pronto.ee

Olete vast kõik märganud, et mingid inimesed suudavad ikka ja jälle teisi tegelasi ümber sõrme keerata? Küll on selleks siis poliitikud, või ärimehed või lihtsalt keegi tainapea, kes justkui oleks täiesti tühi koht, aga millegipärast inimesed teda kuulavad. Tuleb tuttav ette? Ma olen viimased kuud seda fenomeni jälginud ja päris pikalt ei suutnud aru saada, mis värk sellega on … eile Mariiga mere ääres ringi kõmpides seletasin ma talle Pronksõdurirahutuste kordumise võimalikkust (või pigem selle puudumist) ja äkki jutu keskel klikkis kõik kokku.

Praeguse aja venelastest on enam vähem kõik kurjemad klannid üle käinud — küll viikingid, küll mongolid ning oma olemuselt on tegu poluvernikutega, kes aktsepteerivad ainult ühte valuutat — jõud. Teiselt poolt tara vaadatuna tunduks see võib-olla isegi komplimendina, kuid eestlastele. kes aastasadade kaupa kellegi tuhvli all on pidanud kuidagi oma elukes vaikselt veeretama tähendab sõna robustne mitte vastupidavat ja tugevat, vaid pigem midagi toorest ja poolikut (jõud on ju alati kuulunud valitsejatele ning seega on maarahvas pidanud leppima millegi vähemmõõdetavamaga, näiteks nutikus). Laias laastus on see siiski meie enda probleem. Minu arvates lahendas valitsus aprillisündmused parimal võimalikul viisil, demonstreerides oma jõudu ja näidates, et kontrolli olukorra üle ei kaotatud hetkekski. Praegult järjest välja kirjutatavad karistused osalistele on üheks tõestuseks sellele. Seega näidates oma jõudu ja üleolekut ei ole enam eriti usutav, et kellelgi õnnestuks niisama lihtsalt kogu üritust korrata.

Eestlased on aga vähe teistsugused inimesed. Kuigi meil on oma idanaabritega palju ühist verd on aastasadade pikkune ike oma jälje jätnud. Näiteks võtame sellise ütluse nagu “mõisa köis las lohiseb.” Eestlased on samamoodi puudus omanikuinstinktist, aga p
lise orjarahvana (või nagu viimasel ajal kombeks on öelda, rehepappidena) puudub meil ka usk ideedesse. Eestlastel on vaja midagi lihtsat ja käegakatsutavat ehk ütleme teisiti: eestlased vajavad illusioone. Illusioone millestki lihtsast ja kergesti mõistetavast.

See kõlab mõnes mõttes karmilt, kuid mõelge ise. Kui keegi hakkab rääkima mingitest pikkadest plaanidest, siis irvitavad eestlased kusagil tagareas ja kui vaja õlg asjale alla panna on kõik kadunud (las lollid rabelevad, küllap me pärast kuidag ikka kogu ettevõtmisest profiiti lõikame). Kui meile aga lubatakse midagi, mis on koheselt kättesaadav ja kergesti arusaadav, siis oleme me paugupealt saama peal. Vaatamata sellele, et meid on selle lubadusega juba sadu kordi haneks tõmmatud. Enamgi veel, me kipume pahatihti selle illusiooni täitumise nimel ohverdama oma pikaajalised šansid. Peremehele selline suhtumine ei kõlba mitte üks tonks.

Õnneks on siiski päris paljutes inimestes ka peremeheverd säilinud ja mitte kõik ei ole sellised ühepäevaliblikad, kuid sellele vaatamata on taoliseid inimesi vähe. Tavalisi inimesi saab manipuleerida lihtsalt, lubades neile midagi, mida nad tahavad saada ja mis a) kas ei ole sinu anda või b) mille andmine ei maksa sulle midagi. Alaväärsuskompleksides inimest on seetõttu lihtne manipuleerida lihtlabaste sõnadega – näiteks kui ütled rumalale inimesele, et ta on tark, siis oled ta juba lõa otsa saanud. Lajatades komplimente, mis tegelikult ei maksa rohkem kui õhk, mida sa sisse hingad, võid päris suurele hulgale inimestele igasuguseid kärbseid pähe ajada.

