pronto.ee

Ühesõnaga tarvitses mul vaid korraks Tallinnast ära minna, kui sõbraliku meeskonnatöö käigus kogu see fm-i masin mokka keerati. Hetkel on asi tagasi, aga uue housingupakkuja otsingud on juba alanud. Sad but true.

Kolmapäeval meenus mulle, et mul, erinevalt paljudest teistest, pole ju tööpäeva. Ma pakkisin oma kohvrid ja kimasin Tartusse. Seal pidas Surra Botaanikaaias oma sünnipäeva. Ja otse loomulikult ei puudnud selle juures ka viin (ning õlu, siider, vein, portvein, longdrink, jne.). Surral langes kukile kenna meeldejääv aastanumber, nimelt 30-s. Vähemasti on nüüd mehel Kindredi nimelise sarja kõik osad olemas.

Järgmine päev läks Surra (nii öelda) tööle. Tegelikkuses oli asi muidugi nii, et ta magas hoogsalt sisse, käis korraks kontoris ära, tegi nägusi ja roomas koju koti peale tagasi. Erinevalt minust ei ole tal alkomaatilist puutumatust.

Sellal kui tema kontorisse töötegemise muljet jätma läks, võtsin mina plaaniks kogu Tartu kesklinna ümbrus ära kaardistada. Laias laastus mul see ka õnnestus, seega oskan ma nüüd tähtsamate kohtade vahel liikuda ka ilma Raekojaplatsi külastamata. Õhtul hakkasid vanad Kastanis dragoneerima ja mina läksin linna šeikima. Asi lõppes loomulikult Zavoodis, kus ma paari sõbraga toopi näo ja laua vahel liigutasin. Mõnusalt purjakile jäin. Siis aga läks asi nurja, kuna keegi oli selle värava, mis Zavoodist Herne tänavale lubab otse minna, kinni pannud. Mehepoegasi see ei heidutanud ja krõbinal roniti värava otsa. Seal avastasin ma aga midagi üsna nõmedat — keegi värdjas oli selle värava otsas olevad ogad hoole, armastuse ja sügava inimvihakamisega sigateravaks käianud, nii et kui ma kogemata käe ühe peale panin, lõikas see mulle nii sügavalt kätte, et pritsis. Tõmbasin käe oga otsast ära ja minu meelehärmiks selgus, et tegemist on taolise haavaga, mida sitematel päevadel õmblema peaks. Mind see aga ei heidutanud ja sestap sammusingi rõõmsalt verd pursates Herne tänavale õlle järele. Aga käsi on seniajani pahasti katki, kuigi suuresti on värk juba kokku kasvanud.

Reedel tulin Tallinna tagasi. Surra läks Vilsandile, mina niisama põdema — traumat ja kerget üldfüüsilist nõrkust. Nädavahetusel ei teinud suurt halligi … või noh, käisin Lauri juures külas tegelt ja võtsin sutsu viina kah. Aga see ei ole midagi sellist, mida ma peaks eraldi kirja panema.

Muide, esmaspäeval nägin ma uut Eesti passi. Päris kena teine — punane.

Niisiis käib USA Air Force Space Commandis juba arutelu, kuidas panna käpp peale meie planeeti ümbritsevatele LaGrange punktidele. Nendele, kes veel ei tea millega tegu on, lisan igaks juhuks niipalju, et LaGrange punktid on viis punkti kahe, teineteise ümber tiirleva keha ümber, kus kolmas nende kahe keha ümber tiirlev objekt satub … parema sõna puudumisel … auku. Need augud on stabiilsed punktid, kus gravitatsiooni ja tsentrifugaaljõud saavutavad teatava tasakaalu ning kui sinna ehitada kosmosejaam, siis üritab see nende jõudude koosmõjul ise paigal püsida. Ei ole vaja mingit kursi korrigeerimist ega midagi. Noh, ja need kaks objekti on loomulikult Maa ja Kuu (Terra ja Luna). Ajakirja number kus seda arutatakse asub siin.

“Heavy Weather”, mida võib vabas vormis tõlkida kui “Ränk ilm” ei ole just Sterlingi tippteos, kuid tõepoolest, nagu mõned siin juba märkisid on kogu see maailm tal tõeliselt usutavalt välja kukkunud.

