Discordia: Pronto

Riia ja Frankfurt

Dec 1, 2009 Posted by pronto Mina 1 comment

Eile sõitsin Hansabussiga Riiga. Ette tõttavalt pean ütlema, et tegemist oli viimase kahe päeva kõige meeldivama elamusega, sest sellel liinil on päeval 99 kroonine pilet, bussis on WiFi Internet, võimalus sülearvutit või mobiiltelefoni seinast laadida, väga meeldiv reisisaatja ning võimalik ühte teist hambasse saada, kui nälg peaks ootamatult tabama. WiFi kohta niipalju, et pärast Eesti piiri ületamist muutus ka Internet rohkem sümboolseks asjaks ning praktiliseks tööks kõlbmatuks, aga see ei ole vast bussifirma süü.

Lätisse minek oli nagu reis ajamasinaga üheksakümnendate algusesse. Ühest küljest on siin seal värvilised kirjad, teisest küljest on kõik hall — majad, ilm, inimesed ja meeleolu. Näiteks rongiga sõites tekkis tahtmine nutta: mornid ja apaatsed inimesed vagunis suutsid kuidagi mulle kassiahastuse tekitada. Peatustes ei ole Riias muide perroone ning kui vagunist pileteid ostes pead maksma konduktoritala — kassast sai pileti 0.50 latiga, konduktori käest ostest tule lisaks maksta veel 0.30 latti teenustasu. Röövimine!

Vaatasin õhtul ära filmi nimega “Push”. Iseenesest päris hea ideega film, aga kuidagi prostalt üles ehitatud.

Taksoga sõit on Lätis kallim kui Tallinnas. Ilmselt mitte küll päris kaks korda kallim, aga lähedal sellele. Riia lennujaama tasuta Interneti näiteks leida ei tasu. Peale selle valitseb seal kudidagi imelik õhkkond, mille põhjust ma ei suuda seniajani mõista.

Frankfurt-Hahni lennujaam on tikutoos, pisem isegi Tallinna omast. Tasuta Interneti pole nagu Riiaski. Istekohtadega on seal samuti tuuga, aga õnneks ma ei pidanud seal kaua passima. Minu hotell pidi asuma üsna lennujaama lähedal, kuid selle leidmine oli paras nuhtlus. Ühest küljest andis Google map imeliku trajektoori ning teisest küljest ei ole komme majadele või postide külge kinnitada tänavanimesi siia veel jõudnud. Õnneks suutsin ma pärast mõningast ekslemist kaudsete tunnuste järgi oma asukoha ja hotelli asukoha tuvastada. Hotell ise on päris nunnu ja kannab nime Landhotel Airport-Inn. Nende logo on roosa lehm ja kuigi teenindus koosneb neil vaid ühest poisist, kes kogu aeg millegagi hõivatud on, on tegemist ikkagi päris vahva perefirmaga. Isegi tasuta WiFi on neil olemas. Homme peam saja kilomeetri kaugusel asuvale Euromoldi messile 3D printerite asja ajama minema, kuuldavasti on sinna päris korralik ühistranspordiühendus, aga eks näis.

Rohelised ja Riigikogu

Nov 26, 2009 Posted by pronto Poliitika 0 comments

Rohelised

Rohelised tegid oma valiku ja puksisid Strandbergi puldist. Ühest küljest on see loogiline, sest rohelised läksid liiga Strandbergi nägu, teisest küljest ka suhteliselt hädavajalik, sest oma olemuselt on kogu maailmas olnud Rohelised rohkem vasakpoolne liikumine. Meie Rohelised on olnud aga rõhutatult parempoolne mis on teinud nende suhtlemise muude riikide ekvivalentidega suhteliselt komplitseerituks.

Mujal maailmas on Rohelised olnud sotsidega nagu särk ja püksid ning tundub, et ka meie pulloverimehed on suuna sinnapoole võtnud. Koos sellega tekib minul aga küsimus — mis saab Riigikogust?

Tuletame meelde paar asja. Mõni aeg tagasi visati sotsid suure kisa ja käraga Riigikogu koalisatsioonist välja, kusjuures põhjused ei olnud minu arvates kaugeltki proportsioonis ette võetud sammudega. Tulemuseks oli hulk solvunud sotse ning vähemusvalitsus, mis püsib pukis vaid roheliste vaikival toel. Kohalike omavalitsuste valimise lõppedes andis Keskerakond ilma igasuguse põhjuseta sotsidele paar päris kobedat kohta. Ühest küljest võib selle põhjuseks olla soov sotsidega liituda ning koos sellega Sotsiaaldemokraatide nime all edasi tegutsema asuda (praegusel hetkel on nad näiteks koos Reformiga Euroopas Liberaalide fraktsioonis. Teisest küljest võis selle põhjuseks olla ka plaanid Riigikoguga.

