pronto.ee

Inimeste puhul on juba ammu tead, et esmast muljet on raske muuta. Kanadas tehtud uurimistöö tulemusel võib väita, et sama kehtib kah internetilehekülgede kohta. Kuid kui pika aja jooksul esmamulje tekib? Katsed näitavad, et imeväikese: 1/20 sekundist.

1/20 sekundit on peaaegu sama pikk kui kinofilmi üks kaader. Seda, et inimene selle sisu siiski registreerib teame me juba Fight Clubist, kuid uuringu tulemusel võib kindlalt väita, et see aeg on piisav selleks, et oma arvamus kujundada ka muude asjade kohta.

Katse toimis nii, et inimestel lasti lehte näha just selle aja jagu. Seejärel paluti tal panna asjale hinne. Mõni aeg hiljem lubati tal näha neid lehti nii kaua kui nad soovisid ja seejärel hinne panna. Tulemused klappisid peaaegu täielikult. Muide, omalt poolt lisaksin juurde, et selle aja jooksul ei tuvastata mitte ainult kujunduse meeldivus, vaid antakse ka väärtushinnang asja sisule — mis omakorda tõestab, et olgu sisu kuitahes hea, aga kui pakend on kole või eksiteele viiv, siis asi kaubaks ei lähe. Või vastupidi — kui sul on hea pakend ja asi õieti positsioneeritud, siis võib su toode olla iga külje pealt kehvem ja IKKA paremini müüa. Seda asja muide nimetatakse “Halo effektiks” — kui esmamulje on olnud positiivne, siis kipuvad inimesed ignoreerima ka ebameeldivaid kõrvalnähte ja pisivigu.

Osaliselt on selle asja taga loomulikult “kognitiivne eelarvamus”. Ehk siis inimesele meeldib, et tal on olnud õigus — kui ta midagi välja on öelnud, siis püüab ta tavaliselt seda kaitsta, kuigi otsest vajadust selle järgi tal pole. Omalt poolt lisan siia juurde, et üsna kõvasti on siin taga ka kogemus: internetist infot otsides pole sul tihtipeale aega uurida, mida lehtedel kirjutatakse ja klõpsid lihtsalt Googlest linke läbi, kuni leiad midagi mis tundub sobiv, et siis sellesse süveneda. Kusjuures Google ise määrab, millises järjekorras ta sulle neid näitab, mistõttu on selline eelarvamuslik suhtumine hädavajalik. Sellest kuidas Google kontendipakkujate kulul võrdlemisi lõbusalt ära elab võite lugeda siit, kuid see ei ole antud momendil jututeemaks, seega rohkem me siin ei peatu.

Kui lähme edasi soovitustega. Kuidas sundida inimest oma webilehel rohkem aega veetma?

• Lakooniline värvivalik — ära kasuta mingit erilist värvimöllu. See näitab, et sa oled oma sisu suhtes ebakindel ning proovid iga hinna eest külastaja tähelepanu võita. See tähendab ka seda, et sa ei püüa sisu disainiga kergemini loetavaks teha. Äkki seetõttu, et sul õieti ei olegi seda?
• Kasuta minimaalselt pilte. Kena disain on küll oluline, kuid kui graafikat kasutatakse liigselt, siis tavaliselt jätab see mulje, et sisu on sellevõrra vähem. Värvikirevad ja animeeritud pildid jätavad mulje pornosaidist. Kui kasutaja just selle peal väljas ei ole, tegitab see juba negatiivse emotsiooni.
• Vanasti prooviti jätta professionalset muljet sellega, et kasutati fotosi inimestest midagi tegemas. See trend on sisse sõitnud trükimeediast ning internetis jätab rohkem mulje saidist, mis on täis topitud marketingumöla. Kui see just su eesmärk ei ole, siis kasuta joonistusi või tagasihoidlikke graafilisi elemente.
• Optimeeri lehekülgi. Tee nii, et lehekülg tuleks kiiremini ette ja esmamulje ei oleks mingist eriliselt aeglasest urkast.
• Seda te minu käest ei kuulnud 🙂 , aga … kui ise teha ei oska, siis varasta. Kasuta oma saidi ülesehituse juures mõne teise saidi ideid. Katsu siiski vältida üks-ühele kopeerimist, kuna see jätab nõmeda mulje. Aga katsu sisse tuua elemente, mis esmapilgul samastab asja mõne teise saidiga. Võtame näiteks Firefoxi lehe. Viimaste uuringute kohaselt kasutab 20% eurooplastest Firefoxi. Suure tõenäosusega on see neile jätnud positiivse mulje (miks muidu nad seda kasutaks). Firefoxi leht ei ole küll maailma ilusaim, kuid temaga on seotud positiivne emotsioon. Kasuta mõningasi ideid sellelt lehelt.

