K: Mis teie koduleht on? V: Aga meil ei olegi kodulehte, meil on Facebooki grupp.
Kas tuleb tuttav ette? Kui tuleb, siis tasub natuke mõelda selle küsimuse ja vastuse üle. Mis juhtub siis kui Facebooki enam ei ole? Kui selle asemele on tulnud mingi muu, põnevam, keskkond? Või kui Facebook on kellegi poliitiliste või majanduslike mahhinatsioonide tõttu kokku vajunud / oluliselt muutunud? Või kui mingitel põhjustel su Facebooki grupp lihtsalt kinni pannakse? Mis saab siis?
Facebook on praeguseks pisut rohkem kui kaksteist aastat vana ja oma algusaastatel oli ta Google analoogse teenuse Orkut väike vend. Aga kas te teate, et Orkut oli vaid aasta vanem kui Facebook? Kas te teate, mis Orkutist praegult on saanud?
Facebook on tore, kuid Facebookis oled sa piisake meres, Facebookis on kõik praegu, ilma mineviku ja tulevikuta. Facebookis on sul sõbrad, kes on kunagi oma “laigiga” ennast sinu grupi külge sidunud, aga nad on sõbrad ainult siis kui sa oled nende ajavoo ülemises otsas. Niipea kui sa oled allapoole liikunud oled sa jälle eikeegi, piisake meres.
Kui Facebook kinni pannakse, siis kellele jääb sisu? Ja mis saab silmapaaridest mis seda Facebooki vahendusel lugesid? Kas nad leiavad sind pärast seda ikka ülesse? Kust?
Eelmise aasta lõpus tegi Andres Kütt minuga intervjuu teemal Eesti infotehnoloogiamaastiku ajalugu enne ja pärast taasiseseisvumist. See on nüüd SoundCloudis üleval ja paar korda asukohta vahetanud.
Ma soovitan asjale kõrva peale visata.
Panen siia igaks juhuks ka lingi: https://soundcloud.com/memcpy_podcast/memcpy-1-pronto/
Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja kaheteistkümnenda mänguga. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.
“Lõpuks ometi!” nähvas Matt kui Lible tuppa tagasi astus. “Mida sa teada said?”
Hommikul oli Vahitorni käskjalg kogu seltskonna vooditest välja kupatanud: öösel olid tundmatud kurjategijad Valitsejate Liidu ühte Ragusa vaheladudest sisse murtud, kõik mis põranda külge naelutatud polnud oli väidetavalt kaasa viidud ja nelja tuule poole laiali kantud. Omanikud oli sellest teavitanud vahimehi kes omakorda oli palli edasi veeretanud Forresti meeskonna väravasse. See paistis olevat seotud tema poolt läbiviidava uurimisega.
Lible vaatas kogu seltskonna üle: Matt oli ennast laoülema kabinetis laua taha mõnusalt istuma sättinud, Porru toetus seistes sama laua vastu ja Manfred oli nahaga kaetud klienditooli lähemale tõmmanud ning vaatas nüüd sellel troonides üle õla ukse poole. Forrest ise seisis sissepääsu kõrval oma tavalises peaaegu valvelseisangus.
“The Blade Itself” (maakeelse nimega “Raud ise”) on uue põlve low fantasy kirjatükk: vähe maagiat, pole ei haldjaid ega päkapikke ning kui verd valatakse siis voolab seda pangede kaupa. Tegemist on “The First Law” (“Esimese seaduse”) triloogia esimese raamatuga.
Kuna selle raamatu põhiline eesmärk on kokku viia põhilised tegelased ning tutvustada maailma, ei ole ilma olulisi detaile välja lobisemata võimalik suurt midagi sellest rääkida. Sestap piirdun ma põhiliste tegelaste kelle toimetamisi jälgitakse kirjeldamisega.
Üheksa Sõrmega Logen on meie mõistes viiking kellel on must minevik ja veel mustem saladus hingel. Ta on kõikidest jutuliini tegelastest üllatuslikult kõige intellektuaalsem ja küpsem ning ta üritab tõsimeeli oma minevikuga lõpparvet teha. Paraku minevik pole temaga veel lõpetanud.
Jezal dan Luthar on kerglane keigarist snoob, kelle tõenäoliselt ainukeseks väärtuseks on see, et tegemist on ühe parima mõõgamehega linnas (kui mitte kogu maailmas).
