pronto.ee

Tänane päev, täis telefonikõnesi, SMS-se, MSN-i, Skype ja pagan teab mille sõnumeid veel, lund, külma ning väikeseid lapsi hakkab ühele poole saama. Ning ma olen endiselt elus.

Uuendus: Pilt on siin, ma kunagi teen korralikuma kah. 🙂

Ilmselt purjakil keskerakonna noortekogu mõtles, et oleks hea mingi mõnus vimka visata. Mõnele pahale mehele. Mõnest teisest erakonnast. Selleks kirjutati valmis kena paskvill nimega “Eesti on alkoparunite haardes!”. Miks purjakil? Sest kaine peaga inimene nii rumalat juttu ei aja … väljaarvatud muidugi siis kui tegu just täielike idiootidega pole. Või väga-väga nahhaalsed.

Aga asja juurde tagasi. Vaatame, siis millest jutt käis. Kõigepealt muidugi kasutatakse kohe mitte ühte vaid kahte toredat demoagoogianippi, millest ühe nimi on valedilemma ja teise nimi võrdlusetus:

Kui lähtuda justiitsminister Rein Langi loogikast, et alkoholimüügi piirang ohustab alkoparunite ettevõtlusvabadust, siis pole ka imestada kui varsti tullakse välja ideega, et rikutakse ka narkoparunite ettevõtlusvabadust, seisab Keskerakonna noortekogu Delfile lähetatud teates.

Kõige tüüpilisem valedilemma on see, et “kes pole minu poolt on minu vastu”. Antud juhul on mõte selles, et kui reformierakond keeldus osalemast (ja täiesti põhjendatult) ketserite näidishukkamisest, siis järelikult on nende salaplaan kogu Eesti ja eriti Kalev Kallo maani täis joota. Tegelikkuses muidugi tõstis seesama reformierakonna poolt juhitud valitsus märkimisväärselt mitte ainult viina, vaid ka tubaja kütuseaktsiise — asi, millega Keskerakond ise pole minu teada kunagi hakkama saanud. Keskerakond on pigem ise eelkõige just alkoparunite käpa all, sest kuidas muidu nimetatada katset kuulutada Õllesummer kultuurisündmuseks koos sellega kaasaskäiva maksusoodustusega.

Võrdlusetuse aspekt on see, et võrreldakse kahte täiesti võrreldamatut asja — antud juhul alkoparuneid (kes iganes need ka ei oleks) ja narkoparuneid (sama edukalt oleks võinud võrrelda ka alkoholiparuneid ja kohukesparuneid). Viimased on n.ö. suureksportijad ning Eestist neid ühtegi ei leia. Pablo Escobar oli üks nendest. Taolisted tegelased ei ela lihtsalt Eestis ja seega ei saa meie riik ka parima tahtmise juures nende tegelase ettevõtlust ei pärssida, ega toetada.

Muide, see tsitaat sisaldab veel kahe teise toreda demagoogivõtte algeid, milleks on demoniseerimine ning topiseeffekt. Demoniseerimine on selline asi, et lood mingi stereotüüpse kurjuse elemendi (või kasutad olemasolevat) ja seejärel proovid vastase sellesse gruppi tõsta. Antud juhul üritatakse reformareid automaatselt narkobusinessimeeste sekka tõsta. Topiseeffekt peitub tegelikult kogu artikli pealkirjas ning natuke ka valedilemmaga seotud väites. Nimelt kui reformierakond üles, et tõenäoliselt kättemaksuks Viru Poja eest Kristiine keskuse karistamine ei ole korrektne tegu olukorra lahendamiseks, siis luuakse seest automaatselt topis. Topiseffekti point on see, et luuakse n.ö. topisväide, mida on lihtne ümber tõugata ja mis tegelikult ei ole kunagi olnud väite mõte. Nimelt antud juhul ongi väiteks see, et reform ei taha alkoholiga võidelda, kuigi tegelikkuses oli see Kristiine Prisma karistamise vastu.

