pronto.ee

Kuna kogu see litsiteema on juba ammu kõigile siinpool lahte kopa ette visanud ning sellega tegelejad enamasti külatola auväärsesse staatusesse upitatud, siis pole mingi ime, et Lang pärast oma sõnavõtte Soome ajalehes kiirustab ummisjalu koju tagasi sildu parandama.

Praegult vannub mees jumalakeeli, et justiitsministeerium pole midagi plaaninud ja meedia on temast lihtsalt valesti aru saanud (tuletagem siinkohas härdas vaikuses meelde Mailis Repsi). Igaks juhuks lisab ta aga lõppy, et kui soome parlament siiski peaks seaduseelnõu seksiostu kriminaliseerimiseks ratifitseerima, siis peaks sellega tegelema ka Eesti valitsus, sest (tsiteerin): “Oma sotsiaalsete probleemide eksportimine naabritele ei ole lahendus.”

Viimane tsitaat võib tulla ainult molekulisuuruse ajuga mehe suust. Probleem on ikka Soomes, mitte Eestis sellisel juhul ja kui Jukka käib siin kõva raha eest Jelenat panemas on see pigem probleemide IMPORT, kuna raha läheb eelkõige ikkagi Eesti maffiale. Õigupoolest tõstaks asja kriminaliseerimine lihtsalt kohaliku teenuse hinda ning muudaks selle veelgi lukratiivsemaks kohaliku allmaailma jaoks. Sest kõige naljakam on see, et ühegi mõõdupuu (heh, mõõdiku) järgi ei ole võimalik tõestada seksi ostu, väljaarvatud juhul kui müüv pool teeb politseiga koostööd. Lätis näiteks käib asi nii, et istud baaris ja tellid omale paar sigakallist napsu ning ühel neiul tekib tungiv vajadus sinuga (loomulikult täiesti tasuta) linade vahele pugeda.

Ei möödu ilmselt nädalatki, ilma et Eesti Vabariiki überkloun ja “justiitsminister” Rein Lang mingi järjekordse hälbega lagedale ei tuleks. Nüüdseks on ta siis avastanud enda jaoks prostitutsiooni. Seda teemat tõstab aeg-ajalt ikka keegi eile, kuid tavaliselt on põhjuseks olnud soov tõmmata tähelepanu ära mingilt muult, oluliselt piinlikumalt teemalt. Seekordne Langi ajuplahvatus joonib aga alla, et Eesti iseseisvuse alustalaks on teha kõik nii nagu Soomes … või Ameerikas.

Vana hea Eesti tava kohaselt on Lang oma suurtest plaanidest kõigepealt rääkinud Soome ajakirjandusele. See on väga armast temast ajada Eesti asju kusagil piirit taga. Artiklist nimelt loeb välja, et tema oma rahvas ei mõista teda. Mis pole ka mingi eriline ime.

Prostitutsiooni poolt ja vastu on argumenteeritud juba aegade algusest. Tänapäeval on prostitutsioon täielikult keelatud religioosselt fundamentalistlikes riikides, peamiselt muslimimaades, kus osadel puhkudel kohaldatakse isegi surmanuhtlust. Samuti on religioonigruppide lobitöö tulemusena prostitusioon keelatud enamustes osariikides, välja arvatud nevadas ja Rhode islandil. Huvitavalt kombel on väljaspool fundamentalistlike riike samme astutud prostitutsiooni ohjeldamiseks ainult üksikutes riikides, milledest huvitavamad näiteks on Soome ja Rootsi.

Rootsi on selle mõttes tõeline võlumaa, sest sealsed seadused on täiesti arusaamatud. Rootsis on täiesti legaalne seksi müüa, kuid seksi ost on out. Mõne mõttes on veider ka Soome seisukoht. Soomes nimelt lubab immigratsiooniseadus viivitamatult deporteerida sisserännanud, kelle puhul isegi KAHTLUSTATAKSE prostitutsiooni. Selle tagajärjel on Soomes hakanud levima omamoodi orjapidamine, kus tüdrukud ei saa midagi teha kupeldajate omavoli vastu, sest piisab ühest telefonikõnest ning tuleb hakata kohvreid pakkima.

