pronto.ee

Vägev värk. Ma oman nüüd üsna head ülevaadet Data Dictionaryst, Control Failist ja Redo Logidest. Huvitav on see, et kuigi mulle endale pole administreerimine kunagi eriti meeldinud, hakkasin ma kogu selles kupatuses mingit loogikat nägema ning pean nentima, et see asi istub mulle. Asi läks lõpuks koguni niikaugele, et ma suutsin enamuse käsuridasi peast pikalt mõtlemata siise klõbistada — fakt, mis avaldas muljet isegi õpetajale. Tõenäoliselt on minul ja selle süsteemi loojal üsna sarnane mõtlemine, mistõttu ma sain ta jutust tihtipeale poolelt sõnalt aru.

Homse päeva kavas on Tablespaced ja kõik sellega kaasnev. Tõenäoliselt on ka tegu kogu kursuse kõige raskema osaga.

Lõunaks oli delikatess-salat, pasta kanaga ja keefiritarretis. Sõime seda nagu eilegi Ballys kasiino (teate küll, see millel enne oli see rõve varikatus) all asuvas venelaste restoranis.

Esmaspäevast alates nühin ma taaskord koolitusepinki. Koolitus tähendab täiskasvanutele mõeldud lisaharidust, mitte Eesti hariduspoliitikast tingitud koolide puudumist. Tarkus on tõepoolest tarviline vara ja kui ma selle selle nühkimisega ühele poole saan, siis olen ma paberitega Oracle 9i DBA.

Üllataval kombel on see värk päris huvitav. Esimese päeva lõpuks tean ma suurepäraselt Oracle Serveri kõiki arhitektuurilist ülesehitust ja komponentide nimesi. Lisaks oskan kogu seda kupatust käima tõmmata ja välja lülitada. Teoreetiliselt tean ma ka seda kuidas Oraclet installida — see koosneb värga suurest kogusest “Next” nupu vajutamisest.

Koolituste tore osa on see, et saab palju süüa. Kõigepealt saab süüa Domino küsist, siis Mesikäpa komme ja kui kõik see kraam on otsas, siis natuke ka küpsisepuru. Lõunaks toodi meile leht, mille pealt sai valida omale sobilik tummisem ninaesine. Väga armas lihtsa inimese menüü — kui tõmmata maha need toidud, mis sisaldavad paha maitsega asju, eelkõige zuchinit ja broccolit jäi järgi ainult üks asi — loomaliha ploomidega. Mida ma ka omale tellisin. Ja borši ja pannkooke. Kummaski ei olnud tükikestki zuchinit ega broccolit.

Eile vaatasime Mardiga ära sellise filmi nagu “Dungeons & Dragons 2: The Elemental Might“. Huvitaval kombel on sellel filmil ka teine nimi, milleks on “Dungeons & Dragons: Wrath of the Dragon God”. Kumb on õige, selle kohta mul täpset aimu pole.

Kuidas oli? Kõik kes on näinud eelmist osa, teavad, et see on konksuga küsimus. Esimene osa nimelt imes kohutava vilinaga. Üllataval kombel teine osa nii jube ei olnudki. Mingeid oskareid just lootma ei ole mõtet hakata, aga samas on tegu omamoodi hea õppematerjaliga algajatele dragonihuvilistele. Pidevalt oli äratundmisrõõmu. Isegi see naisbarbar, kes pehmelt öeldes kohatu tundus (ma ei ole eriti kindel, et isegi naisbarbarid peaks olema värvitud, kustud, pestud ja kammitud). Samas on see ilgelt tüüpiline, et mõned tegelased mägivad teinekord rambosi, kes on samal ajal ka viksid ja viisakad talutüdrukud ning kelle kohta tundub, et nad näevad mõõka esimest korda alles laheingus.

Siinkohas on huvitav ka teada, et see film on mingit pidi UK ja Leedu koostöö. Enamus statistilisi näitlejaid on leedukad ning arhitektuur ja metsad olid ilma igasuguse kahtluseta nende omad.

Visuaalsed effektid olid enam vähem. Paar kohta olid suhteliselt nigelalt välja kukkunud (eelkõige see magmaelukas), kuid kuna tegu oli ainult televisiooni jaoks mõeldud filmiga, siis üldjoontes ei olnud midagi kurta. Isegi see lõpus laamendav lohe oli päris nummi. Eelmine film oli muidugi palju suurema eelarvega tehtud ja seetõttu oli selles osakonnas kvaliteet parem, kuid see oli ka ainuke koht, kus see jätkust parem oli.

