pronto.ee

Täna sattusin Apollos sellise toreda raamatu peale nagu “The Book of Bunny Suicides” (pluss loomulikult selle jätk “Return of the Bunny Suicides”). No ei olnud teist võimalust kui ma pidin need ära ostma — nii haiget huumorit koomiksijänestega ei saa lihtsalt olemas olla. Kohutavalt naljakas. Siin on väike näide sellest:

Kes tahab kooner olla ja ei põrku tagasi pisikesest piraatlusest, nende jaoks on siin kaks viidet:

“The Book of Bunny Suicides”
“Return of the Bunny Suicides”

Pikaajalise Google Maili kasutajana on mulle alati vastukarva käinud detail, et väliste e-post lugejate jaoks on seniajani kasutusel olnud ainult POP-i protokoll. Tänase päeva parimaks uudiseks on see, et lõpuks ometi lisandub sellele ka IMAP. Mida IMAP annab? IMAP võimaldab kasutada erinevaid postilugejaid säilitades neil kõikidel (ja ka webis) sama staatuse ehk siis kõikides postkastides on samad kirjad ja kõik kirjad on samade seadetega. Telefon, Web, koduarvuti — kõikjal on asi sünkroniseeritud.

Ainuke probleem on selles, et hetkel on asi ametlikult välja kuulutamata ning osadel kontodel on tugi juba lisatud ja osadele mitte. Minu kontol näiteks veel ei ole 🙁

Kuidas on teiega?

Hea juht peab kasutama ära iga võimalust, et oma vastaliste jõude hajutada: kas siis tehes neid umbuslikuks oma liitlaste vastu või andes neile hea põhjuse jagada oma väed väiksemateks gruppideks ning läbi selle muutes neid nõrgemaks.

— Niccolò Machiavelli, “Dell’arte della guerra”

Selline oleks siis vabas vormis tõlge võimuteooriate ühe kuulsaima mehe sulest. Vaadates Iraagis toimuvat on tsitaat temalt rohkem kui kohane: viimaste aastate jooksul sealkandis aset leidnud sündmuste orkestreerijad ei ole ilmselt paljuks pidanud tema “Il Principe” omale algmaterjalik võtta. USA on praeguseks sattunud staatusesse, mida Machiavelli nimetas principe novo ja laias laastus samad masside juhtimise teooriad, mis kehtisid viiesaja aasta eest kehtivad ka tänapäeval.

Machiavellit on just tänapäeva vasakpoolsete poolt süüdistatud teleoloogiliste seisukohtade — näiteks “eesmärk pühendab abinõu” propageerimises. Päris nii see siiski ei ole, teadma peab ka konteksti. “Il Principes” lähtus ta sellest, et eesmärk pühendab abinõu ainult siis kui see on kõigi osaliste huvides — ehk siis kui jutt käib riigi stabiilsusest ja selle kodanike heaolust ning turvatundest. Isiklike ambitsioonide puhul (raha, võim, jne.) töötab see kõik pigem valitsejale vastu kui tema kasuks. Tänu paljudele otsekohestele ning tihtipeale ka paljastavatele avaldustele garanteeris ta selle, et “Il Principes” katoliku kiriku poolt pärast avaldamist peaaegu viivitamatult Index Librorum Prohibitorumisse surati.

Nagu eelpool toodud tsitaadist näha on ei ole ütlus “Divide et impera” (“Jaga ja valitse”) ka Machiavellile võõras. Põhimõtteliselt ennustasin ma juba enne teist Iraagi sõda, et head nahka sellest invasioonist ei tule — paljud Saddam Husseini sammud olid põhjendatavad just tema printsiipidest lähtuvalt. Esiteks pidi mees koos hoidma kolmest erinevast kogukonnast koosnevat moodustist ja teiseks ei aidanud asjale põrmugi kaasa see, et arhivaenlased Iraan ja USA üksteise võidu mässulisi suurte rahapakkidega loopisid. Praeguseks on lugu jüudnud sinnamaani, kus Saddam tõmmati kenasti oksa, igast aferistid aidati pukki ja USA on saddami tööd: mässulistega sõdimist ning kolme kogukonnaga žongleerimist ise korraldama.

Selliste ennustuste tegemiseks ning eriti veel pärast sellega liamiseks ei pea paraku just eriline oraakel olema. Palju huvitavam oli minu tsenaariumi kohasel see, mis edasi saab. Minu prognoos oli see, et kui USA ambitsioonid olid siirad (ehk “stabiilsus ja kodanike heaolu ning turvatunne”), siis õnnestub neil umbes viie aasta jooksul riik stabiliseerida ning principe novo roll kohalikule valitsusele üle anda. Kui aga need ambitsioonid olid isiklikust kasust lähtuvad, siis lähtuvalt Machiavellist siin head nahka ei tule ning umbes viie aasta pärast käivitatakse plaan B, ehk “divide et impera”.

