pronto.ee

Kuulge, mul on mure: kodu ühendab mul ülejäänud maailmaga Elisa 15 mbps internet. Kodus on tore seade nimega XBox 360. Aga neid kokku paaritada ma ei saa .. Live testi ajal tuleb selline teade: “MTU: Failed” ja sinnapaika asi jääbki.

Ma vaatasin üle, et sekskast tahab vähemalt 1364 MTU-ks saada ja enamustel tänapäeva ruuteritel on see number juba suurem — 1500 või midagi. Mis värk on? Kas see on kuidagi Elisaga seotud või saab seda mingit pidi kusagilt timmida? Wii läheb võrku kenasti, notebook, sülearvuti, telefon ja PDA samuti. Mis värk on? Kas ma peaks äkki kogu selle kupatuse kukemuhvi saatma kui lost cause ning näiteks Elioniga liituma?

Ruuteriks on ilma WiFi-ta SpeedTouch 716 v5 (vist olid need numbrid, ma praegult peast kirjutasin) ja igast nõu oleks teretulnud.

“Andke meile raha või see linn saab maamunalt minema pühitud!” on tänase päeva ähvardus läbi lillede — ning üllataval kombel ei kellegi muu kui sama linna meeri suust. Tsiteerin:

Kui peaminister Ansip kolmapäevasel Riigikogu istungil loobub Reformierakonna poolt kavandatud maksutõusudest (välja arvatud alkoholi ja tubakaaktsiis!), siis astun mina samasuguse sammu päev hiljem Tallinna linnavolikogu istungil. Ning mitte ainult maamaksu, vaid ka parkimistasude ja ühistranspordi sõidupiletite hinnatõusu suhtes.

Selline on heas usus Tallinna poolt Toompeale pakutav kompromiss, millest võidaks Eesti isegi rohkem kui Tallinn. See oleks kõigi võit. Riigimeeste asi ei ole mängida jõuluvana, aga eesootava hinnatõusu laviini taltsutamiseks, oleks see otsus parim kingitus Eesti rahvale.”

Savisaar isegi ei proovi enam silmakirjalikult ontliku rahvameest mängida vaid on laskunud lihtlabasele väljapressimise teele: teie jätate meid rahule ja siis meie jätame tallinnlased ellu. Muud moodi ei ole seda fraasi võimalik tõlgendada.

Väljapressimine erineb tavalisest lehmakauplemisest selle poolest, et ühe poole huvi tekitatakse kunstlikult: tavalise kauplemise puhul üks osapool TAHAB lehma osta ja teine TAHAB lehma müüa. Väljapressimine töötab aga nii, et üks osapool EI TAHA lehma niisama ära anda, samas kui teine osapool püüab teda vaatamata sellele erinevate vahenditega motiveerida. Smith & Wesson on väga hea motiveerija näiteks. Esimesel puhul on selge seos nõudmise ja pakkumise vahel, mis on vajalik väärtuste ühtlustamiseks, teisel puhul see puudub.

Kütuseaktsiisi ja maamaksu sidumine ongi näide väljapressimisest, kuna need kaks asja ei ole omavahel kuidagi seotud. Ma ei hakka siin rääkima labasest valest, et linn aktsiisist osa ei saa. Ma räägin pigem sellest, et Savisaar püüab maamaksu tõstmise põhjenduseks tuua planeeritava kütuseaktsiisi tõusu ning tema enda poolt välja mõeldud käibemaksu tõusu (kuna tegemist on luuluga, siis ei hakka me seda rohkem siin kommenteerima). Ainuke võimalus neid kahte asja kuidagi omavahel siduda transpordivahendite kuulutamine kinnisvaraks. Tõsi, mingi rebu siin loomulikult on — kui kütust osta ei jõua, siis auto ei sõida ja olekski justkui kinnisvara, aga selleks peab seaduse juba niigi lõtva püksikummi venitama ennenägematutesse kaugustesse.

