pronto.ee

Minu poolt viis väikese miinusega, kuid siiski viis. Märgin siinkohas veel niipaljukest, et võtsin kuulda Lauri soovitust ning hakkasin sarjaga pihta just sellest raamatust.

Brusti puhul torkab kõigepealt silma tema kirjutamisstiil. Esimesel pilgul meenutas see mulle kõige rohkem Robert B. Parkeri “A Catskill Eagle” nimelist raamatut. Kogu kirjutis on lakooniline ning samas hästi sündmustetihe. Tegelane räägib minavormis justkui jutustaks lugejale edasi oma ettevõtmisi ning jutustamisannet tal jagub. Ja huumorisoonega on tal samuti kõik korras.

“Yendi” ise on ühtaegu nagu maffiajutt ja samas ka detektiiviromaan väikese eelistusega esimesele kategooriale. Põhimõtteliselt räägib lugu sellest kuidas Vlad omale jalad alla sai ning ta esimestest tuleristsetest, mis eskaleerusid palju suuremaks kui see esimesel pilgul oodata lasi. Loomulikult.

Personaalselt meeldis mulle kõige rohkem just selle raamatu maailm. Kogu tegevus toimub draegarite impeeriumis. Impeerium ise on laias laastus jaotunud 17 koja vahel, millest igaüks baseerub mingil loomal mille tunnused löövad selle koja vereliikmete seas välja. Oma olemuselt on nad nagu inimesed, ainult pisut suuremad. Inimestest endist nad aga eriti lugu ei pea. Peamine põhjus on tõenäoliselt selles, et nende eluiga küünib tuhandetesse aastatese, samas kui inimesed elavad vaid mingi närune 60 aastat. Eeldusel, et nad valede meestega tüli ei nori. Draegarite skeemid ja ettevõtmised võtavad tihtipeale aega aastasadu ning inimestel sellise kaliibriga ettevõtmistes ei saagi arvestatavat kohta olla.

Impeeriumi valitseb imperaator(inna), kelle valduses on selline asi nagu Kera. Kera on kogu kohaliku maagia allikaks. Iga impeeriumi kodanik saab omale õiguse kasutada kera väge — iseasi muidugi selles, et kuidas kodakondsust saada. Vladi isa ostis selle ja ühes sellega ka parunitiitli.

Põnev on kogu jutu juures see, et Brust on kõiki tegelasi kujutan üsna tänapäeva võtmes. Mis sest, et masinaid ei ole — ja miks peakski neid olemas, kui ühest kohast teise on võimalik teleportida ning ühendust on võimalik pidada telepaatia abil. Oluline on see, et härraste ja prouaste maneere ning mõttemaailma luues ta isegi ei proovinud edasi anda mingit keskaegset hõngu ja see oli tema poolt väga õige valik.

Selle miinuse viie taha toob Cawti, Vladi tulevane kaasa. Kas on ikka igasse fantasy raamatuse vaja sokutada operatiivtaktikalist sekspommi, kes on lisaks kõigele must vöö suvalistes võitluskunstides. Selle luitunud klišee oleks küll võinud välja jätta.

Niisiis olen ma ühes teises blogis mingi tegelasega vaielnud natukene. Kutt on ikka täiesti küündimatu kodanik, kelle arvates andekus on patt ning ainult persega töötamine peab olema tasustav (tasustada tuleb inimesi … kulutatud füüsilise energia pealt). Lisaks üritab ta kultiveerida seisukohta, et rikaste vanemapalk võtab vaestema suust leiva ära.

Aga minge vaadake BigBlackCati blogist seda vestlust ise. Ma olen praeguseks juba pisut liiga ärritunud. Muide, muud kanded on samuti vaatamist väärt, seal on päris häid mõtteterasi.

Mingi nädala eest panin tähele ühte huvitavat asja: mul on installitud selline asi nagu refereerijate moodul, ehk siis sealt on näha kust saitidest on minu peale viidatud (see info tuleb viitele klikates kaasa). Viimasel ajal on sinna hakanud siginema mingid veidrad saidid: porno, medikamendid ja muu selline.