Hindeks minu poolt tugev kolm viiesel skaalal. Kuid mitte filmi, vaid õppematerjalina.

Priit tegi siin oma eksperimendi ära ja, tramaeivõi, on minust ette kamminud!

Mingi pulmaralli paistab nüüd kohe algavat. Huvitav, kas see sõgedus on nakkav? Kuid vahet pole, saab pika laua ääres sülti pista. Ja viina juua.

Istusime laupäeval Rahumäel aias ja tinistasime. Tim vaatas Eesti oravaid ja ütles, et Ameerika omadega neid võrrelda ei anna (you guys got some scrawny squirrels over here). Mina pareerisin sellega, et nende oravad on rasvunud (obese) ja muidu kannist paksud (fat-ass squirrels). Tim on muidu üsna OK tegelane … ta on erialalt arheoloog ja maajade värgiga kursis — on aastaid Mehhikos väljakaevamisi korraldanud.

Peaaegu oleks unustanud, et täna müüakse viina ainult kella 8-ni. Kohe poodi!

Täna on see tähti päev, mil …

Kuid ärgem rutakem ette ja alustagem algusest. Kõigepealt lugege läbi see jutt habemeajamise ajaloost. See annab üsna hea ülevaate, millega aegade algusest saati on tegeletud.

Kui teil üldine pilt selge on, siis lugege läbi see Miami Heraldi artikkel, mis võtab üldjoontes kokku selle, mida arvata tänasest karvaeemaldamisega seotud võidurelvastumisest erinevate firmade vahel. Ärge seda juttu lugemata jätke, see on siganaljakas. Tsiteerin:

Soon everybody was selling two-blade razors. So the marketing people put on their thinking caps, and, in an astounding burst of creativity, came up with the breakthrough concept of: three blades. Gillette, which is on the cutting edge (har!) of razor sneakerization, currently has a top-of-the-line three-blade razor — excuse me, I mean ”shaving system” — called the ”Mach3Turbo,” which, according to the Gillette website has more technology than a nuclear submarine, including ”open cartridge architecture” and an ”ergonomic handle” featuring ”knurled elastomeric crescents.” That’s right: It has elastomeric crescents, and they have been knurled! By knurlers! No, I don’t know what this means. But it sure sounds technological.

Which brings us to today’s exciting news, which was brought to my attention by alert reader Jake Hamer. Gillette’s arch-rival, Schick (maker of the Xtreme 3 shaving system) has announced that it’s coming out with a new razor that has — prepare to be floored by innovativeness — four blades. Yes! It will be called the ”Quattro,” which is Italian for “more expensive.”

Kunagi kui ma seda lugesin, muhelesin ma mõnusalt habemesse ja ei oleks osanud oodatagi, et tegeleikult on tegu üsna prohvetliku sõnavõtuga — täiesti usukmatu, aga üleeile kuulutas Gillette ametlikult välja VIIETERALISE, uhh, rasseerimissüsteemi.

Nonii ja et i tähel oleks täpp peal (sellepärast kasutasin ma ka väikest tähte), visake pilt peale ka sellele Onioni libauudisele, kus võetakse Gillette tegevjuhi käest interview. Ilmselt poleks keegi osanud arvatagi, et kogu see naljaga pooleks jutt osutus prohvetlikuks.

Schick, nüüd on siis sinu kord. Mis number tulebki pärast viite?

Siin on üsna kentsakas pilt mille Reutersi fotograaf Rick Wilking sai üle George W. Bushi õla pildistades. Vaene mees on oma jüngrite poolt nii paika pandud, et isegi väljakäigu külastamiseks peab ta üritusel küsima luba oma lapsehoidja Condoleezza Rice käest (kellele ta juuresoleval pildil jalad ristis kiiruga sedelit kirjutab). Ürituse nimeks oli Julgeolekunõukogu koosolek ÜRO 60ndal Peaassambleel.

Kui kirjutada Google otsinguks “Tramaeivõi“, siis minu blogi on kohe listi esimene. Noh, kas kellelgi on midagi sellele vastu panna? Tramaeivõi!

Homme siis on neljapäev ja koos sellega ka esimene korraline bridžiõhtu selle aasta raames … võõrustajateks taaskord Suur-Ameerika meeskond. Kaasa võtta kõik mänguks vajalik. Tarbetut nodi on mul endalgi küll, aga kaardid võiks küll kellelgi kaasas olla. Alustaks äkki millalgi kuue paiku?