Jaga ja valitse printsiibi alusel jagatakse riik kolmeks ning võimu lõdvendatakse. Türgi satub automaatselt konflikti kurdidega ning on lõpuks sunnitud selle osa okupeerima. Kuna Türgi on USA liitlane NATO-s, siis pigistatakse silm suuresti kinni ja tehakse mõlemalt poolt kurje nägusi, kuid tegelikkuses on kõik omavahel kenasti kooskõlastatud. Osaliselt oli Türgi Euroopa Liitu surumise soov USA poolt just sellega seotud, sest nõnda oleks läbi Türgi kogu EL sellesse avantüüri lohistatud. Selle osaga oleks võtmesõnadeks olnud quid pro quo.

Pärast kurdide Türgi abiga kontrolli alla saamist plahvataks justkui iseeneseslikult uuele hingamisele sunni ja šiia konflikt. USA rõhutab igal võimalikul juhul, et nemad teevad kõik võimaliku ning tituleerivad seda sektivägivallaks. Näiliselt toimub kõik iseenesest kui tegelikkuses õhutatakse seda kõik ikkagi kusagilt Pentagonist. Kuna sunnid on väiksemaarvuline kogukond, siis paratamatult hakkavad nad igat pidi vastu pead saama. Tänu sellele on nii USA kui ka saudid sunnitud neid toetama — loomulikult stabilisatsiooni egiidi all. Lõpuks läheb asi nõnda kaugele, et saudid sekkuvad otseselt ning sunni osa liidetakse teise USA liitlasega regioonis.

See jätab alles kolmanda osa, šiiad. Nendega on asi selle mõttes huvitav, et umbes siis kui kaks eelmist plaani hakkavad jõudma otsustavasse faasi alustab USA näiliselt väljatõmbumist. Iraanil ei jää siis palju muud üle kui tekkivas võimuvaakumis asuda kolmandat osa endaga liitma enne kui kumbki kahest eelmisest seda teeb. Pärast seda on USA sunnitud uuesti sekkuma — sarnasel Iraagi-Kuveidi konfliktile. Tõenäoliselt on USA arvestanud sellega, et kui Iraan ja Iraak suhteliselt tasavägiselt omal ajal rinda pistsid ning Iraak haledalt esimeses Lahesõjas kitli peale sai, siis mis see ära ei ole neilegi üle küüru anda. Pealegi on levinud üldine arusaam, kui usujuhid Allahi juurde saata, siis on rahvas rõõmus ja võtab “vabastajad” avasüli vastu. Õigupoolest loodeti seda juba ka Iraagi puhul, aga seal oli korraldajate arvates probleem selles, et Saddam oli ilmalik juht.

Selline on üldjoontes minu arvamus sellest, mis toimuma hakkab. Türgi nagu näha on justkui oma esimesed sammud teinud. Mõnes mõttes Armeenia genotsiidi tunnustamine oli osaliselt ka Türgi pööbli üles ässitamine, kes tahaks nüüd kellelegi kätte maksta. Iraaki tungimine lahendaks kaks probleemi ühe hoobiga — saaks justkui kurdidele korralik klopper anda ja samas näiliselt ka USA-le käru keerata.

Sunnidega on selline lugu, et ameeriklased on juba asunud neid avalikult toetama, relvastades ning kaitstes neid. Saudid on samuti aktiivsemalt oma rahakotiraudu avama asunud — tuletagem meelde, et nad tegelevad parasjagu Euroopast paraja portsu moodsaimate sõjalennukite ostuga ning nii USA kui Iisrael vaatavad ükskõiksete nägudega ringi ja lasevad vilet. Poleks see asi kuidagi kokku lepitud oleks selle koha peal ilmselt mõlemal neil kobisemist olnud.

Kolmeks jagamine ei ole tegelikult samuti midagi ootamatut. Loomulikult alguses välistati see plaan täielikult, kuid tuletagem meelde, et järgmine aasta saab järjekordse Bushi võim Valges Majas otsa. Uutest kandidaatidest on päris mitu aga deklareerinud, et nad soosivad Iraagi kolmeks jagamist ning sealt välja tõmbumist. Tõenäoliselt üks neist saab ka praeguse kliki toetuse ning eelpoolkirjeldatud operatsioon käivitub, kulmineerudes Iraani ründamisega. Kui midagi mokka läheb, siis tuuakse “uus poiss” ohvriks, veeretatakse kõik tema kaela ning aetakse JEB pulti (ok, see oli huumor, aga ainult pooleldi).