Ma pakun välja, et mingi robot kolab saite läbi ja mingitel alustel simuleerib refereerimisi (sisuliselt on selleks ju lihtsalt vaja ainult ühks http päis sobilikuks muuta). Ma arvan, et minu puhul on selleks see lehekülje lõpus olev statistikajupp. Nad suruvad oma aadressi listidesse sisse ja siis jäävad ootama, et keegi uudishimulik vaatama tuleks mis värgiga tegu on. Teine variant on ka see, et kui nad piisavalt paljudele lehtedele on sattunud, siis toimib see nagu masendav guuglipomm, mida siin vahepeal korraldati.

Olgu, tunnistage nüüd ausalt ülesse, kes teab Eesti hümni peast? Mis? Ainult paar kätt tõusebki? Seda viga tuleb kohe parandama hakata:

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

Siin on asi veel MP3 formaadis, juhuks kui keegi veel viisi ei tea. Kasuks tuleb ka Riigikantselei temaatiline leht.

Laulu “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sõnad Helsingi ülikooli muusikaõpetaja Friedrich (Fredrik) Paciuse viisile kirjutas rahvusliku Iiikumise tõusu aastail Johann Voldemar Jannsen. Laul avaldati esmakordselt 130 aastat tagasi esimese üldlaulupeo nootides 1869. aasta mais ning kõlas esmaettekandes meeskooride esituses laulupeo ilmalikus kavas peo teisel päeval. Rahvas võttis laulu hästi vastu, see levis peagi üle kogu maa ning hiljemalt alates 1896. aasta üldlaulupeost sai see mitteametlikuks Eesti hümniks, mida lauldi püsti seistes ja paljapäi.

“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” oli Eesti hümniks iseseisvusaastail 1918-1940 ning sai selleks ka pärast taasiseseisvumist aastal 1991.

Lisaks veel niipalju, et meie põhjanaabrit hümn on sama viisiga, kuid teiste sõnadega (loomulikult).

Vot selline lugu juhtus: öösel sõitis üks takso Pikal tänaval kõmmdi teise autole otsa. Takso roolist leidis politsei värskelt linnavolikokku valitud kohukese Tõnis Bittmani. Taksolitsentsi tal ei olnud, seega oli mees kõige tavalisem piraattaksojuht.

Loomulikult punnis ta vastu, et auto pole tema oma, tema ainult laenas, korraks. Aga mida kurat teeb tavaline inimene öösel taksoga Pikal tänaval? Tallinnas on kaks kohta, kus tavaliselt piraattaksosi leiab — üks on Harju tänaval ja teine Pikal.

Mehe enda kohta niipalju, et kutt paistab olevat tegelenud ainult “huvitavate” asjadega. Üks töökoht on tal olnud piletikontrolli oma ja teine parkimiskontrolör. Mõlemad on sellised postid, kus töötatakse ainult altkäemaksu saamiseks. Masendav, mis inimesed meid juhivad.

Uuendus (23.10.2005): Tähelepanuväärne on ka kohukeste pressijuhi kommentaar sündmuse kohta: “Selle peale sattus Bittman ärevusse. Igaühe puhul on see tavaline reaktsioon, kui ilma põhjuseta võimuesindajatega kohtuda.” (Keskerakonna infojuht Toomas Raag selgitab, miks keskerakondlane Tõnis Bittman Tallinna vanalinnas avarii tegi.)” See võib olla iga kohukese reaktsioon, kuid seadusekuulekal inimesel on tavaliselt reaktsioon ikka vähe teistsugune.

Eilne palaver Texases päädis kahe järgneva otsusega. Esiteks edaspidi lingitakse keskerkonda masendavale lisaks sõnadega kohuke ja kohutav ning teiseks teeme paari selliga oma podcast formaadis poliitikasaate. Viimane idee on pärit Priidu käest. Kõik lisamõtted sellest valdkonnast on teretulnud.