Ehk siis lugu ise järgnev on: pärast terve sajandi kestnud atmosfääri küllastamist kasvuhoonegaasiga astub inimkond hirmsa kolinaga iseenda poolt valmis pandud pange. Kliima on nii mokka keeratud, et mõne aastaga hävitavad mitte-nii-ootamatult tekkinud tormid üle poole planeedi. Seal kus torme pole, valitseb põud. Riigid proovivad paaniliselt midagi ette võtta, kuid on juba hilja: rahvas mässab, riigivõim mureneb kõikjal ning uusludiidid võitlevad (structure hitivad) kõigega, mis vähegi tossu välja ajab. Pärast mõnda aega toimunud lastamistööd ilmastik raygeb pisut, kuid ootamatult hakkavad maailma vapustama erinevat sorti hädad — epideemiad, suurõnnetused, jne. Rõõmustamiseks seega erilist põhjust pole.

Aastaks 2031 on sellised asjad nagu riigid üsna sümboolsed moodustised, sest pea kõik mis tänapäeval peetakse riigi pädevusvaldkonda kuuluvaks on selleks ajaks juba privatiseeritud. Jah, isegi raha emiteerimine on selleks ajaks nihkunud erakätesse. Mõned väiksemad/nõrgemad riigid on jäänud täiesti eraettevõtete meelevalda ja maha on peetud juba paar koloniaalsõda, eesmärgiga need “vabad maad” endaga liita.

Tollal kui vanad struktuurid lagunevad on mõned valitud tehnoloogiad, ehk siis sisuliselt kõik, mis on kuidagi elektriga seotud seitmsepenikoormasaabastega jõudsalt edasi tatsanud. Näiteks Tormitrupi ninamehe Jerry käsutada on masin, mille võimsust võib võrrelda 1995 aasta kogu planeedi arvutusvõimsusega. peaaegu kõikides masinates on sees mingisugune tehisintelleks ja võrkudes surfatakse ringi tehistõelisuse kiivrites.

Põhiliseks tegelaseks on smartassist meditsiinitehnikafänn Alex Unger, kelle ta õde kusagilt Mehhiko põraandaalusest kliinikust tuuri pani. Poiss on nutikas, aga nahhaalne ja terava suuvärgiga. Kuna tal on selline haruldane haigus, mis teda vaikselt, kui järjekindlalt haua poole ajab, kutsutakse teda Meditsiinipoisiks.

Õe sõbrad kuuluvad valdavalt väikesesse teadlaste-tornaadoküttide kampa, mida juhib eelpoolnimetatud Jerry. Eesmärgiks leida enneolematu F6 võimsusega tornaado. F6 tüüpi tornaado on sisuliselt hiiglaslik vesipüks, mis on nii võimas, et suudab ennast ise käimas hoida ja keerelda põhimõtteliselt igavesti. Jerry, kes on tolle aja üks väljapaistvamaid meteroloog-matemaatikuid on loonud mudeli, mis veenvalt näitab, et F6 tornaado peab lähimal ajal tekkima. Sestap jõlgubki Tormitrupp tuulefrontide sabas, eesmärgiga olla seal, kui see juhtub.

Edasi lugege aga ise. Nagu te juba aru saite käib kulisside taga teinegi mäng, mille olemust kuni raamatu lõpuni vaka all hoitakse. Nagu arvata võib ei ole need õnnetused ja epideemiad sugugi nii juhuslikud, kui esmapilgul paistab, seetõttu tasub juba alguses hakata vihjeid otsima, on huvitavam lugeda. Lõpp tõepoolest oli liiga lihtne ja liiga järsk. Oleks soovinud, et need liinid kuidagi oleksid rohkem põimunud. Aga sellele vaatama on tegu tugeva raamatuga, millel on mõnes mõttes küljes Cryptonomiconi effekt — seda on ilma sisutagi hea lugeda.

Noh, aru ma ei taipa. Hommikul heliseb telefon ja küsitakse, kas ma ei tahaks tulla töövestlusele. Ütlen okei ja loivan unisena arvuti juurde ja mis seal on?! Kutse teisele töövestlusele. Tramaeivõi, kas need asjad peavadki niimoodi kobaras käima või on see lihtsalt minuga seotud kokkusattumus?