See viimani ongi näide prositsutsiooniküsimuse kõige valusamast kitsaskohast. Kui legaalse prositutsiooniga riikides (enamus muid EU riike) on litsidel omad ametiühingud, kohustuslik arstlik kontroll (mis muuhulgas kontrollib ka narkootikume veres), kindel tegutsemiskord (näiteks kohustus kasutada kaitsevahendeid) ja tulemusena ei oma kuritegelik maailma praktiliselt mitte mingisugust lli selle äri üle, siis maades kus see on ebalegaalne, vohav kupeldamine, kuritegevus, naiste väärkohtlemine ja narkoprobleemid. Kuna see on kinnine ring, siis ei saa ka riik midagi sellega eriti ette võtta (Rootsi müügi legaliseerimine on omamoodi, kuigi ebaõnnestunud, katse seda teostada).

Taaskord tekib küsimus, et kas Eesti pole pakilisemaid probleeme kuhu oma korrakaitseorganeid suunata? Kuna paljud kunded on välismaalased, siis kas Eesti on valmis iga tegelase üle välisriikide saatkondadega jagelema — pidagem meeles, et tegu on KRIMINAALkuriteoga, seega tekitab see suure hulga piinlike probleeme. Kuna paljudest riikides on prostitutsioon ametlikult legaliseeritud ja reglementeeritud (näiteks Holland, Hispaania, Saksamaa, Šveits, Uus-Merema, Kanada), siis tekib tõsine probleem ka nende karistamisega, sest karistused peavad olema kõigile samad.

Minu arvates on Lang üles seadnud litsilõksu, kuhu ta varem või hiljem ise sisse prantsatab.

PS. Jaapanis on prostitutsioon hoopis naljakaks tehtud. Seal on vaginaalne rahaline suhe keelatud, kuid suuseksi ei peeta isegi raha eest prostitutsioonikski. Geišade maa, pole midagi öelda.

Hiljuti teatas Prantsusmaa, et riigi sõltumatuks elektriga varustamiseks ehitavad nad terve hulga uusi tuumaelektrijaamu ning rekonstrueerivad ka mõned olemasolevad. Samuti investeeritakse kõvasti krabisevat nn neljanda põlvkonna reaktorite väljaarendusse. Loomulikult on kogu see värk isehakandud keskkonnakaitsjad tagajalgadele ajanud, sest nende arvates on tuumajaam põrgu eeskoda.

Aga vaatame natuke alternatiive. Mis meil siis on:

a) Tuuleenergia. Tuuleenergia on suhteliselt ebastabiilne. Turbiine ei sa kasutada liiga nõrga ja liiga tugeva tuulega. Eestis on õnneks selle koha pealt suuresti vedanud. Tuuleenergia on ka suhteliselt kallis. Tuuleenergia miinuseks on ka see, et kui hakata tuule massiliselt energiaks ümber konverteerima, võib see tekitada pöördumatud ja väga soovimatuid kliimamuudatusi — uputusi rannikualadel ning põuda sisemaal.

b) Päikeseenergia. Päikesenergia on samuti suhteliselt kallis ja samas paljuski kliimast sõltuv. Eesti on päikesenergia suhteliselt mõttetu, samas Kalifornias on asjal rebu taga. Päikesepaneelida negatiivne omaduseks on see, et mida rohkem neid toota, seda kallimaks nad muutuvad (nõudmise / pakkumise suhe). Võiks küll väita, et hulgi on odavam, kuid praktika on näidanud, et kui (näiteks) mingi haruldase metalli järgi tekib suurem nõudmine, siis tuleb mingil hetkel vastu tootmisvõimsuste piir. Kui ei leita mingit alternatiivset meetodit vajaliku kraami tootmiseks (a la omal ajal Alumiiniumi tootmine boksiidist) või alternatiivseid materjale, siis hinnalangust oodata siinkohas ei ole.

Muide, mõlema energiaallikas (päike ja tuul) problemaatiliseks lüliks on stabiilsus. Mis juhtub siis, kui näiteks kolm päeva pole tuult olnud või on väga raju tormiperiood? Eletrit kulub ju ikkagi, valgust ja sooja on vaja ning seisma ei tohi jääda ka kõikjale pugenud elektroonika (eelkõige arvutid). Elektriautode (trammide, trollide, rongide) jaoks on elekter samuti hädavajalik, Kui suurlinnas peaks elekter kaduma, siis kaos totaalne.