Muide iseenesest on see kõik üsna huvitav, kuna tegelikkuses on Langil päris hea küsimus — kas peaks karistama ainult ühte poodi või tervet ketti? Sest mõelge ise — kuna tegemist on ühe keti poodidega, siis järelikult kehtivad seal samad reeglid. Kauplust ja ketti saab aga karistada ainult siis kui tõestatakse, et a) nad täie teadlikkusega müüvadki alaealistele alkoholi või b) nad ei ole midagi teinud selleks, et nende töötajad ja kliendid teaks, et alkoholi ei tohi alaealistele müüa. Vastasel korral on kogu asjas süüdi konkreetne müüa, keda tulebki karistada. Kui aga leitakse, et tegemist on ühega kahest eelnevast väitest, siis tuleks võtta luba kogu ketilt. Huvitavam on asja juures ka see, et tegelikkuses ei ole välistatud ka selline võimalus, et mõni kett värbab omale tankisti, kes läheb vastasleeri müüjaks. Esimesel konktrollreidil müüb sama müüja kohemaid demonstratiivselt alaealistele viina. Kuna inimest karistada ei saa (vastasel korral kesknoorte väide kaupluse koha pealt ei kehtiks), siis võetaksegi konkurendilt alkoholiluba ning pahategija pääseb puhta nahaga. Viimast ei saa isegi kohtusse kaevata, sest sellisel juhul muutuks esimene otsus tühiseks — ehk teisisõnu sama kuriteo eest ei ole võimalik määrata kahte eraldiseisvat karistust. Ja isegi kui müüjat lõpuks ikkagi karistatakse personaalselt sama kohtuasja raames on see suhteliselt tühine number ning selle maksab ilmselt kinni teo tellija.

Okei, üks igavesti täbar aasta on lõpuks ometi läbi saanud. Seekord andsin ma ainult ühe lubaduse — ei mingeid lubadusi enam! Ajalugu on näidanud, et enamus tõsiseltvõetavatest lubadustest muutuvad enne irrelevantseteks, kui nende täitmiseni jõutakse ning mittetõsiseltvõetavaid lubadusi pole mõtet anda.

Esimesel jaanuaril käisin igaks juhuks ka Kristiine Keskuses. Alkoholinurk selles poes nägi välja üsna trööstitu (vabandan pildi halva kvaliteedi pärast — tegu oli telefoni kaameraga):

Loodetavasti kogu seda kärakat ei joonud ära tallinnlased, sest meie linnapea (ja paljude lehtede kommentaatorite) sõnul on inimene, kes pärast kella kaheksat alkoholi tarvitab paadunud joodik, kes ei saa elada sekunditki ilma viinata. Aga meie ei ole ju paadunud joodikud, eks ole?

Olete vast kõik märganud, et mingid inimesed suudavad ikka ja jälle teisi tegelasi ümber sõrme keerata? Küll on selleks siis poliitikud, või ärimehed või lihtsalt keegi tainapea, kes justkui oleks täiesti tühi koht, aga millegipärast inimesed teda kuulavad. Tuleb tuttav ette? Ma olen viimased kuud seda fenomeni jälginud ja päris pikalt ei suutnud aru saada, mis värk sellega on … eile Mariiga mere ääres ringi kõmpides seletasin ma talle Pronksõdurirahutuste kordumise võimalikkust (või pigem selle puudumist) ja äkki jutu keskel klikkis kõik kokku.

