pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Sekeldused Ragusas, üheksas osa

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja kaheteistkümnenda mänguga. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.

“Lõpuks ometi!” nähvas Matt kui Lible tuppa tagasi astus. “Mida sa teada said?”

Hommikul oli Vahitorni käskjalg kogu seltskonna vooditest välja kupatanud: öösel olid tundmatud kurjategijad Valitsejate Liidu ühte Ragusa vaheladudest sisse murtud, kõik mis põranda külge naelutatud polnud oli väidetavalt kaasa viidud ja nelja tuule poole laiali kantud. Omanikud oli sellest teavitanud vahimehi kes omakorda oli palli edasi veeretanud Forresti meeskonna väravasse. See paistis olevat seotud tema poolt läbiviidava uurimisega.

Lible vaatas kogu seltskonna üle: Matt oli ennast laoülema kabinetis laua taha mõnusalt istuma sättinud, Porru toetus seistes sama laua vastu ja Manfred oli nahaga kaetud klienditooli lähemale tõmmanud ning vaatas nüüd sellel troonides üle õla ukse poole. Forrest ise seisis sissepääsu kõrval oma tavalises peaaegu valvelseisangus.

“Siis on korralik töö tehtud!” teatas Lible lõpuks peotäit pabereid lauale visates. Paistis, et need sisaldasid kaotsi läinud kaubaartikleid, koguseid ja eeldatavat väärtust. “Lihtsam oleks tegelikult ette lugeda mida ei ole minema veetud. Praktiliselt kõik mida sai kaasa võtta on läinud.”

Ta osutas lauale ja lisas: “Isegi tindipott ja suled koos noaga on läinud.”

“Ja keegi ei näinud mitte midagi?” Matt oli huvitunult ettepoole kummardanud ja toetas nüüd küünarnukkidega laualplaadile.

“Mitte midagi.”

“Ma küsisin naabrite ja kohalike voorimeeste käest,” pidas Forrest vajalikuks omalt poolt lisada. Ta sirvis väikest märkmiku mida ta pidevalt kaasas tassis.

“Paluks lühidalt!”

Forrest kortsutas kulmu, aga pani siiski oma märkmiku tagasi taskusse: “Mitte keegi ei näinud mitte midagi. Igal hetkel on siinkandis kümneid hobuvankreid kuhu laotakse midagi peale või maha, kokku on selle platsi ümber mitukümmend ladu ja kui siin pimedas midagi toodi või viidi ei pööranud keegi sellele tähelepanu.”

“Nii et selle laoga on nüüd kõik kaputt?” Porru suunurkades võbeles midagi muigelaadset. “See äri on nüüd laostunud?”

“Oh ei, kaugeltki mitte,” vastas Lible kiirelt. “Kogu kraam oli kindlustatud.”

“Ehk siis teie laol polegi siin laoldud?” jätkas Porru.

“Ei.”

“Ja elu läheb edasi ja uksi ning aknaid polegi vaja laodadega kinni lüüa,” läks Matt Porru kalambuuriga kaasa.

Võlur turtsatas.

“Kuulge, see on tõsine asi!” muutus Lible aru saades kust poolt tuul puhub mürgiseks: “Lõpetage oma lollitamine!”

Ta viskas lehtede kõrvale lauale veel ühe lehekese ja asetas selle kõrvale noa: “Lisaks leidsime me need.” Lible vaatas küsivalt Mattile otsa.

Manfred napsas laualt lehe ja noa. Ta keerutas nuga näppude vahel ja pani selle siis tagasi: “Hmm. Paistab olevat pärit Maa-alusest.” Seejärel luges ta silmi kissitades paberilt: “Jooptvaju Matt. Slaava bõõl zdjess. Mul pole õrna aimugi mis keeles see on, aga paistab, et siin mainitakse sinu nime.” Võlur kõõritas Matti poole.

