pronto.ee

Kui inimesel või organisatsioonil on kodulehekülg siis varem või hiljem jõuab ta sellise järelduseni, et ilgelt tahaks tegeleda ainult sisuga, mitte disaini, programmeerimise, HTML-i ja pagan teab millega. Ja tahaks, et kõik lingid töötaksid. Tore oleks ka see, et saaks mingeid katalooge ja uudiseid üles riputada. Ja-ja-ja eriti hea oleks kui saaks kuidagi otsida kah lehekülje pealt.

Tere tulemast nende inimeste hulka, kellel on tekkinud vajadus sisuhaldustarkvara, ehk CMS (Content Management System)-i järele. ENamus tegelasi kellel on oidu ja raha võtavad nüüd tengelpunga puuga selga ja marsimad mõnda firmasse, mis sellega tegeleb (Eestis on neid ikka lademes). Nende elu on lihtne — tavaliselt tehakse neile seal kõik ette taha ära ja hoitakse veel pärast veel jupp aega kätki, et kalli klient ennast kogemata millegi vastu ei vigastaks.

Kuid on ka teistsuguseid inimesi — on neid kelle tengelpungas vilistab tuul või kes on tehnilise taibuga ja kellel on liiga palju aega või kes on lihtsalt nii sitaks ihne, et pigem laseb koidel kroonid põske pista kui need kellelegi laiali jagab. Nende jaoks on olemas avatud lähtekoodiga vabavaralised paketid, eeldusel, et inimese tehniline taip sellest asjat üle käib. Järgnev jutt on mõeldud nende teistsuguste inimeste jaoks.

Esimeseks küsimuseks tekib kohe loomulikult küsimus, millist tarkvara kasutada. Ette tõtates ütlen ma kohe otse ära, et minu käest teil mingi hõbekuuli kõikide oma murede vastu oodata ei maksa. Kõik sõltub mure, võimaluste, oskuste ja aja olemusest. Kuid ma saan anda paar ideed, mis aitavab seda probleemi palju lihtsamalt lahendada.

Paar esimest vihjet tuleb kohe Seth Gottliebi käest: kas asjal on olemas koduleht ja kui seal on foorum, siis kas seal käib elav keskustelu. Kui ei, siis on karta, et tegu on hääbuva projektiga. Võimaluse korral maksab hoida silm peal CVS-is asuval koodibaasil — kui parandusi tuleb sisse massiliselt, viitab see sellele, et projekt on täies elujõus ning tulevik on helge. Kui parandusi tuleb kord või paar kuus, siis karta on, et elulooma siit ei tule. Pidage meeles, et ühe süsteemi pealt teise peale minek on paras pain in ass ja elu on palju lihtsam, kui asi esimese korraga õieti valitud saab.

Tugevatel ja elujõulistel projektidel eksisteerib kindlasti adekvaatne dokumentatsioon ning “teekaart”. See näitab, et liikmed võtavad asja tõsiselt ning neil on arvestatavad ja eelkõige realiseeritavad plaanid.

Kindlasti katsuge leida tarkvara demo, sest kes see põrsast ikka kotis ostab. Vaadake, kas tal on kindlasti olemas vajalik funktsionaalsus. Vaadake seda ENNE, mitte ärge hakake pärast midagi otsa putitama. Igaks juhuk uurige järgi, millega ja kui kergelt on võimalik seda asja integreerida.

Selleks, et kogu seda ettevõtmist hõlbustada külastage seda lehte. Asjast huvitatutele on see tõeline aare. See sait ei räägi mitte ainult tasuta CMS-dest, vaid ka tasuta blogidest, e-kommertsi- ja grupitöövahenditest, pildialbumitest, õpingutarkvadest, wikidest ja paljust muust, mis ühel või teisel tasemel flirdivad CMS-dega. Sealt on võimalik leida asjakohaseid artikleid, demosi ja võrdluseid.

Mis, te ikka vahite veel siin? Vutt-vutt siia kaema!