Praeguse aja venelastest on enam vähem kõik kurjemad klannid üle käinud — küll viikingid, küll mongolid ning oma olemuselt on tegu poluvernikutega, kes aktsepteerivad ainult ühte valuutat — jõud. Teiselt poolt tara vaadatuna tunduks see võib-olla isegi komplimendina, kuid eestlastele. kes aastasadade kaupa kellegi tuhvli all on pidanud kuidagi oma elukes vaikselt veeretama tähendab sõna robustne mitte vastupidavat ja tugevat, vaid pigem midagi toorest ja poolikut (jõud on ju alati kuulunud valitsejatele ning seega on maarahvas pidanud leppima millegi vähemmõõdetavamaga, näiteks nutikus). Laias laastus on see siiski meie enda probleem. Minu arvates lahendas valitsus aprillisündmused parimal võimalikul viisil, demonstreerides oma jõudu ja näidates, et kontrolli olukorra üle ei kaotatud hetkekski. Praegult järjest välja kirjutatavad karistused osalistele on üheks tõestuseks sellele. Seega näidates oma jõudu ja üleolekut ei ole enam eriti usutav, et kellelgi õnnestuks niisama lihtsalt kogu üritust korrata.

Eestlased on aga vähe teistsugused inimesed. Kuigi meil on oma idanaabritega palju ühist verd on aastasadade pikkune ike oma jälje jätnud. Näiteks võtame sellise ütluse nagu “mõisa köis las lohiseb.” Eestlased on samamoodi puudus omanikuinstinktist, aga p
lise orjarahvana (või nagu viimasel ajal kombeks on öelda, rehepappidena) puudub meil ka usk ideedesse. Eestlastel on vaja midagi lihtsat ja käegakatsutavat ehk ütleme teisiti: eestlased vajavad illusioone. Illusioone millestki lihtsast ja kergesti mõistetavast.

See kõlab mõnes mõttes karmilt, kuid mõelge ise. Kui keegi hakkab rääkima mingitest pikkadest plaanidest, siis irvitavad eestlased kusagil tagareas ja kui vaja õlg asjale alla panna on kõik kadunud (las lollid rabelevad, küllap me pärast kuidag ikka kogu ettevõtmisest profiiti lõikame). Kui meile aga lubatakse midagi, mis on koheselt kättesaadav ja kergesti arusaadav, siis oleme me paugupealt saama peal. Vaatamata sellele, et meid on selle lubadusega juba sadu kordi haneks tõmmatud. Enamgi veel, me kipume pahatihti selle illusiooni täitumise nimel ohverdama oma pikaajalised šansid. Peremehele selline suhtumine ei kõlba mitte üks tonks.

Õnneks on siiski päris paljutes inimestes ka peremeheverd säilinud ja mitte kõik ei ole sellised ühepäevaliblikad, kuid sellele vaatamata on taoliseid inimesi vähe. Tavalisi inimesi saab manipuleerida lihtsalt, lubades neile midagi, mida nad tahavad saada ja mis a) kas ei ole sinu anda või b) mille andmine ei maksa sulle midagi. Alaväärsuskompleksides inimest on seetõttu lihtne manipuleerida lihtlabaste sõnadega – näiteks kui ütled rumalale inimesele, et ta on tark, siis oled ta juba lõa otsa saanud. Lajatades komplimente, mis tegelikult ei maksa rohkem kui õhk, mida sa sisse hingad, võid päris suurele hulgale inimestele igasuguseid kärbseid pähe ajada.

Peab siiski olema ettevaatlik, sest tugevama iseloomuga inimestele võib taoline meelitamine tekitada täpselt risti vastupidise effekti. Iseloomuga inimene tunneb selliste tühjade kiidusõnade peale lihtsalt piinlikust, halvemal juhul isegi trotsi — “et kelleks sa mind pead, mingiks odavaks hingeks, keda saab labaste meelitustega ära osta?”. Tavaliselt iseloomuga inimesed tunnevad teineteist üsna kähku ära ja ei proovigi sellist lähenemist. Katsudes iseloomuga inimest nõnda oma leeri meelitada demonstreerib meelitaja seda, et ta ise on tegelikult üks nendest mõjutatavatest ning kogu skeem võib lõpuks hoopis teistpidi tööle käivituda.