Too kehitas õlgu. “Või midagi, mis selles keeles kõlab nagu minu nimi.”

Lible noogutas. “Võib-olla tõesti.”

Tuppa tekkis piinlik vaikus.

Matt köhatas ja vaatas uuesti Forrestile otsa: “Niisiis naabrid ei näinud midagi.”

“Ei näinud jah. Ma kohe ei teagi mida nüüd peale hakata, seest Määrustik ütleb selgelt: Küsitle naabreid ja tegutse vastavalt saadud infole. Siin ei ole mitte midagi kirjas selle kohta mida teha siis kui infot pole.”

“Siis sa ei tee mitte midagi,” venitas Porru vasaku käe küünealuseid inspekteerides.

Enne kui Forrest jõudis midagi vastata kostis koputus uksele.

“Sisse!” hõikas Matt.

Uks läks paokile ja paost libises sisse Vahitorni käskjalg.

“Pealik palus silmapilk peakorterisse ilmuda. Tal pidavat olema sinu jaoks mitu uudist.” See viimane oli mõeldud Forrestile.

“Olgu, lähme siis peakorterisse. Minu järel!”


“Suurepärane töö!” rõõmustas Vahitorni ülemus toas edasi tagasi kõndides ja kõigile ükshaaval õlale patsutades. “Lihtsalt suurepärane! Aga ma saan aru, et üks teist on puudu?”

“Just nii!” raporteeris Forrest vastutulelikult. “Porrul oli ülimalt pakilisi asjatoimetusi mis ei lasknud tal meiega ühineda.” Ta tahtis midagi veel lisada kuid jäi vait, sest Matt oli teda jalaga toksanud. Porru vabanduseks oli olnud nimelt “supp jäi tulele!”

“Pole hullu,” ei lasknud Vanem ennast sellest häirida. “Annate mu tänusõnad talle edasi.” Ta vaatas ükshaaval kõigile otsa ja jätkas: “Te kõik olete linna heaks palju ära teinud. Väga palju! Ja mul on väga kahju, et ma saan ainult ühete teist Vahitorni poolt vääriliselt autasustada, sest ainult üks teist on otseselt minu alluvuses.”

Ta lõpetas sammumisega Forresti ees: “Käesolevaga ülendan ma Vahitorni ustava teenri Forrest Leeroy nooremohvitseri staatusesse koos vastava palgatasemega, esinduseelarve ning õigusega kasutada Vahitorni hobuseid.”

“Ametisõitudeks,” täpsustas ta pärast hetkelist mõtlemist ja ulatas oma alluvale uue ametimärgi. “Ülejäänutele olen ma linnaisadele teinud ettepanku t’nukirja ja auraha väljastamiseks. Teenete eest.”

Enne kui keegi midagi kosta jõudis, jätkas pealik: “Ahjaa, rääkides linnaisadest jätkame kohe päevakorra teise punktiga.” Ta kõndis oma kirjutuslaua taga seisva tooli juurde, istus maha ja hakkas sahtlistes sobrama. “Kus see ongi … ahaa, siin.” Ta õngitses alumisest sahtlist välja lehekese mis nägi kahtlaselt välja justkui oleks tualettpaberile kriitseldatud kiiruga paar sõna.

“Niisiis,” jätkas ta “dokumenti” hooga lauale lüües. “Linnapeani isiklikult on jõudnud informatsioon, et tema auväärse isiku vastu plaanitakse koletut roima. Kuuldavasti olevat kümaverelised mõrtsukad Maa-alusest,” Vanem tõstis palju tähendavalt sõrme, “mineerinud ära ta käimla aluse kanalisatsiooni kurikavala plaaniga lasta ta vastu taevast sel hetkel kui ta seal oma keha kergendab.”

“Kui ta juba teab, et seal on pomm, kas ta ei saa oma keha kergendada kusagil mujal?” päris Matt delikaatselt.

