pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Bill Clinton Kim Jong-ilil külas

Bill Clinton

Bill Clinton

Kui mõned välispoliitikahuvilised on Bill Clintoni visiiti Põhja-Koreasse tituleerinud tulemuslikuks diplomaatiaks, on minu arvates tegemist hoopia Aasia riigi tulemusliku (väljapressimis)poliitikaga. Tuumarelva arendamine kuni punktini, kus on tehtud katsetus, mandritevahelise ballistilise raketisüsteemi väljatöötamine ning röögatu sõjaväe püssi all hoidmine on Kim Jong-ilist teinud selle, mida Saddam Hussein ei olnud: reaalselt ohtliku vaenlase, kellega rinni pistmine ei jätaks küll võitjast mingit kahtlust, kuid poleks kaugeltki ohutu.

USA on korduvalt keeldunud kõrgetasemelistest kontaktidest Põhja-Koreaga, viidates selle soovimatusele lahendada tuumaküsimust ja kui Põhja-Korea oli valmis tuumaküsimust lahendama, siis soovimasule lahendada tüliküsimusi Jaapani ja Lõuna-Koreaga. Viimased kriitilised kommentaarid ning jäik keeldumine läbirääkimistest pärinesid Bill CLintoni küljeluult Hillarylt, mitu korda ja loetud päevade eest. Nüüd järsku sõidab USA-sse mitte lihtsalt suvaline diplomaat, vaid endine president isiklikult, kohtub mitte lihtsalt suvaliste diplomaatidega, vaid Kim Il Jongiga isiklikult. Kusjuures mõlemad mehed söövad koos lõunat, mis on oluline asi: näiteks ei leidnud Obama aega einestada koos Prantsusmaa presidendiga kui ta Pariisis viibis

Millest härrad siis kõnelesid? Ilmselt ei vaja suurt leidlikust asjaolu, et kahe ajakirjaniku pantvangistamine (kuidas muidu seda asja nimetada) ja selle egiidi all läbirääkimiste pidamine oli vaid ettekääne. Läbi aegade on USA keeldunud igasugustest läbirääkimistest taolistel teemadele, toetudes pigem saablitäristamisele ja kolmandate osapoolte abile. Pigem oli tegemist siiski millegi sootuks enamaga ja pantvangide vabastamine andis selleks meeldiva võimaluse pidada läbirääkimise ilma, et kumbki pool peaks tundma kannapöörde pärast piinlikust.

Tõenäoliselt on USA valmis tunnustama Põhja-Koreat tuumariigina: sõjaline sekkumine ei oleks mõeldav ilma korvamatu kahju tekitamiseta naabritele, kelleks antud juhul on Jaapan, Lõuna-Korea, Venemaa ja Hiina, kellest kaks on vähemalt paberil liitlased ja kaks geopoliitika võtmefiguurid. Samuti on oluline välistada Põhja-Korea ja Iraani koostöö — eriti kui lähitulevikus peaks tekkima vajadus Teherani vastu sõjalist jõudu rakendada. Pealegi on praeguses majanduslikus olukorras oma suurte baaside hoidmine Lõuna-Koreas ja Jaapanis kulukas ning suuresti ka tarbetu.

See kõik on oluline nihe USA välispoliitikas: varasemal ajal on iga kord kui kahe Korea suhetes oli näha pingelanguse märke, Washington sõjatrummi taguma hakanud ning põhjapoolset Koreat ähvardama asunud. Selle aastakümne jooksul on seda juhtunud juba kaks korda. Konflikt Koreate vahel on pikalt olnud baaside Aasias paiknemise aluseks ja seetõttu oli tüli õhutamine Ühendriikide välishuvide oluline osa. Kui see huvi nüüd raugenud on, siis kaob selle järele vajadus.

Põhja-Koreal omakorda on isolatsioonist ammu “kopp ees”. Kim Jong-il on selle koha pealt nagu suur poiss, kes tahaks enne surma välismaal käia, kalliste autodega ringi sõita ja Mallorcal puhata. Tuumatehnoloogia arendamine ning nõnda suure sõjaväe pidamine käib sellele riigile tegelikult üle jõu ning esimene paistiski olevat pigem pilet läbirääkimistelaua taha. Võimalik on koguni see, et tuumakatsetus, mis läbi viidi, toimus Hiinalt või Venemaalt “laenatud” põrgumasinaga.

