pronto.ee

Justification
To Cross the Border
Justification
For Law and Order
Justification
To Cross the Rio
Señor Peligro

Tänases Päevalehes on Juku-Kalle kommentaar Värner Lootsmani otsusele keelata Harju maakonnas alkoholi müük alates kella kaheksast. Iseenesest see midagi erilist ei sisaldanud, küll aga on selle kommentaarid tähelepanuväärsed. Ühest küljest ajab selline massiivne loogikapuudulikus meele mustaks (võiks isegi öelda ajab jooma), teisest küljest on see omajagu indikaator.

Igal juhul on antud teema debatti tekitanud, kuid kogu selle debatti eripära on selles, et mõlemad osapooled räägivad erinevatest aiaaukudest ja tegeliku probleemi riivatakse vaid põgusalt. Antud juhul ei ole ju küsimus tegelikult kas keelata kella kaheksast alkoholimüük ära, vaid kuidas täpselt see keelamine aitab alkoholismi piirata. Ma nimelt ei suuda kuidagi seosest keelamise ja alkoholismi vahel.

Esiteks siga leiab ikka pori — teisisõnu tähendab see seda, et inimesed, kellel on alkoholiga reaalselt probleeme kohandab oma päevakava ümber ning tema jaoks mingit erilist muudatust see endaga kaasa ei too. Järelikult pole selline keelamine igasuguse loogika järgi mõeldud alkoholismi piiramiseks, vaid viisakate inimeste kimbutamiseks. Muide keegi müügipiirangu toetaja ei ole isegi julgenud piiksatada midagi täielikust müügikeelust, sest tõenäoliselt oleks ainult sellel mingisugunegi mõju.

Teiseks tuuakse alati näitena alaealised. Juba siis kui keelati alates kella 11 alkoholimüük räägiti sellest. Vaat mina siin seost ei näe. Minu arvates on probleem juba selles, et mida see alaealine kell 11 öösel väljas tolgendab.Õigupoolest peaksid nolgid sel ajal kodus koti peal olema, seega taaskord vähemalt selles mõttes pole väide pädev. Põhimõtteliselt on see umbes sama hea kui keelata päikesel öösel paistmine ja pärast rääkida kuidas tänu sellele keelule ongi öösel pime ja saab magada. Alkoholi müümine alaealistele on kogu aeg keelatud olnud, mis omakorda näitab kogu ettevõtmise mõttetust. See oleks õigupoolest sama tark tegu, kui kihutajate vastu võitlemiseks keelataks bensiinimüük pärast kella kaheksat.

Harri Kingo toob eriti ajuvaba näite võrreldes apteeke ja napsuvõtukohti. Võrrelgu seda parem autode arvuga või majade kõrgusega — mina taaskord seost ei näe. Meil valitseb kapitalism, kus kõik asjad pannakse paika nõudmine-pakkumine tandemis. Kui Eesti rahvas peaks nüüd äkitselt kohutavalt põduraks jääma ning praegustest valveapteekidest ei peaks enam piisama, siis küllap see suhe asjad paika paneb. Õigupoolest kui meil tekib reaalne vajadus nõnda paljude valveapteekide järele, siis on tõepoolest põhjust paanikaks.

Hea näide on küsimus “Võib-olla homme enam ei piiraks jukukalleliku “loogika” alusel narkomaaniat ja kuritegevust?” tegelikult on see pigem Juku-Kallet toetav avaldus, kuigi selle autor ilmselt nii ei mõeldud. Narkootikumid on meil kogu aeg keelatud olnud ja mitte alates kella kaheksast vaid ööpäevaringselt. Ometigi on need palju suurem probleem kui alkohol, kuna sellega kaasnev kuritegevus, materiaalne kahju ning ka kaudsed mõjud (AIDS ja muud verega levivad haigused) mõjutavad kas otseselt või kaudselt palju rohkemaid inimesi. Näiteks mult endaltki on ilmselt narkari poolt telefon sisse vehitud ning kaks korda on proovitud automakki varastada ja selle käigus aken sisse löödud. Suure tõenäosusega taaskord ilmselt narkarite poolt. Nagu näha keelamisel ja millegi ebasoovitava vähenemisel ei ole mitte mingit seost ja auru, mis praegult läheb vile peale võiks kuhugi mujale rakendada.