Mis kogu loo moraal on? Moraal on selline, et kogu süsteem ei ole mustvalge ning inimesed asuvad skaalal ebakindlus – kindlus tavaliselt kusagil poole peal (kuigi tavaliselt selgelt ühele või teisele poole kallutatult). Katsu vaadata, kummale poole tingliku nulljoont inimene kuulub ning tee vastavad järeldused. Kindlustundeta inimestele ei mõttet raisata materiaalseid motivaatoreid, sest neile piisab ainult sõnadest. Samuti töötavad nende puhul ka varjatud ja otsesed ähvardused, mis teise poole inimestes tekitaks koheselt vastupidise effekti. Teise poole inimestele tuleb oma idee maha müüa, veenda neid selle kasumlikkuses. See ei ole põrmugi lihtne, kuid kui selline inimene on oma usku meelitatud, siis lojaalsemat jüngrit on raske leida. Hoia neid, sest nema hoiavad ka sind.

Juba päris mitut aega ilmub eestikeelne “Spiderman”-i vihik, mille autoriks on ei keegi muu kui “Babylon 5”-st tuttav J. Michael Straczynski. Mul on olemas kõik osad peale kolme esimese. Kas keegi saaks mind nende leidmisega aidata? Ma oleksin väga tänulik …

Selline lugu: mul on kodus praegult kolm masinat — üks vana, mille ma kohe koduserveriks ümber ehitan, uus, mida ma kavatsen igapäevalt kasutama ja sülearvuti. Tegelikult muidugi on mul hetkel ka kaks pseudoarvutit: Wii ja XBox 360 ning mingil hetkel järgmine aasta ostan ka PS3-e. Kõikidele neile läheb mingisugune klaviatuur külge. Aga oh häda, kodus on mul hetkel ainult üks klaver!

Mõtlesin, et mis siis ikka, eks tuleb midagi selles suunas ette võtta ja sattusin kohe uue suure mure otsa: häid klaviatuure ei ole ja neid mis peaaegu, et kvalifitseeruvad tahetakse sulle vägisi komplekteerida mõne (tavaliselt nigela) hiirega. Eriti raske on leida just juhtmeta mudeleid, mis vastaks ühele või teisele tingimusele ning mida tarnitaks ilma mittevajalike lisadeta. Äkki oskab mind keegi selles osas aidata. Nõuded on sellised:

Suurele masinale on vaja uut klaverit, sest praegune poolpidune HP vidin läheb ilmselt loetud nädalate jooksul kapi otsa avariiklaviatuuriks. Mul on sellest üsna siiber hetkel. Kuigi oleks tore, kui selle asendaja oleks cordless mudel, ei ole see antud juhul oluline, sest eesmärgiks on see ikkagi oma kohale jätta. Võiks öelda, et tegemist on konsooli osaga ning portatiivsus on boonus, kuid mitte väga oluline. Ühe ideena on osta selle asendajaks kas Logitech G15 või midagi muud taolist. Hiireks on hetkel Logitech MX1000, mis on parem kui ükskõik milline seniajani komplektis müüdav hiir. Plaanis on see hiir mingil hetkel Vana masina hiireks lükata ning selle asemele Logitechi MX Revolution osta. Kui kellelgi on midagi paremat soovitada, siis andke aga tulla.

Vanale masinale oleks vaja cordless klaverit. Eelistatud on eelkõige just pisemad isendid, isegi need, millel see keypadi osa puudub täiesti. Mõte on selles, et ma saaksin selle lihtsalt kõrvale tõsta kui selle järgi vajadus kaob või sülearvuti külge panna kui paremaid klahve tahan. Kuna siia tuleb minu preguse hetke peamine hiir, siis hiire järele vajadust pole.

Sülearvuti. Oleks vaja hiirt, pisikest, mida saaks hõlpsalt kaasas kanda ja soovitatavalt bluetoothiga, kuna see lubab vältida tonglede ja asjade kasutamist. Ma kuulsin, et Microsoftil on tulemas mingi uus hiir, kus on ka mälupulk sisse ehitatud. Oskab keegi kommenteerida?