Nagu näha on laiemas laastus mõlemal riigil täiesti ühilduvad huvid. Kui ameeriklaste ja korealaste läbirääkimised osutusid edukaks, siis hakatakse ajapikku Põhja-Korea vastaseid sanktsioone vähendama, kuni need paari aasta pärast täielikult kaovad. Kim Jong-il seevastu vähendab sõjaväge ning peatab täielikult tuumauuringud. Pikemas perspektiivis vähendab oma sõjaväge ka Lõuna-Korea ning kui see on valgus, mis tunneli lõpus paistab, siis tuleb kõne alla isegi Koreate ühinemine. Aga seda ainult eeldusel, et läbirääkimised edukad olid. Asjale annab jumet ka see, et taoliste sündmuste käigu korral ei kaota kumbki pool oma nägu.

Gruusia ja Iraak

Gruusia lipp

Gruusia lipp

Aasta on pisitasa augustisse veerenud ja varsti saab aasta täis Venemaa ja Gruusia konfliktist. Ajakirjandus ning poliitikud (kes neid suudaks lahuta) võtsid sõna, tegid erinevaid prognoose, mis peaaegu kõik valedeks osutusid. Ma tegin ka eirnevaid prognoose ja erinevalt “gruusia ekspertide” omadest läksid need enam vähema kõik ka täkkesse. Nüüd, kus asjad mägede poegade mänguväljakul jälle huvitavaks hakkavad minema on ilmselt paras aeg taaskord progrnoose teha ja siis vaadata kuivõrd asjad täkkesse lähevad.

Minu esimene prognoos on see, et Venemaa ei soovi Gruusiat vallutada. Eelmine konflikt näitas, et Gruusia ei suuda ka parima tahtmise juures Venemaale midagi vastu panna ning selle koha pealt meenutab kogu algne konflikt esimest Iraagi invasiooni.

Jah, nende kahe konflikti vahel on teatavaid erinevusi eelkõige just selles mõttes, et Kuveit on ikkagi iseseisev riik ning tähis kütusetarnija kogu maailmale, kuid kui meedia reaktsiooni vaadata, siis sellest ei piisanud: Saddam Husseinist mainiti kuvand kui verejanulisest mõrtsukast, kelle meeldevalda ei või ühtegi riiki jätta: tegemist oli ikkagi ju kahe iseseisva riigi vahelise konfliktiga ja USA on palju tõsisematelgi puhkudel silma kinni pigistanud. Gruusia puhul oli Lõuna-Osseetia juriidiliselt küll Gruusia osa, kuid tegelikkuses polnud grusiinidel sinna juba pea kaks aastakümmet asja olnud. Ka Saakašvili suutis jätta endast kuvandi kui ebastabiilsest ja verejanilisest jõhkardist kui ta lasi Gradidega elamurajoone pommitada. Selle koha pealt silma kinni pigistamiseks kulutas ta aga ära kogu lääneriikide goodwill-i, mis talle nüüd on valusalt kätte hakanud maksma.

Laias laastus läksid need kaks sõda ühtemoodi: suurriik näitas, et tal on piisavalt jõudu minimaalsete kaotuste hinnaga pealinna ära võtta, kuid viimasel hetkel jätab selle suuremeelsuse märgina tegemata. Ühendriigid lõid Iraagi kohale lennukeelutsoonid, seadsid päris reeglid relvastusele ja jätsid Iraagi maha praktiliselt nii, et riik oli püksid rebade peal. Venemaa ei pidanud enamusi reegleid vajalikuks, sest tegemist on naaberriigiga ja praktiliselt kogu Gruusi sõjamasin oli hävitatud ning riigil pole enam ei raha ega sõpru kelle käest uusi pauguraudu osta (see goodwill-i küsimus). Siiski vaid sellega Gruusia ei pääsenud ja oma üleoleku näitamiseks tunnustas Venemaa lahku löönud piirkondade iseseisvust, mis sisuliselt võimaldab Duumal sõlmida juriidiliselt korrektseid riikidevahelisi kokkuleppeid.