Kõik see viitab sellele, et nende energialiikide kasutamise puhul peab eksisteerima paralleelselt ka traditsioonilised energiaallikad (põlevkivi, kivisüsi, nafta, gaas või aatom), mis hoiab süsteemi käigus sel ajal, kui nn alternatiivallikad rivist väljas on. Viimased ei ole eriti arvestatavad ka üllatushüpete puhul (näiteks kui väljas tuleks -40C külma, siis on väheusutav, et energiavarustus suudaks sellistel puhkudel kõidele nende miljonitele soojapuhuritele vastu pidada). Kuid tagasi asja juurde.

c) Nafta / gaas. Suhteliselt kallis ja hind tõuseb veelgi. Varustus ebastabiilne, mis muudab hinna äärmiselt volatiivsek ja ettearvamatuks. Enamustes energiat tarbivates riikides on nende maavarude hulk piiratud või puudub sootuks, mis seab nad seega sõltuvusse üksikutest naftat/gaasi tarnivatest riikidest.

d) Hüdroenergia. Kuigi hüdroenergia on suhteliselt vähesaastav on tal kohalikult floorale ja faunale tavaliselt laastav mõju, sest üle ujutatakse tohutuid maa-alasi. Hüdroenergia on ka oma olemuselt kõige ohtlikum energiaallikas, sest sõja- või eriolukorra ajal on tegu erakordselt võimsa relvaga, mis võib ületada tuhandetes kordades enamustest tuumarünnakutest. Kui näiteks Hooveri tamm Ameerikas õhku lasta, siis sureks rannikul kõik elav. Seda oleks võimalik võrrelda näiteks tsunamiga, mis tuleb maa poolt. Väiksemad jaamad seevastu pole pikas perspektiivis mõttekad, sest sobivate jõgede arv ja tammide ehitamisvõimalused on väga piiratud.

e) Eksootilised energiaallikad. Siia mahuvad tõusu-mõõna generaatorid ja muu selline. Enamustel neist on mingi masiivne negatiivne külg ja alati kerkib päevakorda ka hinnaküsimus. Enamus neist on äärmiselt loodusvaenulikud ja nende haldamine on kulukas.

Ma ei hakka praegult rääkima termotuumaenergiast, sest esimene protüüpgeneraator ei valmi ennem kümmet aastat ja pole kindel, kas see üldse ennast ära tasub. Isegi kõikide asjaolude kokkulangevuse korral ei oma see energiaallikas arvestatavat kaalu enne 30-40 aastat. Seega jääb üle ainuke reaalne “alternatiiv” tuumaenergiale:

f) Põlevkivi / kivisüsi. Mõlemad on suhteliselt odavad ja suhteliselt kergesti kättesaadavad maavarad. Need on suhteliselt levinud maagid ning seetõttu ei pea isegi impordi puhul leppima ühe allika poolt kehtestatud diktaadiga. Üldtuntud negatiivsete ilmingutena on muidugi masiivne kogus CO2-e ja lämmastikühendeid, mida atmosfääri kihutatakse, samuti väävel ning muu selline, mis mõnusaid happevihmu põhjustab. Ma ei hakka muide siinkas rääkima tuhamähedest, ega muust sellisest. Kui kõige huvitavam vähetuntud fakt on aga see, et kivisöega töötavad elektrijaamad kiirgavad märkimisväärses koguses radiaktsiooni ümbruskonda.

See artikkel võtab selleteema üsna üksikajalikult kokku ning tõstatab paar päris murettekitavat küsimust. Selgub, et kivisüsi, aga eriti põlevkivi sisaldavad märkimisväärses koguses uraani (sealhulgas ka pommikõlbulikku uraan-235 isotoopi) ja tooriumi. Kusjuures selgub, et kui arvutada kokku aastat 1937-2040 kogu maailmas kulutatud kivisüsi, siis oleks sellest võimalik olnu eraldada:

828632 tonni uraani (sealhulgas 5883 tonni uraan-235) ning 2039709 tonni radioaktiivset tooriumi.