Huvitav on ka see, et ootamatult on Edgar sujuvalt pooli vahetanud ning asunud oma endiste seisukohtade rünnakule. Keskerakond on minu mäletamist mööda korduvalt võtnud sõna kütuseaktsiisi tõstmiseks — põhjuseks roheline mõtteviis ning üleautostumise ohjeldamine. Tuletagem meelde ka seda, et vaid mõni aeg tagasi arvas Savisaar üldse seda, et inimesed ei peakski nii palju autodega sõitma ning et teede mitteparandamine on üks meetod selle saavutamiseks. Keegi äkki seletab ära, mida võiks kogu see komejant veel tähendada (peale lihtlabasase väljapressimise)?

PS. Ja kui keegi kohukesteks peaks julgema piiksatada, et tänu neile ei tõusnud käibemaks, siis ma ei tea. See oleks sama hea kui väita, et tänu neile tõusis hommikul päike, mille kuri Ansip tahtis igavesti maa alla matta.

On juhtunud, et teinekord hommikul ärgates pea valutab. Varem ma arvasin, et see kõik on kuidagi seotud eelmisel päeval joodud viina, veini ja õllega. Järgnevad dokumentaalkaadrid aga seda teooriat ei kinnita:

Täpselt nagu Tuuk!

Tuleb välja, et Ingrid Tähismaa läheb Kroonikast minema. Küsimus: Mis saab Ingridist? Vastus: Minu ettepanek on see, et ta võiks minna Inno ja Irja blogi toimetajaks. Nimi on ju sama ja tööpõld peaks talle samuti tuttav olema. Aeg on atra seada.

Täna siis tuli lõpuks see DING! ära. Käksin Shadowmoonis, õppisin lendavate ratsudega opereerimist ning ostsin omale uue ja popi wyverni. Pärast seda lendasin natuke ringi. Põnev. Seejärel kihutasin Thunder Bluffi, kus ma sain oma viimased loitsud kätte. Panin osa kaasasolevat kola müüki ja nüüd ei olegi midagi muud kui tuleb välja mõelda edasine tegevuskava.

WoW-s on level 70 lõppmäng mis tähendab seda, et enam leveleid ei tule (enne uue laienduse saabumist). Nüüd läheb kogu värk kola ja reputatsiooni peale. Ja loomulikult battlegroundide ja muu sellise peale. Decisions, decisions.

Ahjaa .. saage tuttavaks: minu nimi on Inkassaator, level 70 restoration šamaan. Tauren. Scryer. Kunagi panen pildi kah ülesse.

Kui Ameerikas küsida, et mis on esimene asi, mis sõnaga “roheline” pähe kargab, siis tavaliselt on selleks dollar, mida hellitavalt ka greenbackiks kutsutakse. Viimase aja jutte kuulates tundub, et meie Roheliste erakond on oma nime samuti dollaritelt võtnud, sest keskkonnasäästlikuse koha pealt on tegemist täiesti tühja tünniga.

Tänase päeva imekspandavaim avaldus Strandbergilt on pärit Anto Raukase ülevaatele tuumaenergeetika kohta. Raukase ettepanekuteks on arendada välja tuulegeneraatorite võrk, panna rõhku biokütusele, lõpetada põlevkivienergia kasutamine ning puhverenergiaallikana ehitada suhteliselt väike tuumageneraator kuhugi Tallinna külje alla. Strandberg seevast köhib välja kohutavalt kombel labast silmakirjaliku demagoogiat, mida kirjaoskajal inimesel on suisa vastik lugeda.