Konsoolidele oleks vaja samuti klaviatuuri. Väikest, juhtmeta ning eelistatavlt sellist, mis läheks külge kõikidele seitsmenda põlvkonna masinatele (Wii, PS3, XBox360). Võimaluse korral võiks see külge minna ka Suurele masinale, juhul kui ma olen otsustanud pildi Suurele telerile ümber lülitada ning ei viitsi eraldi klikkimas käia. Muide, korralik 1080p tüüpi telekas kõlbab suurepäraselt monitoriks, kui keegi pole seda juba veel avastanud, võimaldades osa tegevust diivanilt korda saata. Hiirt pole sellele komplektile üldse vaja või kui, siis mingit pidi nühkplaadi või millegi muu taolisena klaviatuurile sisse ehitatuna.

Soovitage midagi? Ahjaa, eelistatud oleks eesti layout või äärmisel juhul rootsi, mis on praktiliselt identne (peale mõne tähe). Võimaluse korral eelistaks ma seadmeid, mis kasutavad juba mingit eksisteerivat standardit ja seega võimalised ühe ja sama juhtmeta ühenduse otsa istuma. Näiteks Bluetooth on hea küll.

Ma ennist juba ütlesin, mis ma kogu sellest värgist arvan ning seda siinkohas üle kordama ei hakka. Ma ei hakka ka pikemalt kommenteerima Sarve liiale läinud himu poistel kääridega noks maha kaksata (nii suurtel kui väikestel) — kui tema meelest on “poiste päev” sooliselt diskrimineeriv üritus, siis mis asjad on naistepäev, emadepäev, isadepäev, jne? Võib-olla on diskrimineerivad ka need plakatid, kus kutsuti ülese naissi mitte peksma ning kõik need naistevarjupaigad? Ja siis see kampaania, kus arvati, et naised võiks vähem juua?

Ah, aga tegelikult on sellistel poiste päeval jumet küll. Ma hiljuti õpetasin mitu nädalat ühele oma tuttava kooliealisele pojale programmeerimist. Mida ma aga tähele panin on see, et ma õpetasin talle veel palju-palju muid asju, mida ta omaealiste või ema käest poleks kunagi õppinud ja millele ilmselt kooliski suuremat tähelepanu ei osutata. Probleem on selles, et meie ühiskonnas ei ole häid rollimudeleid — enamus isasi on kas kadunud, luuserid, lollid või hõivatud. Või mingi kombinatsioon nendest. Pole siis mingi ime, et poisid võtavad omale eeskujudeks vanemaid poisse, kellel endilgi alles kõrvatagused märjad ja noorpõlve tembud tegemata. Ma olen rääkinud inimestega ja see probleem paistab olevat ikka üsna levinud .. koguni nii levinud, et kui tuli jutuks minu noorte tehnikaklubi plaan, siis just see teema tõusis päevakorda. Mulle öeldi: “Pronto. Sa oled pea kõikide pahedega kokku puutunud ja sellele vaatamata inimeseks jäänud. Sa tead, millest jutt käib. Sind ta kuulab. Räägi temaga.” (seda ütles üks ema, kelle poiss oli pisitasa hakanud käest ära minema). Sellised päevad annaks poistele võimaluse näha, et on olemas ka andekaid ja häid inimesi, kellel järgi on pigem mõttekas suunduda. Ma tunnistan ausalt, sooline diskrimineerija nagu ma olen — tüdrukutele minust head eeskuju ei saa.

Muide, Margit Sarve tool kõigu juba mitu nädalat. Võib juhtuda, et selle asemel tuleb võrdse kohtlemise voliniku ametikoht. Margit, vaeseke, üritab seda keerata poliitiliseks mänguks ning pakub, et kõike seda peab veel kõvasti kaaluma. Tsiteerin:

Mitme asjaga tegeleva voliniku puhul tekib oht, et aega jääb vaid kaebuste läbitöötamiseks ning struktuurse ebavõrdsusega ei jõuta tegeleda.