Ning ärgem unustagem ka seda, et enamustel liitlastel (Eesti kaasa arvatud) on plaan järgmise asta lõpus oma väed sealt välja tõmmata. Seega praeguse kava kohaselt kui midagi millalgi toimuma hakkab, siis oleks selleks aasta 2009. Ootame ja vaatame. Olukord võib ju veel kardinaalselt muutuda (näiteks Iraan võib ametlikult tunnistada tuumarelva olemasolu, keerates kõik pea peale) ja paraku elame me huvitavatel aegadel. Nagu Hiina needus, ma ütlen.

Ma mingi mõni aeg tagasi rääkisin sellest, kuidas Eesti Energia tuima näoga kolmel tänaval kaheks ööpäevaks järjest elektri ära võttis. Väidetavalt olevat keegi vales kohas kopa maasse susanud ja tänu sellele olevat kaabel veel umbes viiest kohast katki läinud. Pärast lubasid nad laialt, et katsuvad kompenseerida selle, et ma olin sunnitud kaks ööpäeva kodus küünlavalgel istuma, vaatama kuidas külmkapp sulab ning kuidas kõik mu plaanid teha kooli- ja muidutöid lörri lähevad. Ainuke positiivne osa selle juures oli see, et ma suutsin Steve Wozniaki autobiograafilise raamatu “iWoz” peaaegu läbi lugeda.

Täna ma siis nägin kuidas nad kompenseerivad — selgus, et elektriarve peale on sugenenud 500 krooni krediiti. Aga ju neile hakkas mingil hetkel tunduma, et nad on pisut liiga heldeks läinud, sest eile hakkas jälle mingi ilge kepp elektriga pihta.

Seekord oli asi küll lühiajaline, kuid selle võrra rämedam — nimelt seekord ei võetud mitte kogu elektrit ära, vaid enamus. Laias laastus tähendas see seda, et toavalgustus hakkas tuhmuma kuni lakke jäi järgi ainult mingi seasilm, mis tuhmilt laest vastu pilkus. Kogu maja elektroonika lükkas ennast ükshaaval välja — teate kui õõvastav on kuulata, kuidas järjest üks või teine agregaat majas plõksu teeb ja mul on neid palju. Pärast seda kui asi oli tükk aega olnud hästi tuhm, saadeti EE poolt natuke elektrit tagasi — täpselt niipalju, et osa aparaate majas tundsid, et on selle piiri peal kus võiks ennast sisse lükata — aga loomulikult mitte nii palju, et sisse jääda. Seejärel hakkas korteris pihta eriti jäle plõgin, mille käigus ma katsusin järjest erinevaid vidinaid välja lükata enne kui nad läbi põlevad.

Okei, pärast veerandtunnist tsirkust kogunesime majarahvaga alla korrusele elektrikapi juurde, et probleemi olemust selgeks teha. Peatselt sai selgeks see, et midagi selgeks teha ei ole võimalik — tegemist on kas maagiaga, või aeleb keegi kusagil kaabli otsas. Kui me olime seal veel mõnda aega mõistatanud, hakkas ukse tagant kostma vihast ähkimist ja puhkimist ning jalaga ukse pihta tagumist. Läksime vaatama, kes seal on ning selgus, et ukse taga seisab tulivihane viigerhüljes, kes kärsitult jalaga (loivaga?) vastu ust kolgib. Hakkasime talle just seletama, et viigerhüljeste koht on meres, mitte meie maja trepikojas kui viigerhüljes vene keeles sajatama kukkus: “£¤%(+ &¤@ %&$# te siin oma ukse kinni panete, kui mind ise siia kutsusite!” Selgus, et tegemist ei olnudki hülgega, vaid hoopis elektrikuga. Mis teha, sarnasuse oli nii märkimisväärne, et isegi algajam zooloog oleks tõenäoliselt olnud ära petetud.

Poole sõimu ajal tuli elekter tagasi, morsk kehitas õlgu ja läks minema. Õõvastav.

Selle tunneli teises otsas on kogu ülejäänud maailm. Suudad sa ette kujutada, milline see välja näeb, Gnaghi? … Sul on õigus, see kõik on kujuteldamatu.

