pronto.ee

Täna päeval oli sellise toreda asutuse nagu BSA (mis kannab nüüd uut nime Eesti (???) Äritarkvara Liit) igaaastane raportiüritus, mis seekord leidis aset Coca-Cola Plazas ja kus ma Maatriksi egiidi all ajakirjndust esindamas käisin. See on selline ettevõtmine, mis on oma olemuselt mõeldud mainekujundusena, kuid praktiliselt kõlab kui väljapressiv sajatus kõikide pihta, kes on kasvõi hetkeks mõelnud kogu oma maist vara MITTE tarkvara peale sirgeks lüüa. Loomulikult räägitakse kogu seda asja tarbijasõbralikuse ning Eesti tarkvaraarendaja kasulikkuse võtmes, kuid seda tehakse niivõrd abitult, et mitte kellelegi ei jää kahtlust kes on tegelikult piraat (röövel) ning loomulikult seda, et kogu kupatus on mõeldud välismaiste firmade huvide eest võitlemiseks. Lisaks kostis nagu ikka jutust läbi hala, et Eesti vabariigi seadused ei luba neil kõiki kahtlusaluseid igaks juhuks seina äärde panna. Ja loomulikult asuti kohe kõrvale viilima kõikidest reaalsetest küsimustest. Tore osa kogu värgi juures on tavaliselt olnud see, et antakse snäkki ja napsu ja ka seegi kord ei olnud erand. Kuna mul kõht on täis hetkel, siis ma katsun mitte nii mürgine olla kui ma esialgu tahtsin.

Omamoodi enesekriitikana demonstreerisid ürituse korraldajad CCP sviidis veel kolmandat osa Kariibi mere piraatide sarjast: “Pirates of the Caribbean: At Worlds End”, kus ilmekalt demonstreeritakse, et piraadid on vinged vennad ja võidavad suvalisi ametnike nonde salakavalusele ja reetlikusele vaatamata igast asendist. Film muide on suhteliselt mage, minu silmis umbes kolm punkti viiest. Vanu nalju korratakse oksendamiseni, kuigi osadel keerati võll nii üle, et see hakkas jälle naljakas tunduma (“[x] is gone! Why [x] is gone?”, mida kasutati umbes miljon korda suvalise kadunud asja kohta — see fraas on tuttav esimesest filmist kui rumm kärssama pandi). laias laastus oli seal palju imalat ilatsemist, labast huumorit ja tarbetut actionit. Seal oli ka paar päris lahedat nalja ning päris muhe oli see psühhedeeliline värk, kus Sparrow hallukaid nägi — näiteks iseenesest ainult Sparrowdest kosneva laeva meeskonna kaptenina. Ei midagi erilist, aga päris maha visatud kah aeg ei olnud. Selgelt liiga pikk oli see film muidugi.

It is forbidden to dream again;
We maim our joys or hide them:
Horses are made of chromium steel
And little fat men shall ride them.

Täna siis jälle linnas, seekord pisut pikemalt. Enam ei väsi kõikvõimalikud kohaosad nii väga ära kui tavaliselt ning juba on aega ringi vahtida ning üldse on asi peaaegu kontrolli all. Kui ma nüüd suudaks meeles pidada, kas tänav millal ma sõidan on ühesuunaline või mitte ning millisesse ratta ennast millisel ristmikul hoida, siis minu pärast võiks eksamile minna.

Muide, huvitava kõrvalseigana võib märkida, et päris paljud tegelased tulevad autokooli mootorratta õppesõitu tegema oma rattaga. Paradoksaalne, aga tõsi. Eks ma hakkan ise kah vaikselt enda oma välja vaatama.