Nüüd, kus Rohelised on saanud praeguse koalisatsiooni käest praktiliselt kõik, mida võtta oli ning juhtkond on võtnud selge suuna vasakule, siis miks peaksid nad enam praegust peaministrit toetama? Seda enam, et uus juhtkond on ühel või teisel viisi suuresti Tallinna linnavalitsuse poolt mõjutatavatel positsioonidel?

Koos sellega prognoosin, et aastavahetusel võib Toompeal keeruliseks minna. Küllap Savisaar juba oskab uuele erakonnale mett moka peale määrida.

Lian Hearn: “Grass for His Pillow”

Nov 24, 2009 Posted by pronto Ulme 0 comments

Argh! Aaargh! Aaaaaaargh!!! Kui maailmas peaks eksisteerima mõni raamat, mis on kirjutatud puhtast kurjusest, siis see on üks taolistest — ei saa olla, et inimene heast tahtest sai valmis millegagi, mille tõttu kaob usk inimkonda üldisemalt ning naiskirjanikesse ja raamatutesse konkreetsemalt. Või on see kirjutatud vihast puude vastu, mida selle publitseerimiseks maha saeti?

Mäletate, ma andsin esimese osa hindeks neli — esiteks mingi väike uudsus selles siiski oli, teiseks oli see mõeldud taseme poolest nooremale koolieale, kus ei sihtgrupi õrna iga arvestades suhteliselt pretentsioonitu. Järjega (mis kannab maakeelset nime “Rohuvoodi asemeks”) on lugu nii, et autor on eksimatult tuvastanud kõik, mis eelmises raamatus töötas … ja selle sellest teosest välja jätnud. Enamgi veel, ta on lasknud loomingul lennata ja lisaks vanadele vigadele on raamatusse lisatud hulgaliselt uusi. Ma esimese hooga plaanisin anda jutule hindeks kahe, ettekäändega, et on olemas halvemaidki raamatuid. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin aga järeldusele, et isegi kui on halvemaid, pole need minu kätte jõudnud. Ja ma olen üsna palju halba kirjandust läbi töötanud. Hindeks kindel üks!

Natuke jutust endast ka. Tegevus areneb läbi kahe süžeeliini: Takeo ja Kaeda. Mõlemad liinid on täiesti mõttelagedad ja trafaretsed. Näiteks Takeo puhul ma tabasin ennast mõttelt, et puud on ainult veel mingi müstiku ettekuulutus. Ja ennäe, vaevalt oli paarkümmend lehte möödunud ning juba oli platsis püha tegelane, kes talle tuleviku ennustas.

Takeo on sõlminud lepingu Hõimuga, kes on on stereotüüpsete ninjade kamp. Õigupoolest poleks ma eriti üllatunud kui kusagilt Naruto välja oleks karanud. Hõim on müstiline suguharu, kellel on vereliini pidi pärandatavad maagilised võimed, mis nagu tuleb välja võimenevad kui nad käivad läbi Hõimuväliste partneritega. Esmapilgul tundub, et umbes pooled selle maailma tegelased on Hõimust ja nad on umbes sama salajane organisatsioon nagu Vabadussammas.

Üldjoontes koolitatakse Takeod välja, kusjuures lõpuni on ebaselge mille jaoks täpselt. Ühest küljest justkui viidatakse, et tema koolitamine on vajalik ööbikupõranda ületamiseks, aga siis tuleb välja, et kõvemad kunnid suudavad suisa ringi lennata, mis tähendab, et kuhugile astuda polegi vaja. Ühesõnaga see segane ja vastuoluline liin jätkub kuni ta lõpuks Hõimu vastu astub.

Kaeda liin on veel vaimuvaesem. Piinatud kaunitarist saab selles raamatus tõeline nõid, kusjuuresjuures rumal nõid, kuigi autor korrutab kogu aeg tema tarkust. Üleüldse tundub, et ainuke ajudega tegelane kogu selle liini juures on tema teenijatüdruk, kes (nagu ülejäänud pool maailma) on Hõimust pärit. Üldjoontes tegeletakse siin lambist tõmmatud majapidamistküsimustega.