Üks asi, mis mul juba mitu kuud on kirja panemata jäänud on kommentaar filmile, mida ma selle aasta Estconil nägin: “Dellamorte Dellamore”. Lugu räägib väikelinna surnuaednikust (parema sõna puudumisel) Francesco Dellamortest, kelle meelerahu hakkavad rikkuma surnud, keda tuleb teist korda tappa ning keegi saladuslik naine. Väga palju rohkem ei saa sellest otsesõnu kirjutada, sest vastasel korral võiks see esmast vaatamisrõõmu rikkuda.

Filmi läbivaks teemaks on kahe pealkirjas toodud sõna viis kombinatsiooni ehk “surm või armastus”, “surm ja armastus”, “surmaarmastus”, “surnud armastatu” ja “surnud armastus”. Sõna Dellamorte tähistab filmi peategelast ning loo keskel selgub, et tema ema neiupõlvenimi oli Dellamore — ka see tekitab omaette allegooriaid. Asjale lisab vürtsi ka Dellamorte abiline nimega Gnaghi — sõge traagiline kuju, aga oma nõrgamõistuslikkuses tihtipeale õnnelikum. Vaadake ja mõelge — kui suur osa teie maailmas on tõeline ja kui suure osa sellest olete enda jaoks ise välja mõelnud. Gna!

Ahjaa, film baseerub Tiziano Sclavi samanimeliselt romaanil. Tiziano Sclavi on lisaks tuntud ka kui koomiksilooja, kelle tuntuimaks tööks on sari “Dylan Dog”.

Uuendus: lugesin Ulmeguru viidatud jutu läbi ja mulle tuli meelde, mis mul kirja panemata jäi — muusika! Sellist helindust naljalt üle ikka ei löö küll.

Ekspress Online toimetajad võtsid kätte ja tegid oma äranägemist järgi uue Eesti blogide top 20-e. Kuna ükski selline list ei ole täielik ilma minu tagasihoidliku panuseta, ei pea sealt kaua otsima vaid piisab kaheksandale kohale vaatamisest. Hea list. Mõnus. Ma olen populaarne!

Muude asjade koha pealt niipalju, et kool on ikka üks elurütmi raputaja küll. Iseenesest ei ole selles midagi keerulist — probleem tekib pigem halvast informeeritusest ja küündimatust kommunikatsioonist. Suudaks kool panna õppejõududele samasugused kohustused nagu on õpilastel, oleks a) õppeedukus parem ja b) kuluks õpilastel oluliselt vähem aega kõrvalise ja frustreeriva jamaga tegelemisele. Näiteks spekulatsioonid teemal, mis nüüd edasi saab.

Minna ülikooli kõva 15 aastat pärast põhikooli lõpetamist oma tegelikult päris mitu plussi lisaks miinustele. Loomulikult olen ma palju unustanud, aga ma olen ka palju oma käe peal õppinud. Näiteks ma mingil üritusel pidin kuulama mingite taatide heietusi teemal, et pärast 35 aastaseks saamist muutuvad inimesed päevapealt puupeadest õppimisvõimetuteks kõlupeadeks. Enda kohta tunnen ma pigem vastupidist asja — mu mälu on parem kui kümne aasta eest, saan asjadest palju kiiremini aru ning suudan leida seoseid, mida ma varem ei hoomanud. Ma olen mitu korda pidanud viimasel ajal lahendama probleeme, mida ma 10 aasta eest ei suutnud lahendada. Nüüd, kus ma olen tunduvalt viletsamas seisus — ma ei pea silmas mitte ainult vanust, vaid ka seda, et ma olen praeguseks juba suure osa asju, mida ma tollal teadsin, unustanud, suutsin ma paar sellist asja lahendada ilma erilise pingutuseta. Ma seniajani ei suuda mõista, miks ma tollal värgist aru ei saanud.

Muide, ma avastasin ühe asja veel — ostsin omale hiljuti toreda Philipsi MSX arvuti. Ma mäletan, et peaaegu 20 aasta eest tundus selline mäng nagu “Goonies” igati keeruline mäng. Nüüd lajatasin asja esimese korraga lõpuni välja.

Noh, selline see kassipidajate elu on. Ühelt maalt on kõik timm ja košer ning siis äkki on loom mokas. Huvitavalt kombel oli ühel kassil rikkis esimene ots (silmad) ja teisel tagumine (viletsa pidamisega päraluuk). Esimene variant mis mul muidugi pähe tuli oli see, et äkki saab kahe katkise kassi peale kokku ühe terve kassi, aga siis otsustasin, et aitab — kui pudulojused on tuksis, tuleb tee tõpratohtri juurde jalge alla võtta.