Peab siiski olema ettevaatlik, sest tugevama iseloomuga inimestele võib taoline meelitamine tekitada täpselt risti vastupidise effekti. Iseloomuga inimene tunneb selliste tühjade kiidusõnade peale lihtsalt piinlikust, halvemal juhul isegi trotsi — “et kelleks sa mind pead, mingiks odavaks hingeks, keda saab labaste meelitustega ära osta?”. Tavaliselt iseloomuga inimesed tunnevad teineteist üsna kähku ära ja ei proovigi sellist lähenemist. Katsudes iseloomuga inimest nõnda oma leeri meelitada demonstreerib meelitaja seda, et ta ise on tegelikult üks nendest mõjutatavatest ning kogu skeem võib lõpuks hoopis teistpidi tööle käivituda.

Mis kogu loo moraal on? Moraal on selline, et kogu süsteem ei ole mustvalge ning inimesed asuvad skaalal ebakindlus – kindlus tavaliselt kusagil poole peal (kuigi tavaliselt selgelt ühele või teisele poole kallutatult). Katsu vaadata, kummale poole tingliku nulljoont inimene kuulub ning tee vastavad järeldused. Kindlustundeta inimestele ei mõttet raisata materiaalseid motivaatoreid, sest neile piisab ainult sõnadest. Samuti töötavad nende puhul ka varjatud ja otsesed ähvardused, mis teise poole inimestes tekitaks koheselt vastupidise effekti. Teise poole inimestele tuleb oma idee maha müüa, veenda neid selle kasumlikkuses. See ei ole põrmugi lihtne, kuid kui selline inimene on oma usku meelitatud, siis lojaalsemat jüngrit on raske leida. Hoia neid, sest nema hoiavad ka sind.

Juba päris mitut aega ilmub eestikeelne “Spiderman”-i vihik, mille autoriks on ei keegi muu kui “Babylon 5”-st tuttav J. Michael Straczynski. Mul on olemas kõik osad peale kolme esimese. Kas keegi saaks mind nende leidmisega aidata? Ma oleksin väga tänulik …

Selline lugu: mul on kodus praegult kolm masinat — üks vana, mille ma kohe koduserveriks ümber ehitan, uus, mida ma kavatsen igapäevalt kasutama ja sülearvuti. Tegelikult muidugi on mul hetkel ka kaks pseudoarvutit: Wii ja XBox 360 ning mingil hetkel järgmine aasta ostan ka PS3-e. Kõikidele neile läheb mingisugune klaviatuur külge. Aga oh häda, kodus on mul hetkel ainult üks klaver!

Mõtlesin, et mis siis ikka, eks tuleb midagi selles suunas ette võtta ja sattusin kohe uue suure mure otsa: häid klaviatuure ei ole ja neid mis peaaegu, et kvalifitseeruvad tahetakse sulle vägisi komplekteerida mõne (tavaliselt nigela) hiirega. Eriti raske on leida just juhtmeta mudeleid, mis vastaks ühele või teisele tingimusele ning mida tarnitaks ilma mittevajalike lisadeta. Äkki oskab mind keegi selles osas aidata. Nõuded on sellised:

Suurele masinale on vaja uut klaverit, sest praegune poolpidune HP vidin läheb ilmselt loetud nädalate jooksul kapi otsa avariiklaviatuuriks. Mul on sellest üsna siiber hetkel. Kuigi oleks tore, kui selle asendaja oleks cordless mudel, ei ole see antud juhul oluline, sest eesmärgiks on see ikkagi oma kohale jätta. Võiks öelda, et tegemist on konsooli osaga ning portatiivsus on boonus, kuid mitte väga oluline. Ühe ideena on osta selle asendajaks kas Logitech G15 või midagi muud taolist. Hiireks on hetkel Logitech MX1000, mis on parem kui ükskõik milline seniajani komplektis müüdav hiir. Plaanis on see hiir mingil hetkel Vana masina hiireks lükata ning selle asemele Logitechi MX Revolution osta. Kui kellelgi on midagi paremat soovitada, siis andke aga tulla.

Vanale masinale oleks vaja cordless klaverit. Eelistatud on eelkõige just pisemad isendid, isegi need, millel see keypadi osa puudub täiesti. Mõte on selles, et ma saaksin selle lihtsalt kõrvale tõsta kui selle järgi vajadus kaob või sülearvuti külge panna kui paremaid klahve tahan. Kuna siia tuleb minu preguse hetke peamine hiir, siis hiire järele vajadust pole.