Uuendus (26.01.2006):
Kaege perra ka see whitepaper.

News.com nimelisel IT alasel portaalil on üks üsna pull info visualiseerimise meetod kasutusel, mille nimi on “The Big Picture”. Ma ei saanud päris pikalt aru milleks see hea on, aga kui lõpuks kohale jõudis, siis olin ma sellest ideest täielikus vaimustuses.

Põhimõtteliselt on uudiste küljes erinevaid “pidepunkte”: analoogsel teemal pajatavaid uudiseid, üldteemasi ja firmasi. TBP tõmbab kõik need omavahel kokku ja loob visuaalse struktuuri, kus süsteemi arvates tähtsamad kanded on visuaalse kaardi peal kohe näha. Seda kaarti mööda on võimalik ringi rallida ja seda saab kasutada kiirnavigeerimiseks (näiteks kui soovid sattud AMD saidile). Mulle meeldiks hirmsal kombel kui mõni uudisteportaal Eestis sarnase idee kasutusele võtaks. Igasuguse data miningu aega vähendaks see kindlasti märkimisväärselt.

Andke nüüd mulle meelekindlust. Homsest päevast alates saab mõneks ajaks minu töökeskkonnaks olema Oracle Discovery 10g.

Ma olen paar viimast päeva uurinud Adminstratorit ja Desktopi ja ilmselt homme viskan pilgu peale ka veebikeskkondadele — päris tore raportitarkvara, pole midagi öelda. Ja rahvas veel räägib, et vana koer enam uusi trikke ei õpi? Bah!

Ma lugesin tänast Postimehe artiklit nimega “Eestlased ei soovi karistuste kergendamist” ja vaatasin ka kommentaare ning ma ei oska midagi öelda, lühinägelikkusel ei ole selles maailmas otsa ega äärt. Põhimõtteliselt pröökab rahvas, et pistame kõik seadusega pahuksisse läinud tegelased sitaks kauaks türmi ja maailmas saab üks ilus ja turvaline koht. No tere tali!

Kogu seda süsteemi on ühte ja teistpidi vaagitud juba aastasadu. Teada on, et suure kõrge kuritegevusega riikides on ka vangide protsent elanikkonnast suurem. Huvitav on aga see, et sellest tehakse enamasti täiesti valed järeldused. Nimelt vangide hulk ei ole seotud kuritegude arvuga, vaid vastupidi (mida rohkem meil on vange, seda rohkem kuritegusi toimub). Riigid, kus on pehmendatud karistusi ja rakendatud alternatiivseid rehabilitatsioonimeetodeid on kuritegevus märkimisväärselt hoopis kahanenud, mis selgelt viitab nende kahe arvu korrelatsioonile. Vaatame ka mõningasi põhjuseid (laias laastus jagunevad need kahte gruppi: subjektiivsed ja objektiivsed).

Objektiivsed:

Vangide ülalpidamine võtab raha. Enamus vange istuvad üsna suvaliselt vee ja leiva peal. Loevad raamatuid, vaatavad telekat. Kõlab nagu unelmate elu, eks ole? Neil on katus pea kohal ja neil pole sundust tööd teha. Kogu selle lõbu maksab kinni maksumaksja ja raha tuleb tavaliselt millegi muu arvelt.

