa alistub
Venemaa ajalugu on täis vallutussõdu. Mida jäetakse tihtipeale mainimata on see, et vallutusõdadest taandumise ajalugu on neil peaaegu sama pikk: Talvesõda, Eesti Vabadussõda, analoogsed avantüürid Lätis ja Leedus, Jaapani sõda, sõda Türgiga on vaid mõned näited. Kui saab selgeks, et algsed hinnangud ei vastanud tõele ning selgub, et ka toores jõud ei aita on venelastel kombeks oma koju tagasi ronida, viisakalt andeks paluda ja reparatsioone maksta; eriti siis kui rahvusvaheline üldus selgelt nende vastu on.
Võimalik, et läbirääkimised sellel teemal juba käivad — Marconi poolt lauale pandud vihjed, et Venemaa otsib julgeolekugarantiisi, viitavad just sellele. Ka on viimastel nädalatel oluliselt muutunud agressori retoorika. Osaliselt on see muidugi tingitud Hersonist taandmisest, kuid lisaks tuntub, et Moskva on aru saanud selle konflikti võimatusest ja otsib väljapääsu. Hetkel on veel võimalik taanduda niivõrd-kuivõrd tingimusi esitades kuid sedavõrd kuidas surve rinnetel kasvab tõuseb taandumise hind.
See kas Venemaa alistub ei ole enam kas? vaid millal? küsimus.
Mustale merele
Kui Venemaa ei alistu, siis varem või hiljem murrab Ukraina läbi Aasovi merele mida Venemaa peab oma sisemereks. Hetkel on selleks kaks liini: Dnepri jõgi või Melitopol. Mõlema puhul on tulemus sama: Krimm kaotab varustusliini maismaa kaudu, venelased peavad hakkama sõdima kahel rindel ning lisaks on praktiliselt kogu poolsaar laskeulatuses. Krimmis elab ühtekokku kaks ja pool miljonit elaniku mida ei ole ka parima tahtmise juures võimalik sõjaolukorras Kertši silla ja praamidega varustada.
Vaadates venelaste Musta mere laevastiku liikumist on päris selge, et nad on sellest teemast akuutselt teadlikud. Suur hulk laevu on Aasovi merelt minema viidud ning ka Krimmi sadamad hakkavad vaikselt tühjenema. Poolsaarelt veetakse minema kõiki ja kõike mida ukrainlastele jätta ei soovita.
Krimm on loomulikult venelaste jaoks vägagi mõru mari, sest erinevalt muudest territooriumitest on see olnud Venemaa kontrolli all juba kaheksa aastat ning seda peetakse “omaks”. Samas on ainus maismaaühendus sinna läbi Ukraina ning lisaks on suur osa veevarustusest seotud mandriga. Ja seda on praeguses olukorras peaaegu võimatu kaitsta.
“Rahvavabariigid”
Erinevalt Krimmist on venelaste käes kaks territooriumi mida nad saavad kaitsta kui nad otsustavad mitte alistuda ja mida nad püüavad kaitsta. Nendeks on Luhanski ja Donetski “rahvavabariigid” — seda eriti siis kui Krimm Ukraina kätte liigub, kuna see vabastab oluliselt vahendeid. Sealtkandist pärinevad ka viimaste aegade ainsad “edulood” — sadakond meetrit siit ja sealt hõivatud maad.
See on osaliselt põhjuseks miks Ukraina pole selles suunas erilisi jõupingutusi teinud: ühest küljest on varustusliinid sinna suhteliselt lühikesed, teisest küljest võib seal eeldada venelaste meeleheitliku vastupana. See poleks ka ime kuna kogu “sõjaline operatsioon” algas ju nende abistamise egiidi all. Ning lõpuks ei saa unustada ka seda, et taaskord kaob maismaaühendus Krimmiga.
Kas venelastel on üldse lootust?
Sedavõrd kuidas konflikt edeneb ja Ukrainal edulugusi ette on näidata, on liitlased valmis sajaseid luftitama ning sinna üha moodsamaid ja võimsamaid relvi saatma. Loomulikult pole see pelgalt abikäe ulatamine, osa varustust on laenatud ning kuna paljud vahendid pole varem reaalselt lahingutegevust näinud võib seda nimetada nende jaoks tuleristseteks. Ometigi kui aasta jooksul uusi tulemusi ette pole näidata hakkab sponsorite tuhin ühelt maalt raugema ning vahepeal kätte võidetud või käest antud piirid kivistuma.
Tõenäosus, et venelastel õnnestub nii pikalt vastu pidada on looumlikult madal kuid ajalugu on näidanud, et traditsiooniline loogika sealmaal ei päde. Sestap jääb üle vaid loota, et nii ukrainlaste tahe kui liitlaste abi on vankumatud ning parem varustus ning kõrgem moraal hoolitsevad selle eest, et surve karges talvehämaruses ei raugeks.
Post a comment