Alles see oli kui toimusid valimised, vehiti rusikatega ning vahetati ebaviisakusi. Pärast suuremat kemplemist saadi valitsus kokku, kuid traagelniidid paistsid kaugele ning erinevalt varajasematest kordadest ei antud uuele koalisatsioonile sekunditki armuaega. Analüütikutele on selline situatsioon ilmselt põnev, erinevalt kõikidest ülejäänutest. Omalt poolt pakkusin ma välja tingimused mis olid valitsuse püsimiseks vajalikud ning hetkel tundub, et enamus neist ei pruugi täituda. Õhus on paleepöörde hõng.
Vaatame kõigepealt erakondi.
Reform.
Reformierakond on ühest küljest väga heas ja samal ajal väga halvas olukorras. Nende värske liider ei tunneta võimu ja meelsuse pulssi kaugeltki mitte sama hästi kui vana kivinägu Ansip. Ühest küljest pole ta suutnud koalisatsiooni pisemaid partnereid kontrolli all hoida ning teisest küljest pole erakonna enda koduväljakulgi kõik kaugeltki korras. Õigupoolest on Reformierakond lõhenemise lävepakul. Põhjusi selleks on lausa mitu. Esiteks on nõnda kaua võimul püsinud kontingent minetanud algse “reformi” osa oma nimest; tegemist on pigem klassikalise konservatiivse parteiga, mille eesmärk oleks justkui pakkuda stabiilsust ja turvalisust. See kumas läbi ka näiteks nende valimislubadusest, kus olulisel kohal oli riigi kaitsevõime. Teiseks on uuel peaministril vaja astuda pisut liiga suurtesse kingadesse — oli ju Ansip Eesti staažikaim peaminister, kelle võimuvõitluse musta vööd ning külma närvi kadestasid praktiliselt kõik poliitikud. Õnneks hiljuti toimunud üldkogu andis pisut tervenemislootust, kuid oht pole kaugeltki möödas.
Reformierakonna tugev tahk on asjaolu, et kahe peale on Reformil ja Keskerakonnal üle 50% kohtadest Riigikogus. Suures plaanis tähendab see seda, et valitsust ei ole võimalik moodustada ilma üheta neist ning alati on õhus võimalus, et kui muud üle ei jää panevad suured seljad kokku; valitsus tuleb lõppude lõpuks ju kuidagi moodustada. Armuaja puudumine on selle viimase varianti küsimärgi all pannud, sest suure tõenäosusega tähendaks see praegusel hetkel automaatselt erakonna lõhenemist, mis muudaks nad potentsiaalse partnerina suhteliselt väärtusetuks. Ei tohi unustada ka asjaolu, et opostitsioonina saaks Reform moodustatavale valitsusele olema väga kõva pähkel ning päeva lõpuks on alati õhus võimalus, et erakond ajab oma vana kaardiväe Euroopast kokku ja vallutab trooni tagasi.
Keskerakond.
Keskerakond sai ootamatu löögi allapoole vööd siis kui nende esimees kriitilisel hetkel valgete linade vahele sattus. Võimalik, et vaid tänu sellele õnnestuski Reformil valitsus moodustada, sest suure tõenäosusega oleks vana kult Edgar väga kiiresti teinud alles piimakihvadega Rõivale selgeks kes täpselt tohib esimesena molli oma kärsa ajada.
Samas avab see olukord uksed uuteks liitudeks, sest väga paljuski on vastuseis Keskerakonnale seotud Savisaare isikuga. Ning unustada ei tohi võimalust, et härra on juba mõnda olnud erakonnas pigem käilakujuna ning tegelik töö tehakse ära kellegi teise poolt. See viimane võimalus tundub järjest tõenäolisem, sest ülejäänud erakonnad on astunud justkui juhslikult koordineeritult samme, mis paistavad eelkõige selle erakonna huvides olevat. Sellest natuke lähemalt allpool.
EKRE.
Selle erakonna kohta ei ole suurt midagi arvata. Ühest küljest on neil oma toetajaskond keda nad on kokku meelitanud eelkõige Reformierakonna vastalisusega. Teisest küljest on tegemist n.ö. pahupidi redisega, ehk siis näilise parempoolsuse fassaadi taga istub tulipunane kaader kelle retoorika on eristamatu NSVL-i omast. Tähelepanuväärne on asjaolu, et sõnavõtud pole mitte kunagi suunatud Keskerakonna vastu ning vähemalt korra on nad otse üles kutsunud IRL-i Reformivastast koalisatsiooni moodustama. Kuna nagu ma juba enne nentisin omavad Reform ja Kesk kahasse üle poole Riigikogu kohtadest, siis tähendaks see automaatselt liitu Keskerakonnaga, mis EKRE-le ei paistnud põrmugi ebaloogilisel käiguna.