Neid soovitusi jälgides märkad peatselt, et püsivate külastuste arv kasvab. Kui nüüd saidis mingit väärtusliku sisu kah oleks … aga siin ei saa ma teid enam aidata.

See võib küll olla habemega nali, kuid siiski ei tasuks unustada seda, et külm võib iibele halvasti mõjuda. Seepärast kasutaga asjakohaseid vahendeid.

Jack Abramoff on praeguseks päris paljudele tuntub USA poliitikutele pinnuks silmas: temast distantseeritakse sisuliselt valguse kiirusel, kuid paljude jaoks see võib olla juba hilja. Tegelane on nimelt üks tuntumaid kristlike fundamentalistide ja ortodoksete juutide eest lobistajaks Ameerikas, samuti on mees seotud rohkemate vabariiklastega kui sellele parteile meeldiks. Kogu selle asja juures on huvitav see, et mees on äärmiselt jumalakartlik — süvauskliku juudina näiteks ei kasuta ta sabbati ajal transpordivahendeid ega elektrit. Kuid mitte sellest ei taha ma rääkida. Kogu mehe geniaalsust JA nahaalsust JA kohkumatust tagasi ka üsna äärmuslike vahendite eest oma eesmärgi saavutamisel. Kogu sellest avantüürist räägib see Washinton Posti artikkel.

Lugege see jutt kindlasti läbi, sest sealt leiab päris parju informatsiooni, kuidas lobbygrupid toimivad ja aitab mõista mõningasi ka meil toimunud asju. Nendele, kes ameerikakeelt ei mõista lisan siia veel paari sõnaga asja tuuma.

Nimelt taheti USA-s vastu võtta föderaalseadus, mis piirab oluliselt interneti hasartmänge — kasiinosi, loteriisi, kihlvedusi, jne. Et see seadus ajaloo prügikasti toppida otsustas eLottery nimeline firma Abramoffi enda eest lobbytööd tegema panna. Mehele tehti $100k ettemaks ning öeldi, et ta saab opereerida $2M suuruse eelarvega. Andku aga ainult tuld.

Kogu järgnev on nagu mingist Ludlumi raamatust. Sahkerdamine, äraostmine, hämamine, ähvardamine, väljapressimine. Kui esialgu enamus rahvaesindajatest olid selle seaduse poolt, siis mõne aja pärast osa neist loobus oma esialgsetest seisukohtades. Hiljem, kui asi läks väga teravaks, siis kasutati eriti põnevat meetodit. Nimelt peamiseks hasartmängu vastaseks olid nagu ikka kristlased. Abramoff maalis kristlaste lobbygruppidele aga pildi, et kogu selle seaduse eesmärk on hoopis internetihasartmängude seadusega põlistamine, mitte sellega võitlemine ja sellega koos tituleeris neid, kes selle seaduse poolt on hasartmängufännideks. Kristlased loomulikult läksidki liimile ja kui nad hiljem said aru, et neid on internetiloterii firma poolt karmil kuritarvitatud, oli juba liiga hilja ja seadus oli põhja lastud.

Scott Adams oma blogis ütles, et kui see mees nüüd lõpuks taaskord vanglast vabaneb, siis võiks keegi teda (lihtsalt huvi pärast) palgata kristlike fundamentaliste ja ortodokseid juute tegema lobbytööd selle poolt, et homoseksualism kohustuslikuks muuta.