Venemaa sai eelmisest konfliktist tegelikult kõik, mida ta soovis: esiteks sai ta ringi liigutada muidu kasutult roostetavat sõjatehnikat, teiseks sai ta praktikas katsetada lääneriikide tehnoloogiaid, mida Gruusias kasutati, kolmandaks sai sisepoliitiliselt näidata, et Venemaa on uhke nin suuremeelne riik, kes oma sõpru ei unusta, neljandaks demonstreeris Venemaa, et kui tema arvamust ei arvestata, siis ei arvesta ta ka teiste arvamusega: jutt käib siinkohas Kosovoga, mis oli suure tõenäosusega kogu ürituse jaoks üks kõige olulisemaid kui mitte kõige olulisem tegur ning viiendaks demonstreeris ta et ta ei ole enam Jeltsini järgse ajastu jõuetu ning otsustusvõimetu elevandiga savijalgadel. Teisisõnu polnud Venemaal Gruusia vastu midagi, tegemist oli rohkem asjaolude Venemaa jaoks soodsalt kokku langemisega. Asjale ei mõjunud ilmselt ka soodsalt Gruusia plaan SRÜ-st välja astuda.

Kuid. Oluline on selliste konfliktide puhul arvestada sellega, et sellised konfliktid lihtsalt ei saa läbi. Ei suruta kätt, ei lepita ära. Kuna Gruusi oli rohkem mugavusohver, siis tunneb ta et on ülekohtuselt peksa saanud. Samas tunneb ta ka, et ta ise ei ole päris patust puhas. Teisisõnu on praegult vaja siseriiklikul tasemel Gruusias läbi viia võimuvahetus. Diplomaatia esimene reegel on see, et juhte ei vahetata väevõimuga: sellised katsed vaid võimendavad juhtide positsiooni ja marionetid ei püsi võimult kuigi kaua. Kõikidest riikidest just Venemaal peaks sellega laiaulatuslike kogemusi olema. Kõikidest Venemaa niiditõmbamistest on ainult Kuubas säilinud olukord sellisena nagu see on ja seda sellepärast, et Fidel Castro tuli seal võimule ise, ilma venelaste toeta.

Seega on asi lihtne. Saakašvili tuleb võimult eemaldada ja seda võimalikult kiiresti. Samas peavad seda tegema grusiinid ja omal initsiatiivil. Asja teeb omajagu paradoksaalseks see, et see on nii Gruusia kui Venemaa jaoks parim lahendus.Ausalt öeldes arvan ma, et Venelased prognoosisid kas siis Saakašvili vabathtliku tagasiastumist või pagendamist loetud kuude jooksul, mida aga ei juhtunud kuna mees hoiab kümne küünega võimust kinni. Seega on vaja provokatsioone, et ta midagi rumalat teeks ja annaks rahvale tõsiseltvõetava põhjuse ta võimult eemldamiseks. Sellest ka need manöövrid piiril ja piirijoone tagant keele näitamine. Gruusia on ärevuses, erinevad instantsid teevad erinevaid ja järjest vähem tõsiseltvõetavaid avaldusi, mis ületavaid vaid paari vana sõbra (Eesti nende hulgas) uudisekünnise. Võimalik on ka väiksed hõõrumised piiril, kuid kogu aktsiooni eesmärk ei ole taasalgatada täiemahulist konflikti, vaid suurendada rahva rahulolematust. Muide ka siin on teatav sarnasus Iraagiga: ka USA lootis, et iraaklased ise võimu vahetavad.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui USA-k on Iraak, siis Venemaal on Gruusia. Selle koha pealt valitseb kahe suurriigi vahel status quo ning teineteist praktikas ei torgita. Ütlemised, mis tehaks, tehakse sisepoliitilistel eesmärkidel ja mõlemad mõistavad seda suurepäraselt. Teine Osseetia sõda ja riigi okupeerimine võib tõusta päevakorda ainult siis kui mõnid -švilidest Lenini mausoleumi õhku peaks laskma (analoogselt New Yorki kaksiktornidele) kuid on väheusutav, et see just nüüd juhtub.