“Kahtlemata,” vastas pealik, tooli seljatoele naaldudes. “Kahtlemata. Aga! Esiteks poleks see tema ametipostile kohane ja teiseks ei tea me seda kui suur lõhkekeha jutt käib. Võimalik, et see plahvatuse mõju ei piirduks vaid käimlaga ning see lõhuks kogu ta residentsi.”

Ta lasi külalistel seda uudist veidike seedida. “Ma isiklikult lubasin linnapeale, et ma panen oma parimad mehed sellega tegelema ja oma parimate meeste all pean ma silmas teid.”

“Üks moment! Alles äsja ütlesite, et me ei ole teie alluvad. Mina küll ei kavatse …”

“Kas ma juba mainisin, et selle olukorra diskreetse ning kiire lahendamise eest välja pandud kopsakas rahaline autasu?”

“… seda asja nii jätta. Loomulikult on meie kui ausate linnakodanike kohus hoolitseda selle eest, et Maa-aluse kõrilõikajad meie linna ja selle auväärseid päid ei terroriseeriks,” jätkas seenespetsialist silmagi pilgutamata.

“Suurepärane! Lihtsalt suurepärane! Hakkame siis pihta?”


“Kuidas palun?” ärritus Manfred Forresti jutu peale: “Mis mõttes pole saadaval, mis mõttes käepäraste vahenditega?”

Vahimees laiutas käsi: “Ma andsin kogu informatsiooni Vanemale edasi ja palusin tal hooldusmeeskond kohale saata. Selle peale rääkis ta, et hooldusmeeskond pole saadaval ja me võiks ise käepäraste vahenditega olukorrale lahenduse leida. Ja mitte ettekäändeid otsida.”

“Minu käed igatahes sellepärased ei ole,” kuulutas võlur ja pani need küünarnukini taskutesse. Mina olen harjunud peaga tööd tegema. Aga kindlasti mitte siin!”

Nad olid kolmekesi linnapea residentsi kõrval oleva kaevu kaudu kanalisatsiooni sisenenud kandes Manfredi laborist pärinevid kaitsemaske. Lible oli kategooriliselt keeldunud oma valgete riietega auku ronimast ning pärast lühikest sõnelust marssinud uurima, kas rüüstatud lao kohta on vahepeal täiendavaid uudiseid.

Nad oli redelist all roninud ja võluri saua valguses hakanud residentsi suunas minema. Juba mõnekümne sammu pärast tõkestas nende teed kogu kanalisatsioonikäiku täitev ummistus. Forrest oli käinud leiust peakorterisse raporteerimas.

“Äkki laseks selle, ma ei tea, tulekeraga, pihuks ja põrmuks,” pakkus maagi tuleloitsudest juba mõnda aega vaimustuses olnud vahimees abivalmilt. Paistis, et ta oli sellele kogu tee mõelnud ja lihtsalt oodanud sobivat hetke oma idee välja käimiseks.

“Kas sa üldse ei kuulanud mida ma enne rääkisin?” käratas talle maag. “Kogu see õhk on täis gaasi …” ta vedas ninaga õhku ning kukkus vaatamata maskile meeleheitlikult öökima. Ta lõpetas alles siis kui Matt oli teda mõnda aega seljale kloppinud. “… mis võib kergelt süttida ja …” Veel veidike öökimist. “… ja kuna ma pean loitsu jaoks siinsamas seisma, pole mul vähimatki soovi ühe sõnnikuhunniku kõrvetamise nimel ennast põlema panna.”

“Aga,” alustas vahimees.

“Ei!”

Forrest avas uuesti suu.

“Seda ka mitte!”

Nõnda nad mossitasid mõnda aega teineteist altkulmu põrnitsedes sellal kui Matt alternatiivset plaani haududes närviliselt mööda seina äärt edasi-tagasi sammus.

“Kuulge, tulge siia! Ma vist leidsin midagi.”