Elektrienergia on midagi, mida inimesed võtavad kui loomuliku asja. Asi tuleb juhtme seest ning selle eest tuleb midagi maksta, aga see summa ei ole väga suur — eriti kui elamine on pisike. Keegi ei oska sellest eriti lugu pidada seniajani kuni seda ühel heal päeval juhuslikult pole. Minul juhtus selline asi — elekter läks mõned kuud tagasi kaheks ööpäevaks ära. Külmkapp sulas ülesse, internetti polnud, televiisorit vaadata ei saanud ja ainuke variant oli lugeda raamatut küünlavalgel. Õnneks toimus kõik see siis kui ilmad olid veel suhteliselt soojad, sest ma ka kütan osaliselt elektriga. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Energiatarbimine kasvab praeguseks ajal eksponentsiaalselt — kujutage näiteks ette olukorda, kus elektriautod muutuvad valdavaks transpordivahendiks? Iseenesest ei mingit fossiilsete kütuste põletamist linna piirides oleks justkui väga roheline ja puha, aga samas kujutage ette kuidas kasvab elektritarbimine? Elektroonilised vidinad imbuvad kõjale meie elus — ka need vajavad voolu. Samuti vajab voolu meie kestev heaolu, soojus, valgus ja muu selline. Aeg, mil me kõik olime rahul 25 ruudustes korterites elamisega hakkab samuti läbi saama. Suuremad korterid vajavad aga seda kõike ikka rohkem ja rohkem.

Kogu selle värgi juures on pehmelt öeldes vastutustundetu rääkida suurtes energiafarmidest, mida kogu rannik on täis ehitatud. Mäletate, mis kisa siis lahti läks kui mingi rikkur oma maja kuhugi veepiiri lähedusse soovis ehitada? Nüüd kujutage ette kui kogu rand ehitataks selliseid tiivikmonstrumeid täis. Peaaegu kõikides kohtades, kus mingi asustatud punkt on praeguse farmi juures, on juba praegult hirmsaks kisaks läinud selle ümber, sest suured tiivikud mitte ainult ei näe üsna jäledad välja, vaid teevad ka korraliku müra. Lisaks on ju loomulik, et inimesi nende alla tatsama ei lasta, kasvõi puht julgeolekukaalutlustel.

Lisaks on tiivikutega see probleem, et nende jaoks tuleb ehitada spetsiaalne jaotusvõrk, sest enam ei saa tsentraalselt juhtida ja kontrollida erinevaid allikaid. Vaja on erinevaid puhvreid ning erilisi alajaamasi. Mida rohkem neid tekib, seda keerukamaks muutub võrk ja seda raskemaks läheb selle haldamine. Pealegi on Eesti suhteliselt väike riik. Mis saab siis kui meid näiteks tabab keset talve kahenädalane tuuleikaldus? Tänu sellele tundub Raukase idee ehitada spetsiaalne tuumareaktoriga kompenseerimisjaam ainuvõimaliku lahendusena nõnda suure tuulegeneraatoriosakaaluga energiasüsteemis nagu Strandberg seda sooviks. See on selles mõttes naljakas, et mõlemad mehed tahavad suurt tuuleenergia osakaalu, ainult üks võtab seda realistina teine kas ei saa aru, mis toimub või ei pea eriti tõsiseltvõetavaks selle plaani läbiminekut (oma eluajal).

Tegelikult kipun ma kalduma just viimase variandi kasuks, sest nii lühinägelik ja rumal inimene, kes omal ajal ajal üsna kavala skeemiga rublamüügiga hea dollari kokku veeretas, ju olla ei saa. Pigem on asi praegult selles, et tuulegeneraatorid on hea raha, kuna neid doteeritakse ja roheline energia on kallim kah. Peaaegu kõikide farmide taga on üks või teine kahtlasevõitu taustaga ärimees näiliselt ükskõikse näoga vilet laskmas. Ning Roheline erakond vajab samuti neid toredaid greenbacke enda rahastamiseks.

Kuid vaatame korra Strandbergi sõnavõttu:

1970 aastatel tehtud otsuste alusel lõhustuvate tuumade energeetikas kasutatakse reeglina tehnoloogiat, mis toodab lisaks energiale ka materjali ka tuumapommide jaoks.