Uuendus: WordPress v2.8.3

Wordpress

Wordpress

Uuendasin WordPressi ja uueks versiooniks on v2.8.3. WordPressi blogi sõnul avastasid nad turvalisusprobleemi, mis eelmise uuenduse käigus kahe silma vahele jäi ja sellest tingituna ka see vaheväljalase.

Vahepeal irdus WordPressi tiimi käest ka pisut informatsiooni järgmise suurema versioon (v2.9) kohta. Seekord paistab neil plaanis olevat kõrvaldada WordPressi üks suuremaid kitsaskohti ehk siis piltidega opereerimist. Plaanis on lisada universaalsed pildialbumid, piltide elementaarne töötlemine ja võtmesõnadega varustamine.

Komisjonid Tederi vastu

Indrek Teder

Indrek Teder

Töö Riigikogus on lõbus. Inimesed kogunevad, räägivad juttu, avaldavad arvamusi. Aegajalt hääletatakse erinevate asjade poolt. Aga mitte iga päev pole seal pilvitu: aegajalt ujub välja keegi rõõmurikkujast kretiin, kes hakkab ühte või teist asja nina alla hõõruma. Üks selline pahandusetegija on käibemaksu tõusu vastu kisa tõstnud õiguskantsler Indrek Teder, kelle arvates ei ole nõnda tormakas Käibemaksuseaduse muutmine Põhiseadusega kooskõlas.

Paari sõnaga asjast. 18. juunil võttis hääletas Riigikogu esmapilgul mittemidagiütleva seaduseelnõu üle, mida kutsuti tagasihoidlikult “Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus”. Selles seaduses oli üks tagasihoidlik kaherealine punkt “§ 7. Käibemaksuseaduse (RT I 2003, 82, 554; 2009, 24, 146) § 15 lõigetes 1 ja 7 asendatakse sõnad ”18 protsenti” sõnadega ”20 protsenti”.” 56 Riigikogu liiget hääletas poolt ja 36 vastu. Seadus jõustus 1. juulist ning vahepeale jäi mõnus puhkus Jaanipäeva näol. Tõsi, jaekaubandusega tegelevad ettevõttes suurt ei puhanud, sest ootamatult tuli suur osa ärist kiirkorras ümber vorpida. Muide, seaduseelnõu avaldas Rahanduskomisjon ja vastutav isik oli selle eest Taavi Rõivas.

Selle peale avaldas Teder arvamust, et tegelikult vaid nelja tööpäeva pikkune periood seeaduse vastuvõtmise ja selle jõustumise vahel ei ole kooskõlas Põhiseadusega, mis lubab selliseid muudatusi ainult sõjaseisukorra või omariiklust ohtu seadva kriisi ajal. Tema arvates ei olnud tegemist kummagi olukorraga.

Pärast seda tormasid ambražuurile  kohe kaks alalist Reformi poolt juhitavat komisjoni ning EPL avaldas kaks vahvat ja huumoriküllast artiklit “Põhiseaduskomisjon jäi käibemaksu osas Tederiga eriarvamusele” ja “Ka rahanduskomisjon jäi käibemaksu osas õiguskantsleriga erimeelt”. Humoorikaks teeb asjaolu see, kuidas pealkirjal ja artikli sisul pole mingit seost. Vaatame mõlemat lähemalt.

Esimene artikkel ütleb meil “Põhiseaduse riive pole nii oluline. Riive on paljuski rohkem tarbijakaitse seisukohalt oluline.”  Tuleb välja, et Põhiseadust Põhiseaduskomisjoni arvates siiski riivati, aga lihtsalt mitte oluliselt. Tuleb välja, et Põhiseadus on selle komisjoni arvates, tsiteerides “Kariibi mere piraate”, “More like guidelines”. Vähemasti mina küll ei loe välja sellest artiklist, et Põhiseaduskomisjon oleks Tederiga eri meelt.