Matt oli vaid mõne sammu kauguselt kanalisatsiooni viivast redelist seinalt sammalt maha lükanud ja nüüd paistsid selle alt roostetanud raudukse kontuurid.

“Mis see on?” päris Forrest.

“Ma ei tea, aga äkki tõuseb meile sellest tulu. Vaata, siin paistab olevat kang millega seda ust avatakse. Ole hea, proovi seda tõmmata. Minu jõud ei käi sellest üle.”

Forrest tõmbas kangi. See oli kinni roostetanud ning midagi ei juhtunud. Ta haaras kangist mõlema käega ja jalga vastu seina toetades sikutas kogu jõust. Paari sekundi jooksul ei juhtunud midagi ja siis hakkas uks kohutava krigina saatel aeglaselt avanema.

“Veel natuke!” ergutas Manfred.

Vahimees pingutas edasi. Ühel hetkel krigin lakkas kuid selle eest lendas üks ukse hingesi seina küljes hoidnud metallneet heleda kõlinaga vastasseina. Mõne hetke pärast järgnes talle teine. Uks hakkas nagisema ning tundus justkui tõukaks mingi tohutu jõud seda seestpool välja.

“Seda et …. jookseme!” taipas Matt mis toimub ja tormas redeli pool, Manfred ja Forrest kohe kannul. Kui vahimees oli redeli ülemises otsas lendas ukse kõrvulukustava mürtsatusega eest ning kogu ruum täitus paarikümne sekundiga kohutavalt lehkava lögaga mis kerkis kiiresti peaaegu kaevuluugini.

“Niipalju siis su autasust,” nentis Manfred kui Forrest ja Matt oli luugi uuesti augule peale tõmmanud.

“Elame, näeme,” märkis seenemees: “Ma ei oleks põrmugi üllatunud kui just see oligi see mida meilt oodati.”

Võlur kehitas õlgu: “Vaatame. Aga nüüd ma sooviks ennast korralikult puhtaks rookida. Andke maskid tagasi.”


Forrest oli just lõpetanud hommikusöögi kui alt välisukse juurest kostist nõudliku prõmmimist. Ta kinnitas mõõga vööle ja marssis trepist alla vaatama kes teda sellisel tunnil vajab.

Niipea kui ta ukse oli avanud marssis sellest sisse Matt, Lible tihedalt sabas.

“Hommikust!” põrutas seenespetsialist ilma soojenduseta. “Tore näha, et sul on rüü juba seljas ja mõõk vööl. Võta nüüd oma kilp ja ruttame Manfredi manu.”

“Mis põleb?” ei saanud Forrest aru.

“Ma pärast räägin kõigile ühe hooga.” selgitas külaline. “Vahepeal on nimelt laekunud olulist täiendavat informatsiooni.”

Vahimees ei lasknud seda omale kaks korda öelda. Ta viskan välisukse kõrval nagis rippunud koti õlale ja kinnitas kilbi käsivarrele. “Ärgem laskem ennast siis sündmustel oodata.”


Manfredi juures läks neil oluliselt kauem. Kui oma erialased teemad kõrvale jätta armastavad võlurid peaaegu ilma erandite kolme asja: head veini, kaua üleval olla ja hommikul kaua magada. Sestap pidid nad tükk aega maagi ukse taga käratsema enne kui nende hommikumantlis ja pisut räsitud välimusega sõber ust paotas.

Võluri eluruumid asusid sama hoones kus asus ta labor ja nõnda tuli neil veeta veidike aega vastuvõturuumis, kus Forrest veel mõne kuu eest oma tööpäevi oli mööda saatnud. Ta vaatas heldinult vihmavarjuhoidjat kus ta varasemalt oma mõõka oli hoidnud ja nihutas tooli millel ta valvanud oli tagasi oma õigele kohale. Möödus peaaegu pool tundi mida aeg-ajalt sisustasid tagaruumist kostev kolin ja vandumine enne kui Manfred oli valmis selleks, mis Mattil plaanis oli.

