Selle tunneli teises otsas on kogu ülejäänud maailm. Suudad sa ette kujutada, milline see välja näeb, Gnaghi? … Sul on õigus, see kõik on kujuteldamatu.
Üks asi, mis mul juba mitu kuud on kirja panemata jäänud on kommentaar filmile, mida ma selle aasta Estconil nägin: “Dellamorte Dellamore”. Lugu räägib väikelinna surnuaednikust (parema sõna puudumisel) Francesco Dellamortest, kelle meelerahu hakkavad rikkuma surnud, keda tuleb teist korda tappa ning keegi saladuslik naine. Väga palju rohkem ei saa sellest otsesõnu kirjutada, sest vastasel korral võiks see esmast vaatamisrõõmu rikkuda.
Filmi läbivaks teemaks on kahe pealkirjas toodud sõna viis kombinatsiooni ehk “surm või armastus”, “surm ja armastus”, “surmaarmastus”, “surnud armastatu” ja “surnud armastus”. Sõna Dellamorte tähistab filmi peategelast ning loo keskel selgub, et tema ema neiupõlvenimi oli Dellamore — ka see tekitab omaette allegooriaid. Asjale lisab vürtsi ka Dellamorte abiline nimega Gnaghi — sõge traagiline kuju, aga oma nõrgamõistuslikkuses tihtipeale õnnelikum. Vaadake ja mõelge — kui suur osa teie maailmas on tõeline ja kui suure osa sellest olete enda jaoks ise välja mõelnud. Gna!
Ahjaa, film baseerub Tiziano Sclavi samanimeliselt romaanil. Tiziano Sclavi on lisaks tuntud ka kui koomiksilooja, kelle tuntuimaks tööks on sari “Dylan Dog”.
Uuendus: lugesin Ulmeguru viidatud jutu läbi ja mulle tuli meelde, mis mul kirja panemata jäi — muusika! Sellist helindust naljalt üle ikka ei löö küll.
Vaata ka siia: http://ulmeseosed.blogspot.com/search/label/Francesco%20Dellamorte