Mis 1970? Mis otsused? Mis tuumapomm? See on absurdse tondi maalimine. Demagoogias eksisteerib selline tore võte, mille nimi on valefaktide kasutamine. Näiteks kui keegi reklaamib oma puuvilju kolesteroolivabadena, siis on see tegelikult absurdne väide, kuna kolesterooli eksisteerib ainult loomsetes produktides. Tuumajaamu kasutab hetkel kokku 31 riiki, millest vaid mõned omavad tuumarelva või ambitsioone seda luua. Ei ole suuremat aatompommivastast riiki kui Jaapan, mis ometigi toodab 90% oma energiast just tuumageneraatorites.

Siiani pole tehnoloogilise kasutuse küpseks arendatud alakriitilisi reaktoreid, millised suudaksid neutronitevoos “põletada” ka näiteks tuumajäätmeid ja pommidestki järele jäänud plutooniumigi.

MOX reaktorid on olnud kasutusel juba terve igaviku — näiteks Euroopas on neid kasutusel ca 30 tükki ning lisaks on antud luba 20 generaatori ümber ehitamiseks sellele tehnoloogiale. Muide alakriitiliste reaktoritega tegeletakse praegult, kuid hetkel ei ole need a) majanduslikult ära tasuvad ning b) need on juba oma kontseptsioonilt ohtlikumad kui traditsiooniline tuumareaktor, mis töötab piimhappebakteri põhimõttel — kui vabaneva energiahulk ületab teatava piiri, siis kahaneb neutronivoog ning vabaneva energia hulk väheneb — kusjuures see ei vaja ei inimese, ega masina poolset sekkumist.

Reeglina kasutavad tuumaenergiatehnoloogiaid riigid, millistel on väga head julgeoleku ja kaitsesüsteemid ning kõrge tehnilise kultuuri tase. Meid turvavad veel järgmise paarikümne aasta jooksul NATO lennukid ja eks meie liikluskultuurgi peegelda teatud määral meie tehnilise kultuuri taset.

Siin suudetakse nalja visata korraga lausa kahel teema. Esimese tõestuseks vaadake tuumaenergiat kasutavate riikide nimekirja, mis ma enne linkisin. Teise poole peal peame tegema jälle viite algaja demagoogi käsiraamatule, milleks on seekord topiseprintsiip. Topiseprintsiip töötab põhimõttel, et kui sul ei õnnestu rünnata mingit seisukohta, siis tasub tõmmata paralleel mingi teise (lihtsamini rünnatavale) seisukohale ning rünnates seda, rünnata ka esimest. Näiteks võib väita, et taimetoitlased on tõelised tõprad, kuna ka Hitler oli taimetoitlane. Võrrelda tuumajaama liikluskultuuriga on täpselt sama tark tegu,

ma võiksin siin veed edasi lasta, aga ei viits. sest lisaks on meil mängus tavaline poliitiline bullshit bingo, kus üritatakse tarkade sõnadega lolli juttu ajada. Mis meil siin on? “Tuumaenergeetilise seadme energiatihedus”, “kallutatud allikad” või, kuulake nüüd sajandi lauset:

Raukase hinnang, et tuumaenergia on iseenesest ohutu on meelevaldne, sest mida suuremaks muutub süsteemi energiatihedus, seda suuremaks muutub ka tõenäosus, et see energia võib enamjaolt muutuda entroopiaks.

Ma olen see aasta kokku puutunud kolme HP arvutiga. Kõigi kolmega on mul olnud probleem ja kõigi kolmega on olnud selline häda, et hp.com saidist pidin draivereid tõmbama. ÜKSKI kord ei möödunud see probleemideta. Ühel korral leidsin ma ise mingi alternatiivsed draiverid, teisel korral pärast kahepäevast punnitamist sain sealt saidilt lõpuks õiged draiverid kätte ja praegult ma juba ei tea mitmendat päeva proovin ühele Paviljon t3730-le võrgdraivereid saada. Ja mis te arvate, et selle saidi pealt saab? Sittagi — ainuke asi mida sealt saab on “Connection timed out”!

On kellelgi ettepanekuid, kuidas ma selle masina võrgu käima saaksin pärast reinstalli? Või äkki on see minu mingi isiklik probleem ning tegelikult kogu ülejäänud maailma jaoks see sait veereb nagu hernes?