Vabaerakond.
Hetkel märkimisväärset populaarsust evival Vabaerakonnal on ei paista koduseinte vahel kõik just korras olevat. Esmapilgul tundub, et kogu erakond klopsiti kiiruga kokku selleks, et Herkel tagasi Riigikokku upitada ning kõik muu tuli justkui boonusena. Samas on see seadnud erakonna ootamatusse olukorda, kus tuleb teha tegusi milleks poldud valmis. Varem või hiljem saab “kartellierakondadele” vastandumise tuhin otsa ning pärast seda on lagunemine enam kui tõenäoline. Viimasele viitas ilmselt ka Herkel ise kui ta ähvardas pärast tagasivalimist sõna võttes uue erakonna moodustada, kui praegune isetegevus jätkudes tema Toompeal soojaks istutud tooli ohtu seab. Tegemist on äärmisel kirju seltskonnaga, keda ei seo tegelikult mitte midagi ja suure tõenäosusega nad järgmisi valimisi vähemalt sellisel kujul ei näe.
IRL.
IRL on Eesti poliitmaastiku haige mees. Erakond kaotab hetkel tähelepanuväärse kiirusega liikmeid ning varem või hiljem jääb sellest alles vaid vare. Lõpliku lagunemist ma sellele ette ei näe, kuid nullpunktist tagasituleks saab olema raske ning tänamatu töö. Äsja valitud uus juht on pigem tankist, sest mitte keegi ei soovi praeguses allakäigus võtta omale vastutust võtta mastaapse ebaõnnestumise eest, mis erakonda ähvardab. Kui hästi või halvasti IRL-l läheb ei sõltu tegelikult erakonnast endast, vaid teiste erakondade tugevusest / nõrkusest.
Sotsiaaldemokraadid.
Sarnasel IRL-le ei läinud viimased valimised Sotsidele just kõige edukamalt ning praeguses valitsuses on neil üsna tühine roll täita. Oletatavasti on see erakonna sees päris palju pingeid tekitanud ning süü selle eest laoti Mikseri õlgadele. Õigupoolest pakkusin ma kuu aja eest välja, et kui Sotside juhtkonnas toimuvad radikaalsed muudatused, siis on Keskerakond käinud nende tagatoas mesijuttu puhumas. Ossinovski asumine Mikseri asemel muutis selle spekulatsiooni sama hästi kui kindlaks. Kuna Savisaar on hetkel pildilt maas ning tema tagasitulek suurde poliitikas saab mõnda aega olema üsnagi ebatõenäoline, siis on usutav, et Keskerakond pakkus Ossinovskile peaministri kohta tingimusel, et ta Sotsid nende pilli järgi tantsima õpetab.
Et mis siis juhtub?
Hiljuti teatas Keskerakond, et ta otsustas mitte avaldada umbusaldust praegusele valitsusele. Nagu Ossinovski saamine Sotside ninameheks on see indikatiivse iseloomuga seisukohavõtt; see tähendab seda, et Keskerakond tahab olla kindel. Kui Kesk (27), Sotsid (15) ja EKRE (7) kokku panna on neil ikka vaid 49 kohta. Vaja oleks aga 51. Selleks, et need kohad saada on vaja läbi rääkida ülejäänud kolme erakonna nõrgimate lülidega: esmapilgul paistab, et Vabaerakonnast võib üle meelitada kuni kolm liiget, IRL-st ühe ning Reformist üks-kaks. Loomulikult ei meelitata enamusi neist Keskerakonda ning musta töö teeb ära Ossinovski kamp, kuid tulemus saab olema sama — enam ähvardusi niisama ei loobita ning umbusaldust hakatakse avaldama alles siis kui käed on lõplikult löödud.
Ahjaa. Kes kahtleb Putini sülekoera tiitlit kandva Keskerakonna ja EKRE koostöö võimalikkusesse, siis see on enam kui lihtne: EKRE-le lubatakse pagulaste kvoodist keeldumist ning kooseluseaduse tühistamist ning Helmed on asjaga rõõmuga nõus, isegi kui see eeldab sotsidega liidu moodustamist. Kui Madisonil midagi selle kohta kobisemist on, antakse talle tagatoas lihtsalt pinksireketiga piki kukalt.