Vanglakohtade arv on piiratud. Võta või jäta, aga midagi pole teha — kui ikka vanglakohad on täis, siis on kaks võimalust — paneme võimalikult väikese arvu pätte võimalikult lühikeseks ajak türmi või ehitame vanglaid juurde. Viimase punkti puhul tasuk jälgida eelmist lõiku. Väga paljud kuriteod, mille eest praegu vanglakaristus määratakse ei vääri ühiskonnast isoleerimist. Kumb peaks pigem türmis istuma, kas kolm inimest tapnud rets või Malle Eenmaa? Jah, viimane sahkerdas Maapangaga, aga kas see tähendab seda, et ta on kohe ühiskonnaohtlik. Vaevalt. Mõistlik oleks määrata kopsakas trahv, ühiskondlikku tööd, ärikeeld, pidev järelvalve (kohustus kõikidest oma tegemistest sotsiaaltöötajale raporteerida), jne. Või mingi kombinatsioon neist. Melle peale ei kulutata raha, Malle läheb tööle ja teenib raha trahvi maksmiseks ja Malle toodab oma tööga ühiskonnale mingeid väärtusi (kasvõi treib need kapinupud, mida ma homme poest tooma lähen). Lisaks ei teki Mallel neid personaalseid probleeme, millest me subjektiivsete tegurite osas hiljem räägime. Igal soolaputkasse pistetud Malle tõttu peab keegi oma koha loovutama. Seetõttu vabastatakse retse üsna lihtsalt ennetähtaegselt. Ja nii karistada, et lähed istuma siis kui koht vabaneb ju ka ei saa. Ma kujutan juba ette kümneaastaseid türmijärjekordi.

Karmimad karistused on kogu süsteemile kurnavad. Mida karmim karistus, seda suurem tõenäosus, et inimene võitleb lõpuni (apellatsioonid, edasikaebused) — lisaks on kohtusüsteemil kohustus inimesele karmima karistuse määramisel olla absoluutselt kindel tema süüs. Seetõttu hoitakse süsteemi pidevalt rakkes ja uute kuritegude vastu võitlemiseks ei jätku lihtsalt ressursse.

Kuritegude preventatsioon on lihtsam, odavam ja effektiivsem. Sellal kui raha kulutatakse tagajärgedega võitlemisele hakkavad põhjused vohama.

Karmimad karistused kõrvaldavad inimese ühiskondlikust elust. Kusagil jääb võib-olla tööpink tühjaks, kusagil jääb võib-olla pere toitmata, jne. Kõik inimesed ei ole retsid ja esimese korra eest suhteliselt kerge kuriteo eest türmi minek kõrvaldab ühe kätepaari süsteemist ja karistab lisaks inimesele ka tema tööandjat (kes peab omale otsima uue inimese ja selle välja koolitama, kannatades seniakau kahjumit), peret — elukvaliteet halveneb ja mõnigastel puhkudel on riik lausa kohustatud neid toetama (näiteks üksikema vangi pistmine). Ma ei taha siinkohas lastest rääkidagi.

Enamuste inimeste jaoks ei ole laiaulatuslik metsavargus võrreldav tahtliku tapmisega. Seaduse silmis võivad karistused olla aga üsna sarnased.

Subjektiivsed:

Subjektiivsed põhjused on võib-olla isegi tähtsamad kui objektiivsed.

Inimene kaotab töö ja kvalifikatsiooni. Ütleme, et kui minu erialaga mees pannakse kolmeks aastaks piraatluse eest vangi, siis kaotan ma kvalifikatsiooni. Lisaks ei taha keegi võtta tööle endist vangi. Kõik ei ole valmis kerjama või elama mingitest riismetest, mis kusagilt on pudenenud. Ohkemad ja ambitsioonikamad mehed leiavad sellises olukorras väljapääsu väljaspool seaduseid.

Vangla kui kool. Kui pista türmi samaks ajaks koos maksupettur ja kõrilõikaja, siis väljub sealt tavaliselt kaks kõrilõikajat, mitte kaks maksupetturit. Viimased uuringud on näidanud, et vaid väga harva parandavad inimesed ennast vanglas olles, mistõttu jätame võimaluse, et vanglast vabaneb kaks ennast parandada soovivat inimeste marginaalseks. Erandiks, mis kinnitab reeglit kui soovite. Kuid kumba te pigem pimedas kangi all kohtaks, kas maksupetturit või kõrilõikajat? Maksupetturite puhul oleks mõistlik rakendada vahendeid, mis ei ole seotud vabaduse piiramisega: trahvid, konfiskeerimine, ÜKT, ärikeeld.

