Enne kui ma seda juttu alustan, märgin ma kohe ära, et ma ei ole Kosvos käinud ja ei kavatsegi sinna minna. Samuti ei ole mul seal ühtegi tuttavat ning kogu info on kokku kraabitud erinevatest internetilehekülgedelt (millest Wikipedia ei olnud just kõige tähtsusetumal kohal). Seega vaadake ise, mida selle teabega peale hakata.
Kõigepealt see iseseisvuse värk. Kosovo on seda juba päris mitu korda teha proovinud, kuid kõik eelnevad korrad on jäänud selle taha, et nende riiki ei kiputud ühel või teisel põhjusel tunnustama. Ainult Albaania, tõenäoliselt ajendana soovist piirkond enda külge liita on olnud varmas neid riigina võtma. Albaania arvamus pole aga paraku läbi aegade kellelegi eriti korda läinud. Eelmine kord igatahes lõppes see katse korraliku veresauna, Jugoslaavia pommitamisega ning NATO vägede sissemarsiga. Seegi kord on Serbia juba kuulutanud selle avalduse seadusevastaseks ning tema suveräänsust rikkuvaks ning asjaga seotud inimesed on kuulutatud riigireetmises tagaotsitavateks. Erinevus eelmise korraga on aga selles, et seekord takistavad võõrväed asja konfliktiks paisumast.
Aga mida me üldse teame sellest piirkonnast?
Mõningased faktid hetkeolukorrast. Kosovo on umbes 4x väiksem kui Eesti ning umbes 2x suurema rahvaarvuga. Üle 90% elanikkonnast peab ennast ühel või teisel tasemel moslemiks. Kui Euroopa Kosovo iseseisvust peaks tunnustama, siis oleks tegu Euroopa vaeseima riigiga — tükk maad vaesemaga kui isegi Moldova, mis seniajani seda küsitava väärtusega tiitlit kandis. Enamus legaalsest sissetulekut tuleb põllumajandusest, praktiliselt puudub arvestatav tööstus, haridussüsteem ning õiguskorraldus. Enamus tegelikust sissetulekust moodustub salakaubaveost ning narkoärist. Kosvos on tõenäoliselt Euroopa suurim sündivus ning kui praegune juurdekasv peaks säilima, on Kosovo elanikkond aastaks 2050 vähemalt kahekordistunud, jäädes kuhugi nelja ja viie miljoni vahele.
Kuigi eelnevate konfliktide ajal kiputi maalima albaanlastest pilt kui süütutest kannatajatest Kosovos ei olnud see ometigi päris nii. Suur osa konflikti puhkemisel oli ka albaanlaste endil, kes üritasid kujunenud olukorda enda kasuks ära pöörata. Sõjakuritegusi sooritati usinasti mõlemalt poolelt, kuid paraku oli tol hetkel poliitiliselt korrektne Serbia mustamine, mistõttu ainult ühe poole mustad teod leidsid piisavalt kajastust rahvusvahelises meedias. Muide, konflikti ajal pages mitusada tuhat albaanlast Makedooniasse, korraldades seal peaaegu humanitaarkatastroofi ning kuigi suur osa neist lahkus pärast asjade laabumist, keeldus arvestatav hulk koju tagasi minemast ning kohalike albaanlaste (keda on seal umbes 25%) koostöös alustati relvastatud aktsioone selle nimel, et albaanlastega asustatud Makedoonia alad lööksid ülejäänud maast lahku. Ainult NATO sekkumine lõpetas edasise verevalamise ning konflikti leviku edasi Kreekasse. Nagu näha ei ole albaanlased sugugi erilised paipoisid olnud.
Aga mis värk on serblaste ja albaanlastega?
“Värk” on neil olnud juba sadu aastaid ning algas valdavalt Ottomani impeeriumi sissetungimisega Balkanile. Tollal kui serblased avaldasid vihast vastupanu andsid albaanlased ilma suurema puiklemiseta (välja arvatu mõned isoleeritud juhtumid) all ning võtsid omaks islami — see oli tollal majanduslikult mõttekas. Edasised aastasajad olid üsna segased, piirid liikusid sinna-tänna, kuid Ottomani impeerium oli sellele vaatamata sealkandis põhiline tegija. Kusagil 19 sajandil alustati aga konkreetse puhastustegevusega, kus serblased kas tapeti või aeti piirkonnast välja. Selle tegevuse instrumendina kasutas Türgi impeerium eelkõige just albaanlasi, kes olid varmalt valmis serblaseid ahju ajama ning vabanenud piirkondadesse kolima. Teises impeeriumi otsas päädis kogu see ajastu näiteks Armeenia genotsiidiga. Armeenlased nagu serblasedki keeldusid islamit vastu võtma ja seetõttu tapeti seal umbes poolteist miljonit inimest.