Rahanduskomisjon on aga maha saanud veelgi humoorikama sõnavõtuga, mida EPL taaskord on tituleerinud erimeelele jäämiseks. Kõigepealt Rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas on selle seaduseelnõu vastutav isik ja vähetõenäoline, et ta ennast maha tegema asuks. Teine asi on see, et 11-st Rahanduskomisjoni liikmest 5 hääletasid saalis selle eelnõu vastu ning Kadri Simson koguni kogus hääli antud asjas erakorralise instungi kokku kutsumiseks. Õiguskantsleriga “erimeelsusele jäämine” tähendab artikli autori sõnu Taavi Rõivase järgmist kommentaari: „Arutasime võimalikke stsenaariume ning mulle näib, et komisjoni valdav enamus on seda meelt, et kõige halvem oleks otsuse tagasipööramine“. See on aga täiesti aia-august rääkimine, kuna õiguskantsler pole kordagi rääkinud sellest, et seadus oleks vaja tagasi pöörata. Loomulikult ei ole selles artiklis ka ühtegi sõna selle kohta, et tegemist EI OLEKS Põhiseadusega kooskõlla mitte mineva seadusega (sisuliselt ainuke asi, mida Teder väitis). Seega isegi Rahanduskomisjon, mis oli selle seaduse initsiaator oli tegelikult õiguskantsleriga samal meelel.

Et oleks selge pilt kes ja kuidas neis kahes komisjonis saalis antud teemal hääle andsid, paneme selle siia ülesse:

Rahanduskomisjon.

ErakondHääletas
Taavi RõivasReformPoolt
Tarmo MändRahvaliitVastu
Peep AruReformPoolt
Helle KaldaKeskerakondVastu
Mart LaarIRLPoolt
Inara LuigasKeskerakondVastu
Eiki NestorSDEVastu
Kadri SimsonKeskerakondVastu
Toomas TrapidoRohelisedPoolt
Margus TsahknaIRLPoolt
Harri ÕunapuuReformPoolt

Põhiseaduskomisjon.

ErakondHääletas
Väino LindeReformPoolt
Evelyn SeppKeskerakondVastu
Igor GräzinReformPoolt
Andres HerkelIRLPoolt
Lembit KaljuveeKeskerakondVastu
Ene KaupsReformPoolt
Mart NuttIRLPoolt
Hannes RummSDEVastu

Alastair Reynolds: “Redemption Ark”

Ma alustan seekord arvustust lõpust ning räägin, miks ma panin sellele raamatule hindeks viie. Küll väga pika miinusega viie, aga ikkagi viie.

Esiteks olen ma andnud viie väga palju viletsamatele raamatutele. Ma mäletan, et kunagi kui Finnconist ja selle autori esinemisest seal juttu tuli, siis tõreles keegi minu kallal selle koha pealt, et ma ei ole kunagi varem Alastair Reynoldsit lugenud. Tee omale teene ja loe mõni ta raamat läbi, oli kokkuvõte. Nüüd, kus esimene raamat läbi ja teine öökapile tõstetud, pean tunnistama, et tal oli õigus.

Teiseks olen ma andunud kosmoseooperite austaja ning kogu “Revelation Space” universum, kus selle teose tegevus aset leiab on kosmoseooper parimas tähenduses. On erinevad planeedid, salapärased fraktsioonid, segase taustaga kangelased ja kosmoses ringi tulistamine. Isegi suur ja müstiline vaenlane on.

Ausalt öeldes juba esimestest lehekülgedest alates tundus lugu kuidagi tuttavlik ja kuigi sarnasus oli pigem tundes ja mõningastes detailides, oli see ometigi selgelt tajutav. Minu kõhutunnee ütleb, et kes iganes tegi mängud “Mass Effect” (ilmunud Xbox360 ja Windowsi jaoks) on sellest sarjast põhjalikult šnitti võtnud. Mõlemas on mängus müstilised ja peaaegu kõikvõimsad masinintellektid, kelle ainuke eesmärk paistab olevat mõistusliku elu kiviaega tagasi materdamine. Samuti käib mõlemas tähtede vahel reisimine massi ja inertsiga opereerimise abil.