Sand dan Glokta on invaliidist inkvisiitor, kes veel mõne aasta eest oli täpselt nagu Jezal: kerglane keigarist snoob, mõõgamees. Pärast vaenlaste kätte vangi langemist ja kahte aastat järjepanu piinamist on temast jäänud järele inimvare. Ta on naiivne, kuningale jäägitult ustav ning kohati lapsik, samas sadistlik, kartmatu ning küüniline. Ta boss manipuleerib temaga järjekindlalt.
Ferro Maljinn on ksenofoobne harimatu lõunamaallasest kõrilõikaja. Tundub, et elu on talle järjekindlalt jaganud järjest halvemaid kaarte ja samas tundub, et ta on ise enamustes oma probleemides süüdi. Ta ei taha tegemist teha ülejäänutega ning ülejäänud ei taha tegemist teha temaga. Ometigi tundub, et ta vereliinis on midagi sellist mis muudab ta järgnevate sündmuste jaoks hädavajalikuks.
Logeni semud. Raamatu alguses läks Logen oma meeskonnast lahku. Ta arvas, et nad on hukka saanud ja nood arvasid temast sama. Ometigi on nad elus ja üritavad maailma enda paremat äranägemist mööda paremaks teha.
“The Blade Itself” on Joe Abercrombie esikromaan ja see lennutas autori silmapilk fantaasiakirjanduse absoluutsesse tippu. Seda täiesti mõjuval põhjusel. Hindeks kindel viis.
“The Expanse” sarja eelnevate raamatute sündmused on leidnud aset pea vahetult pärast eelmise raamatu lõppu. “Persepolis Rising” on selle koha pealt erand: möödunud on 30 aastat ja väravate võrgustikus asuvad 1300 maailma on praeguseks hetkeks ühel või teisel määral koloniseeritud ning pinged erinevate olulisemate fraktsioonide vahel paistavad olevat laabunud.
Ja miks ei peakski, sest pärast Maa pommitamist jõudis kõigile äkki kohale, et sellest terroriaktist ei võitnud lõppude lõpuks mitte keegi kaotasid aga kõik. Analoogsete katastroofide ning väravate ülekoormuse ära hoidmiseks on asutatud Transpordiliit, mis oma olemuselt on segu ÜRO-st ja Ida-India kompaniist ja mis kõikide suureks üllatuseks on talle pandud kohustustega edukalt toime tulnud. Kuni …
Kuni eelmisest raamatust saati blokeeritud olnud Loconia väravast tuleb teade, et sealne isevalitseja ja endine Marsi laevastikuadmiral Winston Duarte saadab teate, et tema saadik on teel. Kõik naeravad, arvates, et ta on oma üksikul planeedil igavusest sõgedaks läinud kuid kui väravast väljub hiiglaslik laev mis paistab olevat segu inimtehnoloogiast ja protomolekulide loojate omast kaob naerjate naljatuju kui peoga pühitud. Duarte kuulutab ennast universumi direktoriks, tema üksainus sõjalaev purustab mitu ühendatud laevastiku ning kõik kokkulepped lakkavad kehtimast.
Kuid nagu ikka on territooriumi hõivamine lihtne, erinevalt selle hoidmisest. Ja loomulikult on sündmuste keskel vananev korvett “Rocinante” koos oma vananeva meeskonnaga kes nagu ikka ei suuda teps mitte oma käsi teki peal hoida.
Tegemist on sarja tippu kuuluva raamatuga, sündmused edenevad jõudsas tempos ning seda on raske käest panna enne kui epiloog loetud. Hindeks kindel viis.
Üleeile tegin midagi, mida ma pole teinud pea kaks aastakümmet: ma logisin MUME-sse, tegin omale uue karakteri (päkapikkust kirvemehe) ja saalisin Fornosti ning Blue Mountaini vahel ringi. Tuleb välja, et MUME on alive and kicking, seal on endiselt hulk inimesi peal (kellest arvestatav osa on muide eestlased).
Et mis on MUME? MUME on lühend sõnades Multi User in Middle Earth. Lühidalt öelduna on tegemist tekstipõhise MUD tüüpi mänguga, mis leiab aset Tolkieni maailmas ja kus Sauroni käsilased ning vaba maailma esindajad teineteise üle kogu Arda kirveste, müükade ja loitsudega taga ajavad. Mängijad saavad liituda mõlema leeriga ning nii mõnigi meist on omal ajal uputanud sellesse lugematu hulga tunde.