Esimene maailmasõda lõi kaardi mõnevõrra segi, kuid Teise Maailmasõja ajal tulid albaanlased tagasi — tollal juba fašistliku režiimina liidus Itaaliaga. Taakorda aeti puhastusmasin käima ning eluga pidi hüvasti jätma ligikaudu 10000 serblast ning kuni 100000 põgenesid piirkonnast. Taaskord võtsid vabaks jäänud talud üle albaanlastest asunikud.
Nagu näha on serblastel albaanlaste vastu vana vimm, mis ulatub sadadesse aastatesse ja leppimist lähima sajandi jooksul seal suurt oodata ei ole. Tito, kes pärast sõda Jugoslaaviat juhtis oli seisukohal, et nõrk Serbia tähendab tugevat Jugoslaaviat. Tito, kes ise oli pooleldi sloveen ja pooleldi horvaat, ei tundnud albaanlaste vastu sellist viha kui serblased ning kasutas neid aktiivselt ära Serbia nõrgestamiseks. Ta kartis, et kui Serbia muutub föderatsiooni sees liiga tugevaks muutub riik raskesti kontrollitavaks ning seega ebastabiilseks. Ei ole eriline saladus, et selline suhtumine ei muutnud albaanlasi serblaste silmis kriipsuvõrdki populaarsemaks.
Mida kogu sellest asjast arvata? Ajalooliselt on albaanlased alati hästi läbi saanud türklastega, jagades nendega aastasadade jooksul võimu ning religiooni. Arvata on, et riigid, kus sisserännanud musulmannide ja eriti türklaste osakaal on suur, ei soovi järjekordseid sisemisi vastuolusi ning seega nad toetatavad iseseisvust. Euroopas on sellisteks riikideks Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa.
Teisest küljest ei saa ära unustada aga seda, et tegu on ikkagi ülivaese moslemiriigiga, mida parimal juhul saab nimetada kõigest viitsütikuga pommiks. Divide et impera maksiimist lähtuv USA ei olnud vaatamata kõigele sugugi nii üheselt valmis uut riiki tunnustama (kui läbisegi lehvisid iseseisvuse väljakuulutamisel ka USA ja Albaania lipud). Bush on korduvalt rõhutanud, et ta toetaks pigem Ahtisaari ideed, mis sisaldab endas piiratud autonoomiat ÜRO järelvalve all. Kuivõrd järelvalvesuutlik see organisatsioon ka tegelikkuses on ei ole selle jutu teema, kuid minu silmis on tegemist uue aja koloniaalpoliitikaga. Sest mida muud see “piiratud iseseisvus” siis ikka on.
Mida ma ise asjast arvan?
Minu seisukoht on see, et Euroopas on vaeseid riike küllaga ning riiki, mis täiesti kindlasti iseseisvalt hakkama ei saa ning mis peaaegu automaatselt enamuste ümbruskonna riikidega parimal juhul halbades suhetes on, on meile vaja sama palju kui seal selga sadulat. Võrdlus Eesti ja Venemaaga on samuti kohatu, sest Eesti on pidevalt ühel või teisel hetkel eksistseerinud eraldiseisva kogukonnana ning eelmise sajandi algul isegi riigina, samas Kosovo on olnud üsna ebamäärase staatusega regioon, kuhu valdav osa albaanlasi alles viimase saja aasta jooksul sisse on rännanud. Selge on ka see, et kui väed sealt välja tõmmatakse ning kohalikud albaanlased joovastusest kaineks on saanud, siis selleks, et kuidagigi hakkama saada peavad nad paratamatult Albaaniaga ühte heitma. Selge on ka see, et serblased seda asja nii ei jäta ning ka Makedoonia ning Montenegro ei ole just rõõmsad sellise uue suure naabri üle.
Aga vaatame, mis sellest asjast saab. Õnneks on Eesti sealt piisavalt kaugel.
Ma loodan.