Seega minu soovitus on selline: vältiga HP masinaid — internetipõhine tehniline tugi on neil allapoole igasugust arvestust.

BBC teab rääkida, et Texase politseinikel on keelatud habet kanda, põhjuseks väide: vägevad lõuakarvad ei mahu gaasimaski sisse. Ajalugu on näidanud, et taolised keelud hästi ei lõpe — näiteks kapral Aadu pidi oma vägevad vurrud tänu samasugusele korraldusele lõikama lühikeseks harjakeseks. Võib-olla tänu sellele ongi kogu lähiajalugu just täpselt selline nagu see on.

Kuid tagasi asja juurde … ma arvan, et Texase korravalvurid pole mingis meeltesegadushoos lihtsalt konsulteerinud oma kõige vingema kollegiga ning ongi ainult tänu sellele veel elus. Äkki on Chuck lihtsalt puhkusel ja kohemaid on hiirtel pidu?

PS. Koju tulles avastasin, et kassid on vahepeal omale kondoome hankinud ja uksel esimene asi mis silma torkas oli Tuuk, kes ülirahuloleva näoga kummi näkitses. Maailmas on asju mida ma ei tea, ei tahagi teada ja kui räägitakse hakkan karjuma. Mis värk kassidel nende preservatiividega oli on üks nendest.

Täna peetakse eestis siis rahvusvahelist devalveerimispäeva. Justnimelt rahvusvahelist, sest kodanikud ise selle pärast eriti ei muretse. Pärast Notšnoi Dozori avaldust tormas mustmiljon muulast ummisjalu valuutavahetuspunktidesse oma kroone väärtuslikuma saagi vastu vahetama. Mõneti koomiline olukord, kuid millegipärast räägitakse ajakirjanduses seniajani aiaaugust: küll kirjutatakse artikleid kui lollid on inimesed, küll antakse välja pressiteateid, kuid point pole ju selles.

See, et devalveerimisest pole hetkel suur mõtet rääkida näitab kasvõi see, et devalveerimise esimeseks tingimuseks on sõna “defitsiit”. Ühest küljest pole Marshall-Lerneri tingimus kaugeltki veel täidetud, teisest küljest ei ole vähemalt lähitulevikus võimalik selline asi, et riigi valuutareservid ammendatakse. See, et hullud omale välisraha kokku kahmivad ei vähenda ju selle kogust riigis. Võimalik, et kellegil tekkis hiilgav idee riik nõnda rahast kuivaks tõmmata, aga olgem realistlikud — see on umbes sama kaval idee, kui proovida maakera orbiiti oluliselt muuta ühe korraga kambakesi paigal hüpates. Õigpoolest on devalvatsiooni mõttekas umbes sama palju karta kui revalvatsiooni.

Võiks ju arvata, et kogu ürituse mõte oli Eesti valuutasüsteemi saboteerida, kuid sellisel juhul on küsimus, et kes selle plaaniga lagedale ujus? Kommentaatorite võime näha kõiges vene suurt ja karvast kätt ei lakka mind kunagi hämmastamast. Kui Venemaa tahaks Eestit selle koha pealt saboteerida, oleks tal selleks sootuks paremad võimalused meiega väliskaubanduse osakaalu suurendamise teel. mida aga pole toimunud. Oletatavasti on tegemist kellegi majanduslikult väheharitud kodaniku isetegevusega (mida muide tõestab ka avalduse sõnastus).

Palju reaalsem on ilmselt soov muulaste usaldust riigi vastu kõigutada. Ühes küljest on siin harjumus kõike riigi kaela veeretada — näiteks kui nüüd devalvatsiooni ei toimugi, siis peab ta ju oma elamisraha tagasi vahetama. Paraku pistavad valuutavahetuspunktid taaskord taskusse kopsaka vahendustasu, milles suure tõenäosusega süüdistatakse valitsust — jälle tõmbasite meid tillist. Võimalik muidugi, et kogu ürituse eesmärk oligi lollide käest nende raha ära võtta ja kogu lugu oli näiteks Davidi poolt fabritseeritud.