Raamatu põhiliin keerleb Nevil Clavaini ümber, kes on avastanud uue ja peaaegu kõikvõimsa vaenlase, mis on teel hävitavama inimkonda. Kuna tema enda fraktsioon ei kavatse selle vastu midagi ette võtta, lööb ta neist lahku ja asub otsima poolmüütilisi relvi, mis kunagi ehitati viimsepäeva vahenditena inimkonna omavahelises arveteklaarimises ja mis olid nii võimsad, et nende  tegijad ise kartsid neid kasutada. Loomulikult on tapariistade vastu huvilisi veelgi ja algab võidusõit, kus ei hoita kokku ei vahendeid, ega elusi.

Räägime siis lõpetuseks ka miinustest. Loos on erinevaid ebakonsistentsusi, mis jätavad mulje justkui oleks autor plaaninud liikuda ühes suunas, kuid kirjutamise käigus ümber mõelnud. Samuti on osad tegelaskujud jäänud arendamata. Lõpus on klassikalisi puudujääke: päris mitu teemaarendust jäävad rahuldava lahendita ning hulk asju jääb loo lõpuni arusaamatuks. Selge on see, et ilma jätkuta see raamat ei jää …

[asa book]0575083107[/asa]

Milline ajakirjandus on vaba?

Leke

Leke

Tänase päeva vast siis kõige skandaalsem lugu on infoleke, mille väljundiks lõpuks rumalal kombel jäi Eesti suurim nädalaleht. Sepp on kahtlemata kurjategija, kes väärib karistamist seaduse kogu rangusega, kuid Ekspressis avaldatud informatsioon muutis olukorda palju-palju segasemaks.

Keeruliseks muutub see asi kohe päris mitme külje pealt: esiteks on tegemist kahtlemata eravestlusega. Vähim mida saab öelda eravestluse trükimeedias avaldamise kohta enne kui kohus selle avalikuks teabeks on muutnud, on see, et rikutud on osapoolte õigust privaatsusele. Samuti võib taolise informatsiooni lehepoolset “hankimist” mis tahes eesmärkidel lugeda ebaseaduslikuks jälitustegevuseks (erinevalt KaPo-st, mis tegeles oma tööga — seadusliku jälitustegevusega).

Tänu sellise info avaldamisele on raskendatud nüüdsest peale nii KaPo kui prokuratuuri tegevus: Kalle Klandorf juba tõttas prokuratuuri süüdistama infolekkes, seades kahtluse alla prokuratuuri erapooletuse JA saadud informatsiooni seaduslikkuse. Põhimõtteliselt seab see lõpuks küsitavuse alla isegi selle, kas seda informatsiooni ongi enam üldse võimalik kohtumõistmises kasutada. Tegelikult võib kogu protsessist leida sarnasusi Ühendriikides laineid löönud Plame afääriga, kus samuti oli tegemist infolekkega ja mis päädis lekitaja paigutamisega kolmeks aastaks Rootsi kardinate taha. Kogu protsess ise lõi aga kõikuma inimeste usu vabasse ajakirjandusse, diskrediteeris suure koguse informatsiooni ning muutis olematuks röögatu koguse tehtud tööd. Antud juhul refereeritakse vestlustes korduvalt erinevaid inimesi, kes tõenäoliselt on samuti kui mitte teistes uurimistes kahtlusalused, siis olulised ja sugugi mitte erapooletud tunnistajad.

Üldiselt on minul küsimus: mida selliste leketega ette võtta? Ühest küljest on väga raske uskuda, et seda ei lekitatud mingi kindla eesmärgiga. Teisest küljest tekitab see küsimuse: “Mida tähendab vaba ajakirjandus?” Moraalivaba? Põhimõttevaba? Usaldusväärsusvaba? Õiglusvaba? Seadusvaba? Ajuvaba? Südametunnistusevaba? Mis neil üldse pähe lõi, et selline asi enne kohtuistungit avaldati, olgu allikas milline tahes? Ja kuidas seadusesilm sellisesse asja suhtub?

