pronto.ee

Eile oli Lauri sünnipäev, nüüd on nigel olla. Ärkasin päeval kell viis. Rämpstoitu tahaks, aga keegi ei too. Vääks!

Niisiis, armsad lugejad, viies ja viimane päev ning sellega ka kogu kahekursuseline tsükkel on läbi saanud. Nüüd ei ole muud kui natuke praktikat ja seejärel tuleb minna sertifikaati tegema.

Tänase päeva läbivaks teemaks oli workshopid. Üllatavalt hästi kukkus see välja — vaadates eelnevaid päevi jäi mulle mulje, et ma olen teistest hullult palju maas. Praktikas selgus, et ma olin tavaliselt kas esimene või üks esimestest, kes oma probleemid suutis ära lahendada. Ma olen natuke pahane kah selle peale — tuleb välja, et justkui polnudki põhjust mitu päeva enda saamatuse üle tige olla. Kuid vahet pole. Mul on see asi käpas.

Hasartmängusöökla suutis enam vähem adekvaatse kõhutäie organiseerida. Eelroaks oli Suitsukalasalat, peakäigu moodustas Eskalopp (Seentega! Mõtelge!) ja kõige lõpus lendas lõugade vahele Jäätis, keedisega.

Kui koolitus läbi sai, siis anti mulle kauba peale ka raamat Oracle 9i DBA Handbook ja Oracle University kruus. Lahe!

Niisiis Backupid ja veelkord backupid. nig restored. Ja import ja eksport. Ja siis veel veidike backuppe ja recovereid.

Söök: Makrasalat, Šašlõkk ja mingi Gnoomidessert. Nägid välja nagu moosipelmeenid mis on tihedalt teineteise ligi. Maitsesid hoopis teistmoodi. Paremini.

valimised.future.ee on aru saanud, et poolikute andmetega ei ole võimalik vastuseid anda ning on aumeeste kombel suunanud oma lehekülje ümber palju adekvaatsemale Postimehe lehele. Minu lugupidamine sellise mõistliku teo eest!

See Kommunistikohukesejama on on üle igasuguse mõistuse läinud. Keskpoliitibüroo tegelased pööritavad aga aiva silmi ja laiutavad käsi — nemad ei tea midagi, juhuslik kokkusattumus, vaba turumajanduse piiramine. Mis sest, et need reklaamipinnad olid eelnevalt Keskerakonna poolt tellitud. Mida Kurat? Kruuda on ju oma jope Kesikute peres. Maja, toetused, nüüd Kohukesed. Coincidence? I don’t think so! Kahju, et Juku-Kalle oma särgivärgi varakult ära tegi — kus nüüd oleks aga lajatada saanud. Kommarid ahju!

Lisaks temaatiline Vikipeedia artikkel.

PS! Kohukeseäri peab ikka sigatulus äri olema kui selle taha poolemiljonilist reklaamikampaaniat on mõttekas teha. Ja ainult välireklaami — Keskmine Kohukesesööja ju televiisorit ei vaata vaid jõlgub tänaval!

Läbivaks teemaks oli Backup & Recovery. Tutvustati erinevaid metoodikaid (User Managed ja RMAN) ning andi üldine pilt teemal miks, kuidas ja millal. Päris palju aega kulus erinevate praktiliste katsete peale. Simuleeriti erinevaid ebameeldivaid situatsiooni, mida paluti kõrvaldada.

Tänane menüü oli muljetavaldav, eriti võrreldes emaspäevaste Nordik (duh! Pärdik!) pastadega. Seekord oli võimalik valida tervelt kolme hea toidu vahel: Kana Pasta, Šašlõkk ja Kiievi Kotlett. Ma otsustasin viimase kasuks. Siiski häirib mind natuke see värk, et mis komme on head toidud kõik kesknädalasse lükata ja teistel päevadel ainult riismeid pakkuda!? Eelroana võtsin omale Valdorffi salati, mis koosnes sellerist ja õuntest. Kui ma oleks teadnud, et seal seller sees on, oleks võtmata jätnud! Kust kurat pidin ma teadma, et Valdorff tähendab itaalia keeles sellerit (tegemist on asutuse enda sõnade järgi itaaliapärase restoraniga — loogiline ju kah, kust siis mujalt ikka saaks selliseid tuntud itaalia hõrgutisi nagu kiievi kotlett ja borš)! Õnneks õun neutraliseerib selleri jubedust üllatavalt edukalt. Magustoiduks olid Pannkoogid Keedisega.