Sülearvuti. Oleks vaja hiirt, pisikest, mida saaks hõlpsalt kaasas kanda ja soovitatavalt bluetoothiga, kuna see lubab vältida tonglede ja asjade kasutamist. Ma kuulsin, et Microsoftil on tulemas mingi uus hiir, kus on ka mälupulk sisse ehitatud. Oskab keegi kommenteerida?

Konsoolidele oleks vaja samuti klaviatuuri. Väikest, juhtmeta ning eelistatavlt sellist, mis läheks külge kõikidele seitsmenda põlvkonna masinatele (Wii, PS3, XBox360). Võimaluse korral võiks see külge minna ka Suurele masinale, juhul kui ma olen otsustanud pildi Suurele telerile ümber lülitada ning ei viitsi eraldi klikkimas käia. Muide, korralik 1080p tüüpi telekas kõlbab suurepäraselt monitoriks, kui keegi pole seda juba veel avastanud, võimaldades osa tegevust diivanilt korda saata. Hiirt pole sellele komplektile üldse vaja või kui, siis mingit pidi nühkplaadi või millegi muu taolisena klaviatuurile sisse ehitatuna.

Soovitage midagi? Ahjaa, eelistatud oleks eesti layout või äärmisel juhul rootsi, mis on praktiliselt identne (peale mõne tähe). Võimaluse korral eelistaks ma seadmeid, mis kasutavad juba mingit eksisteerivat standardit ja seega võimalised ühe ja sama juhtmeta ühenduse otsa istuma. Näiteks Bluetooth on hea küll.

Ma ennist juba ütlesin, mis ma kogu sellest värgist arvan ning seda siinkohas üle kordama ei hakka. Ma ei hakka ka pikemalt kommenteerima Sarve liiale läinud himu poistel kääridega noks maha kaksata (nii suurtel kui väikestel) — kui tema meelest on “poiste päev” sooliselt diskrimineeriv üritus, siis mis asjad on naistepäev, emadepäev, isadepäev, jne? Võib-olla on diskrimineerivad ka need plakatid, kus kutsuti ülese naissi mitte peksma ning kõik need naistevarjupaigad? Ja siis see kampaania, kus arvati, et naised võiks vähem juua?

Ah, aga tegelikult on sellistel poiste päeval jumet küll. Ma hiljuti õpetasin mitu nädalat ühele oma tuttava kooliealisele pojale programmeerimist. Mida ma aga tähele panin on see, et ma õpetasin talle veel palju-palju muid asju, mida ta omaealiste või ema käest poleks kunagi õppinud ja millele ilmselt kooliski suuremat tähelepanu ei osutata. Probleem on selles, et meie ühiskonnas ei ole häid rollimudeleid — enamus isasi on kas kadunud, luuserid, lollid või hõivatud. Või mingi kombinatsioon nendest. Pole siis mingi ime, et poisid võtavad omale eeskujudeks vanemaid poisse, kellel endilgi alles kõrvatagused märjad ja noorpõlve tembud tegemata. Ma olen rääkinud inimestega ja see probleem paistab olevat ikka üsna levinud .. koguni nii levinud, et kui tuli jutuks minu noorte tehnikaklubi plaan, siis just see teema tõusis päevakorda. Mulle öeldi: “Pronto. Sa oled pea kõikide pahedega kokku puutunud ja sellele vaatamata inimeseks jäänud. Sa tead, millest jutt käib. Sind ta kuulab. Räägi temaga.” (seda ütles üks ema, kelle poiss oli pisitasa hakanud käest ära minema). Sellised päevad annaks poistele võimaluse näha, et on olemas ka andekaid ja häid inimesi, kellel järgi on pigem mõttekas suunduda. Ma tunnistan ausalt, sooline diskrimineerija nagu ma olen — tüdrukutele minust head eeskuju ei saa.

Muide, Margit Sarve tool kõigu juba mitu nädalat. Võib juhtuda, et selle asemel tuleb võrdse kohtlemise voliniku ametikoht. Margit, vaeseke, üritab seda keerata poliitiliseks mänguks ning pakub, et kõike seda peab veel kõvasti kaaluma. Tsiteerin:

Mitme asjaga tegeleva voliniku puhul tekib oht, et aega jääb vaid kaebuste läbitöötamiseks ning struktuurse ebavõrdsusega ei jõuta tegeleda.

Yeah, right, ma kohe tahaks teada, kes selle poiste päeva peale kaebas?