Asja teeb huvitavaks ka see, et suhteliselt lihtsate filtritega on võimalik seda kraami seal ka koguda, mistõttu piisava huvi korral saaks mõni kannatlikum riik sealt ajapikku rohkem pommimaterjali kui enamus meist arvatagi oskaks. Muuseas selgus ka see, et kivisöega töötavate jaamade ümbruses on radioaktiivne foon umbes 100 korda suurem kui tuumajaamade ümber. Naljas on see seejuures see, et mõttetult atmosfääri paisatud uraani energeetiline väärtus on märkimisväärselt suurem kui energia, mis saadi kätte samal ajal põletatud söest.

Näide Ameerikast: 1982 aastal kulutasid kõik 111 tuumajaama Ameerikas kokku 540 tonni materjale. Samal ajal saadeti lihtsalt tuima näoga pilvede vahele 801 tonni kivisöest põletamisel eraldunud uraani (ja tooriumist me siinkohas ei räägigi). Söe põletamisest üle jääv tuhk ületab muuhulgas märkimisväärselt lubatud fooni ning seda peaks tegelikult võtma kui radioaktiivset jäädet.

Lugege see artikkel läbi. Tegu on suhteliselt vana uurimustööga, kuid peaaegu täies koosseisus seniajani vettpidav. See, et meil on toimunu reaalne õnnetus ühe jaamaga (Tšernobõl, mis paljuski oli tingit väärkasutusest) ei ole võrreldav nende miljonitega, kes endalegi teadmata põhjusel on haigestunud vähki lihtsalt sellepärast, et nad elasid liiga lähedal tuhamägedele.

Eile käis meil siis Ungarist külas Indrek Hargla, kes vanadele kaasvõtlejatele tõi kaugelt maalt külakostiks jooki nimega Unicum Zwack. Unicum on jook, mis Ungaris evib rahvujoogi staatust ning mis, nagu Indrek teadis öelda, omab peaaegu maagilist tervendavat võimet inimese seedeorganitele. Viimane asjaolu pani mind (kuigi umbusklikult) kõrvu kikitama, sest mul juba mitmendat päeva kõhus keeras ja parasjagu sel hetkel oli ka kõht lahti. Kaotada ei olnud seega midagi.

Poolteist pitsi ja tund aega hiljem oli mu kõht täiesti korras. Uskumatu! Igal juhul saab mu koduapteegis nüüdsest peale ka üks pudel Unicumi olema.

… on täna. Palju õnne mulle! Ametlik vastuvõtt toimub Suur-Ameerikas järgmine laupäev ja pidu toimub läbi kahe korruse. Kõik kes tahavad võivad siis läbi hüpata. Tänan tähelepanu eest.

Kuna mul kohe-kohe saabub sünnipäev, siis otsustasin ennast selle puhul premeerida uue mööblitükiga. Ma ei mäletagi millal see viimati juhtus kui ma omale midagi taolist soetasin. Kuna mu suures toas on suur plakat pappkasti peal juba aastaid diivanilaua funktsioone täitnud, siis otsustasin selle ümber vahetada — osta.ee-st sai leitud sobilik pakkumine ja ära ostetud (825 krooni). Läksin kohale, kõik oli väga hea, isegi kui päris aus olla, siis hulga parem kui ma ise lootsin. Ainuke probleem oli nende kummijulladega klaasi ja raami vahel (sellised, mis ühte otsa pidi istuvad tapiaugus ja teine ots on iminapalaadne), aga see oli ka kirjelduses olemas ning minu poolt arvesse võetud. Kummijullad olid täiesti äratundmatuseni deformeerunud. Tassisime selle laua siis Tarmoga minu juurde ja suundusime kummijullajahile.

Kõigepealt kimasime K-Rauta poodi, kust meid saadeti (viisakalt! väga hea pood on see muide) kohe edasi Aatriumisse vai Marivarisse (mõlemad on Järvel). Läksime Aatriumi ja vähemalt minul vajus mokk lahti — mida kurat?! Mööbli hind on uskumatu, sisuliselt neljast lauajupist kokku löödud raam maksis seal neli tonni!!! Ma arvan, et lähitulevikus saadan selle arvutivärgi kus kurat ja hakkan hoopis neid raame tegema. Okei .. marssisin furnituuri osakonds (pärast pooletunnist ekslemist suvalise mõttetu ja sigakalli mööbli vahel). Näitasin neile ühte endist (väga deformeerunud) jullat. Kohe kui müüja oli silmanud, mida ma sealt saada kavatsen läks õhk tema ümber ebahuvist tiineks. Kuna oli selge, et ma ei kavatse oma mahagonipuust kapile kullast nuppe ropu raha eest osta, siis oli vastus kiire tulema — Ei! Meil SELLISEID asju siin ei müüda. Suundusin Marivarit otsima.