Ühes teises teemas läks asi lõpuks selle peale, kas erakonna väärtust arvestatakse tehtud tegude järgi või mitte. Minu seisukoht on selline, et asi võib esmapilgul nii tunduda, kuid tegelikult seda ei ole. Meelis arvab, et minevik määrab kõik.

Miks ma nii arvan? Teema on iseenesest huvitav ja sellel on ka praktiline väärtus.

1) Kui kõik sõltub minevikust, poleks RP mitte kunagi kuhugi saanud. RP-l nimelt puudus minevik, seega ei olnud meie puhul küsimuseks mida me oleme teinud, vaid pigem see, et mida me pole teinud. Igal juhul vahet pole — ei olnudki justkui midagi ette näidata. Juba sellest võib järeldada ühte asja — minevik on pigem koormaks. On ju üldteada fakt, et kui sa oled mingi jamaga maha saanud, siis mäletatakse seda kaua-kaua. Head teod ununevad aga kohe.

2) Arenenud demokraatiaga riikides, kus nn iseseisvuspuberteet on ammu läbi saanud ei rõhu keegi ennast reklaamides oma minevikule (a la lubasime tsikke nagu kärbseid pekitükil). Enamus tehtud tegusi on võimalik soovi korral tõlgendada mitmeti — näiteks praalis Palts, et just tema takistas Viru juurdeehitust. Aga vajaduse korral võib seda tõlgendada mitmeti — Palts on ettevõtluspidur, Palts ei hooli turismist (Tallinna hotellide täituvus on niivõrd kõrge, et vabade kohtade juurde loomine peaks olema üsna kõrge prioriteediga. Pidagem meeles, et iga turist toob meile iga päev umbes 1000 krooni raha sisse.), Palts takistab uute töökohtade loomist. Kõik sõltub tegude tõlgendustest. Või võtame meie kõikide lemmikpeksukoti Elmar Sepa — mees seletas, kuidas tänu temale keelati öine alkoholimüük: tagajärjeks igaõhtune baariralli ning suur hulk purjus noori inimesi linnas, kasvanud liiklusõnnetustelt põgenemine ja järjest suletakse väikepoode. Minevikule rõhudes tuleb olla kuradi ettevaatlik ja seetõttu ei näinud me näiteks Bushi reklaamikampaanias kordagi vihjeid tema nimevikule. Sest kaua sa ikka jõuad oma tegudega uhkustada. Pidid oma tööd tegema ja tegid, kõik. Ma ei käi päev otsa ringi ja ei seleta kõigile, et ma olen tubli, sest pesin hommikul hambaid. Ja kuna mul on hambad pestud, siis tänu sellele ei ole sul lihtsalt muud võimalust kui sa pead mind suudlema. Sheesh!

3) Poliitika ja juhtimine on äärmiselt volatiilsed alad. Kõik päevad pole vennad ja samuti pole vennad ka aastad. See, et sa midagi kunagi tegid ei garanteeri su edumeelsust veel tulevikus. Kunagi oli peakohuke tõepoolest Rahvarinde üks eetvedajatest ja igati tänuväärse asja tegija. Praegult tundub, et ta üritab kõike seda olematuks teha. Nagu näha ei ole minevik mingi argument.

Kokkuvõtlikult: unusta minevik ja looda, et seda on teinud ka sinu valijad. Igal tegijal on kapis paar luukeret (tegijatel juhtub ikka) ja küllap need juba kolisema hakkavad kui keegi su mineviku lähemalt silmitsema hakkab.

Ekspressis oli ilgelt nunnu luuletus:

Kohutav ­keskerakohuke
(TÄNAVA)LASTELUULET

Kohuke väidab, et Kohuke hoolib,
kui saab mandaadi ja saadikutooli.
Kohuke vannub, et Kohuke aitab,
näljaseid toidab ja vanureid paitab…,
iga õnnetu temalt saab konksu,
nööri ja seebi ning asi läeb jonksu…

Kohuke lubab, et Kohuke lohutab…
Tegelikult on Kohuke kohutav!

