pronto.ee

Täna peetakse eestis siis rahvusvahelist devalveerimispäeva. Justnimelt rahvusvahelist, sest kodanikud ise selle pärast eriti ei muretse. Pärast Notšnoi Dozori avaldust tormas mustmiljon muulast ummisjalu valuutavahetuspunktidesse oma kroone väärtuslikuma saagi vastu vahetama. Mõneti koomiline olukord, kuid millegipärast räägitakse ajakirjanduses seniajani aiaaugust: küll kirjutatakse artikleid kui lollid on inimesed, küll antakse välja pressiteateid, kuid point pole ju selles.

See, et devalveerimisest pole hetkel suur mõtet rääkida näitab kasvõi see, et devalveerimise esimeseks tingimuseks on sõna “defitsiit”. Ühest küljest pole Marshall-Lerneri tingimus kaugeltki veel täidetud, teisest küljest ei ole vähemalt lähitulevikus võimalik selline asi, et riigi valuutareservid ammendatakse. See, et hullud omale välisraha kokku kahmivad ei vähenda ju selle kogust riigis. Võimalik, et kellegil tekkis hiilgav idee riik nõnda rahast kuivaks tõmmata, aga olgem realistlikud — see on umbes sama kaval idee, kui proovida maakera orbiiti oluliselt muuta ühe korraga kambakesi paigal hüpates. Õigpoolest on devalvatsiooni mõttekas umbes sama palju karta kui revalvatsiooni.

Võiks ju arvata, et kogu ürituse mõte oli Eesti valuutasüsteemi saboteerida, kuid sellisel juhul on küsimus, et kes selle plaaniga lagedale ujus? Kommentaatorite võime näha kõiges vene suurt ja karvast kätt ei lakka mind kunagi hämmastamast. Kui Venemaa tahaks Eestit selle koha pealt saboteerida, oleks tal selleks sootuks paremad võimalused meiega väliskaubanduse osakaalu suurendamise teel. mida aga pole toimunud. Oletatavasti on tegemist kellegi majanduslikult väheharitud kodaniku isetegevusega (mida muide tõestab ka avalduse sõnastus).

Palju reaalsem on ilmselt soov muulaste usaldust riigi vastu kõigutada. Ühes küljest on siin harjumus kõike riigi kaela veeretada — näiteks kui nüüd devalvatsiooni ei toimugi, siis peab ta ju oma elamisraha tagasi vahetama. Paraku pistavad valuutavahetuspunktid taaskord taskusse kopsaka vahendustasu, milles suure tõenäosusega süüdistatakse valitsust — jälle tõmbasite meid tillist. Võimalik muidugi, et kogu ürituse eesmärk oligi lollide käest nende raha ära võtta ja kogu lugu oli näiteks Davidi poolt fabritseeritud.

Aga murettekitav ei olnud mitte see, et inimesed õhtu otsa ringi rahmeldasid. Tegelikult on küsimus selles, et meie silmis täiesti marginaalne internetileht suutis mobiliseerida nõnda suure hulga inimesi lollusele. Ühest küljest näitab see seda, mis kanaleid inimesed info saamiseks kasutavad ja samuti nende kanalite usaldusväärsust. Nagu näha kerkibki siin õhku küsimus, et kas ikka ei ole mõistlik näha rohkem vaeva muulaste informeerimisega? Või äkki oligi tegemist projektiga praeguste kanalite usaldusväärsuse saboteerimiseks?

Ülikooli kaugõppe on selle koha pealt veider asi, et ühest küljest oled sa alainformeeritud, kuid teisest küljest on sul aja kombineerimiseks vabad käed. Viimane on vajalik siis kui sul on lisaks koolile tööl parasjagu põnev ja pingeline periood, ajakirjade jaoks on vaja uut materjali toota, pooleliolev muusikaprojekt nõuab pidevat panustamist, kassid lärmavad ja nõuavad süüa ning lõpuks oleks tore kui mingisugune elementaarne eraelu kah säiliks.

