pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Projektijuhtimise maagiline kolmjalg

Nagu ma juba märkinud olen, töötan ma Tietoenatoris ja arendan pangandustarkvara. Laias laastus on mu peamiseks ülesandeks olemaolevad lahendused kompleteerida üheks terviklikuks tooteks. Kuid vaatamata sellele, et ma lubasin sellest kunagi pikemalt rääkida ei ole mitte see tänase päeva teema.

Üks asi, mida minu moodi raginal olemasolevasse ja üsna pikalt koos tegutsenud tiimile sisse sõitmine annab on sõltumatus ja võimalus asju kõrvalt vaadata. Näiteks päris tihti põrkan ma sellise asja otsa, et mulle räägitakse midagi ja ma küsin, et miks te nii teete? Vastus on tavaliselt, et me oleme kogu aeg nii teinud. Küsimusele miks aga ei osata vastust leida. Pärast sellist ussitamist aga hakkavad inimesed letargiast väljuma ning seejärel kuuleb teinekord päris häid ideid.

Tänase päeva huvitav teema tekkis tegelikult hoopis sellest, et proovisime projekti hetkeolukorda analüüsida ning pärast kodus kogu vestlus paberil läbi joonistasin jõudsin ma sinnamaani, et projekti (õigupoolest suvalise projekti, mitte ainult selle konkreetse, mida me analüüsisime või IT projekti üldisemalt) eduka läbiviimise aluseks on järgnev:

Projekt kui selline ei ole ettevõttes mitte niivõrd struktuur, kuivõrd meetod, mis toetub kolmest V-st koosnevale kolmjalale. Need kolme V-d on Võimalused, Vajadused ja Visioon ning üldjoontes nad hõlmavad projekti kolme faasi: minevik, olevik ja tulevik. Vaatame need ükshaaval üle.

Minevik e. Võimalused. Võimaluste sünonüümiks võib pidada ka vahendeid, mis peavad selleks hetkeks olemas olema. Nendeks on inimesed, raha, töövahendid ning oskusteave. Omavahel on nad kimpu kõidetud suurusega, mille nimi on aeg (mis seab teatavad piirid). Kõik need aspektid on vajalikud enne kui projektiga üldse alustada saab, mistõttu on nad skaalal ka minevikus, mitte olevikus. Kõiki Võimalusi tuleb adekvaatselt hinnata ja mitte proovida hüpata üle oma varju. Ka Võimaluste alakasutamine on halb.

Olevik e. Vajadused. Projekti eelduseks on alati tellija — isegi sisetellija olemasolu. See tähendab seda, et keegi on välja mõelnud mida ta teha kavatseb ning defineerinud mingid tingimused, mille täitmist saab lugeda projekti edukaks lõpetamiseks. See on see, mille kallal inimesed antud ajahetkel töötavad. Vajadused peavad olema väga täpselt defineeritud samas vätides asjatud “üledefineerimist” (kujutage ise ette olukorda, kus paberitööle kulub rohkem vahendeid kui töö enese peal — ma ei pea siin paberitöö all silmas analüüsi, vaid tarbetut kommunikatsiooni ning kooskõlastusi). Vajaduste kirjeldamisel tuleb alati arvestada Võimalustega, sest vastasel korral muutub kogu ettevõtmine mõttetuks — miks teha midagi, mida realiseerida pole võimalik? Või vastupidi, miks kulutada neid liigselt?

Tulevik e. Visioon. Mida tulevik toob? Visioon üritab sellest selgust saada. Kuigi Vajadused on (loodetavasti) täpselt paigas ning Võimalused töö edukaks teostamiseks on olemas, jääb alati lahti küsimus, et mis juhtub homme. Milline valmis produkt peaks tervikuna välja nägema? Kuidas ja kes seda hooldab? Kuidas seda edasi arendada? Äkki õnnestub seda veel kellelegi müüa? Standardid? Tehniline baas? Tuleviku Vajadused? Inimesed ja nende oskusteave + nende arendamine? Uued tehnoloogiad? Jne? Visiooni eesmärk on garanteerida, et projekt ennast ükskõik millises faasis nurka ei värviks, et alati säiliks tee ükskõik millise teise ukseni (parimal juhul selle ukseni, mille taga on raha). Tihtipeale ei ole lühim tee alati kõige õigem — kellele ei meeldiks kohe papp välja võtta ja Bahamale kihutada? Aga kui veidike teist teed mööda minna, siis võiks Bahamale juba sõita oma jahiga? Peab olema lihtsalt oskust ette näha. Etturite ohverdamine on aksepteeritav kui see toob rohkem sisse kui see välja viib. Ka see on osake Visioonist. Visioone luues peab arvestama sellega, et Võimalused oleksid olemas ning Vajadustega konflikti ei mindaks.

Huvitav kogu selle jutu juures on see, et see tundub kõik nii neetult loogiline ja justkui vastava ala kirjandus käsitleks seda päris tihti ka sarnasest vaatevinklist kuid kui lähemalt vaatama hakata, siis kiputakse ühte või teist V-d ületähtsustama jättes järi nõnda lombakaks. Seda on eriti näha inimeste hulgas, kes on oma teadmistepagasi üle ehitanud kellelgi teise töö tulemuste peale — ehk siis nad on asja kohta kõvasti materjale läbi lugenud, kuid pole viitsinud/suutnud kaasa mõelda.

Nagu te tähele panite ei kirjutanud ma sõnagagi sellest kuidas neid kolme V-d omavahel parlanksis hoida (kui teile nii tundus, siis olete te juba valesti aru saanud). Selle jaoks universaalset valemit ei olegi — tuleb lihtsalt tasakaalu hoida ning see on äärmiselt individuaalne protsess. Selle koha pealt ei erine see eriti seismisest/käimisest. Ärge tõmmelge, usaldage oma keskkõrva ja kallutage tsentrit kui vajadus tekib. Ning ärge uskuge pimesi kõike mida te loete — enamus lugemisvarast on tavaliselt totaalne pask, millel puudub igasugune side reaalsusega ja mõeldud selleks, et teile ülikalleid koolitusi müüa. Teatavasti on kõikidel keerulistel probleemidel (nagu elus ikka) loogilised, kergesti mõistetavad valed vastused. Kasutage oma pead.

Post a comment