Raskused sulandumisega. Isegi kui inimene tõesti proovib ausal teel püsida, tekivad tal tõsised raskused. Erinev kord vanglas on tema mõttemaailma muutnud, tema harjumused ja tõekspidamised on muutunud, tema tutvusringkond on muutunud. Kogu see asi võib muutuda nõiaringiks, kust väljapääsu ei pruugigi olla.

Milline on minu seisukoht?

Karistusi tuleks differentseerida — osade raskete isikuvastaste kuritegude eest tuleks karistusi karmistada, kuid selleks, et see võimalik oleks tuleb enamusi karistusi vähendada. Kergendavate asjaoludena tulevad mängu võtmesõnad nagu “esmakordne”, “kogemata”, “lolli peaga ja / või paanikas”, “mitteisikuvastane”, jne. Kui vähegi võimalik tuleks rakendada alternatiivkaristusi. Suurendada tuleks sotsiaaljärelvalvet, teha ennetustööd, suurendada inimeste teadlikkust/seaduskuulekust ning mõjutada inimesi nõnda, et isegi pisemate pahategude korral (näiteks jäätisepaberi või koni mahaviskamise korral) järgneks ühiskondlik hukkamõist.

Tuimalt inimesi türmi toppides ei saavuta me suurt midagi peale selle, et meie kuritegevus kasvab veelgi. See on nagu vastutuult kusemine — ainuke asi, mis aitab on kasutada õiget parrast, sest siin ei ole jõud enam abinõu.

Üldiselt on teada-tuntud fakt see, et protsessoreid tootvad firmad üldreegline ei valmista on tooteid eraldi liinidel — ühel liinilt tulevad mingi vahemikuga küpsised, mis lihtsalt märgistatakse erinevalt ja saadetakse tuima näoga poodi. Poes on loomulikult erinevatel kividel erinev hind ja sellest tulenevalt ka erinev kasumimarginaal. Peamiselt just tänu sellisele äripraktikale eksisteerib selline asi nagu overclockimine, kus protsessorile väänatakse suurem takt peake kui markeering ette näeks. Loomulikult tulevad siinkohas mängu tootepõlvkonnad, jne. kuid see ei ole selle kande teema enam.

Vähemlevinud praktika on (parema termini puudumisel) alavoltimine. Õigupoolest paljud mehed isegi ei tea, et nende sülearvuteid on võimalik panna tööle tunduvalt madalama pingega. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et väheneb protsessori soojaeraldus ja sellega koos kasvab aku eluiga. Sõltuvalt protsessorist aja akust võib võidetud lisaaeg ulatuda kümnetesse minutitesse. Ja inimesed ei kõrveta lennukis töötades enam musai ära.

Kogu asja mõnu on aga selles, et kõike seda on võimalik saavutada ilma riistvaralisi modifikatsioone tegemata, ainult tarkvaraga. See artikkel räägib sellest pikemalt, annab viited vajalikule softile ning läbib samm-sammult kogu protseduuri, puust ja punaselt. Kahjuks ainult ei ole nimekirja protsessoritest, mida ja kui palju alavoltida on võimalik. Seega peate katseid ise tegema.

Igavene jama selle Sampoga. Eelmine kord oli neil ühe asja pärast virisemist, üleelmine kord teise asja pärast. Nüüd suutsid nad mulle vale krediitkaardi teha, aga loomulikult pidin ma selle asjaolu avastamiseks oma tagumiku peakontorisse vinnama. Aga peakontor on neil mõeldud ainult pensionäridele ja koduperenaistele, sest ülejäänud inimesed on ju üheksast viieni tööl.

Reedel helistas Merle ja ütles, et tulgu ma kinno, meie ühisel klassivennal Veiko Õunpuul on seal uus film (Veiko roll selle filmi juures oli siis stsenarist ja režissöör) ja Aarne ei viitsi tulla. Täna pärast seda kui kõva pohmakas oli just-just minevikuks saanud käisime ja kaesime siis selle filmi perra. Lühikokkuvõte asjast: mehed on ikka sitaks kõva filmiga maha saanud, tramaeivõi!