Ust enda järel hoolikalt lukustades päris ta pahuralt torisedes: “Kas me peame ka Porru juurde minema?”

“Ei,” vastas Matt reipalt kaupmeeste kvartali poole tüürides: “Paistab, et tema asjatoimetused on ta linnast välja viinud.”

“See supp või?” päris Forrest.

“Mis supp?” ei saanud seenemees aru.

“See supp mis tal tulele jäi,” seletas vahimees.

“Aa”, taipas teejuht tänavat mööda aeglaselt vastassuunas ratsutava punasulgede patrulli eest tänava teise poolde hoides. “Tal oli muid asju veel ajada. Peale supi.”

“Aga miks ikkagi selline paanika?” avas ka Lible lõpuks suu.

“Väga lihtne. Eile õhtul nii umbes paar-kolm tundi pärast seda kui ma olin koju jõudnud koputas mu elamise uksele üks tänavapoiss, kes ulatas mulle kirja ja lippas siis minema. Ilma jootraha lunimata.” Viimase lause ajal vaatas seenemees paljutähenduslikult oma kaaslastele otsa.

Uulitsaposite kasutamises kulleritena ei olnud midagi tavatut. Küll oli tavatu aga see kui mõni neist ei kasutanud juhust täiendavat münti või paari saaja käest välja pommida. Tavaliselt tähendas see, et sõnumi saatja ei olnud huvitunud, et tema kohta täiendavat infot välja pinnitakse ja oli seetõttu seda eraldi nõudnud.

“Sõnum oli kelleltki Hiasoovialt, ilmselgelt vasaku käega kirjutatud ja selles pakuti välja ettepanek saada õhtul hiljem kokku. Kirja saatjal pidi nimelt olema täiendavat teavet ladudesse sissemurdmise kokku.”

“Ja sa said temaga eile kokku,” hakkas Manfredil asja vastu huvi tekkima.

“Justnimelt, umbes tund aega pärast kirja saamist.”

“Kes see Hiasoovija selline oli?” uudishimutses Forrest.

“Ausalt öeldes pole õrna aimugi. Tal oli seljas silmini tõmmatud kapuutsiga mantel, mis varjas ta nägu ning ta krae oli üles keritud. Ning ta moonutas oma häält.”

“Aga ..”

“Ei, ma ei poovinud midagi teha. Inimestega, kes ei taha oma isikut avaldada toimuvad sellise kokkusaamised tavaliselt tingimustel, et sina ei proovi teada kes ta on ja tema või mõni ta sõber ei proovi sulle pistoda ribide vahele torgata. Minu meelest väga mõistlik kokkulepe.” selgitas Matt kannatlikult.

“Igal juhul oli tal mulle paar päris huvitavat infokildu välja pakkuda,” jätkas ta. Nad möödusid parajasti Valitsejate Liidu laoruumidest, kuhu eelmine päev sisse oli murtud. Tundus, et liidu liikmetel oli uurimistöö täies hoos ning kaks härrasmeest, kellega nad ei olid laos kohtunud arutasid midagi elavalt välisukse kõrval. Lible lehvitas neile tuttavlikult ja nood viipasid talle vastu.

“Ta väitis, et linnas on teisigi ladusi, kuhu viimaste päevade ajal on sisse murtud. Ma võin seda omalt poolt kinnitada — mäletate kui te läksid seda vaest patust mõne päeva eest morgi viima?” Matt viskas üle üla pilgu Lible ja Forresti suunas, kes tundsid ennast ilmselgelt ebamugavalt. “Mul ja Porrul oli siis nimelt asja ühte meie lattu.” Tundus, et nad hakkavad kohale jõudma, sest jutustaja samm hakkas aeglustuma.

