It is forbidden to dream again;
We maim our joys or hide them:
Horses are made of chromium steel
And little fat men shall ride them.
Täna siis jälle linnas, seekord pisut pikemalt. Enam ei väsi kõikvõimalikud kohaosad nii väga ära kui tavaliselt ning juba on aega ringi vahtida ning üldse on asi peaaegu kontrolli all. Kui ma nüüd suudaks meeles pidada, kas tänav millal ma sõidan on ühesuunaline või mitte ning millisesse ratta ennast millisel ristmikul hoida, siis minu pärast võiks eksamile minna.
Muide, huvitava kõrvalseigana võib märkida, et päris paljud tegelased tulevad autokooli mootorratta õppesõitu tegema oma rattaga. Paradoksaalne, aga tõsi. Eks ma hakkan ise kah vaikselt enda oma välja vaatama.
Post a comment