Kui eelmine raamat, nagu ma ennist märkisin, oli mõeldud nooremale koolieale, siis see raamat ei ole mõeldud mitte kellelegi. Pidevalt tekivad päevakorda küsimused erinevate tegelaste seksuaalsest orientatsioonist, kusjuures ka mõlemad peategelased ei jää sellest puutumata. Ma ei hakka siin isegi rääkima erinevatest alltekstidest, millest see raamat kubiseb, kuigi sellele kohta pole. Väga halb.

1/5

Probleemid WordPressiga SSH võtmes

Nov 17, 2009 Posted by pronto Blog 0 comments

Wordpress

WordPress on väga tore tarkvara, kuid aeg-ajalt suudab ta ikka korralikult välja vihastada. Seekordseks põhjuseks on SSH automaatne uuendamine. Kui te veel ei tea, siis on WordPressi võimalik uuendada kolmel viisil: FTP, FTPS ja SSH. FTP on saatanast, seda ei pea ilmselt kellelegi kordama — lõviosa kurja saadetakse Internetis korda sellega, et liigutatakse oma andmeid üle krüpteerimata kanali. FTPS ei ole mul tehniliselt võimalik ning järgi jääb seega SSH.

Ma võtsin täna kätte ja upgradesin oma serverit (tänud Tarkile). Nüüd on mul kõik vajalik kraam serveris olemas ning kui ma WordPressi uuendama lähen, siis ilmub kolmanda võimalusena ka SSH. Ometigi kui ma seda kasutan, saan ma järgneva veateate:

Unpacking the update.

Could not copy file: /srv/vhost/pronto.ee/wp-content/upgrade/wordpress-2.8.6/wordpress/wp-includes/js/codepress/engines/khtml.js

Installation Failed

Nii palju kui ma otsinud olen praeguseks on selgunud, et selle veateate põhjuseks on selline asi nagu meetod, kuidas faile kopeeritakse. On kellelgi ideid, kuidas sellest sitast saia teha? Ma saan installeerida osasi faile ja osasi uuendusi, aga mitte kõiki. Ühe põhjusena pakuti välja, et süsteem ei oska kopeerida 0 pikkusega faile.

UUENDUS:

Ise küsin, ise vastan. WordPressi SSH2 uuenduste koodis on kohutavalt labane viga. Nimelt faile kopeerides vaatab süsteem, kas infot õnnestus ühest failist teise kantida ja kui ei õnnestunud, siis annab vea. Paraku 0 pikkusega failides pole midagi kopeerida ning kui ei teostata explicit testi, siis saadaksegi vale tulemus. Põhimõtteliselt võib öelda, et PHP-s 0 == false, mis antud kontekstis on vale vastus. Et asja tööle saada, tõmmake lahti wp-admin/includes/class-wp-filesystem-ssh2.php, leidke sealt selline funktsioon:

function put_contents($file, $contents, $type = '' ) {
    $file = ltrim($file, '/');
    return file_put_contents('ssh2.sftp://' . $this->sftp_link . '/' . $file, $contents);
}

ja asendage see selle koodilõiguga:

function put_contents($file, $contents, $type = '' ) {
    $file = ltrim($file, '/');
    if  (file_put_contents('ssh2.sftp://' . $this->sftp_link . '/' . $file, $contents) !== false)
        return true;
    else
        return false;
}

UUENDUS 2:

Tundub, et see bugi on parandatud juba mõne aja eest, aga millegipärast pole seda peetud vajalikuks lisada vaheversioonidesse ning on märgitud muudatusena peatselt saabuva v2.9 verstaposti juurde. WordPressi ametlik parandus on pisut elegantsem kui minu oma:

function put_contents($file, $contents, $type = '' ) {
    $file = ltrim($file, '/');
    return false !== file_put_contents('ssh2.sftp://' . $this->sftp_link . '/' . $file, $contents);
}

Robert Jordan, Brandon Sanderson: “The Gathering Storm”

Nov 8, 2009 Posted by pronto Ulme 0 comments

Veidike rohkem kui kaks aastat tagasi lahkus meie hulgast “Wheel of Time” sarja algne autor, jättes selleks hetkeks juba üheteistosaliseks paisunud mammutloo lõpetamata ning nii fännid kui kriitikud kimbatusse. Algselt oli autor plaaninud kogu loo lõpetada ühe, viimase, raamatuga, kuid paraku jäi see lugu pooleli.