Ning tuleb välja, et piisavalt suur hulk inimesi uputab endiselt.
Kui kellelegi see asi veel huvi pakub, siis allpool on lühike nimekiri asjadest, mis ree peale tagasi saamiseks vajalikud on. Ma märgiks siinkohas ära, et ma ise kasutan mängimiseks MacOS-i ja sellest tingituna ei pruugi osa sellest näiteks Windowsi maailmas kehtida, kuid dr Google abiga ei tohiks analoogide leidmine üle mõiostuse keeruline olla.
Koduleht
Selle leiab endiselt aadressilt mume.org ning see näeb endiselt välja suht-koht samasugune nagu see viimased veerand sajandit on olnud. Sealt leiab kõik vajaliku, et aru saada mis toimub ja miks toimub.
Mapper
Kuigi MUME-t saab seniajani mängida vaid terminaliga, kasutavad praktiliselt kõik mingisugust mapperit. Mapper on proxy, mis asub terminali ja serveri vahel ning jälgib kõiki tehtavaid liigutusi. See sisaldab graafilist kaarti, mida vastavalt sellele uuendatakse ja mis aitab mõista kus mängija asub. Kõige levinum Mapper on MMapper ja selle leiab siit. Mapperist on olemas versioonid pea kõikide olulisemate operatsioonisüsteemide jaoks. Pärast selle paigaldamist ja käivitamist tuleb laadida sisse kaart ning edaspidi tuleks mume.org asemel ühenduda terminali (või PowWowga) aadressile localhost 4242.
Client
Kõige levinum klient MUME jaoks on Powwow. Viimase versiooni sellest leiab programmi kodulehelt. Või kui GitHub on su tassike teed, siis siit. MacOS-i jaoks läks selle kompileerimine ilma igasuguste probleemideta; ainuke tõrge mis võib tekkida oli viimase sammuga mida lihtsuse huvides tuleb võib-olla käivitada sudoga. Vajalikud käsud selle jaoks on (kataloogis kuhu asi lahti pakiti) järgnevad:
./configure make make install
Kui selgub, et viimase käsu jaoks pole piisavalt privileege tuleks selle asemel käivitada sudo make install ja sisestada oma MacOS-i salasõna kui seda küsitakse. Kõik eelnev eeldab loomulikult, et kasutajal on admini õigused.
Nüüd kus Powwow on kompileeritud jääb üle see laadida vaid sobivasse kataloogi ning eelusel, et see on pathist kättesaadav sisestada powwow localhost 4242 kui on soov ühenduda läbi Mapperi või powwow mume.org 4242 kui tundub, et otse MUME külge ühendumine on see ainus ja õige viis mängus osalemiseks.
Teadmiseks niipalju, et Powwow on põhimõtteliselt erinevate kellade, vilede, triggerite ja muu sellisega terminaliklient, mis praktikas tähendab seda, et alati saab kasutada ka telnet mume.org 4242 või telnet localhost 4242 (läbi Mapperi). Windowsis on seda võimalik teha kasutades näiteks PuTTY-t. Või läbi Linuxi Bashi (mida ma siinkohas kirjeldama ei hakka, kuna see on täiesti eraldi tehniline teema ja eeldab Windows 10-t).
Kes tunneb huvi muude MUME-ga seotud riistade vastu võiub visata pildu ka mängu GitHubi lehele. Või surfata mööda otsingumootorite tulemusi. Ehk pakub huvi.
Nüüd aga vabandage mind. Ma pean minema Bree ümbruse karusi nottima.
Tegemist on kolmanda ja omamoodi triloogiat lõpetava looga Legioni tsüklist, mille kohta Sanderson ise on öelnud, et ta lähitulevikus tõenäoliselt Stephen Leedsi toimetamiste juurde tagasi ei pöördu. Raamat ise on lühiromaani pikkusega ja ilmus üheaegselt nii eraldi teosena kui koos kahe esimese Legioni jutuga kogumiku formaadis (tasub soetada just see versioon, kuna kogumik on vaid pisut kallim kui eraldi raamat).