Viimasel ajal on pekstud keelt teemal, kas Postimees viiksis oma valimismasina maha valimised.future.ee pealt või mitte. Loomulikult on selge, et mõlemad on omakorda asja maha viksinud soomlaste analoogse projekti pealt mistõttu seda teemat eraldi lahata on pehmelt öeldes piinlik, kuid ühte asja tahaks ma siiski ära märkida.

Paar päeva tagasi saatis Postimees mulle kirja, kus esitas mulle kui kandidaadile kakskümmend küsimust. Täna läksid kõik need vastused ka ülesse + mootor, mis lubab otsida analoogsete seisukohtadega inimesi. valimised.future.ee pole mulle paraku mingeid küsimusi saatnud. Ometigi väidavad nad, et tegu on väärika hääletusmasinaga, mis aitab leida sobivat kandidaati. Seoses sellega ei imesta ma põrmugi, et kui ma täitsin ära kõik punktid vastavalt oma maailmavaatele sain vastuseks sellise tulemusele:

55% Sirje Kingsepp
Piirkond: Kesklinn

Sirje Kingisepp on Vasakpartei esindaja ja väidetavalt kõikidest kandidaatidest oli ta parim, mida leida oli võimalik. Ning tagatipuks kõigist neist populistlikest küsimustest saadud seisukohtadest kattus mul ainult niru 55% tema omadega.

Aga nüüd asja juurde. Minut.ee kommentaari andmetel on kogu probleem selle asja taga selline:

Panen siia protsendid, kui palju palutud erakondadest on valimised.future.ee ankeedile vastanud: Eesti Vasakpartei: 78% Eesti Keskerakond: 3% Eesti Kristlik Rahvapartei: 3% Eesti Iseseisvuspartei: 0% Eesti Reformierakond: 0% Sotsiaaldemokraatlik Erakond: 0% Isamaaliit: 0% Res Publica: 0% Esimesed teated edastati 15. septembril kas erakondade pressiesindajatele või üldmailile.

Ehk siis teisisõnu on kogu selle vägeva valimismasina tulemuste hulgas võimalik valida ainult Vasakpartei, Keskerakonna ja Kristlaste vahel. Sortiment missugune, aga saiti afišeeritakse kui tõsist tulemustegeneraatorit.

Soovituseks selle saidi tegijatele omalt poolt oleks see, et järgmine korda oleks mõistlik esitakse pisut tõsiseltvõetavamaid küsimusi. Enamus parteisi pidas kogu seda üritus mingisuguseks järjekordseks naljaks ja saatsid selle koos kogu valimistega kaasneva oksepostitusega otsejoones prügikasti. Või kui sellele vaatamata tundub, et see ongi kõige tähtsam, mis Tallinnat puudutab, siis palun korjake kandidaati otseaadressid vastavate parteide kodulehtedelt. Senikauaks pange aga üles mingisugune hoiatus inimestele, et nad haledal kombel petta ei saaks.

Väga raske ja palju tähelepanu nõudev päev, mis venis eilsest oluliselt pikemaks vaatamata sellele, et toimus suuremat sorti kiirustamine. Läbivaks teemaks olid backup ja recovery, metoodikad, rollbackid ja -forwardid ning eraldi teemaks oli RMAN. Osaliselt rakendati ka DBA I-s kogutud teadmisi.

Gastronoomiaosakonnas olid seekord järgnevad road: Dessertsalat, Pasta Bolognese ja õunakook. Viimane koosnes mingist taignasse keeratud poolikust õunast, mille söömine nõudis kindlat kätt ning valvast pilku. Ikka selleks, et ennast einestamisel mitte ära mäkerdada. Vanus ei luba enam toidumedaleid kanda.