Nagu ma ennist juba teavitasin ei möödu nädalatki, ilma et meie naljaminister Rein Lang midagi kirjutamistväärset ei tarni. Seekord on ta enda jaoks avastanud selle, et Rootsis on prostituudi teenuse ostmine kriminaliseeritud ja rootslased hakkavad kohe-kohe Eestisse meie naisi põrutama tulema. Ma ei hakka siinkohas rääkima tema eelnevatest sõnavõttudest vaid esitan küsimuse nii: Rootsi kriminaliseeris prostituudi teenuse esimesel jaanuaril 1999. Kus Rein Lang seniajani oli, et ta alles nüüd selle avastas? See jätab hetkel meile sisuliselt kaks võimalust: Rein Lang on totaalselt clueless või ta on saabunud ajamasinaga üheksakümnendate keskelt ja seniajani on siin asju ajanud tema kloon. Kuna Eesti Vabariigis ei saa ju üdini rumal inimene olla justiitsiminister, siis järelikult PEAB see olema teine variant.

Mul on sellest litsimajandusest pehmelt öeldes siiber, kuid sellest Rootsi asjast pajatab üks üsna huvitav artikkel.

Sisuliselt olid selle seaduse poolt kirikuringkonnad ja osa naisõigusliikumisi. Vastu olid prostituudid, sotsiaaltöötajad, parkiliselt kõik juristid kellelt küsiti ekspertarvamust, Lagrådet ja ka justiitsministeerium. Kõigil neist olid erinevad põhjused, milledest osad ma loetlen siinkohas ära:

Juristid.

Juristide seisukohalt on absurdne, et eksisteerivad ebsümmeetrilised seadused. Kuidas saab nii olla, et müüa on legaalne, aga osta ebalegaalne?

Pole riigi asi, mida inimesed vastastikusel kokkuleppel pimedas ja teki all teevad. Akt ise on ju täiesti legaalne.

Seda seadust ei ole võimalik täitmisele suurata, sest peaaegu võimatu on süüd tuvastada. Esimesel aastal suudeti vahele tõmmata alla saja mehe, kellest vaid kahe süü suudeti tuvastada ja sedagi ainult sellepärast, et nad tunnistasid ennast ise süüdi.

Rootsis lahendab politsei umbes kolmandiku rasketest isikuvastastest kuritegudest: mõrvad, vägistamised, röövimised. Kas on õige niigi hõivatud resurssidele määrida pähe midagi, mis karistuse karmuselt on võrreldav poevargusega? Seda enam, et süüdistust ei ole lõpuks ikkagi võimalik esitada, kuna kumbki osapool (kunde ja prostituut) ei tunnista süüd, mistõttu ohver sisuliselt puudub.

Prostituudid.

Prostitutsioon oli Rootsis varem nn ühenaiseäri. Landiti tänavalt kunde ja aeti asjad joonde. Asi toimus sotsiaaltöötajate ning politsei nina all ning kuritegevust kui sellist oli kogu äris suhteliselt vähe. Pärast ostu kriminaliseerimist on asi läinud organiseeritud kuritegevuse, eelkõige aga vene maffia kätte, mis on Rootsis suhteliselt uus nähe ja tekkis koheselt pärast seaduse väljakuulutamist. kuna tänavalt lantimine on tänapäeval keerukam ning suisa ohtlik, siis pöördutakse muude kanalite poolt, mis varem või hiljem jõuavad välja kuritegeliku elemendi kontrollini kogu ära üle. Tänavaprostitutsioon on vähenenud pooleni oma endisest mahust, samas on järsult kasvanud müük läbi interneti ja hotellide ning spetsiaalsete asutuste.

Prostitutsioon on muutunud vägivaldsemaks. Varasemalt ajal oli nii, et kui kunde ülekätte läks sai naine asjast politseile avalduse teha. Praegult oleks see selge signaal kõikidele klientidele, et selle naise teenuseid on ohtlik kasutada, kuna pelk seostamine tema kui prostituudiga või sind panna kundede registrisse ja see tähendaks automaatselt kuriteokooseisu sattumist. Kun litsid enam valdusi teha ei julge on vägivald selles sektoris järsult kasvanud. Lisaks on asi läinud ühenaisefirmadest üle kupeldajate käpa alla, kes omakorda kehtestavad seadusi.