Kui Juku-Kalle räägib, et inimestele tuleks joomist õpetada, siis kukub Kingo kohe seletama, et vaja oleks õpetada kainust. Ma ei saa aru, kas Kingo tõesti ei näe selle väite absurdsust. Õpetada on võimalik ainult midagi, mida inimene ei oska. Teisisõnu õpetada kainust saab ainult inimestele, kes on sünnist saati täiesti täis olnud nii et ühtegi kainet päeva pole olnud. Kas selline ongi Kingo arusaam maailmast tema ümber? Võtaks siin praegult Euroopa näite — Vahemeremaad ja Skandinaavia. Vahemeremaad oma veinidega harjutavad lapsi juba maast madalast klaasikese koos teistega tõstma. Samas on nendes maades purjus inimese nägemine haruldus ja tavaliselt on sellisel juhul tegemist Soome turistiga. Koos õigusega napsu võtta antakse ka vastutus ning kohustus mitte liiale minna. Skandinaaviamaades on kõik ainult keelatud ning kui inimene lõpuks alkoholi manu pääseb, siis joob ta nagu loom, ilma oskuse ja tahtmiseta piiri pidada, sest vastutuse on riik inimese käest endale võtnud. Minu teada vist Soomes või Rootsis ongi Euroopa alkoholimürgituste rekord aasta kohta.

Üks asi veel … mis värk sellega on, et päris mitme inimese loogika teeb sellise kokkuvõtte, et kui tahad osta pärast kella kaheksat omale mingi napsu, siis oled kohe hirmus alkoholik, kes kohe kuidagi ei saa tundigi ilma olla. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma olen rõhuva enamuse oma alkoholist ostnud pärast kella kaheksat. Ja teate miks? Sest ma käin tööl. huvitav, mis loogika järgi ma saaksingi praegult lubatud perioodi sees oma viinad kätte? Et plaanin oma joomisi ette ja teen lühema tööpäeva? Ostan laupäeval päeval ilge lasti kõikidest võimalikeks juhtudeks valmis? Kas mitte selline ajastus just ei soosigi alkoholismi teket — inimene peab hakkama oma joomisi ette planeerima! WTF?

Lõpetuseks — minu arvates võiks keelaatud periood olla tööpäevadel 8:00 – 20:00 … töö ajal ei tohiks tõesti inimestel viina kallale asja olla. Praegult on aga vastupidi.

Uuendus:
Huvitav mida arvaks maavanem siis, kui kõik poed kelle muud tegevust alkohol paljuski doteerib otsustavad pärast kella kaheksat uksed sulgeda? Kasvõi protesti mõttes.

Nagu näha on Poola lastekaitsjad asunud teletupsuvastasesse sõtta, süüdistades Tinky-Winkyt selles, et ta on pede. Kõike seda on ka varem tehtud ning kuuldavast on lilla tegelase kaitseks isegi Euroopa Liit ambražuurile karanud. Selleks, et nüüd ja edaspidi vältida igasuguseid argumenteeritud ja argumenteerimata vaidlusi antud teemal tsiteerime klassikut (Juha Vuorinen), kelle raamatu “Joomahullu päevaraamat” peategelane Juha Berg võttis asja kokku nii:

Pühapäev, 12.2.

Suutsin õnneks selle Haarajoe munakulli välja visata ja sain keskenduda tegelikult tähtsatele asjadele.

Ilgelt ajas närvi, kui lugesin, et mu püha saate, “Teletupsude” Tinky-Winkyt peetakse pedeks. Mingi kuradi mölakas pervert väitis, et Tinky-Winky peas olev kolmnurk sümboliseerib vähemusi ja värv on tal ka pede oma. Otsustasin sellele sitapeale kohe kirja kirjutada.

Hea Sitapea,

Asi on nüüd nii, et Tinky-Winky peas olev kolmnurk ei ole mingi kuradi homosümbol, vaid antenn, millega Tinky-Winky saab vastu võtta väga kõrgeid sõnumeid ravimitehaste saateantennidest. Kas sa kuradi teletupsuvihkaja taipad, et kogu universumis ei ole kedagi, kellel oleks nii palju infot kolmnurksetest ravimitest kui Tinky-Winkyl. Kui sa veel kordki arvustad Tinky-Winkyt, Po-d, Laa-Laad või Dipsyt, siis ma tulen ja torkan sulle perse mu enda tehtud, kuid rohmaka ja suure teletupsu.

Tupsu-taa-taa.

Vaata minuga ette.

Tervitades
Suure tulitipsu omanik Pisi-Juha

Läksin kohe oma arstikapi juurde ja otsustasin otsida Tinky-Winky auks mõne kolmnurkse ravimi. Leidsin ainult 50mg Diapami, aga pole asja, mida ma Tinky-Winky auks ei teeks.

Magasin kogu hommikupooliku, päeva, pärastlõuna, õhtu ja öö. Nägin toredaid unenägusi Tinky-Winkyst. Diapam on hea teletupsurohi!

Sie ist häβlich daβ es graut
Wenn sie in den Himmel schaut
Dann fürchtet sich das Licht
Scheint ihr von unten ins Gesicht

Päike jõllitab juba mitmendat päeva nagu õudusunenäos aknast sisse ja tuba on nii kuradi palav. Sellega seoses panin otsuse paika, et hiljemalt järgmine nädal tuleb konditsioneer ära osta. Aga milline valida? Ettepanekuid on kellelgi?