“Õnneks oli selle … eee … kaubandusliku gildi mis minu ja Porru toitlustusäri toetab ja mille ladu me kasutame üks meeskondadest sealsamas lähedal ja katse löödi tagasi. Oli ohvreid, võeti nipet-näpet ka kaasa kuid see selleks. Igal juhul paistis, et kapuutsiga sõnumitooja oli sellest teadlik. Kuid see polnud kaugeltki kõige huvitavam. Lisaks teadis ta, et paljudes ladudes on leitud asju, mis peaks olema hoopis teistes ladudes. Kas te saate aru mida seeb tähendab?”

Paistis, et vähemalt Forrest ei saanud aru. Küll tegi seda aga Lible: “Keegi proovib gilde omavahel sõjajalale ajada?”

“Täpselt,” nõustus Matt võidukalt. “Kuid ka see polnud veel kõik! Lisaks vihjas ta ühele laole, kust võib sellist vahetatud kaupa leida.” Ta osutas madalale majale, mis oli kolmest küljest tänavatega ümbritsetud. See nägi välja igas mõttes üsna tüüpiline laohoone, väheste akende ning tugeva tammepuust väravaga mis võimaldas vankrit otse laadimisruumi ajada. Nii uksed kui aknad olid suletud. “Selle seal.”


Lao ümber luusimine ei paljastanud midagi kahtlustäratavat; tegemist oli igas mõttes tavalise ärihoonega, mis kuulus ühele vanale ja väärikale kangastele ning mööblile keskendunud kaupmeeste rühmitusele.

Pärast pikemat arutelu otsustasid nad nõnda, et ülejäänud grupp läheb sisse laomeestega rääkima sellal kui Forrest jääb maja ette valvama. Väidetavalt pidi korravalvuriga koos sisenemine andma majas olijatele vale signaali.

Forrest vaidles esialgu küll vastu, sest tema arvates pidi see just õige signaali andma, aga lõpuks veenis Matt ta siiski ümber. Seenemehe väide oli, et kui nad sealt midagi kahtlast leiavad ja keegi peaks provima plehku panna, siis oleks hädasti vaja, et mõni grupi liikmetest väljas ustel ja akendel silma peal hoiaks ning põgeniku lahkumisel kinni nabiks. Keegi, kes oskab ja tahab seda õiget signaali anda. Vahimees sellise raudse loogika vastu ei saanud ning jäi seetõttu tänavale patrullima.


Sündmuste oodatult ootamatu areng ei lasknud ennast kaua oodata.

Forrest oli vaevalt jõudnud ühe ringi ümber maja teha kui maja seest hakkas kostma taplusega kaasnevat kära. Vahimees tõmbas mõõga ja oli juba valmis oma sõpradele appi tormama kui talle meenus antud lubadus: valvata maja väljapääsu juures ja nabida kinni igaüks kes põgeneda püüab.

Ukse alt hakkas immitsema suitsu.

Ehk on vajavad kaaslased siiski ta abi?

Forrest oli just sirutamas kätt lingi poole, kui peasissepääs paksu suitsupilve tänavale päästes avali lendas, paljastades tahmase Manfredi. Ruumi sügavusest oli näha kiiresti jõudu koguvaid leeke. Inimesed tänaval hakkasid hõikuma, naaberladude töötajad ilmusid pangedega tänavale ning paar kergema jalaga noorsandi kadusid suunal kus asus Ragusa Mustpeade gildi hoone.

“Maja taha, kiiresti!” põrutas võlur pärast paari sõõmu värsket õhku ja kadus ilma täiendavaid seletusi andmata nurga taha.

Forrest tõttas talle järele.

Maja tagaküljes oli kahjutule märgid ilmsed. Nad jõudsid kohale hetkel kui üks aknaluukidest ristseliti laiali lendas. Aknast ronis välja keegi võõras härrasmees, kes lippas üle tänava vastasseina. Vahimees lisas hoogu juurde plaaniga põgeniku tee ära lõigata kuid tundus, et too ei kavatsegi tänavat mööda pageda. Selle asemel hakkas ta kassina mööda peaaegu siledat seina üles ronima.