Vähemalt TTÜ puhul ma avastasin, et paariks tunniks maha istumine oma materjalide üle vaatamine ning plaani tegemine on mind viinud sinnamaani, et ma olen kogu kursuse peale ilmselt kõige vähem tööd teinud ja enam-vähem kõige rohkem õhele poole saanud. Paar püüdlikumat seppa on ilmselt rohkemgi teinud, aga eks nad ole rohkem ka pingutanud.

Kogu ajaplaneerimise esimene reegel on see, et maksimumpunktide peale pole mõtet välja minna. Maksimumpunktid on nendele, kellel on a) liiga palju vaba aega käes või b) kellel on jõhker alaväärsuskompleks ning nad ei saa muud moodi kui peavad kellelegi midagi tõestama. Kui sa ei ole valmis osadest hinnetest loobuma, siis kogu optimeerimine sinu jaoks ei tööta.

Ma avastasin, et kõik ülesanded materjaliseeruvad enam-vähem korraga. Ma pean silmas nii koduseid töid, kui kontrolltöid ja muud sellist. Tegelikult sa ei pea neid korraga tegema. Näiteks diskreetse matemaatika kodune töö on mul juba üle kolme nädala esitamata. Aga sellest pole midagi — diskreetne matemaatika on minu jaoks suhteliselt lihtne ning ainuke karistus, mis pidevalt hilinevatele töödele järgneb on see, et eksamil pinnitakse võib-olla natuke rohkem. Las pinnivad. See ala meeldib mulle ja ma saan sellest aru. Seetõttu olen selle töö tegemist kaks korda graafikus tahapoole nihutanud, viimane kord selleks, et asendada see retsensiooniga. Näiteks Mat analüüsi ma tegin meelega nii, et pool eksamimaterjalist ma tegin ära kohe ja pool teen eksamil. Oluline on koormust jagada.

Põhimõtteliselt olen ma asja nõnda seadnud, et mul oleks iga nädal vaid üks tõsiseltvõetavam asi, mida ma umbes kaks õhtupoolikut vaikselt üle vaatan. Ausalt öeldes olen ma isegi mõnevõrra oa graafikust ees — eks näe kuidas see laabub.

Üks asi mida ma tahaks, oleks see, et ma oskaks kuidagimoodi oma eraelu samamoodi optimeerida. Niipea, kui oled korraks selja keerad on platsis ujunud terve punt piigasi, kellega sa oled kunagi semminud ja sind muudkui kutsutakse lõunat sööma, õhtul välja ja muud sellist. Kas kuidagi ükshaaval ei saaks? Tükk aega polnud nagu midagi ja nüüd äkitselt olen ma mr. Populaarsus ise.

Ma ei oskagi kohe öelda, mis mulle pähe lõi, aga tänase päeva sisseostude hulgas on järgnev kogus asju:

Kiiver
Kaitsmetega termojope
Jopega ühilduv paar pükse, kaitsmetega
Paar kindaid
Gamecube
Gameboy Advance Player
The Legend of Zelda: The Wind Waker
Metroid Prime
TimeSplitters 2
Waverace Bluestorm
SSX 3
Medal of Honor Frontline
007: Nightfire
True Crime: Streets of LA

Hea valik, eks ole 🙂

Selline värk, et kassid oskavad rääkida. Tõsijutt! Inimesed lihtsal ei saa neist aru. Selle tõestuseks vaadake neid kahte videot — esimene kasside ja teine inimeste keeles.

Nädalavahetus Tartus pani mind taaskord tõdema tõsiasja, et minu jaoks jäävad ilmselt igaveseks ajaks arusaamatuks nende inimeste appikarjed, kelle arvates on Tallinna liiklus midagi väga võimatut. Sõitke korra tartus ja te saate aru, kus tõeline kaos valitseb.

Mind on Tartus ringi sõitmine kogu aeg häirinud, kuid ma pole täpselt viitsinud välja uurida, mille pärast mulle see vastukarva käib. Kõik on kuidagi närviline ja tõmblev. Sellel nädalavahetusel sain ma lõpuks erinevusest aru — Tallinna liiklus on vool, samas kui Tartu oma on indvidiuaalsete autode jada. Mida see tähendab?

