pronto.ee

Üks paremaid blogitarkvarasi mida ma olen kasutanud (ja mis on ka minu enda blogi aluseks), on jõudnud esimese ametliku stabiilse versioonini. Serendipity sisaldab endas kõike mida ühel inimesel vaja võib minna — spämmifiltreid, meediakogu (pildid, videod, audio), privileegide süsteem blogidele kus on mitu postitajat, automaatne pluginate lisamise, eemaldamise ja haldamise süsteem (SPARTACUS), elementaarsel tasemel sisuhaldus (staatilised lehed) ning palju muid praktilisi vidinaid.

Täpsemalt lugege ise siit: “Serendipity 1.0 released!”

Me elame siiski kolmandal aastatuhandel ja viimasel ajal tundub kõikidel peale minu (ja nagu ikka ka Lauri) digikaamera taskust vastu punnitamas. Täna otsustasin originaalitsemise lõpetada ja ka fotomeeste klubisse astuda. Kuna ma mingi eriline pildikunn ei ole, siis järelikult mingit überrauda polnud mul mõtet krabama hakata. Mis aga ei tähenda veel automaatselt, et ma peaks omale maailma kõige sitema kaamera ostma.

Kõigepealt tuli valida firma. Kuna enamustel mu tuttavatel on Canon, siis sellega palju vaeva näha ei tulnud. Oleks võinud muidugi mudelhaaval erinevate firmade vahel tuustima hakata, aga palju lihtsam kui erinevatel kaameratel millega sul tõenäoliselt kokku tuleb puutuda on sarnane funktsionaalsus, parameetrid ja kasutajaliides. Ja võimaluse korral ka ühilduvad aksessuaarid ja arvutidraiverid. Canon.

Teine oli resolutsioon. Siin ei olnud samuti erilist küsimus. Enamus odavama klassi kaamerad on viie megapikselised ja viiest megast on minu jaoks enam kui küll. See,et mõni mu pilt peaks sattuma paberile on äärmiselt ebatõenäoline, samuti ei kavatse ma mingit vigurfotograafiat ja photoshoperdamist teha. Enamus mu kraamist lendab otse veebi ja sinna käiks tegelikult ka 2MP kaamera enam kui küll (nagu Surra iidvana IXUS on korduvalt tõestanud).

Nüüd tuli kaaluda lisavidinaid. Optiline zoom oleks hea, samuti enam vähem adekvaatne tundlikkus (800 ISO oleks tore, kuid rasketel aegadel elaks ka 400-ga üle). Hea oleks ka arvestatav kiirus, piisav ava ja veel nipet näpet.

Lõppkokkuvõttes jäi mul joonele kaks mudelit: Canon IXUS 55 ja Canon PowerShot A530. IXUS on pisem ja ilusam, tal on roostevabast terasest korpus ja kasutab akusi, mida saab mugavalt otse juhtmega laadida. A530 on funktsionaalselt palju vingem, kasutab patareisi (mida saab suvalisest bensukast varuda või AA akusi, mille jaoks on eraldi laadijat vaja), on parema optilise zoomiga ja kolakam. PowerShotil on ka rohkem võimalusi manuaalseks timmimiseks.

Nagu näha on mõlemal omad tugevused ja miinused, kuid lõppkokkuvõttes jäi argumendiks siiski hind. PowerShoti eest tuli mul välja rullida 2790.- krooni, samas kui Canon IXUS 55 oleks maksnud umbes poolteist tuhat (või rohkemgi) enam.

Ühesõnaga nüüd olema ma tuttuue Canon PowerShot A530 omanik. Eks ma hiljem annan teada mida ma sellest arvan. Lisaks ka mõned tänud Mastile ja Bockile, kes aitasid mul lõpliku valikut teha.

Teadmiseks kõigile, et kui blogi täna-homme korraks maas on, siis tähendab see ainult seda, et masina IP aadress muutub.

Laupäeval. Kultuurikatlamajas (mida ta ise ekslikult Polümeriks pidas). Hästi orgunnitud. Väga šikk. Pildid leiab Masti kodukalt:

http://mast.nomad.ee/?page_id=313

Inimesed, lõpetage juba ära! Ma ei taha Metallica piletit! Mitte ühtegi! Isegi poole hinnaga mitte! Mul üks juba on ja minu jaoks on sellest küll!

… kuid üsna napilt. Pummeldamisest on kere hele, päikese käes magama jäämisest on nospel kärnas ja suurest karglemisest kael ja muud elundid kanged. Aga pidu oli vägev ja iga kell küünlaid väärt.

Muide, võta või jäta, aga esimesel pilgul tundus, et Oomph! on Eesti bänd. Peale ühe hullu kandsid kõik mehed soliidseid mustasi mulgi kuubesi:

Ja loomulikult ei saa märkimata jätta ka No-Big-Silence nalja:

K: Kuhu need ilusad pikad jalad lähevad?
V: Rabarockile, kui midagi vahele ei tule!