Wake up on the floor like you did before
And you don’t know what today is
So you shut out the sun until the day is done
But you can’t run away from it

Laupäeva õhtul oli teine linnasõidu päev. Seekord lubati väikeste majade vahelt juba Mustamäele ringi kurseerima (minu poolt tervitused kõikidele jalakäijatele, keda ma vöötrajal läbi ei lasknud: see ei olnud taotluslik). Suunatulede ja käikudega hakkan ma ennast juba kodusemalt tundma, aga nüüd on tekkinud uus suur probleem — ma ei tunneta ennast mitte auto, vaid suure jalgrattana ja jälle häda käes — jalgratturina lipsad sa ikka inimeste vahel läbi, sest ruumi ju on. Aga sõidueksami ajal saab selle eest vitsa. Näiteks vasakule pööre ühesuunalise tee lõppedes: kui ühesuunaline tee koosneb ainult ühest sõidurajast, siis vasakule keeramiseks ei pea sa autoga midagi tegema. Mootorrattaga pead aga hoidma vasakule teeserva. Loomulikult ma selle peale ei tulnud. Jne.

Õhtul toimus kaveribändide festival, mis ametlikult pidi olema volbrifestival, aga suure Tallinnas toimunud jama tõttu sai kolm nädalat edasi lükatud. Väga maru üritus, rahvast oli kah parasjagu. Kokku oli esines viis bändi ja kohalike muusikute tase ei jää mitte kusagilt alla “originaalidele”.

It’s a global abrasion
It’s consecration
United Nations
It’s a total invasion!

Täna on selle kuu kolmas reede. Istung toimub Hadeses.

Oh how ingenious the centuries of lies
Ezekiel’s chariots streak across the skies
Holy books and history texts forget because we know
Souls are recycled in the death and resurrection show

Esimene linnasõit. Käikudega on asi keeruline, suunatuld ei suuda jälgida, pidurdamine on komplitseeritud. Muidu nagu midagi muud polnudki .. kõik sai tehtud, linn, mina ja kõik ülejäänud jäid alles. Isegi instruktor.

Ma avastasin enda jaoks uue asja. Mul ei ole enam emotsioone. Vanasti oleks ma hullult närvi läinud, adrenaliinist värisenud ja mida veel. Täna ei olnud aga midagi: hirmu, elevust, ärevust, erutust, põnevust, huvi — mitte midagi. Lihtsalt üks asi millega tuleb ühele poole mingil hetkel saada.

A thousand other shops I know
Where bargains can be got–
Where other folk would like to go
Who have what I have not.
I let them hunt; I hold my mouth–
Yes, though I know full well
Where lie the treasures of the south,
I’m not a going to tell!

Juhuks kui te ei tea, siis üks minu hobidest on konsoolide kogumine. Hetkel on mul olemas sellised asjad:

PS1, PSOne, PS2, NDS, XBox, CD-I, Mega Drive 2, GB, GBC, Wii, N64. Lisaks on mul veel olemas kaks SNES-i ja üks NES, aga need ei tööta hetkel arusaamatutel põhjustel ning vajavad kõpitsemist. Kui kellelgi mingi vana telekamäng või mänguarvuti (Amiga 500 on mul juba olemas) kodus vedeleb, siis andke aga teada, ma võin suure tõenäosusega selle ostmisest huvitatud olla. Loomulikult tunnen ma eelkõige rõõmu just nendest vidinatest mida mul ei ole, aga soodsa hinna puhul võtan ära ka muud. Ja loomulikult kui kellelgi on mänge nendele masinatele: neid tahaks kah.

Heikoille voi olla liikaa kutsu metallin,
muttei niille joita ohjaa vaisto soturin!

Oravad rokivad ning seda tõendavad järgnevad dokumentaalkaadrid. Tegu on Pikku-Orava koveriga erakordselt jabura põhjnaabrite bändi Teräsbetoni (tuntud ka kui Soome Manowar) loost “Taivas lyö tulta“.

Näri käbi!

A child need not be very clever
To learn that “Later, dear” means “Never.”