MacBook: Midnight Commanderis failide valimine

Apple Logo

Apple Logo

Vanasti, kui graafilised kasutajaliidesed oli kättesaadavad vaid vähestestele väljavalitutele. Käsurea ja graafilise kasutajaliidese vahelist tühimiku täitis mõnda aega Norton Commander, mis on seniajani säilitanud vanema generatsiooni arvutirahva südames sooja ja hubase nurga. Paraku koos Windowsi arenguga läks  Norton Commander parematele jahimaadele ning tekkinud tühimiku asusid täitma Volkov Commander ja Midnight Commander. Viimane neist on seniejani üks enamkasutatavamaid failiahaldureid süsteemides, kus ühel või teisel põhjusel ei ole võimalik graafilist liidest kasutada.

Kui ma omale MacBooki soetasin, siis paljud vahvate omaduste kõrval tuvastasin ma ka kohe ühe ebameeldivuse. Enamus eelpoolnimetud Commandereid kasutasid aktiivselt nuppu, mille nimi on “Insert” ja mille abil oli võimalik faile valida, et neid siis koos mugavalt töödelda. Paraku MacBookil ei ole sellist nuppu — õigupoolest kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis isegi uuematel Logitechi klaviatuuridel ei ole seda enam. Kiire otsing ei kandnud vilja ja nii ma mõnda aega lappasingi faile ükshaaval. Või käsurealt.

Hiljuti võtsin ma selle probleemi uuesti käsile ja seekord leidsin ka vastuse. Kui teie klaviatuuril puudub “Insert” klahv, kasutage klahvikombinatsiooni “Ctrl” – “T”. See töötab täpselt samamoodi.

Estcon 2009

Eesti Ulmeühing

Eesti Ulmeühing

Estcon 2009 Taevaskojas sai selleks korraks otsa. Kõik oli vahva, üritus oli parem kui varem, inimesi oli rohkem ja üleüldse. Ettevõtmistest, sõnavõttudest ning välja jagatud auhindadest ma ise kirjutama ei hakka, selleks on paremad allikad. Paari (halva) sõnaga tahaks ma taaskord meelde tuletada asukoha valikut.

Üks asi, mida ma tartlaste juures alati imeks panen on see, et nende jaoks on täiesti vastuvõetamatu ürituste korraldamine põhja pool nende oma linnast. Tavaliselt vastavad nad sellekohase virisemise peale salvavalt, et miks te ise ei organiseerinud või mis veelgi hullem — miks te mingeid kohti välja ei pakkunud. Vaatamat sellele, et kohti pakuti välja ja pakuti ennast ka organiseerima. See muide ei käi ainult Estconi kohta, see on üleüldine tartlase hälve. Tallinnlased ju ei korralda oma üritusi Helsingis. Aga tartlased teevad (eksivalendis).

Huvitav on see, et argumentidena laoti seekord lauale terve pinu erinevaid vähem või rohkem totakaid väiteid. Enimlevinum oli see, et üritus toimub vaid korra aastas. Kohe selle järel oli see, et nii oli odavam. Minu jaoks on need teineteist välistavad väited. Kui korra aastas, siis miks kokku hoida? Lisaks oli enamuste kohaletulnute jaoks see koht oluliselt kallim kui suvaline koht Kesk-Eestis. Las ma seletan.

Minu sõidkulu kohale oli veidi üle 200 krooni. Paljude jaoks oli see veelgi kallim. Arvestades sellega, et osavõtumaks oli 360 krooni ilma voodikoha ja toiduta, siis võiks öelda, et kohalesõit oli mõne inimese jaoks võrreldav osavõtumaksuga. Ma pakun, et kui üritus teha kusagil keset Eestit (et jumala eest tallinnlased ei saaks teenimatut eelist), siis isegi 100 krooni kallima pilet on suures plaanis odavam kui tänane üritus.