Stephen Leeds on Leegion. Ta põeb veidrat vaimuhaigust, mis on ta isiksuse lõhestanud erinevateks täiendavateks minadeks, kes on tajutavad vaid talle ja tema teistele egodele. Iga tema aspect on mingi valdkonna spetsialist ja üheskoos moodustavad nad supergeeniuse: J.C. on klassikaline märulikangelane kes ulatab abikäe siis kui asjad lähevad füüsiliseks, Tobiase pädevusvaldkonnaks on ajalugu, Ivy on psühhiaater, jne.
“Legion: Lies of the Beholder” lahkab Leedsi aspektide olemust, nende tekkimist ja kadumist. Läbivaks teemaks on lisaks digiajastu, täpsemini virtuaalne reaalsus ning kuidas see haakub tema vaimse olukorraga. Raamat ei nõua otseselt eelneva kahe looga tuttav olema, aga see on rangel soovituslik, kuna neid refereeritakse jooksvalt ning korra tuleb mängu isegi esimesest raamatust tuttav fotoaparaat.
Personaalselt meeldis see raamat mulle tõenäoliselt kõige rohkem, olles vähemalt sama hea kui esimene ja oluliselt parem kui teine. Viis, kuigi väikese miinusega — jutt libises liiga kiirelt ühelt teemalt teisele ning oleks võinud natuke rohkem asju süvitsi lahata.
Eelmise aastavahetuse ajal tekitas palju elevust teema, et miks aastavahetuse ajal hümni ei lauldud. Personaalselt pidasin ma seda õigeks valikuks, kuna tegemist ei ole riikliku pühaga — aastavahetus ei ole midagi Eestile ainuomast või midagi, mis oleks kuidagi Eesti või eestlusega seotud.
Enamgi veel: on pakutud välja, et kuna aastavahetus on pelgalt kuupäev kalendris, siis võisid muinaseestlased tähistada oma aastavahetust kusagil kevadel, nagu seda tegid mesopotaamlased või näiteks roomlased enne aastavahetuse taliharjale viimist. Eks loeti ju vanasti inimeste eluaastaidki nõnda, et mitu talve keegi vana oli.
Sellel teemal võiks tegelikult jätkata lõputult; ma tahaks rääkida hoopis hümnist endast.
Meie hümni sõnad on järgnevad:
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa! Ei leia mina iial teal see suure, laia ilma peal, mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand; sind tänan mina alati ja jään sull’ truuiks surmani, mul kõige armsam oled sa, mu kallis isamaa!
Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!
Kas te panete tähele, et kuigi hümnis viidatatakse “isamaale” ei ole mitte kusagil märgitud ära millisest isamaast täpselt jutt on? Ei ole märgitud Eestit, eestlasi, sini-must-valget ega mitte midagi meile ainuomast. Ning hümni viisi autoriks oli saksa päritolu soomlane Fredrik Pacius, kes kirjutas selle Provoo 500-ks sünnipäevaks ja mis ilma igasuguse kahtluseta baseerub tuntud saksa joomalaulul nimega “Papst und Sultan”.
Ehk teisisõnu: võrreldes teiste hümnidega on tegemist täiesti suvalise lauluga, mida võiks laulda mis iganes keeles ja mis iganes riigis. Ma toon siinkohas ära vastavad lõigud teiste riikide hümnidest.
Soome: “Maamme” Oi maamme, Suomi, synnyinmaa
Vene: “Госуда́рственный гимн Росси́йской Федера́ции” Россия – священная наша держава,
Läti: “Dievs, svētī Latviju!”
Leedu: “Tautiška giesmė” Tegul saulė Lietuvoj
Saksa: “Deutschlandlied”
Prantsuse: “La Marseillaise” Français, pour nous, ah!
Hispaania: “Marcha Real” ¡Viva España! Del grito de la Patria,
USA: “The Star-Spangled Banner” (viide lipule) Whose broad stripes and bright stars through the perilous fight,
Ja nii edasi …
Siinkohas on ilmselt mõistlik ära tuua ka põhjus, miks see hümn on selline nagu see on. See laul oli mõeldud esimese üldlaulupeo lauluna, aastal 1869. Tegemist oli sügava tsaariajaga, kus Eesti oli oluline vaid eestlastele ning muu maailma jaoks oli siin Liivimaa kubermang. Igasugust Eestist laulmist oleks tol ajal peetud separatismiks, mis oleks silmapilk viinud nii selle laulu kui laulupeo keelustamiseni. Sellst tingituna ka laulu üldsõnalisus mis annab lubab isamaana võtta ka Venemaad. Lisaks see salm, mis algab sõnadega “Su üle Jumal valvaku” on väga sarnane Tsaari-Venemaa hümnile “Боже, Царя храни!” (“Jumal, keisrit kaitse Sa”).