(Ehk siis viide lavadekoratsioonidele ja plaadikujundusele).

Muide, kõige kõvema menu osaliseks saidki Oomph!, NBS ja Metsatöll. Ülejäänud artistid jäid sellest kolmainsusest oma lavaesise publiku hulga poolest kaugele maha. Ka peaesinejad.

Käisin vaatasin asja ära ja olen mõnes mõttes nõutu. Kuna tegemist on sarja kolmanda filmiga, siis ei saa paratamatult üle ega ümber kahe esimese filmiga võrdlemisest. Milline ta siis on? Teistsugune on ilmselt kõige pearem sõna. See, et lavastaja vahetus on selgelt näha ja kuigi puhtakujulise meelelahutusena pole filmil suurt midagi on tase minu arvates langenud.

Üldiselt on minu arvamus see, et film on sobilik pigem nooremale vaatajale, kuna inimliku draamaga pole selles eriti vaeva nähtud. Mutandid jooksevad ringi ja notivad teinetesi, hulgi on üsna massiivseid effektikohti. Laias laastus seob film endas kahe laiema tükli elemente. Üks on see, on leiutatud antimutageen, mis ebastandardsed tegelased tavalisteks inimesteks muudab. Teine on nn “Dark Phoenix” saaga, kus räägitakse Jean Grey hämaramast poolest.

Kui filmilt eriti midagi ei oota, siis on tegu üsna tavalise popkornijäramisüritusega. Täiesti vaadav kui vaja kellegagi kinno minna ja midagi targemat ei tule pähe. Kui peres on nooremaid kinohuvilisi, siis sellisel juhul kui nad kaasa tulevad on selle filmi vaatamine isegi soovituslik. Samas personaalselt ma pigem laenaks selle filmi ja vaataks kodus.

Kategooriat ja sihtgruppi arvestades panneks asjale hindeks 3/5. Olen ikka oluliselt nigelamaid sarnaseid filme näinud.

PS. Kui vähegi maldate, vaadake tiitrid lõpuni. Pärast neid tuleb väike viide järgmisele osale.

Viimasel ajal maad võtnud üleüldine oksmaandus on jõudnud ka Ekspressi Areeni. Andri saatis mulle kaks pärli mille autoriks on uus kõva tegija pooletoobiste hulgas Sladkajakonfeta-Ron (kelle põhitööks väidetavalt on veebi disainimine ja kes on ka muidu mitmekülgne). Tegelane ise justkui arvustab plaate, aga mis ma siin ikka seletan, lugege ise … see on “Blacky” arvustus ja see on “Vanilla Ninja” oma.

Esimeselt lehelt leiab ka nn uue autori tuvustuse ja viite tema blogile, mis on samuti tase (omas klassis muidugi).

Üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna:

Jutu juurikaks on selline asi nagu Sidekick II, mis on oma olemuselt mobiiltelefoni ja pihuarvuti hübriid. Sellega saab teha pilte, chattida ringi ja vahetada maile. El neato! Üks tegelane unustas Ameerikamaal selle taksosse ja üks teine tegelane leidis selle. Esimene tegelane helistas teisele ja ütles, et tal on seda asjandus hädastati tarvis tagasi saada. Lisaks pakkus ta ka päris kopsakat leiutasu. Teine tegelane saatis esimese pikale lainele. Esimene tegelane ostis omale uue telefoni ja sai uue SIM kaardi. Oma suureks rõõmuks avastas ta, et Sidekicki teenusel on üks huvitav omadus — nimelt kui sul satub olema neid mitu, siis nad sünkroniseeritakse omavahel. Muu hulgas sünkroniseeriti ka need kaks riistapulka ja esimene tegelane sai teise (ebaausa leidja) vahepealt tehtud piltide ja e-mailide omanikuks.

Kuna talle selline värk mitte ei istunud, siis otsustas ta teha avaliku häbiposti pahategija tarbeks. Praeguseks on asi kasvanud juba täiemahuliseks sõjaks ja karta on, et teine tegelane oleks nüüd juba valmis peale maksma, et ta seda Sidekicki kunagi poleks näinudki. Näiteks lehe autor on saanud hetkek kutse KUUELE raadiointervjuule, mitu internetiväljaannet on temast jua jutu kirjutanud ja loomulikult ei ole ta pääsenud ka slashdottimisest.

See on tegelikult üks kuradi huvitav lugemine mida ma soovitan kõigile: “How NOT to steal a Sidekick II”.

PS. Tegu on hetkel areneva looga, seega seda lehte tasub iga paari tunni tagant uuesti tsekata (arvestage siiski sellega, et neil võib seal öö olla ja seega pange rõhku rohkem õhtule ja hommikule).