Inimesed käivad tööl. Isegi suvel. Paljud olid omale reede vabaks teinud, et vähegi mõistlikul ajal kohale tulla. Keskmise tallinnlase jaoks (keda paistis kohal olevat enamus), tähendas see sundi päev vabaks teha. Kaugeltki mitte kõigi jaoks pole see aga võimalik. Ainult sõit kohale võttis aega ligikaudu neli tundi. Kui arvestada erinevaid muid sõiduga kaasnevaid asju või öelda, et kohalesõit oli vähemalt poolte jaoks lähenemas viiele tunnile. Saaremaalt tulnud inimestel muidugi nii hõlpsalt ei läinud. Kui nüüd tööpäeva lõpuks lugeda kell 17:00 ja sinna viis tundi otsa vajutada, siis tähendas see seda, et esimene võimalus ürituse avamiseks oli kell 22:00. Selleks hetkeks olid juba hommikul sõitma hakanud tööpõlgurid ennast silmini täis lakkunud (mina nende hulgas). Siinkohas üks eraldi märkus — kuna Estconi lahutamatuks osaks on paraku kujunenud ohjeldamatu bakhanaal, siis tagasisõit oli väga paljude jaoks üsna keerukas.  Tallinnlase jaoks oli koju jõudmiseks vajalik ajavaru kainenemise hetk + viis tundi. Tänu sellisele ajavõlale ei hakanud sugugi mitte kõik koju sõitma 0.0‰ juures.

Logistikakalkulatsioon näitas, et asja eest teist tagasi põletati transpordi käigus ära ligikaudu tonn, võimalik, et isegi rohkem, kütust. Roheline mõtteviis ei oleks seda lubanud, koha valija mõtteviis aga küll.

Palun inimesed, teeme järgmine kord selle asja Kesk-Eestis. Saame kõigi jaoks odavamalt, paremini ja kvaliteetsemalt. Ilmselt ka tervislikumalt.

WordPress v2.8.2

Wordpress

Wordpress

Kiire uuendus, mis peaks ära parandama ühe XSS ründevektori. Nagu ikka, kui peaks esinema anomaaliaid, siis andge teada, kuid arvestades käesoleva versiooniuuenduse väikest mahtu pole vist mõtet seda väga karta.

WordPressi uuendamine on tõeliselt lihtne ja mugav. Erinevalt mõnest teisest tarkvarast.

Ahjaa! Kuna me siin WordPressist juba räägime, siis tagantjärele tänud Aarnele algsel installeerimisel ja seadistamisel tekkinud muredest üle saamisel.

iPhone ekraanitõmmiste tegemine

iPhone Desktop

iPhone Desktop

iPhone on tore asi. Sellel on omad vead, mõned väiksemad, mõned suuremad, aga sellel on ka omad voorused. Paraku kipuvad need voorused teinekord lihtsalt olema kas halvasti dokumenteeritud või sootuks dokumenteerimata. Üks nendest on võimalus teha ekraanitõmmiseid.

Varasematel aegadel kasutati selleks vastavat utiliiti, aga alates iPhone OS v2.0 on seda võimalik teha n.ö. standardvarustusega. Alates versioonist kolm on asi aga mõnevõtta muutunud. Nimelt kui varem sai ekraanitõmmist teha nii, et kui üheaegselt vajutada alla “Home” nupp (see üksik nupp ekraani all) ja “Wake/Sleep” (ülal paremal asuv pisike nupp, kohe kaardipesa kõrval) ja oodata sekund või paar, siis tehakse ekraanist koopia ning pistetakse see fotoalbumisse. Nüüd enam selline lähenemine ei toimi.

Alates v3.0 saab ekraanist pilti teha nõnda, et vajutad “Home” nupu alla ja ainult korraks litsud “Wake/Sleep” alla. Pärast seda sähvatab ekraan korraks valgelt ja kui võimalik, siis tehakse ka fotoaparaadi katiku häält. Tõsi, tundub, et osa aplikatsioone võtavad helipuldi enda kätte ning häält ei kosta, kuid operatsioonisüsteemi vidinatega seda muret pole. Väga lihtne nipp, aga ma pidin selleks pool tundi internetis surfama. Tulemuseks on albumis asuv PNG fail, mida saab siis arvutisse tõsta nagu suvalist muud fotot.