Jalutasime kauplust mööda seda kohta leida püüdes ringi. Möödus poolteist tundi.

Marivari on tegelikult Järve Keskuse sissepääsust kohe paremat kätt. Sealt saime teada, et selle kummist vidina nimi on kandur ja, et neil on ainult vale number kandureid. Otsin neid valesi siis viis ja läksime sööma. Jalad olid sitaks väsinud.

Kodus tõmbasin kotist välja vaibanoa ja lõikusin kandurid parajaks. Panin lauaplaadi (sigaraske jupp karastatud klaasi) peale ja jäin oma tööd imetlema. Ma olen ikka sitaks kõva meistrimees küll! Kui kellelgi on vaja tulevikus kandureid timmida, siis minul on selles must vöö nüüd. Ja oma mööblitööstuse avan niipea kui viitsin. Ilmselt seega mitte lähitulevikus.

Guardian Unlimited nimelisel leheküljel on lugu sellest kuidas Mike Evangelist töötas Apples Steve Jobsi presentatsioonitiimis. Steve Jobs on tõenäoliselt mees, kes on kõige lähemal rockstaari ekvivalendile äris. Kui mees lavale astub võtab maad vaikus ja kui mees lõpetab on rahvas ekstaasis. Tõenäoliselt ainuke põhjus, miks üritusele saabunud ärinaised teda pesuga ei pillu on see, et nad ei nad kannavad tavaliselt mingit pükskostüümi ja see pisut segab.

Lugege see jutt läbi: Mike räägib teile mida lühikese presentatsiooni ettevalmistamisel tehti, mida kõike arvesse võeti ja kuidas kõike organiseeriti. Poisid, õppige, ehk järgmine kord pole teil vaja poolt publikut pärast kohvilõhnaga äratama hakata.

New Scientistist on pärit järgnev uudis: juba mõne aasta pärast kui nende teooria vett peab, hakkavad teadlased katsetama mootorit, mis sisuliselt aitab liikuda kosmoses valgusest palju kiiremini. Hetkel pakutakse välja, et marsile jõudmiseks kuluks sellel seadmel 3 tundi ja lähima tähesüsteemini 80 päeva. Kas see kõik vastab tõele? Ei tea, kuid American Institute of Aeronautics and Astronautics (AIAA), US Army ja US Department of Energy’s Sandia National Laboratories on asjast igatahes tõsiselt huvitunud.

Kogu see värk baseerub eksentrilise ja üksjagu salapärase teadlase Burkhard Heimi (09.02.1925 – 14.01.2001) teooriatele. Kuna enamus tema töödest on avaldatud saksa keeles ning paljud tema teooriad ei ole kooskõlas hetkel tunnustatud tõekspidamistega ei öelnud tema nimi ingliskeelse maailma jaoks suurt midagi, mistõttu teda suuresti ignoreeriti (mis võis isegi hea olla, sest mees sai rahulikult oma asjadega tegelda ning ei pidanud võitlema irvhammastega). Mehe erialadeks oli teoreetiline füüsika ja kvantmehaanika ning tema unifitseeritud väljade teooria nimi oli tinglikult “Kõige Teooria”.

Laias laastus on tema seisukoht, et meie jaoks tajutamatuid dimensioone appi võttes on võimalik liikud valgusest tükk maad kiiremini. Kuna mitmed tema ennustused on viimasel ajal tõeks ostunud on tema töödele märkimisväärselt suuremat tähelepanu hakatud osutama. Ehk õnnestub tõesti veel meie eluajal inimesel oma lipp ka Alfa Kentauril mõnesse planeeti lüüa?