Õnneks oli autor oma tegevuse kenasti dokumenteerinud ning pärast mõningast järelemõtlemist leidis kirjaniku lesk uue noore autori, kes pidi jätkama sellest kohast, kus Jordan pooleli jäi. Autori nimi oli Brandon Sanderson, keda me tunneme ka kui Mistborn maailma loojat. Pisitasa selgus siiski, et ühe raamatuga seda saagat ei lõpeta ning praeguseks ilmunud 12. osa, “The Gathering Storm” saab esialgsete plaanide kohaselt veel kaks järge.

Enne asja juurde asumist katsun ma vastata küsimusele “Kuidas uus autor hakkama sai?” Ma ütleksin, et autori vahetud mõjutas lugu selgelt positiivses suunas. Uus kirjanik on minu arvates isegi liiga konservatiivselt oma loomingulist litsentsi pruukinud ning mõnes mõttes on kogu raamat tuntavalt laiguline — on lõike, mis on päris kindlasti kadunud habemiku poolt kirjutatud ja on lõike, mis ilmselgelt on pärit Sandersoni sulest. Sanderson on leidlik kirjanik, tema intriigid ja keerdkäigud on palju intellektuaalsemad ning suures plaanis on tema kirjutatud osad ka palju süngemad.

Sanderson on meie kolm põhitegelast (Rand, Perrin ja Mat) lahku löönud. Kui Jordan kirjeldas neid nagu kolme kolkaküla klooni, siis seekord on tegemist kolme eraldi persooniga. Rand on tõepoolest Taassündinud Draakon, maailma valitseja. Ta enam ei kohku tagasi tegemast otsuseid, mis veel eelmises raamatus oleks mõeldamatu, ta ei kohmitse enam ringi, vaid tegutseb kindlakäeliselt ja jõuliselt. Rand on selles raamatus Kuningas (suure K-ga). Perrin on heasüdamlik hiiglane, kes tahaks kõigile head, kuid saatus seab ta raskete valikute ette. Mat seevastu on sahkerdaja, vaba hing ning seikleja, kelle käed ometigi mingil (ka Mati enda jaoks) hämmastaval viisil on seotud erinevate kohustustega.

Üldine stoori on ühest küljest pettumus ning teisest küljest ometigi väga rahuldustpakkuv. See, et Sanderson on otsustanud ühe raamatu asemel kolm kirjutada on täiesti mõistlik — mees sulgeb ahvikiirusel erinevaid lahti jäänud süžeeliine ja ometigi ei anta vastuseid põhilistele küsimustele. Lisaks tekitatakse mitu uut probleemi — näiteks selgub, et Moridin ning Draakon on omavahel mingil esoteerilisel viisil seotud, tänu millele viimase tapmine muutub ootamatult pahategijate jaoks äärmiselt problemaatiliseks ning tekib veider olukord, kus just negatiivsed kangelased katsuvad peategelast elus hoida. Erinevalt positiivsetest.

Kui kedagi huvitab, millest see raamat räägib, siis võib öelda, et põhiliiniks tundub olevat Tar Valoni konflikti lahendamine, mis selles köites ka ammendava vastuse saab. Tundub, et järgmise raamatu põhiteemaks saab olema Seanchanide küsimuse lahendamine ning viimases osas tegeletakse Tarmon Gai’don-iga. Õnneks on Sanderson külltki kiire kirjutaja, seega peaks järgmine osa ilmuma juba aasta pärast.

Hindeks 4/5

Alastair Reynolds: “Absolution Gap”

Nov 3, 2009 Posted by pronto Ulme 1 comment

“Absolution Gap” on otsene järk Alastair Reynoldsi Inhibiitorite sarja eelmisele raamatule “Redemption Ark”. Eelmine loo lõpus olid raamatu peategelased prantsatanud maha Ararati nimelise planeedi peal ning teinud sellest oma uue kodu. Veerandsaja aasta jooksul kasvas peale uus põlvkond ning vanad tegijad olid ennast rahulikesse adminstratiivsetesse rollidesse taandanud. Idülliline pastoraal leiab aga kiire lõpu kui selgub, et vanad sõbrad ja vanad vaenlased on taaskord platsis ja vahetavad planeedi kohal viisakusi relvadest, mille olemasolust põgenikud kuulnudki ei olnud.