Aga murettekitav ei olnud mitte see, et inimesed õhtu otsa ringi rahmeldasid. Tegelikult on küsimus selles, et meie silmis täiesti marginaalne internetileht suutis mobiliseerida nõnda suure hulga inimesi lollusele. Ühest küljest näitab see seda, mis kanaleid inimesed info saamiseks kasutavad ja samuti nende kanalite usaldusväärsust. Nagu näha kerkibki siin õhku küsimus, et kas ikka ei ole mõistlik näha rohkem vaeva muulaste informeerimisega? Või äkki oligi tegemist projektiga praeguste kanalite usaldusväärsuse saboteerimiseks?

Ülikooli kaugõppe on selle koha pealt veider asi, et ühest küljest oled sa alainformeeritud, kuid teisest küljest on sul aja kombineerimiseks vabad käed. Viimane on vajalik siis kui sul on lisaks koolile tööl parasjagu põnev ja pingeline periood, ajakirjade jaoks on vaja uut materjali toota, pooleliolev muusikaprojekt nõuab pidevat panustamist, kassid lärmavad ja nõuavad süüa ning lõpuks oleks tore kui mingisugune elementaarne eraelu kah säiliks.

Vähemalt TTÜ puhul ma avastasin, et paariks tunniks maha istumine oma materjalide üle vaatamine ning plaani tegemine on mind viinud sinnamaani, et ma olen kogu kursuse peale ilmselt kõige vähem tööd teinud ja enam-vähem kõige rohkem õhele poole saanud. Paar püüdlikumat seppa on ilmselt rohkemgi teinud, aga eks nad ole rohkem ka pingutanud.

Kogu ajaplaneerimise esimene reegel on see, et maksimumpunktide peale pole mõtet välja minna. Maksimumpunktid on nendele, kellel on a) liiga palju vaba aega käes või b) kellel on jõhker alaväärsuskompleks ning nad ei saa muud moodi kui peavad kellelegi midagi tõestama. Kui sa ei ole valmis osadest hinnetest loobuma, siis kogu optimeerimine sinu jaoks ei tööta.

Ma avastasin, et kõik ülesanded materjaliseeruvad enam-vähem korraga. Ma pean silmas nii koduseid töid, kui kontrolltöid ja muud sellist. Tegelikult sa ei pea neid korraga tegema. Näiteks diskreetse matemaatika kodune töö on mul juba üle kolme nädala esitamata. Aga sellest pole midagi — diskreetne matemaatika on minu jaoks suhteliselt lihtne ning ainuke karistus, mis pidevalt hilinevatele töödele järgneb on see, et eksamil pinnitakse võib-olla natuke rohkem. Las pinnivad. See ala meeldib mulle ja ma saan sellest aru. Seetõttu olen selle töö tegemist kaks korda graafikus tahapoole nihutanud, viimane kord selleks, et asendada see retsensiooniga. Näiteks Mat analüüsi ma tegin meelega nii, et pool eksamimaterjalist ma tegin ära kohe ja pool teen eksamil. Oluline on koormust jagada.

Põhimõtteliselt olen ma asja nõnda seadnud, et mul oleks iga nädal vaid üks tõsiseltvõetavam asi, mida ma umbes kaks õhtupoolikut vaikselt üle vaatan. Ausalt öeldes olen ma isegi mõnevõrra oa graafikust ees — eks näe kuidas see laabub.

Üks asi mida ma tahaks, oleks see, et ma oskaks kuidagimoodi oma eraelu samamoodi optimeerida. Niipea, kui oled korraks selja keerad on platsis ujunud terve punt piigasi, kellega sa oled kunagi semminud ja sind muudkui kutsutakse lõunat sööma, õhtul välja ja muud sellist. Kas kuidagi ükshaaval ei saaks? Tükk aega polnud nagu midagi ja nüüd äkitselt olen ma mr. Populaarsus ise.