Tallinnas kehtib seljapesemise printsiip — ära tee teistele seda mida sa ei taha et sulle tehtaks — sest vastasel korral ei oleks sellist autode kogumiku läbi nende kitsaste tänavate lihtsalt võimalik pumbata. Kui inimesed sõidavad 50 km/h tsoonis 60 või koguni 70 km/h (mis muide on tavaline), siis sõida sinagi, sest vastasel korral tõmbad sa kogu liiklusvoolu käpakile). Ära suru peale oma vajadust kuhugi sõita — kui ei saa keerata, keera järgmisest tänavast. Hoia ennast voolus! Õnneks on liikluskorraldus tänu sellele ka nõnda seatud, et taoline lähenemine oleks võimalikult lihtsalt teostatav. Loomulikult see ajab Tartu stiilis individualistid segadusse, kuna äkitselt peavad nad arvestama teistega. Samuti võib selline suur mass segada inimesi, kellel pole eriti kogemusi või kes lihtsalt pole süsteemist aru saanud. Ja ära vaata mida mõni juhuslik kaskadöör teeb. Taoliseid leidub igal pool — senikaua kuni ta sind ei sega tegele oma asjadega (kusjuures tõenäoliselt on see tegelane Tartust).

Tartus seevastu on täiesti teine suund. Kõik on individualistid. Kõik sõidavad nii nagu neil parasjagu vaja on ning teiste inimeste liiklemine ei lähe neile sugugi korda. Tallinna liiklusega harjunud inimese jaoks on pidev ehmatus, et “MIDA KURAT SEE AHV NÜÜD TEEB?!”. Ette keeramised, ootamatud pidurdamised, julm peateele väljasõit on tavalised. Tundub isegi, et liikluskorraldus soosib seda, sest tihtipeale lihtsalt ei ole muud moodi võimalik. Kui Tallinnas on märke ning viiteid kombeks piisava ajavaruga paigaldada, siis Tartus on lihtsalt äkki märk ja kogu lugu.

Loo moraal: Tartu jäägu jalakäijate linnaks — autoga seal sõita igatahes ei osata.

Nagu ma juba märkinud olen, töötan ma Tietoenatoris ja arendan pangandustarkvara. Laias laastus on mu peamiseks ülesandeks olemaolevad lahendused kompleteerida üheks terviklikuks tooteks. Kuid vaatamata sellele, et ma lubasin sellest kunagi pikemalt rääkida ei ole mitte see tänase päeva teema.

Üks asi, mida minu moodi raginal olemasolevasse ja üsna pikalt koos tegutsenud tiimile sisse sõitmine annab on sõltumatus ja võimalus asju kõrvalt vaadata. Näiteks päris tihti põrkan ma sellise asja otsa, et mulle räägitakse midagi ja ma küsin, et miks te nii teete? Vastus on tavaliselt, et me oleme kogu aeg nii teinud. Küsimusele miks aga ei osata vastust leida. Pärast sellist ussitamist aga hakkavad inimesed letargiast väljuma ning seejärel kuuleb teinekord päris häid ideid.

Tänase päeva huvitav teema tekkis tegelikult hoopis sellest, et proovisime projekti hetkeolukorda analüüsida ning pärast kodus kogu vestlus paberil läbi joonistasin jõudsin ma sinnamaani, et projekti (õigupoolest suvalise projekti, mitte ainult selle konkreetse, mida me analüüsisime või IT projekti üldisemalt) eduka läbiviimise aluseks on järgnev:

Projekt kui selline ei ole ettevõttes mitte niivõrd struktuur, kuivõrd meetod, mis toetub kolmest V-st koosnevale kolmjalale. Need kolme V-d on Võimalused, Vajadused ja Visioon ning üldjoontes nad hõlmavad projekti kolme faasi: minevik, olevik ja tulevik. Vaatame need ükshaaval üle.

Minevik e. Võimalused. Võimaluste sünonüümiks võib pidada ka vahendeid, mis peavad selleks hetkeks olemas olema. Nendeks on inimesed, raha, töövahendid ning oskusteave. Omavahel on nad kimpu kõidetud suurusega, mille nimi on aeg (mis seab teatavad piirid). Kõik need aspektid on vajalikud enne kui projektiga üldse alustada saab, mistõttu on nad skaalal ka minevikus, mitte olevikus. Kõiki Võimalusi tuleb adekvaatselt hinnata ja mitte proovida hüpata üle oma varju. Ka Võimaluste alakasutamine on halb.