Toppisin siis kassid kasti ja põrutasin Haaberstisse mingisse kliinikusse (ettevaatlikult, nagu kass poegadega, kui lubate pisikest kalambuuri). Päris tore koht paistis olevat. Tuuk ja Valdo tõmmati liistule, ühele tehti süsti ja teisele aeti mingi igavesti vägivaldse välimusega agregaadi abil tablett kurku. Seejärel takseeriti mõlema looma esi- ja taguotsa ning teavitati, et paanikaks pole põhjust — pulmadeks paranevad ära, viissada krooni, aitähh. Anti kõiksugu varandust kah veel kaasa, et ma neid kodus edasi putitada saaksin.

Reede läks nagu ikka häguseks ja lõppes minu juures, õlledega. Istusime, arutasime maailmaasju ja tõmbasime londid pidemeni umbe.

Järgmisel päeval magasin ma nagu kivi ning tänu sellele ei kuulnud kuidas telefon lakkamatult ja nõudlikult helises. Kõik oli tore kuni äkitselt teine tuba inimkeeli kõnelema kukkus.
“Kassid, raisk, on rääkima õppinud!” oli minu esimene mõte.
“Oleme me jee! Raisk!” mõtlesid kassid vastu ja pugesid sügavamale voodi alla.
“Maast lahti, raisk!” ütles teisest toast Pets.
Selgus, et ma olin ettenägelikult ukse lahti unustanud ja nõnda astutigi tuppa, volditi mind kokku ja veeti Kassinurmele, palke koorima. Hiljem sattusin ma veel Tartusse: Zavoodi ja Lodjakotta, kus ma oma öö mööda saatsin. Muuhulgas sain teada kuidas näeb välja selline legendaarne asi nagu ussimunn ja vaatasin viikingite pikklaeva toorikut. Aga sellest räägime mõni teine kord.

Täna on oktoobrikuu kolmas reede ja sestap koguneb kogu progressiivne noorsugu klubi Hades teisele korrusele tähtsaid ulmeasju arutama. Loomulikult ei puudu sealt ka kõik muu temaatiline.

Märkuseks niipalju, et ma olen viimased paar kuud oma töömasinal (HP Compaq 6710s) kasutanud Ubuntu Linuxit v7.04. Täna siis tuli välja Ubuntu v7.10 ja eks ma siis otsustasingi, et jänes kaarte ei mängi ning lasin upgrade peale.

Pärast suuremat ragistamist kõvakettal leidis upgrader, et paras pinu pakke muutubad installijärgselt tarbetuks, enamus juba eelnevalt installitud pasast tuleb uuendada ning üleüldse tuleb umbes 1 GB jagu erinevat nodi võrgust alla tõmmata (ma otsustasin võrgust uuendamise kasuks). Mulle see sobis.

Paar tundi hiljem oli nodi all ja suur osa kraamist installitud. Laias laastus võttes läks kõik sujuvalt, peale paar küsimuse, et ka ma tahan mingeid sättinguid üle kirjutada. Enamustel puhkudel lasin üle kirjutada, ainult paarile asjale, mille kohta ma teadsin, et olin seal ringi majandanud ütlesin, et mul on neid veel vaja.

Pärast installi tehti reboot ja masin üles ei laadinud. Argh, mõtlesin ma ja rebootisin uuesti. Masin bootis ülesse.

Mis ma võin öelda? Paar asja vajas kohe kohendamist, näiteks varem wrapperitega käima aetud flash plugin kippus firefoxis käntsama. Õigupoolest oli üsna küsitav, kas see üldse töötas, aga pärast uue flashi (mis nüüd lõpuks ometi ubuntu jaoks olemas on) installimist see asi laabus. Loomulikult oli türnühvel klaviatuurid ära soperdanud ja default ameerika layoutiga jälle üheks saanud. Väike manuaalne sekkumine lõpetas ka selle isetegevuse. Kõige keerukam osa oli kasutajaliidesega, millel nüüd on igasugu effektid ja asjad peal. Mul oli see ka varem otsa keeratud, aga nüüd on see kõik erinev. System > Preferences all on nüüd Appearance ja Emerald Theme Manager, millega peaks teoreetiliselt kogu asja ära majandama. No tee mis tahad, ma saan seal ainult osa asju tehtud. Võimalik, et ma ise olen n00b ja pean asja rohkem uurima, aga võimalik, et upgrade ajal jäi midagi kuhugi vedelema.

Aga üldjoontes paistab ikkagi kõik kenasti töötavat. Eks ma annan teada kui mingid anomaaliad ilmnevad.