Minust küll Kohuke seisma jääb poodi,
kuna mind kohutab, milleks ta loodi.
Kohutav Kohuke kohutab lapsi,
kohutab emmet ja kohutab papsi…

(autor tundmatu netifolklorist)

Hei! Autor välja!

Sa püha müristus! Keskerakonna puudel Palts on varemgi kohatult klähvinud, kuid seekordne sõnavõtt ületas juba igasugused kaine mõistuse piirid.

Nimelt teatas Palts täna tähtsalt, et ta ei jaga Veskimäe seisukohti ning ei pea kohukestega ühteheitmist veaks. Lisaks on ta valmis nendega edaspidigi koostööd tegema ning valmis enda kaela võtma linnapea vastutusrikka ülesande. No kuradiraisakurat! Ülbust jääb veel ülegi. Astu siis juba kohukestesse, vahest saadki pulti!

Miks ma nii tige olen? Keskerakonnavastasus RP-sse sisse programmeeritud — mes saime enamuse oma häältest just tänu sellele. Isegi see Lihula skandaal, mida kaudselt saab vaadata kui Reformierakonna kapriisset nõudmist (Ojuland) ja Rahvaliidu käpardlikku teostust ei teinud erakonnale nii palju viga kui see Tallinna jama. Muide, minu arvates oli ka Lihula samba maha võtmine viga, kuid see on juba teine teema.

Tuletagem meelde, et kolme aasta eest oli RP peamine lubadus see, et saadame Savisaare kukele ning lisaks mõnitati Reformi ja KE liitu. Ja siis selline lops. Palts tegi veel minu osakonnas (ma juhtumisi olen samuti kesklinnast) hullu kihutustööd, mis lõpuks ka vilja kandis. Kogu selle jama tõttu otsustasin ma see aasta enam osakonna juhatusse mitte kandideerida, sest ma ei ole nõus juhtima ettevõtmist, mida üks teine tolvan usinasti karidele lohistab. Ütlesin, et kui napilt valimiskünnise ületate oma “Veelgi Uuema Poliitikaga”, siis on teil vedanud. Tüübid ei uskunud ja nüüd on tulemus käes. Vähemasti pole mina vastutav selle jama eest.

Uuuuh … ma lähen rahunen natuke.

Ma olen viimasel ajal unistanud sellisest tarkvarast, mis lubaks mul ühe WiFi kaardiga võtta ühendust mitme võrguga. Asja mõte on päris mitmetahuline: esiteks on sellist võrku raskem pealt kuulata kuna paketid ei lähe enam ühte kanalit pidi, teiseks annab see stabiilsema võrgu (kui sul mitu suhteliselt nõrka signaali, siis grupi peale saad ikkagi üsna hea ühenduse) ja kolmandaks (whoa!) on sul võimalik kasutada kõikide nende võrkude bandwidthi. Viimane punkt on eriti mõnus siis, kui sul on ümbruskonnas kamaluga avatud võrke ja siis paned sa omale mingi suure asja (näiteks filmi) internetist tõmbama.

Ja vaevalt ma olin sellest aastakese oodanud kui juba ongi selline asi valmis ehitatud. Mis mind aga tõsiselt üllatas oli asjaolu, et seekord tuli pauk üsna ootamatust luuavarrest: tegu on nimelt Microsofti eksperimentaalse tarkvaraga.

Saidi enda peal pakutakse lisaks välja ka selliseid variante, kus ad hoc võrgu kõikidele masinatele jagatakse internetti ja nn venitatud võrku, kus vastuvõtja ei pea isegi otseselt WiFi Access Pointi lähedal olema. Piisab, et nende vahel on keegi, kes signaali edasi annab (ühe kanaliga suhtleb AP-ga ja teisega levist väljaspool oleva tegelasega).

Kui selgub, et selle abil on võimalik veel nn mesh võrku teha, kus kõik masinad on samal ajal ka access pointid, siis on näiteks Tallinna katmine tasuta internetiga juba kukepea.

Aga mis ma siin ikka pläägutan, vaadake parem ise: VirtualWiFi

Proovige ja kommenteerige!