Olevik e. Vajadused. Projekti eelduseks on alati tellija — isegi sisetellija olemasolu. See tähendab seda, et keegi on välja mõelnud mida ta teha kavatseb ning defineerinud mingid tingimused, mille täitmist saab lugeda projekti edukaks lõpetamiseks. See on see, mille kallal inimesed antud ajahetkel töötavad. Vajadused peavad olema väga täpselt defineeritud samas vätides asjatud “üledefineerimist” (kujutage ise ette olukorda, kus paberitööle kulub rohkem vahendeid kui töö enese peal — ma ei pea siin paberitöö all silmas analüüsi, vaid tarbetut kommunikatsiooni ning kooskõlastusi). Vajaduste kirjeldamisel tuleb alati arvestada Võimalustega, sest vastasel korral muutub kogu ettevõtmine mõttetuks — miks teha midagi, mida realiseerida pole võimalik? Või vastupidi, miks kulutada neid liigselt?

Tulevik e. Visioon. Mida tulevik toob? Visioon üritab sellest selgust saada. Kuigi Vajadused on (loodetavasti) täpselt paigas ning Võimalused töö edukaks teostamiseks on olemas, jääb alati lahti küsimus, et mis juhtub homme. Milline valmis produkt peaks tervikuna välja nägema? Kuidas ja kes seda hooldab? Kuidas seda edasi arendada? Äkki õnnestub seda veel kellelegi müüa? Standardid? Tehniline baas? Tuleviku Vajadused? Inimesed ja nende oskusteave + nende arendamine? Uued tehnoloogiad? Jne? Visiooni eesmärk on garanteerida, et projekt ennast ükskõik millises faasis nurka ei värviks, et alati säiliks tee ükskõik millise teise ukseni (parimal juhul selle ukseni, mille taga on raha). Tihtipeale ei ole lühim tee alati kõige õigem — kellele ei meeldiks kohe papp välja võtta ja Bahamale kihutada? Aga kui veidike teist teed mööda minna, siis võiks Bahamale juba sõita oma jahiga? Peab olema lihtsalt oskust ette näha. Etturite ohverdamine on aksepteeritav kui see toob rohkem sisse kui see välja viib. Ka see on osake Visioonist. Visioone luues peab arvestama sellega, et Võimalused oleksid olemas ning Vajadustega konflikti ei mindaks.

Huvitav kogu selle jutu juures on see, et see tundub kõik nii neetult loogiline ja justkui vastava ala kirjandus käsitleks seda päris tihti ka sarnasest vaatevinklist kuid kui lähemalt vaatama hakata, siis kiputakse ühte või teist V-d ületähtsustama jättes järi nõnda lombakaks. Seda on eriti näha inimeste hulgas, kes on oma teadmistepagasi üle ehitanud kellelgi teise töö tulemuste peale — ehk siis nad on asja kohta kõvasti materjale läbi lugenud, kuid pole viitsinud/suutnud kaasa mõelda.

Nagu te tähele panite ei kirjutanud ma sõnagagi sellest kuidas neid kolme V-d omavahel parlanksis hoida (kui teile nii tundus, siis olete te juba valesti aru saanud). Selle jaoks universaalset valemit ei olegi — tuleb lihtsalt tasakaalu hoida ning see on äärmiselt individuaalne protsess. Selle koha pealt ei erine see eriti seismisest/käimisest. Ärge tõmmelge, usaldage oma keskkõrva ja kallutage tsentrit kui vajadus tekib. Ning ärge uskuge pimesi kõike mida te loete — enamus lugemisvarast on tavaliselt totaalne pask, millel puudub igasugune side reaalsusega ja mõeldud selleks, et teile ülikalleid koolitusi müüa. Teatavasti on kõikidel keerulistel probleemidel (nagu elus ikka) loogilised, kergesti mõistetavad valed vastused. Kasutage oma pead.