The higher you are, the farther you fall,
The longer the walk, the farther you crawl,
My body my temple, this temple it tilts,
Step into the house that Jack built!

Nädalavahetus tõotab taaskord tulla füüsiliselt töine. Reedel voldima nodi kokku ja sõidame kohale — praeguseks peaks tugipalgid olema juba piisavalt kuivanud, et julgeb diagonaaltalad ja enamuse plangutusest kohale panna. Kuidas sarikate ja katustega jääb otsustame kohapeal. Loodetavasti on meie sepikoda Mütofesti ajaks enam-vähem töökorras.

Ma avastasin enda jaoks maailma parima pohmakaloo. Sellist sorti, mis paneb hinge värisema ja teeb sind ühtaegu kaduvväikeseks ja kõikvõimsaks. Seda tuleb kuulata kodus, pohmakaga ja nii kõvasti, et naabermaja laest prussakad alla pudenevad.

Killing Joke
You’ll Never Get to Me

Sea of hurt, I feel the waves of pain
And now the tide comes in again
Caught in a vicious cycle of despair
Give me the strength to face another day

Oh, sing a song of joy
Sweet childhood, never desert me
Time for celebration, oh!
Overcome with a sense of elation
I’ll never let you get to me
Survival is my victory

I sighed and sighed as I was mourning
I said sorry a thousand times
I cried aloud to God for all my failings
But God seemed deaf as well as blind

Oh, sing a song of joy
Sweet childhood, never desert me
Time for celebration, oh!
Overcome with a sense of elation
I’ll never let you get to me
Survival is my victory

We drank and smoked and talked until the dawn
We shared our problems and our food
Telling tales of courage and resolution
Through all the hardships we’d endured

Oh, sing a song of joy
Sweet childhood, never desert me
Time for celebration, oh!
Overcome with a sense of elation
I’ll never let you get to me
Survival is my victory

Time for celebration, oh!
Overcome with a sense of elation
I’ll never let you get to me
Survival is my victory

Täna oli siis Isamaliidu ja Res Publica Liidu (no mida nime!) üldkogu. Kuna ma olen ikka päris pikalt selle partei aktiivne liige olnud, siis loomulikult ei möödunud ka see üritus ilma minuta. Laias laastus oli asi prognoositav — pingeline, elektrit täis kui siiski (napilt) kontrolli all. Kõik üritavad pulti enda kätte rabada kui praeguselt hetkel tähendaks kellegi selge domineerimine palju solvumist ja asjatuid pingeid. Või nagu Ruts ütles: ilmselt kogu parteile parem, kui jõujooned jagunevad võimalikult võrdselt. Eks hiljem näeb kuidas asi lahenes.

Tegelikult (üksjagu koomiliselt) huvitavad oli naissoost aseesimeeste kandidaatide kõned. Kõigepealt ronis pukki Ene Ergmaa ja teatas — tema kandideerib selleks, et toetada Mart Laari. Kas teile ei tundu, et valmisprogrammina on see justkui nõrgavõitu, arvestades sellega, et ta suurt midagi muud ei öelnudki? Kohe järgmisena teatas Elle Kull, et poliitikasse on rohkem naisi vaja, sest naised on targemad. Arvestades just eelnevat sõnavõttu kõlas see argument ikka väga mitteveenvalt. Kusjuures kuna ta nagu oma väidet põhjendama ei vaevunud, siis paraku jäi ka see valimisprogramm kuidagi nigelaks.

Muide, nigelaks jäi ta ka selle poolest, et hea väide, kui see tagurpidi panna ei tohi olla diskrimineeriv. Näiteks kui Kulli väide pea peale keerata saab tulemuseks selline asi, et (kõik) mehed on viletsad riigijuhid. See on nõrk väide selle poolest, et vahest mäletavad kõik ühte kuulsat Eesti naispoliitikut, kes küsimuse peale, et kas ta on naine või minister vastas, et eelkõige on ta siiski naine. Mis ametikoht see “naine” selline on, ja kes täpselt ta seda rolli esindama valis, see jäi kogu selle väite juures piinlikult segaseks. Minister ei ole ei mees ega naine. Minister on minister, soost sõltumatult.

BBCNewsis on lugu sellest kuidas üks tegelane, kellel ulmega suurt midagi pistmist ei ole otsustab nüüd esimest korda Star Warsi saagat vaadata ning püüab iga mõne minuti tagant pausi ajal kommentaare kirjutada. Päris kentsakas lugemine.