Vaid nädalake tööd ja seejärel kohe uus koolitus. Väga kurnav. Tänane päev rääkis Oracle kasutamist võrgus. Listeneridest, nimetamistest, dispatcheritest ja jagatud teenustest. Juba segane, kuid õnneks pärast suuremat jändamist siiski vallatav teema. Probleemiks nagu ikka on see, et õppematerjal ei vasta päris üks-ühele tegelikkusega. Samas on see aga ka õpetlik, sest annab põhjust uurida. Seetõttu jäävad paljud asjad isegi paremini meelde ja on rohkem arusaadavad, kui ideaalse materjali korral.

Menüü koosnes mingist kehvapoolsest Nordik (kirjapilt muutmata) pastast, boršist (keegi peaks neile ütlema, et ainult supi nimetamine boršiks teda tegelikult veel selleks toiduks ei tee) ja pannkookidest kohupiimaga (mis seekord ei osutunudki keediseks). Keegi mõttetu reo oli koogid hapukoorega üle kallanud. Aga mis sa näljaga teed, ära ma nad sõin.

Tim Powersi “Anubis Gates” ehk “Anubise väravad” on teos, mille kohta võib öelda, et tegu on Olulise Raamatuga. Olulised Raamatud on teosed, millega edaspidi inimene võrdleb kõiki muid samalaadseid üllitisi. Anubis Gates on selleks raamatuks steampunki valdkonnas. Puhast viite ma muidugi ei saa sellele panna, sest liiga palju oli etteaimatavaid kohti ning mõningasi loomingulisi uperpalle, kuid nelja samuti ei tõuse käsi panema. Võib-olla on selle põhjuseks asjaolu, et sellist tüüpi raamatuid on lihtsalt liiga vähe. Seega hindeks viis miinus.

Raamatu algus on paljutõotav. Salapärane Vana-Egiptuse jumalaid kummardav sekt üritab oma isandaid taaselustada, kuid ürituse käigus juhtub äpardus. Tseremooniat juhtiv võluriga toimub õnnetus ning selle asemel, et jumalatega ühendust saada puuritakse üsna suvaliselt läbi aja ja ruumi suur hulk auke, mille vahel on võimalik vajaliku tehnoloogia (või maagia) abil hüpata. Neid auke nimetataksegi Anubise Väravateks.

Edasi jätkub sündmus tänapäeval, kus ekstentriline vananev ärimees on avastanud Väravate fenomeni ja kogu oma raha sinna investeerinud. Selleks, et oma plaani lõpuni realiseerimiseks vajab ta aga lisafinantseeringuid ja ta pakub rikastele kultuurihuvilistele võimalust ajas tagasi rännata ning kuulsate klassikute esinemisi nautida. Meie peategelane Brendan Doyle on üks neist, kuid paraku juhtub temaga minevikus äpardus ja ta ei jõua õigeks ajaks Värava juurde tagasi. Värav sulgub ning ta jääb minevikku lõksu.

Doyle spetsialiteediks oli ühe (fiktiivse) viktoriaanliku poeedi looming ja elulugu. Jäädes nõnda oma maailmast äralõigatuna, ei ole tal võimalik ennast muud moodi ära elatada kui kerjamisega. Kuna ta selles ajastus täiesti võõras, tekib tal lõpuks idee, et ta peaks pöörduma ainukese inimese poole, keda ta tegelikult (kuigi kaudselt tunneb) ja selleks on tema uurimisobjekt Ashbless.

Pisitasa hakkab asi hargnema, mängu tuleb kehavargast Koerakoonlane Joe (Dog Face Joe), mustlased, mõned võlurid ning terve pinu ajaloolisi figuure, kellest osadega tutvutakse lähemalt (näiteks Byron). Loomulikult ei puudu tegevusest ka kerjuste gildid ning läbi elatakse nii mõnigi ajalooline sündmus.

Raamat on kirjutatud üsna haaravalt ja igav ei hakka hetkekski. Nördimapanev on kogu värgi juures kohati see, et tegelased, kes on täpselt sama hästi infoga varustatud (ja kohati isegi paremini) ei suuda näha ilmselgeid asju ja jooksevad ringi nagu peata kanada. Samas seda kompenseerivad üsnagi teravmeelsed lahendused, näiteks see kuidas Koerakoonlase liin ära klaariti. Igal juhul soovitan.