Võttis leheneeger vaevaks ja logis internetti. Värvis morda mustaks ja huuled punaseks. Vahetas soogi ära. Võttis omale arusaamatu väljamaa nime ning läks Eesti saatkonda. Vaevalt oli leheneeger uksest sisse saanud, kui kukkus kohe pärima, et miks küll Eesti selle peale raha kulutab, et ametnikud saaks arvutiga mängida. Õiendas ja õiendas kuniks kõigil villand sai ja pahategija ukse taha visati. Pärast seda kirjutas leheneeger pahaselt, et visati välja sellepärast, et oli neeger, mitte sellepärast, et segas süstemaatiliselt saatkonna tööd ning solvas vabatahtlike. Paistab, et leheneeger on kinni stereotüüpides, et neeger peab olema kurjategija.

Aga sellega leheneegri seiklused saatkonnas (pärast küll selle ukse taga) ei lõppenud. Kui leheneeger oli jutu valmis kirjutanud, siis kirjutas ta kohe igaks juhuks oma jutu toetuseks teise jutu, kus ta räägib endast kolmandas isikus:

Tänase Eesti Päevalehe uudisteküljed räägivad, kuidas mustanahalise naise näo võtnud ajakirjanik sisenes paljureklaamitud virtuaalkeskkonnas Second Life asuvasse Eesti saatkonda. Ta esitas seal välismaalasi huvitavaid küsimusi ning koges võõravaenu ja rassistlikke märkusi.

Selline lugu, leheneeger: kui sa logid internetist peale Eesti IP aadressiga ning hakkad esitama küsimusi, et kas “selline riik nagu Eesti tegelikult ka olemas on vää?”, “kas Eesti riik on nii rikas, et ametnike mängimist rahastada, selle asemel, et see raha Somaalia lastele saata vää?” ja muid “võõramaalsi huvitavaid asju” (ning hakkad seejärel vaidlema sama riigi ajaloo peensuste üle), siis võid sa olla mistahes nahavärviga. Sind visati sealt välja pahatalikkuse ning rumaluse eest. Kui sa pead seda sünonüümiks nahavärviga, siis on see sinu enese probleem. Internetis nimetatakse selliseid tegelasi trollideks ja neid ei tolereerita kusagil.

Ahjaa … leheneegri nimi oli Rein Sikk ja ta üks kahest omab mingit isikliku vimma välisministeeriumi vastu või proovib lihtsalt tühjast kohast skandaali teha. Või mõlemat.

Okei, pärast Crysise väljatulekut oli selge, et vanaviisi enam edasi minna ei saa. Koduarvuti on lihtsalt liiga lahja selle jaoks ja sülearvuti graafika on hädapärast sobilik ainult WoW-i mängimiseks. Eile siis sai asi teoks ja uus masin, kus isegi Crysis jookseb High settingutega on laua all. Veiko aitas välja ka masina nimega ning nüüd istub laua all Tripoli (vana masin) kõrval uus hõbemust kast nimega Pretoria.

Teate ka, et WoW-i installeerimine tühjast kohast on üks igavene pain in ass? Tramaeivõi, kõigepealt viis ketast mängu ennast, siis neli ketast expansioni (mis mõlemad millegipärast on CD-de peal) ja siis veel giga tuuris erinevaid patche. Kogu protseduur võttis aega FOREVER!

Täna hommikul oli Vikerraadios saade video- ja arvutimängudest, kust seekord võttis saatekülalisena osa selle postituse tagasihoidlik (?) autor. Kui kedagi huvitab, siis hilisõhtul on kordus ja ka internetist peaks seda lõiku kuulata saama.

Muide, Maatriksi aasta viimane number on samuti väljas. Kahmake aga!

Kuulge, mul on mure: kodu ühendab mul ülejäänud maailmaga Elisa 15 mbps internet. Kodus on tore seade nimega XBox 360. Aga neid kokku paaritada ma ei saa .. Live testi ajal tuleb selline teade: “MTU: Failed” ja sinnapaika asi jääbki.

Ma vaatasin üle, et sekskast tahab vähemalt 1364 MTU-ks saada ja enamustel tänapäeva ruuteritel on see number juba suurem — 1500 või midagi. Mis värk on? Kas see on kuidagi Elisaga seotud või saab seda mingit pidi kusagilt timmida? Wii läheb võrku kenasti, notebook, sülearvuti, telefon ja PDA samuti. Mis värk on? Kas ma peaks äkki kogu selle kupatuse kukemuhvi saatma kui lost cause ning näiteks Elioniga liituma?