Olukorra muudab komplitseerituks ka eelmisest osast tuttav Khouri, kes on omale hankinud segastel asjaoludel tütre. Segased asjaolud on tekitanud olukorra, kus tptre teadvusesse on salvestatud iidsete ning ammu kadunud rasside teadmised, mida Inhibiitorite robotrassi vastu juba edukalt on ka rakendatud. Kõikide teadmiste hulgas domineerib paraku aga üks, milleks on peaaegu kinnisideelaadne vajadus lennata planeedi Haldora kuule nimega Hela ja võtta kontakti Varjudega.

“Absolution Gap”-il on ka teine süžeeliin, mis leiab aset viiskümmen aastat tulevikus ja kus teismeline Rashmika Els läheb otsima oma venda. Rashmikal on kaasasündinud oskus tunnetada, millal inimene valetab, oskus mille vastu hakkavad tundma huvi selle maailma vägevad.

Sedavõrd kuidas Ararati rahvas Helale läheneb, väheneb ka ajavahe kahe süžeeliini vahel, kuniks need mõlemad põimuvad.

Üldiselt on see minu arvates seniajani parim raamat sellest sarjast ja võimalik, et ka Reynoldsilt üldse. Raamatus on päris mitu ahaa! kohta, milleni lugeja jõuab just natuke enne seda kui autor asja lahti räägib. Süžees on piisavalt keerdkäike ning intriige, et asi lõpuni huvitav oleks. Tõenäoliselt ainuke nõrk osa on jutu lõpp: raamat lõppeb liiga kiirelt ning epiloog tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid. Ilmselt pole kogu jutt veel sellega läbi ning jätkud tulekul …

Viis, pisikese miinusega.

Väike valimisõpik

Oct 21, 2009 Posted by pronto Poliitika 2 comments

Tere aktiivsed poliitikud ja poliitikahuvilised. Ma loodan südamest, et te selle kirjatüki läbi loete ja sellest omad järeldused teete. Tegemist on õpetusega, kuidas järgmistel valimistel edu saavutada ja selles kajastuvad viimase kümne aasta kogemused, mida ikka jälle, valimistelt valimistele, ignoreeritakse.

1. Ärge vastanduge.
Vastandumine on kahe teraga mõõk. Vastandumine on tegevus, mida saab teha ainult nõrgem tugevamaga sest tugevamal pole tarvis konflikti otsida: mis iganes see valimistega ihaldatav positsioon ka ei ole, see ilmselt juba kuulub talle. Vastandumine näitab nõrkust, mida inimesed, kes teadlikult, kes alateadlikult, registreerivad. Sotsiaalsed uuringud näitavad, et inimesed eelistavad hoida tugevama poole. Näidates vastandumisega ära kumb osapooltest on tugevad annata trumbid kätte oma vastalisele. Kui teile ei meeldi Keskerakond, siis mida vähem te sellest räägite, seda targem ja tugevam te välja paistate.

2. Ärge halvustage.
Halvustamine on labane ja banaalne. Halvustamine ning demoniseerimine on nõrkade relv. Eriti nõrk on halvustamine huumorivaesete naljade ning paralleelidega (vaadake, mis Twitteri #valimised hashtagi alt vastu vaatab). Nõrkadel ei ole võimu juurde asja — te olete täpselt nii tugevad kui tugevad on teie toetajad. Kui teie toetajad on nõrgad, olete ka teie nõrgad. Kutsuge oma valijaid väärikusele. Isegi Priimäe ülev meeleolu ei ole piisav selleks, et selle kallal päevast päeva hammast teritada. Tõsi, üks kord on see naljakas aga nagu iga nali töötab seegi ainult korra ja pärast seda pöörab kõik juba “naljamehe” ense vastu.

3. Jagage fassaadi.
Enamuste erakondadel on tõsised probleemid võimu ja eriti fassaadi jagamisega. Mäletate, Mart Laar oleks peaaegu IRL-i lõhki lasknud kui selgus, et ta ei pruugi erakonna esimeheks saada ning ainult Aaviksoo vastutulelikus päästis vastliitunud erakonna lagunemisest. Tooge tippmängu võimalikult palju tegijaid, sest see suurendab erakonna laiapõhjalikust. Keskerakond on suutnud suhteliselt autokraatliku erakonna tekitada. See lihtsustab nende tegevust radikaalselt, kuid selle taga on lõputu hulk tööd. Keegi teine ei ole praegusel ajal võimeline seda saavutama, välja arvatud ehk juhul kui nüüd neli aastat selle nimel vahendeid valimata palehigis rügada. Erakonnad kipuvad olulise osa oma arsenalist püünelepürgijate peletamiseks kulutama. Mõni ime siis, et nad kuhugi ei jõua. Asjast huvitatud inimeste ring on selleks liiga väike.