Okei, loomulikult on see film kalasi täis, neist ei saa üle ega ümber — ajastuks on valitus selline Moskva olümpiaaegne periood (mile purjeregatt toimus Tallinnas), aga osa asju lähevad karmilt ajastust mööda — tänapäevased viina ja õllepudelid (mis sest, et Saku ja Liviko olid sponsorid, nad on nii vanad firmad küll, oleks võinud ajastukohaseid tooteid kasutada), autod olid ikka üsna suvaliste numbrimärkidega ja erinevatest ajastutest, samuti mis värk selle mobiiliga parkimise kleepsuga on, kas ei saanud maha kiskuda või? Autodele kleebiti tollal neid Automi vesipilte. Lisaks oli seal Eesti filmidele nii kuradi iseloomulik teatriheli, mis ikka täitsa kõvasti kõrva kratsis.

Film ise oli üksjagu akikaurismägilikult episooditi ja hillitsetud emotsioonidega üles ehitatud ja kuigi see esialgu pisut segas, elas sellesse suhteliselt kiiresti sisse ning tagantjärele mõeldes seda teistmoodi polekski pidanud tegema. Emotsioonid peituvad jutustatavas loos endas ja selles, mida ekraanil näha polnud. Antud juhul olid tegelased isegi teisejärgulised.

Mis loomulikult ei tähenda, et näitlejad oleksid viletsad olnud. Näitlejad olid tõesti esmasklassilised ja kui kellelgi on veel kahtlusi Rain Tolki sobivuses Mati rolli, siis unustage oma segavad eelarvamused. Kutile istusid need nõmedad vurrud nagu valatult ja maailmavalus ning identiteedikriisis vaevleva kunstniku roll sobis talle nagu maasikas karuperse.

Filmis on ka üks koht, mis minu arvates on üks parimaid lõike Eesti (ja miks mitte kogu maailma) filmiajaloos üldse. See on see koht, kus meeleheitel Mati metsas norutab ja muusika peale keeratakse. Kuti mõtted, mälestused ja soovid suudetakse selle lõigu jooksul visuaalselt ette manada ning tulemus on muljetavaldav.

Natukse siis loost kah. Mati ja tema naine Helina sõidavad koos viimase armukesega (viiuldaja Eduard) kuhugi saarele, et seal nädalalõpp veeta. Veider suhtekolmnurk hakkab peaaegu kohe nurkadest murenema ja inimeste soovid ja tunded pannakse proovile. Asi on selles, et Mati ja Helina abielu on karile jooksmas ja sisuliselt on kõik juba otsustatud. Mati ise käib kargamas ühe teise tüdrukuga (Marina) ja kõik on ainult vormistamise küsimus. Rannas olles ja tina pannes hakkavad aga vanad haavad avanema ning hing valutama. Riivatakse peaaegu kõikide eneseuhkust ja eestlasliku tuimuse fassaadi all löövad lõõmama tõelised kiretormid, mis kõrvaltvaatajale vaid vaevu märgatavad on.

Filmist tundub, et abielu kui institutsioon muudab inimesi. See võtab armastuse ja kandib selle ümber lepingulisteks kohustusteks, ühiskondlikeks normideks, traditsioonideks ja igaastaseks tagastusteks maksuametilt. See võtab sult vabaduse ja kire ning muudab selle stabiilsuseks, kuid ei muuda sind kuulikindlaks. Kui see asi kokku jookseb siis on häving seda hullem.

Filmis on palju pisikesi detaile, mis on küll üsna kentsakad, kuid samas lisavad värvi ja väärtust filmile. Mehed (peale ühe mingi kohaliku jolleri) on kõik vurrudega ja manitsev naaber on kah klass omaette (Siin ei magata! Siin ei pargita!).