Ruuteriks on ilma WiFi-ta SpeedTouch 716 v5 (vist olid need numbrid, ma praegult peast kirjutasin) ja igast nõu oleks teretulnud.

“Andke meile raha või see linn saab maamunalt minema pühitud!” on tänase päeva ähvardus läbi lillede — ning üllataval kombel ei kellegi muu kui sama linna meeri suust. Tsiteerin:

Kui peaminister Ansip kolmapäevasel Riigikogu istungil loobub Reformierakonna poolt kavandatud maksutõusudest (välja arvatud alkoholi ja tubakaaktsiis!), siis astun mina samasuguse sammu päev hiljem Tallinna linnavolikogu istungil. Ning mitte ainult maamaksu, vaid ka parkimistasude ja ühistranspordi sõidupiletite hinnatõusu suhtes.

Selline on heas usus Tallinna poolt Toompeale pakutav kompromiss, millest võidaks Eesti isegi rohkem kui Tallinn. See oleks kõigi võit. Riigimeeste asi ei ole mängida jõuluvana, aga eesootava hinnatõusu laviini taltsutamiseks, oleks see otsus parim kingitus Eesti rahvale.”

Savisaar isegi ei proovi enam silmakirjalikult ontliku rahvameest mängida vaid on laskunud lihtlabasele väljapressimise teele: teie jätate meid rahule ja siis meie jätame tallinnlased ellu. Muud moodi ei ole seda fraasi võimalik tõlgendada.

Väljapressimine erineb tavalisest lehmakauplemisest selle poolest, et ühe poole huvi tekitatakse kunstlikult: tavalise kauplemise puhul üks osapool TAHAB lehma osta ja teine TAHAB lehma müüa. Väljapressimine töötab aga nii, et üks osapool EI TAHA lehma niisama ära anda, samas kui teine osapool püüab teda vaatamata sellele erinevate vahenditega motiveerida. Smith & Wesson on väga hea motiveerija näiteks. Esimesel puhul on selge seos nõudmise ja pakkumise vahel, mis on vajalik väärtuste ühtlustamiseks, teisel puhul see puudub.

Kütuseaktsiisi ja maamaksu sidumine ongi näide väljapressimisest, kuna need kaks asja ei ole omavahel kuidagi seotud. Ma ei hakka siin rääkima labasest valest, et linn aktsiisist osa ei saa. Ma räägin pigem sellest, et Savisaar püüab maamaksu tõstmise põhjenduseks tuua planeeritava kütuseaktsiisi tõusu ning tema enda poolt välja mõeldud käibemaksu tõusu (kuna tegemist on luuluga, siis ei hakka me seda rohkem siin kommenteerima). Ainuke võimalus neid kahte asja kuidagi omavahel siduda transpordivahendite kuulutamine kinnisvaraks. Tõsi, mingi rebu siin loomulikult on — kui kütust osta ei jõua, siis auto ei sõida ja olekski justkui kinnisvara, aga selleks peab seaduse juba niigi lõtva püksikummi venitama ennenägematutesse kaugustesse.

Huvitav on ka see, et ootamatult on Edgar sujuvalt pooli vahetanud ning asunud oma endiste seisukohtade rünnakule. Keskerakond on minu mäletamist mööda korduvalt võtnud sõna kütuseaktsiisi tõstmiseks — põhjuseks roheline mõtteviis ning üleautostumise ohjeldamine. Tuletagem meelde ka seda, et vaid mõni aeg tagasi arvas Savisaar üldse seda, et inimesed ei peakski nii palju autodega sõitma ning et teede mitteparandamine on üks meetod selle saavutamiseks. Keegi äkki seletab ära, mida võiks kogu see komejant veel tähendada (peale lihtlabasase väljapressimise)?

PS. Ja kui keegi kohukesteks peaks julgema piiksatada, et tänu neile ei tõusnud käibemaks, siis ma ei tea. See oleks sama hea kui väita, et tänu neile tõusis hommikul päike, mille kuri Ansip tahtis igavesti maa alla matta.

On juhtunud, et teinekord hommikul ärgates pea valutab. Varem ma arvasin, et see kõik on kuidagi seotud eelmisel päeval joodud viina, veini ja õllega. Järgnevad dokumentaalkaadrid aga seda teooriat ei kinnita:

Täpselt nagu Tuuk!