Täna varahommikul siis juhtuski see, mida on oodatud juba hea mitu aastat ehk siis terrorirünnak UK vastu. Mida ma rääkida tahan ei ole mitte selle asja inimlik külg, vaid pigem see, et kogu üritus oli korraldatud pehmelt öeldes brilliantselt. Kõigepealt ajastus — toimunud/toimumas oli kaks piduliku sündmust G8 kogunemine ?otimaal ja Londoni 2012 olümpialinnaks kuulutamise tähistamine. Tänu sellele kontrastile oli laks eriti valus.

Teine asi on by the book korraldatud rünnak iseenesest. Enamus pomme plahvatasid metroos ning üks bussis. Näha oli ka see, et ohvrid ei olnud eesmärk omaette, sest vastasel korral ei oleks bussiplahvatuses ainult 2 hukkunut olnud. Loomulikult mõned ohvrid pidid olema, et asja maha ei vaikitaks. Kuid eriti elegantne oli aga plahvatus mis toimus ühes metroorongis — asi oli ajastatud nii, et viga sai ka samal ajal mööduv vastassuuna rong. Üldiselt suudeti kogu selle operatsiooniga halvata päris tükiks ajaks KOGU Londoni ühiskondlik transport koos kõige sellega kaasnevaga.

Huvitav oli muidugi ka poliitikute reaktsioon asjale — ?okk: kuidas nad küll julgesid. Samas on see omamoodi naljakaski. Kõigepealt pommitavad nad maa pealt minema kaks riiki (Iraak ja Afganistan) ja siis on hirmus üllatunud kui neid vastu pommitatakse. Kui kurdeti, et mõlemas riigis sai liiga palju tsiviile surma, siis teatas Bush tähtsalt, et vaadake inimesed, meil käib seal ju sõda. Sõjas ikka juhtub (collateral damage). Mõistke nüüd ise.

Lühikokkuvõte alkorindelt: Saku Originaal on täieslikuks pasaks muutunud. Mul on teinekord pärast pummeldamist kõht valutama hakanud ja nüüd ma olen pärast suuremat katsetamist leidnud korrelatsiooni. Eile tegime katset minu teooria vettpidavusest ja selgus, et minul, kes ma EI JOONUD originaali polnud midagi viga, aga teine vana kes jõi, käis kokku kolm korda ropsimas, sest kõhus hakkas keerama. Selline lugu siis.

Short and sweet. Ühesõnaga enam-vähem valmis on saanud Sõpruse Puiestee uus video “Kaotaja” rokiversioonist. VÄGA kõva video on! Tõsiselt! Ja mitte ainult Eesti kontekstis vaid ka rahvusvahelisel tasemel. Kui kõik osapooled on oma dobroo andnud, siis pannakse asi kodukale ülesse, seniks palume kannatust.

PS. Purketi tantsusammud on videos lihtsalt hunnitud.

Tänase päeva poliitiline sõnumipalagan käib maksude üle. Savisaar teatab Brüsselist, et varsti läheb kogu Euroopa üle astmelisele tulumaksule. Samal ajal Kopenhaagenis teab Mart Laar aga öelda seda, et Euroopa Kesk- ja Ida-Euroopas hakkab varsti kehtima proportsionaalne tulumaks. No mine võta kinni kummal (kui sedagi) on õigus.

Selline asi nagu Google Earth on ikka lahe asi küll. Satelliidipiltidest on kokku pandud digitaalne kloobus. Vahid ja keerutad maakera oma ekraanil ja võid sisse ja välja zoomida nii et vähe pole. Eesti kohal peal vastabki see sõna vähe suuresti tõele, aga näiteks Helsingis saab vahtida juba auto suurusega objekte. Tallinnas näiteks veab kui tänavaidki eristada suudad.

Kuid vaadake sellega parem hoopis Uut Maailma — Ameerika suuremates linnades võid lausa mõne mehe aknast sisse piiluda.

Asi on nüüd nii kaugele arenenud, et Discordia hakkab pisitasa muutuma täismahuliseks firmaks. Tegevusalaks veebiprogemine. Rõhutan siinkohas progemine, mitte disain, lehtede tegemine ja kurat teab mis veel. Keeleks saab olema PHP.

Samas tunnen ma tegelikult huvi ka inimeste vastu, kes a) vajavad oma projektide tegemiseks mingit katusfirmat või b) tahaks sarnases valdkonnas tegutseda, kuid endal pole piisavalt pealehakkamist.