4. Ärge jagage elektoraati.
Elektoraadi jagamine on tegelikult derivaat vastandumisest, kuid kuna selle mõistmine nõuab perspektiivitunnet, siis tuleb see eraldi välja tuua. Ei ole olemas tarka eestlast ja lolli venelast. On hulk inimesi, kelle tarkus ja lollus on nende endi teha. Nendel inimestel on omad selged vajadused: katus, toit, turvatunne. Vastandumine selles kontekstis on turvatunde ohtu seadmine, mis tegelikult töötab soovitu vastu. Eriti kohalikel valimistel on see oluline.

5. Ärge ajage sassi pädevusvaldkondi.
Eile lugesin Twitterist ühe “targa” eestlase kommentaari, mis ütles, et Tallinnas on nüüd kõik “tehtud”, et mis järgmiseks, kas krooni devalveerimine. Nagu näha ei tea elektoraat seda, mis on kohalikud omavalitsused, mida nad teevad ja kuidas nad toimivad. Paljuski on see tingitud erakondade endi suutmatusest sõnastada oma tugevusi ning pidevalt kasutatakse “trumpe”, kuigi kui järele vaadata, siis tegelikult need justkui teemasse ei puutugi. Eriti halb on see siis kui see on segatud halvustamisega, sest kui mäng käib mõlemal poolel samade reeglite järgi on halvustataval poolel selge ülekaal.

6. Ärge minge noaga tulevahetusse.
Kohalikul tasemel kehtivad ühed reeglid ja rahvusvahelisel tasemel teised. Hoidke inimesed, kes rahvusvahelisel areenil silma paistavad eemal kohalikust poliitikast, räägime siin siin kohalikest omavalitsustest või Riigikogust. Eriti Mart Laar on selle koha pealt rikutud, kuna fiaskod Afganistaanis, Gruusias, Kosovos ja Iraagis ei mõju mainele just tervendavalt. Suur osa neist on Eesti jaoks olnud otsitud vastandumiskonfliktid, mis kaugeltki mitte kõigile vastuvõetavad ei ole. Kindlasti ei tohi välispoliitilisel areenil silma paista erakondade esinumbrid, sest tänane positiivne sõnum võib homme juba olla negatiivse iseloomuga. Välispoliitiliselt tuleb tihtipeale tuua ohvreid, mis tuleb kinni maksta sisepoliitika arvelt ja kui maksjaks on erakonna esimees või mõni juhtoinas, siis maksab kogu erakond.

7. Valimised ei toimu vaid korra nelja aasta tagant.
Järgmisteks valimisteks valmistumine peab hakkama juba nüüd, sest pole kahepalgelisemat tegutsemist, kui asuda tegema naeruväärseid lubadusi vahetult enne valimisi. Erakonna jaoks peaks olema tähtis iga paar kuu tagant silma torgata millegagi, mida nad lubanud. Loomulikult ei pääse keegi valimiseelsetest hüperlubadustest, kuid kui praktikas on erakond tegudes olnud ümmargune null, siis oleks need sama hästi ka andmata võinud jätta.

8. Julgesid vea teha, julge ka vastutada.
Kui paljud erakonna ninamehed on jugenud tunnistada tehtud vigu ja ennast selle eest ka nuhelda. Mulle meenub ainult paar suuremat episoodi ja valdavalt on need olnud seotud Edgar Savisaarega, kes pärast ühte või teist läbikukke aastaks-paariks Hundisilmale on auranud. Teiste erakondade esimeeste hulgas tekitaks selline idee õudu — mõelda vaid, äkki aasta-paari pärast tagasi tulles ei olegi soe koht ootamas. Kui sa oled väärt mees, siis oodatakse sind tagasi, kui ei, siis mis seal ikka — loll pea ongi kehale koormaks. Pealegi kui asi oleks kindla peale minek, siis poleks tegemist mitte karistuse vaid puhkusega.

Need kaheksa punkti peaks olema sellised, mis järgmiste valimiste ajalt ükskõik millise erakonna tippu aitavad. Veame kihla?

Valimispohmell

Oct 19, 2009 Posted by pronto Poliitika 6 comments

Valimised on siis selleks korraks läbi saanud ja tulemused teatavaks tehtud. Väga palju siin midagi kommenteerida ei olegi — ma prognoosisin, et Keskerakond kas siis saab jälle absoluutse enamuse või moodustab koalisatsiooni koos sotsidega. Tundub, et mängu lähevad mõlemad versioonid.