Kokkuvõtteks võib öelda, et tühi rand on koht, kus inimesed peavad tausta puudumisel ruumi iseendaga täitma ja ennast alasti kiskudes hakkab ka maailm teistsugusena tunduma. Lugematu hulk suhteid on alustatud ja lõpetatud kusagil rannas lõkke ääres olles, kuid sellest pole midagi. Millegi lõpp on alati millegi algus ja sedavõrd kuidas haavad paranevad läheb elu edasi.

Asjakohased viited:
Hõbemäe filmiarvustus
Kuukulguri koduleht
Kino Sõpruse tutvustus

Nüüd on siis selge kust eestlased tulevad — nimelt ühissõidukitest. Delfi oma tuntud headuses on avaldanud tujutõstva artikli: “Aastaga sigis juurde 13 825 sõidujänest”. Ja kuidas saaksi see teisiti olla — inimesel ei saa ju sündides pilet kohe peos olla.

Seega üleskutse — naised, hoidke alati teist piletit tagataskus. Igaks juhuks.

Kui ma tänased blogid, uudised ja kirjad läbi olin lugenud valdas mind üsna nõutu tunne. See, et inimesed lolliks on läinud mind enam eriti ei üllata, kuid see, miks nad oma kitsarinnalisuses nii järjekindlad ja kahepalgelised on ei mahu mulle kuidagi pähe.

Kogu maailmas on viimastel aastatel hakanud massiliselt maad võtma selline fenomen nagu sallimatu tolerants. Sallimatu tolerants on oma olemuselt ülimalt veider ja igasuguse loogika kohaselt ennast välistav ilming, kuid nagu näha ei ole loogiga viimasel ajal eriliseks takistuseks olnud.

Mis asi on sallimatu tolerants?

Pilt 1. Inglismaa.

Briti Rahvuspartei on viimasel ajal korduvalt sattunud ajakirjanduse huviorbiiti. Nad on saanud hakkama üsna küsitavate aktsioonidega ja osad parteiliikmete teod on selgelt kuritegeliku iseloomuga. Kuid mitte see ei ole asja juures huvitav. Huvitav on see, et selle partei vastu suunatud meelelahutus süüdistas neid vihkamise levitamises. Neid süüdistati fašismi, neile saadeti ähvarduskirju ning meelelahutuse ajal üritati süüdata autosi ning rünnata selle partei liikmeid. Nii palju siis tolerantsist ja vihkamise puudumisest. Kui keegi ütleb, et talle sisseränet tuleks hakata piirama, siis on see vihkamine ja sallivuse puudumine ja kui sellele mehele kätega kallale mina, siis on see justkui suurim tolerantsi ilming. Huvitaval kombel n.ö. sallivuse eest seisjad ühed kõige sallimatumad inimesed. Kui kõik ülejäänud on nõus algatama diskussioone, tegema uuringuid, kuulama ära mõlemat poolt, siis n.ö. tolerandid on ainukesed, kes teavad juba ette kuidas on õige ja kõik mis pole õige on vale ning tuleb keelata ja sellega tegelevad tegelased türmi pista. Sellisest asjast, et inimestel võivad olla erinevad arvamused, mis tuleb siluda ühiskondliku diskussiooni käigus paraku pole nad kuulnudki.

Pilt 2. Eestimaa.

Kuna praegusel hetkel on see homoteema kõikjal nii populaarne, siis üritatakse ka Eestis selleteemalist diskussiooni arendada. Paraku nagu ikka on nn tolerantide sallimatuse ja vihkamise tõttu diskussioon jäänud ühepoolseks. Ühiskonnategelane X ütleb, et tema arvates ei peaks homoabielusi lubama, mispeale teda süüdistatakse homofoobias, vihkamises ning lubatakse talle pimedas kangialuses kitli peale anda. Kusjuures inimene lihtsalt avaldas oma seisukohta. Sallivus on minu mäletamist mööda see, et on inimesed kellele asjad ei meeldi ja on inimesed kellele mingi asi meeldib. Mõlemad aktsepteerivad teineteise seisukohti ja ongi kogu lugu. Enamus inimesi, kes on julenud öelda, et nemad homoabielusi ei toeta on koheselt kroonitud homofoobideks, kitsarinnalisteks, kahekümneesimesse sajandisse mittekuuluvateks iganditeks, idiootideks ja moraalijüngriteks. Kusjuures inimesed, kes niiviisi oma opponente süüdistavad on tihtipeale seda kõike aga veel akuutsemalt. Ehk siis palk ja pind?

