He sat in the dark with his guilt
When someone lit the bulb
He had an idea
Tänase päeva jututeemaks on säästupirnide keskkonnasäästlikus. Paljud nn rohelised organisatsioonid propageerivad säästupirne kui võimalust vähendada majapidamise energiakulu ning sellest johtuvalt ka energia tootmisest tingitud saastet. Näiteks Austraalia kavatseb aastaks 2010 lõpetada oma territooriumil hõõglampide müügi ning Kanada on sama eesmärgi püstitanud aastaks 2012.
Esimesel pilgul tundub säästupirnindus tore asi, kuid mida see asi endast üldse kujutab? Säästupirn on põhimõtteliselt anum, mis sisaldab endas mõne inertgaasi, näiteks argooni või neooni, ja elavhõbeda aurude segu. Elektrivool ergastab selle kokteili, mille tagajärel tekkinud plasma hakkab kiirgama (inimesele nähtamatut) ultraviolettvalgust. See omakorda ergastab pirni kestas oleva fosfori, mis kiirgab seejärel juba silmaga nähtaval lainepikkusel. Loomulikult on see kõik mõnevõrra komplitseeritud, kuid tööpõhimõte on laias laastus just selline.
Mis on paljuski kahe silma vahele jäänud on see, et üks pirn sisaldab endast umbkaudu 5 milligrammi elavhõbedat, vanemad ja/või võimsamad pirnid isegi rohkem. Näiteks Ameerikas Maine osariigis loetakse ohutuks piiriks kui õhus on umbes 300 nanogrammi kuupmeetri kohta. Selleks, et 5 milligrammi puhtalt nõnda laiali jaotada, et see jääks allapoole lubatud normi läheb vaja 16667 kuupmeetrit. Seda kõike muide eeldusel, et õhus juba ei ole varem mitte aatomitki elavõhobedat, mis on äärmiselt ebatõenäoline. Muide, mürgitustunnuste avaldumiseks piisab organismis juba 0.4 milligrammist elavhõbedast ning surmavaks annuseks loetakse 0.15 – 0.3 grammi. Tähelepanuväärne on ka see, et elavhõbe ladestub organismi, mis tähendab seda, et mürgituse saamiseks ei pea kogu doosi korraga “rindu tõmbama”, vaid lihtsalt iga päev natuke saama. Elavhõbedamürgitus kahjustab eelkõige ajukoort, põhjustades halvastust, pimedaks jäämist ning vaimuhaigusi. Päästeameti andmetel on juba elavhõbedatermomeetri katki pillamine piisav reostus, et 112 välja kutsuda.
Seoses sellega leidsin ma artikli, kus üks koduperenaine pillas lapse toas pirni vahetades ühe neist puruks. Kuna ta oli sellest elavhõbedavärgist kuulnud ja selle pärast mures (lapse tuba ikkagi) kutsus ta välja kohaliku keskkonnaameti. Tulemuseks oli see, et toas tuvastati elavhõbedafoon, mis oli kuus korda kõrgem kui maksimaalne “ohutu” 300 nanogrammi kuupmeetri kohta. Kuna elavhõbe ladestub kõikjale, siis ei piisanud ruumi normaliseemiseks lihtsast tuulutusest, vaid selle neutraliseerimiseks kulus erivahendeid kasutades kokku 2000 dollarit. Põhjuseks oli peamiselt see, et ta tahtis täiesti kindel olla, et kõik kontrolli all on. Soovituslikult tuleb pirni puruksmineku korral märja lapiga ära pühkida klaasikildudest eralduv valge puru, mis sisaldab fosforit ja elavhõbedat. Tavalist tolmuimejat ei tohi kasutada, kun see pihustab kogu kraami tagumisest otsast välja ning seega teeb asja hoopis hullemaks. Kasutatud lapp ning klaasikillud tuleks sulgeda hermeetiliselt kilekotti ning nendega tuleks edasi tegutseda nagu kohalik seadusandlus mürgiste jäätmetega ette näeb.
Huvitav on nende säästupirnide koha pealt see, et põhilobi teevad nende propageerimisel vägagi veidrad voodikaaslased: keskkonnakaitseorganisatsioonid ja energiakontsernid. Energiakontsernide huvi on selge — kuna enamus neist töötab niikuinii täisvõimsusel, siis energiatarbe vähendamine (ja energia hinna pidev kasv) võimaldab neil kokku hoida laiendamisinvesteeringute pealt. Roheliste motiivid on nagu ikka segased. Näiteks Greepeace korraldab ühest küljest aktsioone Indias asuva elavhõbedatermomeetreid tootva tehase sulgemiseks, kuid samas korraldab kampaania Hollandis elavhõbedat sisaldavate säästurpirnide propageerimiseks. Selline liikumine nagu Environmental Defense toetab igati säästupirnide levikut, kuid nende enda lehekülg teatab, et elavhõbe on üks mürgisemaid materjale, mis keskkonda võib sattuda.
Elavhõbedast rääkides ei tohi mööda minna ka sellest, kust elavhõbe kõige suuremas koguses keskkonda pääseb. Nimelt üks massiivseim elavhõbedaga saastaja on söepõletamine — tavaliselt elektri saamise eesmärgil. Ühe keskkonnauuringu kohaselt oleks absoluutarvudes hetkel säästupirne kasutades tootmata jäänud energia pealt välja paiskamata jäänud elavhõbedakogus väiksem kui see, mis säästupirnides on. Lisaks kaasneb kogu protsessiga “boonusena” ka muude gaaside eraldumine. Samas jälle veetakse pirnidega see elavhõbedakogus kenasti kohta, kus selle kahju on kõige suurem — kinnistesse ruumidesse. Lisaks on uued keskkonnaeeskirjad juba kohustanud energiafirmasi elavhõbedaemissiooni mitmekordselt vähendama, mis muudab selle suhte vastupidiseks (ehk siis pirnides on Hg-d rohkem kui kokkuhoitud energia tootmisel eraldub). Kui me aga räägime taastuv- ja tuumaenergiast, mis elavhõbedat ja muid toredaid atmosfääri saastavaid lisasi üldse ei tooda (ja sinnapoole suund ju tegelikult on), siis on kogu see värk enam kui ärevusttekitav. Muide, kui paljud teist teavad, et säästupirne ei tohi tavalise prügi hulka loopida, vaid need tuleb spetsiaalselt töödelda lasta? Ma usun, et mitte just väga paljud.