Muide, kurbnaljakas on lugeda neid jutte, et ei tea miks küll kohukesed tahavad sotsidega linade vahele pugeda. Poliitikas kehtib reegel, et hoia oma vaenlane enda lähedal — reegel, mille vastu praegune Toompea koalisatsioon räigelt eksis ja mille vilju nad nüüd nutunägu ees oma kontorites nosivad. Keskerakond on alati suure kämblaga olnud ja alati ka omade eest seisnud. Tõsi, mitte alati pole päris selge, keda nad omadeks nimetavad, aga nad teavad kuidas selgade kokku panemine käib. Enne kui muud erakonnad seda asja ära ei õpi ei saavuta nad suurt midagi. Ega asjata ei öelda, et ütle, kes on su sõbrad. Kui sul sõpru ei ole, siis oled sa tühi koht.

Aga see selleks. Mõni hetk tagasi saatis Mart Laar laiali valimisjärgse kirja ja nagu näha pole mees ENDISELT oma vigadest õppinud. Selle asemel, et aumehe kombel võtta omale vastutus ebaedu eest valimistel keksis mees ringi ja rääkis kui halvasti teistel läks. Pikk lõik oli selle kohta, kuidas Keskerakonnal läks kõik palju halvemini kui eelmine kord. Kulla mees, maga kaineks: Keskerakond võttis rohkem hääli kui kunagi varem ja Tallinn on inimeste arvult kolmandik Eestit ja kapitalilt pool. Kui sul on Tallinn käes ei ole enam absoluutselt tähtis, mis toimub (kogu lugupidamisega saarlaste suunas) kusagil Kuressaares. Ausalt, Mart, see, et ma hääletasin nendel valimistel IRL-i poolt ei ole mitte tänu sinule, vaid vaatamata sinule. IRL-i mängijate pink on piisavalt pikk, et oleks juba aeg võtta omale ammu ära teenitud halli kardinali mugav nahast tugitool kusagil tagatoas ning lasta parema renomeega ning selgema visiooniga inimestel fassaadi kujundada.

Ma juba eelmiste valimiste ajal märkisin, et halvim variant, mida üks erakond saab teha on vastanduda Keskerakonnale. Esiteks kui sa oled potentsiaase valija jaoks antipaatne, siis sellisel juhul valib ta nimme sinu vastalise. Teiseks ennast teise erakonnaga vastandades tunnistad sa, et sa oled neist nõrgem (tugevamad on ju suuremeelsed) ning samuti ei ole võimeline käima välja oma ideid. Kõik sõnumid, mille sees on Keskerakond või Edgar Savisaar mõjuvad lõppkokkuvõttes viimaste reklaamina, sest PR-i rusikareegel on ju, et ka halb avalikus on hea avalikus.

Kogu selle tingel-tangeli pärliks leiab ikka veel inimesi, kes tõsimeeli usuvad, et valikut tegemata jättes teevad nad endale, teistele ja riigile teene. Viimane, kellelt ma midagi taolist ootasin oli Tarmo Jüristo, kes täitsa avalikult tunnistas, et tema valimas ei käinud, kuna kellegi poolt polnud valida. Selle kohta ei oska ma midagi muud öelda, et kui meil oleks lihtsalt valikud hea ja halva vahel, siis poleks meil ju valimisi vaja. Või tuues näite bridžist: ässadega oskavad kõik tihisi võtta. Aga pakis on 52 kaarti ning ässasi on ainult neli. Ning kaks ülejäänud kolmest mängijast on sinu vastu. Kaartide lauale löömine kui kätte ükski äss ei tulnud on aga lihtsalt väga-väga lapsik.

Tallinn on hapu

Oct 12, 2009 Posted by pronto Poliitika 1 comment

Hapud viinamarjad

Analüütikud on inimesed, kes võtavad ette mingi keerulise probleemi ning üritavad sellele leida lihtsa, kõigile mõistetava ja vastuvõetava vabanduse. Seejärel kui selgub, et vabandus ei pea vett, siis leiavad kiiresti vabanduse, miks vabandus vett ei pea. Mõelge ise, perseminekute selgitamine on neil ju juba ametinimetuseski sees: ANAL-üütikud.

Tänase päeva ANAL-üüs ütleb, et tegelikult ülejäänud parteid ei tahagi Tallinnat. Tallinn on nimelt niikuinii hapu, maitseb paha ja ajab inimesed veel takkatraavi tülli. Kellel ikka muret majja vaja on.