Minu seisukoht on see, et inimeste moraalinormid ja eetikapiirid on erinevad. Need on igal inimesel olemas (kusagil peab ju piir olema). Kuid huvitaval kombel ei tee need tegelased, keda süüdistatakse foobiates, vihkamises ning sallimatuses ühtegi liigutust, et oma norme teisele pähe suruda, küll aga vastupidi. Veider.

Ma pakkusin näiteks enda poolt välja, et minu arvates peaks abielu kui repressiivse kooseluvormi üldse kaotama. Enamus nn foobe ja vihakajaid arvasid, et vahest on liiga vara ja rääkisid midagi traditsioonidest, kuid TEGELIKULT keegi mulle vastu ei vaielnud. Lihtsalt öeldi, et aeg pole veel küps. Samas teine pool süüdistas mind selles, et oma homofoobias üritan kogu nende võitlust naeruvääristada ning võtta neilt ära võimalus tunda end võrdsetena ülejäänud ühiskonnaliikmete hulgas. Go figure, mida nad sellega öelda tahtsid.

Muide, kõige kentsakam näide topeltmoraalist oli siis, kui ma eelmise pildi kõrvale tõin pildi 3.

Pilt 3. Euroopa Liit.

Rääkidest tolerantsist tõin ma sisse sellise teema nagu geneetiliselt modifitseeritud organismid (GMO). Miks mitte lubada geneetiliselt modifitseeritud organisme, kui see prandab saadud vilja kvaliteeti, tervislikkust, kogust ja kasvukiirust. Seepeale hakkasid tolerandid mulle rääkima emakesest loodusest, looduse tasakaalust, traditsioonidest ja järjepidevusest. Kui ma ütlesin, et see kõlab täpselt nagu see jutt mida teised inimesed rääkisid homoabielusi mitte heaks kiites, siis sel hetkel lõppes igasugune vestlus ja lahti läks üsna karm lahmimine. Tuleb välja, et kui sa midagi lubad, siis on tegu vihkamisega ja kui sa midagi ei luba, siis on ikka tegu vihkamisega. On olemas üks pisike ruut, mille sees olevad inimesed on vabad, tolerantsed ja sallivad ja kõik kes sellest väljaspool on, on täis vihkamist, foobiaid ning sallimatust. Ning nad kõik tuleks hävitada.

Mis lahti on inimesed?

Okei, eelmine aasta me pääsesime suhteliselt kergelt ja seekord on kümataat tagasi, with vengeance. Aga oh imet .. esimese tõsisema miinuskraadi juures pani käna ilm.ee termomeetripark ja pidin seetõttu otsima paar alternatiivset kohta, et teada saada täpselt KUI kõva pakane mind seekord tagumikust näpistab. Ja ninast. Ja igalt poolt mujalt.

Ma katsun neid leitud aadresse siia jooksvalt üles panna. Kui teil mingeid alternatiivseid asjakohaseid saite lisaks välja on pakkuda, siis andke aga teada.

Tallinn:

• www.leivasilla.net: lennujaama andmete põhjal, palju erinevaid andmeid
• mesel2.elin.ttu.ee: lakooniline, kuid detailse graafikuga
• Tallinna Olümpiapurjespordikeskus: ilmateave meremeestele Pirita sadamast
• Lihtsalt tore kogum

Pärnu:

• Pärnu Sadama ilmajaam: meremeestele

Tartu:

• Tartu Ülikooli keskkonnafüüsika ilmajaam

PS. Tegin selliste teabepursete jaoks eraldi kategooria: Kasulik info