Autokooli teooriaeksam on nüüd edukalt selja taga. Koera saba kergitades võin öelda, et ma olin üks kahest (teine oli üks tütarlaps) eksamineeritavast, kes vastasid kõik küsimused õigesti. Huvitav oli kogu kupatuse juures see, et tegu oli grupiga mille liikmed juba evisid B kategooriat ja tehti vaid mootorratast juurde ning siseeksamil kukkus 15 osavõtjast tervelt 6 inimest läbi (üle kolmandiku)! Piinlik lugu, kas pole?

With the rage;
explosive matter,
chain reaction
energy splatter.

Leidsin sellise toreda video nagu “Kettenreaktion durchs ganze Haus” ehk “Ahelreaktsioon läbi kogu maja”. Täiesti uskumatu, millega saavad hakkama inimesed kellel on vaba aega rohkem kui jumalal.

Iseenesest on väga tore lugeda, kuidas infosõjas teineteist usinasti materdatakse, aga minu arvates kiputakse nagu ikka takerduma pisikestesse detailidesse, mis takistavad suurt pilti nägemast. Imestatakse, et et mida venelased tahtsid ja miks nad nüüd madalat profiili hoiavad (peaaegu kõik viimase aja avaldused Eesti vastu on tehtud rõhutatult isiklikul tasemel). Ühest küljest (see kumab ka poliitikakommentaaridest läbi) tuntakse nüüd võidujoovastust ja teisest küljest tuntakse hirmu, aga milliseid järeldusi oleksime me tegelikult pidanud tegema?

Minu arvates ütles Venemaa päris otse välja, mis nende huvi on: “Ansip peab tagasi astuma!” Esimene ring selles kampaanias oli puhtalt verbaalne, ähvardamise tasemel ja teine oli tegudes, ehk tänavarahutusi organiseerides. Mässud on varemgi poliitikuid tagasi astuma sundinud ja milleks Eesti peaks selles osas erand olema. Selle teooria poolt räägib ka vene saatkonna aktiivne kaasaaitamine korralageduse organiseerimisse ning see, et rahutuste käigus oli võimalik näha tegelasi, kes tegid (professionaalselt) kõik endast sõltuva, et üritus muutuks selliseks nagu see muutus. Okei .. Ansip tagasi, aga miks? Väga lihtne: kui Ansip tagasi astuks, siis on Ilvesel kaks valikut: kas kuulutada välja erakorralised parlamendivalimised, mis oleks ebareaalne, arvestades sellega, et valimised olid vaid mõne kuu eest ning kõiki alternatiive pole veel ammendatud või anda volitused valitsus kokku panna eelmine kord tahaplaanile lükatud kandidaadile, kelleks oli Edgar Savisaar. Väheusutav, et pakutaks välja alternatiivne kandidaat Reformist või n.ö. lepitusvariant juba niigi konfliktsest IRL-st.

Muide, Savisaare strateegia pärast öiseid rahutusi oleks sellisel puhul täiesti mõistetav: see oli rünnak valitsuse vastu, sooviga seda piisavalt kompromiteerida ning näidata seda Eestivaenulikuna ning teovõimetuna pakkudes ennast välja kui potentsiaalset Eesti päästjat (valgel hobusel!). Tema ämbriks ei olnud mitte see, et ta venelaste poolele asus (nn Eesti kaart sai tal ammendatud juba üsna tükk aega tagasi ja loogiliselt võttes pole mõtet investeerida sihtgruppi, kus enamus kulutatud kroone ikaldub). Tema ämbriks oli see, et ta ei suutnud eestlaste vahele kiilu lüüa ja lõpuks asusid Ansipit toetama isegi grupid, kes veel nädal varem oleks hea meelega teda kukkumas näinud. Tormi ajal paati ei kõigutata.

Kui kõik see aktsioon valitsuse vahetamiseks nurja läks, siis mida venelastel oligi enam teha? Pärast kaklust ei ole enam mõttekas ametlikult rusikatega vehkida ning sekundaarne ülesanne tekitada omale uus väline vaenlane, kes venelaste rahvusliku uhkust jõhkralt jalgade alla tallab sai ju täidetud.