Yeah, right, ma kohe tahaks teada, kes selle poiste päeva peale kaebas?

Võttis leheneeger vaevaks ja logis internetti. Värvis morda mustaks ja huuled punaseks. Vahetas soogi ära. Võttis omale arusaamatu väljamaa nime ning läks Eesti saatkonda. Vaevalt oli leheneeger uksest sisse saanud, kui kukkus kohe pärima, et miks küll Eesti selle peale raha kulutab, et ametnikud saaks arvutiga mängida. Õiendas ja õiendas kuniks kõigil villand sai ja pahategija ukse taha visati. Pärast seda kirjutas leheneeger pahaselt, et visati välja sellepärast, et oli neeger, mitte sellepärast, et segas süstemaatiliselt saatkonna tööd ning solvas vabatahtlike. Paistab, et leheneeger on kinni stereotüüpides, et neeger peab olema kurjategija.

Aga sellega leheneegri seiklused saatkonnas (pärast küll selle ukse taga) ei lõppenud. Kui leheneeger oli jutu valmis kirjutanud, siis kirjutas ta kohe igaks juhuks oma jutu toetuseks teise jutu, kus ta räägib endast kolmandas isikus:

Tänase Eesti Päevalehe uudisteküljed räägivad, kuidas mustanahalise naise näo võtnud ajakirjanik sisenes paljureklaamitud virtuaalkeskkonnas Second Life asuvasse Eesti saatkonda. Ta esitas seal välismaalasi huvitavaid küsimusi ning koges võõravaenu ja rassistlikke märkusi.

Selline lugu, leheneeger: kui sa logid internetist peale Eesti IP aadressiga ning hakkad esitama küsimusi, et kas “selline riik nagu Eesti tegelikult ka olemas on vää?”, “kas Eesti riik on nii rikas, et ametnike mängimist rahastada, selle asemel, et see raha Somaalia lastele saata vää?” ja muid “võõramaalsi huvitavaid asju” (ning hakkad seejärel vaidlema sama riigi ajaloo peensuste üle), siis võid sa olla mistahes nahavärviga. Sind visati sealt välja pahatalikkuse ning rumaluse eest. Kui sa pead seda sünonüümiks nahavärviga, siis on see sinu enese probleem. Internetis nimetatakse selliseid tegelasi trollideks ja neid ei tolereerita kusagil.

Ahjaa … leheneegri nimi oli Rein Sikk ja ta üks kahest omab mingit isikliku vimma välisministeeriumi vastu või proovib lihtsalt tühjast kohast skandaali teha. Või mõlemat.

Okei, pärast Crysise väljatulekut oli selge, et vanaviisi enam edasi minna ei saa. Koduarvuti on lihtsalt liiga lahja selle jaoks ja sülearvuti graafika on hädapärast sobilik ainult WoW-i mängimiseks. Eile siis sai asi teoks ja uus masin, kus isegi Crysis jookseb High settingutega on laua all. Veiko aitas välja ka masina nimega ning nüüd istub laua all Tripoli (vana masin) kõrval uus hõbemust kast nimega Pretoria.

Teate ka, et WoW-i installeerimine tühjast kohast on üks igavene pain in ass? Tramaeivõi, kõigepealt viis ketast mängu ennast, siis neli ketast expansioni (mis mõlemad millegipärast on CD-de peal) ja siis veel giga tuuris erinevaid patche. Kogu protseduur võttis aega FOREVER!

Täna hommikul oli Vikerraadios saade video- ja arvutimängudest, kust seekord võttis saatekülalisena osa selle postituse tagasihoidlik (?) autor. Kui kedagi huvitab, siis hilisõhtul on kordus ja ka internetist peaks seda lõiku kuulata saama.

Muide, Maatriksi aasta viimane number on samuti väljas. Kahmake aga!