Kuna asi on kuritegeliku ringkonna käpa all hetkel, on tekkinud juurde uus ja ebameeldiv nähtus: inimkaubandus, mis enne oli praktiliselt olematu (kui asi juba niikuinii kriminaalseks kisub, siis pole ju palju vahet).

Tsüklist väljumine on raskem — näiteks narkomaanidest prostituudid on praeguseks täielikult kupeldajate käpa all. Enam ei ole võimalik pöörduda sotsiaaltöötajate poole abipalvega.

Põrandaalused lõbumajad kipuvad olema erinevate haiguste pesadeks. Kuna klientide üle arvet ei peeta, siis ei ole võimalik ka haiguste allikat tuvastada.

Kogu see seadus võeti vastu nn poliitilise teerulliga, sest väga paljud poliitikud eravestlustes tunnistasid, et nad ei pidanud seda otstarbekaks või pidasid täiesti vääraks lahendiks. On ju hetkel Taanis ja Norras prostitutsioon täiesti reglementeeritud tööstusharu ning igati legaalne. Mõlemas riigis eksisteerivad oma prostituutide ametiühingud, mis võitlevad HIV-i, kupeldamise ja väärkasutuse vastu. Sotside partei andis lihtsalt kõigile käsu kätte, et tuleb õieti hääletada või muidu.

Pidustused on läbi ja praeguseks on kätte jõudnud kassiahastus kuubis. Hing on haige ja maailm tundub erakordselt kuri.

Nii räiget nalja pole ikka ammu blondide üle visatud. Sajandi parim blondinali.

Nüüd on see siis teada: kui ranitsaga, siis koolist, kui ilma, siis lasteaiast.

Okei, nali naljaks, seega asja juurde. Nagu me kõik teama, näeb ilmavalgust varsti Mailis Repsi teine laps (fakt ise on väga positiivne). Nalja teeb aga naise nii enesekindel väide, et sünnitus tema ministritööd ei sega. Omalt poolt lisaksin juurde, et tõenäoliselt see isegi parandab tema töö kvaliteeti, sest see aeg mil teda asendavad kantlerid ja nõunikud tuleb tõenäoliselt ministeeriumile kasuks. Lisaks poleks tal siis ka nii ohtralt võimalusi eestivaenulike tegude ja intervjuude jaoks ning üleüldse oleks maailm palju parem koht. Ja lapsed saaksid koolis tasuta suppi süüa.

Kui nüüd kuidagi õnnestuks ka Rein Lang dekreeti ajada võiks meie riigist juba vaikselt asja hakata saama.

Homme siis on meil lahtiste uste päev minu vananemise tõttu. Aadress endiselt Suur-Ameerika 27/8 ja seekord lisaks ka 27/1. Telefon: 5087469. Olge kohal.

Kuigi mu mõlemas arvutis on DVD mängija, plaanin ma sellele vaatamata osta ka eraldiseisva mooduli teleka külge. Aga millist osta ja mida ostu juures arvestada. Kust oleks mõistlik teha järeleandmisi ja mille koha pealt peab olema kompromissitu. Internetist leiab tihtipeale üsna vastakat informatsiooni. Andro andis mulle lingi toredale lehele, kus üks forumant on pikalt laialt seda probleemi lahanud ja selle käigus hulga vajaliku kraami läbi nämmutanud. Lugege teiegi, mees teab, millest ta räägib.

9. detsembril palusin neil mulle saata Ubuntu viimase versiooni kettad ja üleeile sopsatas kiri postkasti teatega, et tulgu ma neil postkontorisse järgi. Täpselt kuu ajaga tulid kohale. Seega ka küsimus … kui keegi tahab Ubuntu v5.10 pressitud kettaid, siis PC versiooni on mul veel seitse yükki üle ja x64 versiooni neli. Andke siis teada.

Uuendus: Iga komplekt sisaldab kahte ketast: Ubuntu Install ja Ubuntu Live. Viimane on sobib suurepäraselt katsetamiseks kui ei julge asja kõvakettale (veel) installida. Boot CD pealt ja kogu funktsionaalsus on sinu päralt. Lisaks sobib see parandustöödeks — näiteks kui mul serveri LILO lusika nurka viskas, bootisin ma masina Ubuntusse ja parandasin asja ära.