Sõnastades teisiti, oli tegemist omamoodi koogutamisega tolle aja vägevate poole, peites sõnade tegeliku tähenduse ridade vahele. Nüüd, 150 aastat hiljem on olukord muutnud: Eesti on vahepeal tervelt kaks korda kuulutanud välja iseseisvuse ning kellegi poole pole enam kummardada vaja. Ka ridade vahele pole midagi enam peita vaja — ei tohigi kui me tahame olla peremehed omal maal.
Sellest tingituna leian ma, et Eesti vajab uut hümni. Sellist, mis oleks Eestimaast, mille nii sõnad kui viis oleks kirjutatud eestlase poolt ja mis kannaks endas eestlust kui narratiivi.
Kui “The Expanse” sarja kaks esimest raamatut keerlesid suuresti protomolekulide ümber, kolmas raamat rääkis väravate ilmumisest ja neljas Iluse nimelise planeedi koloniseerimisega seotud raskustest, siis see ja eelmine raamat jutustavad loo Vabast Armaadast. Suures plaanis oleks võinud need kaks isegi üheks paksuks raamatuks kokku kirjutada.
Marco Inaros külvab endiselt kaost ning on viinud asjad nii kaugele, et praktiliselt kõik reaalsed jõud Päikesüsteemis on otsustanud talle otsa peale teha. Ometigi pole see niisama lihtne, sest pisitasa hakkab selguma tõsiasi: ta on kõigest karismaatiline fassaad tegelikele niiditõmbajatele. Viimaste huvi ei ole mitte niivõrd võit, vaid konfliktiga kaasnev segadus, sest sogases vees, teatavasti, näkib kõige suurem kala.
Kuigi see raamat jätkab eelmises elustatud, on see üksjagu nõrgem ning asise asjatamise asemel klopitakse liiga palju sõnavahtu. Millest on kahju. Hindeks seega nõrgapoolsem neli.
Brandon Sanderson on kujunenud omamoodi kvaliteedimärgiks, turvaliseks kirjanikuks kelle lugusi võib lugeda igal ajal ja igast asendist. Seda raamatut paraku ei saa.
Tegemist on nimelt selgelt lastele mõeldud raamatuga, asjaolu mis valmistas mulle esimese hooga palju meelehärmi — ma seadsin lootused liiga kõrgele. Asjad juhtuvad liiga kiiresti, liiga meelevaldselt ja liiga juhuslikult, et olla tõsiseltvõetavad. Sündmuste areng on ühel või teisel tasemel kaugele ette näha ning kuigi traditsiooniline puänt tuleb ilmselt enamusele lugejatest üllatusena, ei olnud selleni viiv sündmuste jada kaugeltki nii nauditav kui näiteks The Stormlight Archive sarjas. Kui tegemist oleks täiskasvanutele mõeldud teosega, hulguks hinne kusagilt 2 – 3 vahel, lasteraamatu formaat annab siiki palju andeks, mistap lõpuks jäigi hindeks 4 pika miinusega.
Lugu räägib hädamaandumise teinud laevastiku järeltulijatest, kes üritavad kaitsta planeeti mida teatava regulaarsusega ründavad mingid müstilised kurjamid väljaspoolt. Inimesed on elanud pikka aega koobastes ja alles viimasel ajal hakanud vastu panema, sest on leidnud aparaadi millega lennumasinaid toota.
Spensa on raamatu peategelane, kes leiab tehisintellektiga lennumasina, mis paistis olevat taevast alla pudenenud juba tükk aega varem kui inimesed planeedile sattusid. Koobastes valitseb teatavat sorti fašistlik diktatuur mis on ta ammu surnud isa kurjategijaks tembeldanud ning sellest tingituna on ka tema põlu all. Neiu on aga äksi täis ja võtnud nõuks kõige kiuste leida viis oma isa süüst puhtaks pesta ja lennukooli pääseda. Aga see kõik ei ole põrmugi lihtne ning alternatiivse plaanina on ta samal ajal koos ühe semuga putitanud leitud M-Boti nimelist kosmoselaeva.