Ometigi ei päästnud see imetabane võime teda: mõni sekund hiljem ilmus ruumis valla pääsenud leekide vahelt nähtavale Matt, kes aknani jõudes pani käes olnud vibupüssi palge ning lasi noole peaaegu sihtimata lendu. Ronija võpatas, peatus ja kukkus siis sillutisele kus ta liikumatult lebama jäi. Tema alt hakkas eemale voolama verenire.

Seenemeister hüppas aknast välja ja tõttas oma sihtmärgi juurde.

“Neetud! Ma tahtsin teda elavalt.” vandus ta, märgates, et too oli pea ees sillutist ramminud ja oli nüüd ilma igasuguse kahtluseta surnud. Sekund hiljem jõudsid kohale ka Forrest ja Manfred.

Nähes, et põgenik on hinge heitnud liikus vahimehe mõte silmapilk järgmise probleemi juurde: “Kus Lible on? Kas temaga on kõik korras?”

“Ikka. Viimati kui ma teda nägin lahkus ta koos laomeestega majast esiukse kaudu.”

Forrest noogutas. Nende kõrval jõudsid esimesed leegid katuseharjani.


Paasr tunni pärast olid hoonest järel vaid ahervaremed, kivist pooleldi varisenud kortnajalg ja üksikud söestunud tugipostid tukkide vahel. Siit-sealt tõusis veel suitsu, kuid tuli oli oma töö teinud.

Ragusa Mustpead olid saabunud kohale liiga hilja, et hoonet oleks päästa õnnestunud ning sestap olid nad keskendunud tule leviku piiramisele. Õnneks oli hoone olnud kõikidest külgedest tänavatega piiratud ning see lihtsustas nende tööd mõnevõrra; naabermajade fassaadid olid küll pisut kõrvetada saanud, kuid sellega nende kahju ka suuresti piirdus. Nende omanikud askeldasid koos puuseppade ja maalritega tänavale arutades milliseid muudatusi sisse viia ja mis värvi kasutada. Ühe õnnetus on alati kellegi teise õnn ning kuna üks konkurentidest oli mõneks ajaks mängust väljas tuli sellest avanevast võimalusest viimast võtta.

Kuumus ja mustpead olid kõik kes ei kandnud vastavaid rõivaid või kaitseloitse maja juurest minema peletanud. Forrest oli surnukeha ümber kriidiga kontuuri tõmmanud ning Matti abiga ta tulest eemale lohistanud. Nüüd, kus kuumus oli juba talutav ja pritsimehed ümbruskonna päästmise asemel varemete vahele viimaseid tulekoldeid otsima olid läinud, olid ta tagasi tulnud ja vaatas ahastava pilguga vaevu tajutavaid jooni sillutisel. Mustpead ning nende abilised olid kogu kuriteopaiga põhjalikult segi tammunud ja hävitanud kõik asitõendid mis seal ka olla võisid.

Nõnda veetis vahimees mõned ajad naabreid küsitledes kuid nood olid valdavalt huvitunud rohkem oma renoveerimisplaanidest kui tunnistuste andmisest ja nõnda seisis ta suitsevaid tukke silmitsedes ilma asitõenditeta, ilma kuriteopaigata ja ilma igasuguse ideeta mida edasi teha.

Lõpuks ta ohkas, pistis märkmiku tagasi oma vöökotti ning läks varemete esiküljele vaatama mida ta kaaslased teevad.

Sealt leidis ta Manfredi, kes uudishimulikust rahvahulgast pisut eraldi seistes mõtlikult tukke põrnitses.

“Mis teoksil?” päris Forrest, “Kus Matt ja Lible on?”

Võlur vaatas talle otsa ja pilgutas korraks mõttelagedalt silmi. “Ahjaa. Omanikud ja kindlustusseltsi esindajad käisid siin, arutasid midagi ja läksid siis minema, väites et siin pole neil enam midagi teha. Ma arvan, et vajasid rahunemiseks väikest napsu. Vähemalt mina vajaks küll.”