Järjekordset Langi arvamuslugu Eesti Päevalehest lugedes tekib mul küsimus, et kui palju jalgu saab ühel mehel olla? Nii paljudesse pangedesse kõigest kahe jalaga astuda pole võimalik. Seekordne plaan on tal siis selline, et vara tuleb konfiskeerida mitte ainult kurjategijalt, vaid ka tema lähikondlastelt: vanematelt, õdedelt-vendadelt, töötajatelt, äripartneritelt, elukaaslastelt, lastelt, sõpradelt, klassivendadelt, naabritelt ja parteikaaslastelt. Noh, välja arvatud muidugi juhtudel, kui nad suudavad tõestada, et nad on selle televiisori ostnud just omaenda tööga välja teenitud raha eest.

Oma olemuselt tahab mees panna käpa peale ka kuritegelikul teel saadud kaudsest kasumist — ütleme, et ma varastan kusagilt miljoni ja investeerin selle mingisse ärisse ja juba kolme aasta pärast on mul 10 miljonit. Langi arvates peaks see kuuluma riigile.

Ma ei suuda uskuda seniajani, et Eesti vabariigi justiitsminister on inimene, kes ei tea, mida kujutab endast rahapesu ja millega seda süüakse ning kuidas selle vastu võideldakse. Härra ilmselt küürib on sajaseid seniajani vannitoas BioEstiga. Poisid, äkki Ansipil on veidike aega ja läheks annaks mehele ühe tohlaka, et ta nii totrat jama enam suust välja ei ajaks. Langi arvates ongi nii, et lähed lihtsalt ja lööd sullis milli lette ning Maksuamet ei märka mitte midagi? Kulla mees … rahapesust läbi käinud raha erinevus tavalisest, tööga teenitud rahast, on see, et selle legaalset päritolu on võimalik iga viimase kui sendini tõestada.

Loomulikult kipuvad tänapäeval erinevad sulid oma kinnis ja vallasvara panema oma lähikondsete kontole, et vähendada oma seotust nende asjadega, kuid hetkelkäib jutt juba lausnatsionaliseerimisest, kus vara omaja peab TÕESTAMA, et ta selle kuidagi ausa tööga saanud. Omal ajal kui inimesi loomavagunitesse aeti käituti täpselt samamoodi — 25 + 5 ja kogu vara natsionaliseerimine. Mis tavaliselt tähendas seda, süüdimõistetu lähinkondsed tõsteti tuima näoga tänavale (kui neist just rongile kaasa ei pakitud). Ja kuna burzuid olid salakavalad ja hoidsid kokku, siis iga juhuks konfiskeeriti kõik vähegi rammusam samast külast.

Selline rumal jutt on erakordselt valus just Eesti jaoks, kus kõik on kõigiga mingit pidi tuttavad ja keegi ei tea millal ja kust kirves võib langeda. Tihtipeale võib laks olla ka kaudsem: Ütleme nii, et ma saan ühe oma sõbra käest äri alustamiseks 100k, kuna ta on mulle ühe tene võlgu. Paari aasta pärast selgub, et mehike oli oma makse pisut räpakalt optimeerinud ning Maksuamet kaebab ta maksudest kõrvalehoidmisest kohtusse ja võidab. Automaatselt tähendab see seda, et see raha mida ta sulle laenas (annetas) on kuritegelikul teel saadud raha ja järelikult sinu firma, mis vahepeal on kasvanud 10 miljonise käibega ning 40 inimesele töödpakkuvaks ettevõtteks konfiskeerimisele kuuluv. Mida see tähendab töötajatele, klientidele ning partneritele võite ise mõelda, sest sellised sekeldused ei saa mööduda jälgi jätmata. Ja oh häda mulle, kui ma peaks tunnistama, et olen selle raha tema käest saanud ja ei suuda tõestada oma teadmatust tema kurikavaltest skeemidest. Sellisel juhul läheb üle vaatamisele ka minu lähikondsete vara.

Ma tõepoolest ei taha sellest teemast hetkel enam rohkem rääkida, sest selline nürimeelsus ajab hirmsal kombel vihale. Mõnel mehel on olemas selline asi nagu negatiivne Midase puudutus — iga asi, mida puudutab haiseb sita järele. Aga võib-olla ta lihtsalt ei pese käsi.

Samal teemal:
Delfi: Lang võtaks kurjategija pere vara

Internet on täis igast veidrusi. Üks on selline :

Kas kellelgi on aimu, kust nad need andmed võtavad, mille põhjal nad arvutavad, jne? Noh, ja eriti tore oleks veel see raha kuidagi sisse kasseerida 🙂 .