Täna päeval oli sellise toreda asutuse nagu BSA (mis kannab nüüd uut nime Eesti (???) Äritarkvara Liit) igaaastane raportiüritus, mis seekord leidis aset Coca-Cola Plazas ja kus ma Maatriksi egiidi all ajakirjndust esindamas käisin. See on selline ettevõtmine, mis on oma olemuselt mõeldud mainekujundusena, kuid praktiliselt kõlab kui väljapressiv sajatus kõikide pihta, kes on kasvõi hetkeks mõelnud kogu oma maist vara MITTE tarkvara peale sirgeks lüüa. Loomulikult räägitakse kogu seda asja tarbijasõbralikuse ning Eesti tarkvaraarendaja kasulikkuse võtmes, kuid seda tehakse niivõrd abitult, et mitte kellelegi ei jää kahtlust kes on tegelikult piraat (röövel) ning loomulikult seda, et kogu kupatus on mõeldud välismaiste firmade huvide eest võitlemiseks. Lisaks kostis nagu ikka jutust läbi hala, et Eesti vabariigi seadused ei luba neil kõiki kahtlusaluseid igaks juhuks seina äärde panna. Ja loomulikult asuti kohe kõrvale viilima kõikidest reaalsetest küsimustest. Tore osa kogu värgi juures on tavaliselt olnud see, et antakse snäkki ja napsu ja ka seegi kord ei olnud erand. Kuna mul kõht on täis hetkel, siis ma katsun mitte nii mürgine olla kui ma esialgu tahtsin.

Omamoodi enesekriitikana demonstreerisid ürituse korraldajad CCP sviidis veel kolmandat osa Kariibi mere piraatide sarjast: “Pirates of the Caribbean: At Worlds End”, kus ilmekalt demonstreeritakse, et piraadid on vinged vennad ja võidavad suvalisi ametnike nonde salakavalusele ja reetlikusele vaatamata igast asendist. Film muide on suhteliselt mage, minu silmis umbes kolm punkti viiest. Vanu nalju korratakse oksendamiseni, kuigi osadel keerati võll nii üle, et see hakkas jälle naljakas tunduma (“[x] is gone! Why [x] is gone?”, mida kasutati umbes miljon korda suvalise kadunud asja kohta — see fraas on tuttav esimesest filmist kui rumm kärssama pandi). laias laastus oli seal palju imalat ilatsemist, labast huumorit ja tarbetut actionit. Seal oli ka paar päris lahedat nalja ning päris muhe oli see psühhedeeliline värk, kus Sparrow hallukaid nägi — näiteks iseenesest ainult Sparrowdest kosneva laeva meeskonna kaptenina. Ei midagi erilist, aga päris maha visatud kah aeg ei olnud. Selgelt liiga pikk oli see film muidugi.

It is forbidden to dream again;
We maim our joys or hide them:
Horses are made of chromium steel
And little fat men shall ride them.

Täna siis jälle linnas, seekord pisut pikemalt. Enam ei väsi kõikvõimalikud kohaosad nii väga ära kui tavaliselt ning juba on aega ringi vahtida ning üldse on asi peaaegu kontrolli all. Kui ma nüüd suudaks meeles pidada, kas tänav millal ma sõidan on ühesuunaline või mitte ning millisesse ratta ennast millisel ristmikul hoida, siis minu pärast võiks eksamile minna.

Muide, huvitava kõrvalseigana võib märkida, et päris paljud tegelased tulevad autokooli mootorratta õppesõitu tegema oma rattaga. Paradoksaalne, aga tõsi. Eks ma hakkan ise kah vaikselt enda oma välja vaatama.

Wake up on the floor like you did before
And you don’t know what today is
So you shut out the sun until the day is done
But you can’t run away from it

Laupäeva õhtul oli teine linnasõidu päev. Seekord lubati väikeste majade vahelt juba Mustamäele ringi kurseerima (minu poolt tervitused kõikidele jalakäijatele, keda ma vöötrajal läbi ei lasknud: see ei olnud taotluslik). Suunatulede ja käikudega hakkan ma ennast juba kodusemalt tundma, aga nüüd on tekkinud uus suur probleem — ma ei tunneta ennast mitte auto, vaid suure jalgrattana ja jälle häda käes — jalgratturina lipsad sa ikka inimeste vahel läbi, sest ruumi ju on. Aga sõidueksami ajal saab selle eest vitsa. Näiteks vasakule pööre ühesuunalise tee lõppedes: kui ühesuunaline tee koosneb ainult ühest sõidurajast, siis vasakule keeramiseks ei pea sa autoga midagi tegema. Mootorrattaga pead aga hoidma vasakule teeserva. Loomulikult ma selle peale ei tulnud. Jne.

Õhtul toimus kaveribändide festival, mis ametlikult pidi olema volbrifestival, aga suure Tallinnas toimunud jama tõttu sai kolm nädalat edasi lükatud. Väga maru üritus, rahvast oli kah parasjagu. Kokku oli esines viis bändi ja kohalike muusikute tase ei jää mitte kusagilt alla “originaalidele”.