Manfred raputas varukalt maha sinna vahepeal kogunenud tuharäitsakad: “Mis puudutab Matti ja Liblet, siis läksid nad seda mis laost järgi on jäänud seestpoolt vaatama.”

“Lähme vaatame mida nad seal teevad,” pakkus Forrest ning suundus eneseteadval sammul varemete poole. Ta oli juba peaaegu jõudnud sinna kus varem asus värav vankrite jaoks kui tukkide vahelt kosti kõmatus ning Lible röökimist: “Ma ei näe midagi!”

Vahimees tormas hääle poole, Manfred kannul. Juba mõne sammu pärast nägid nad maas lebavat Matti ning tema kõrval karjuvat Liblet, kelle silmadest ja ninast jooksis verd. Õhus oli tunda veidrat lehka.

“Oota!” haaras Manfred Forrestil käisest. “Mürk!” Hetk hiljem hõikas ta sama lähemale tõttavatele mustpeadele “Kõik tagasi! Mürk!”

“Mis me teeme? Me ei saa neid ju sinna jätta!”

“Ma arvan, et kui sa sisse ei hinga, siis võid sa proovida Matti juurde joosta ja proovida ta sealt ära tuua.” pakkus võlur, kes paistis mürkidega natuke kursis olevat. “See tundub olevat midagi kiiresti hajuvat. Ehk jõuad isegi Lible sealt välja talutada.”

Mees määrdunud valges põlvitas Matti kõrval ja röökis seosetult.

Forrest hingas paar korda sügavalt sisse ning tõttas siis maasa lebava Matti juurde. Ta viskas teadvusetu keha üle ära, haaras määrdundvalges kuues röökival kaaslasel käest ning juhatas ta mürgipilvest eemale. Paarikümne sekundiga oli vahimees tagasi Manfredi juures ning hingas raskelt välja.

“Viime nad siit eemale, maja ette.”

Tänaval laotas Forrest Matti mantli sillutisele ja pani ta sellele pikali. Ta hingamine oli nõrk kuid tajutav.

Võlur õngitses oma vöökotis pudelikese ilmse plaaniga see Mattile suhu kallata kuid peatus viimasel hetkel. Ta nuusutas pudeli sisu, rahunes siis ja niristas vedeliku seenespetsialisti huulte vahele. Seejärel ostuas ta soiguvale Liblele: “Kuid tema oleks vaja kiiresti lähimasse templisse toimetada.”

“Hei teie seal!” hõikas Forrest oma ohvitserimärgiga vehkides kahele sealsamas kõrval seisvale vahitorni kordnikule kes kuulekalt lähemale astusid. “Olge head, viige mu kaaslane lähimasse templisse. Ta on mürgitada saanud.”

Paistis, et ohvitserimärgil oli korravalvuritele maagiline mõju. Nad tõmbusid valvelseisangusse, andsid au ja kahmasid Liblel kaenla alt kahelt poolt kinni.

Äkki tundis Forrest, et keegi sikutab teda varrukast. Matt oli teadvusele tagasi tulnud ja sosistas peaaegu hääletult: “Võta raudkast. Ära kellelgi seda avada luba.” Sosistamisega kaasnev pingutus oli mürgitatu jaoks liiga suur pingutus ning ta sulges uuesti silmad.

“Ma arvan, et sealt see mürk pärit oligi.” pakkus Manfred. “Mine sinna, vaata kas sa saad selle kuidagi sulgeda ja viime selle minu laborisse. Mul on seal vajalikud vahendid selle ohutuks avamiseks.”

Forrest noogutas ning kadus tukide vahele, naastes hetke päras oma kuube mähitud raske kompsuga.

“Asitõend.” teatas ta seda rahulolevalt patsutades.

Post a comment