Vahepeal on ajakirjanduses hakanud maad võtma uus kurikaval plaan lubada 16 aastased valimiskastide juurde. Esmapilgul tundub, et iseenesest pole ju vahet, sest valdavalt noored armastavad ennast niikuinii pidada apoliitilisteks ning nende huvi valimiste vastu on tingitud pigem sellest, et neile ei ole hetkel hääletusõigust. Trotsist, või nii.

Kui ringiga tagasi asja juurde tulla, siis hakkab asi tunduma aga järjest paradoksaalsem. Mäletate, mis juhtus Kristiine Prismas? Kaks 17 aastast tegelast käisid politsei mahitusel õlut ostmas. Nagu näha kaupluse müüja pidas neid täiesti mõistlikeks ja täieõiguslikeks Eesti Vabariigi kodanikeks, võimelised iseseisvalt otsuseid vastu võtma, kuid politsei ning Keskerakondlik linnaviletsus nii ei arvanud. Ma ei tõesti ei kujuta ette miks arvavad mõned tegelased, et õlle lipsu alla libistamine nõuab rohkem elukogemust ja vastutustunnet kui ühe või teise poliitikuhärra püünele upitamine.

Kuid see selleks. Kujutagem nüüd ette olukorda, et üldises apaatsustuhinas võetaksegi vastu otsus 16 aastaste valimiskastide juurde lubamiseks. Ütleme, et mingi kildkond seab oma valimislubaduseks muu hulgas ka alkoholimüügi vanusepiirangu alandamise 16 eluaasta juurde ja saab röögatu koguse noorte hääli ning puldi juures absoluutse enamuse. Ja seejärel viib oma valimislubaduse ellu. Kas vanemad olijad vaataks seda värki endise stoilisusega pealt?

Või üldse — on seal mingisugust vahet, mis vanuses mida ja kus teha võib?

Mitu pead on ikka mitu pead ning nädalavahetus Tartus, mille me valdavalt veetsime “Suudlevates tudengites” sofa peal aeledes jõudis mitme põhimõttelise otsuseni, millest tähtsaim on plaan asutada Rahvusvaheline Joobe ja Pohmaka Instituut.

Laias laastus oleks tegemist asutusega, mis uurib alkoholijoobe ning jääknähtudega seotud aspekte. Süstemaatilise uurimistööna saaksime me lõpuks ometi teada kuidas täpselt alkohol töötab — ma pean siin silmas, et mis tegurid seda mõjutavad ja kuidas neid tegureid oma kasuks pöörata. Samuti võiks Instituut uurida, kuidas kõik see inimeste adekvaatsuse pihta käib ning võimaluse korral töötataks välja ka vajalike ravimeid ja/või lisamõjuaineid. Põhimõtteliselt võiks asutus ka anda hinnanguid erinevatele alkohoolsetele jookidele (ja miks mitte ka pealevõtukatele), mida maailma majandus hetkel pakub. Traditsiooniliselt on asi nii olnud, et müstilised instituudid asuvad Šveitsis. Vahelduseks või mõni neist ka Eestis resideeruda. Näiteks seesama.

Ahjaa … ma kardan, et testsubjektiks saamiseks tuleb kõvasti kukrut kergendada, kellegagi magada (korduvalt) või olla õige inimese onupoeg.

PS. Üks mõtetest oli Instituudi peakorteri ehitada sama baari diivani sisse. Et kui keegi ei vaata käib diivanipatjade vahelt supsti üks käsi välja laua pealt uurimistööks vajalike resursse ammutamas.

Ega kellelgi ei ole juhtumisi fotot legendaarsest Tallinna graffitist mis linnaelanike sellest teavitas, et Mihkel Roogna on rets? Ma oleks ülitänulik kui selle pildi olemasolul seda minugagi jagataks (näiteks saates mailiaadressile tanel.raja@gmail.com).

Uued load on nüüd lõpuks ometi käes, laiendatud kategooriatega ja puha. Enam ei ole muud midagi teha kui ratas osta — ühte Ducatit käisin juba piilumas ja agregaat tundus üsnagi muljetavaldav. Lõpliku otsuse teen siiski alles jaanuarikuus.