No ei ole ma nõus selle asjaga. Iga erakonna jaoks on Tallinn üks paremaid maiuspalasi kui mitte öelda, et lausa tort kirsi all. Poliitikud on eravestlustes märkinud, et finantsiliselt on kontroll Tallinna üle väärtuslikum kui koalisatsioonikoht valitsuses. Riigi rahade liigutamist jälgivad peale opositsiooni ja koalisatsioon, ajakirjandus ning rahvas. Tavaliselt on huvigrupid selged, summad suured ja tahtjaid palju. Samas all-linnas on vesi palju sogasem ning poris püherdamine on seksikas ainult siis kui seda teevad (pool)paljad näitsikud ohutus kauguses. Sestap jäävad linnaviletusesele palju vabamad käed erinevate skeemide läbi viimiseks. Kuigi summad võivad olla väiksemad kui Toompeal, on raha sellele vaatamata piisavalalt ning 7 miljardiga aastas võib nii mõndagi ette võtta.

Lisaks unustab EPL-i ajakirjanik ära ühe olulise aspekti: Tallinnal ja Toompeal rahva pool vaadatuna üks, kuid väga oluline erinevus: nimelt Tallinnas saavad hääletada ka hallipassimehed, keda on kilulinna elanike hulgas oluline hulk ning kes peaaegu eranditult annavad oma hääle Keskerakonnale. See on ka igati mõistetav, sest mittekodanikest elanikud on omamoodi maa ja taeva vahele jäetud. Tänu sellele võib öelda, et kuigi kohalike omavalitsuste kohtade jagunemine on lävepakuks Riigikogu valimistele, ei ole see seda Keskerakonnale. Ma pakun, et kui mingi koht on “Peaministri” autorile nüüd ja edaspidi kättesaamatu ja seega hapu, siis on selleks just Toompea koalisatsiooni koht.

Üldiselt kui varem käis heitlus ülal ja all ühtlase pinevusega, siis alates eelmisest korrast kui Keskerakond õige hingamise kätte sai, loksus asi paika ning mänguväljak sõideti buldooseriga siledaks. Kui nüüd Savisaare meeskond eelmise korra trikk uuesti läbi läheb, siis on kõik nagu ennegi ning pigem käib võitlus teise koha nimel nagu Tarand leidlikult ära märkis. Kui peaks juhtuma, et Keskil pole piisavalt jõudu, et Tallinnas kontroll enda kätte saada, siis vaevalt, et teda enam kuhugi suuremasse seltskonda kutsutakse. Tegemist on omamoodi kasvatamatu jõmpsikaga, kelle lauakombed on vastuvõetamatud kõigile. Küll aga koalisatsiooni moodustab praegune opositsioon, siis lähevad üle vaatamisele jõujooned ka mäe otsas.

Muide, seda praeguse koalisatsiooni tekkimist ka alla linna pole väga karta vaja, sest üleval on veel sotsid, kelle jaoks eelnev reetmine on endiselt terav teema, Rahvaliit ja rohelised. Siin on oluline mõista, et RL ja rohlised on mõlemad hetkel ühe mütsi all ning teiseks on uute tulijate (mida rohelised kahtlemata on) jaoks seisukohad olnud tähtsamad sõpradest. Toompeal nad juba said, mida nad tahtsid, maksu- ja aktsiisitõus on kotis, seega pole neil enam koalisatsiooni olla vaja. Tallinnas seevastu võivad nad olla need paar kohta, mis Savisaarel puudu on ning küllap tal juba on, mida neile pakkuda. Just rohelised ja sotsid ongi see tüma maa, millest EPL analüüs oleks pidanud rääkima, sest IRL ja Reform ei saa ilma oma positsioone nurka värvimata midagi keerulist teha.

Aga nüüd ma olen juba ise anal-üütiku libedale teele astunud ning jätaks selle jutu parem praeguseks katki ning tuleme selle juurde tagasi alles pärast valimisi, sest muidu võib juhtuda, et mul on siin rohkem välja vabandada vaja kui asi seda väärt on.

Kes ei mõtle, see ei pea sööma

Oct 7, 2009 Posted by pronto WTF?! 8 comments

Õun

Täna tekkis Minutisse jabur uudis, mida keegi skandaalse tõe pähe on edastanud. Lugesin ja mitte ei saa vaiki olla.

Selgub, et keegi Briti härrasmees on ostnud omale aakri maad ja tegeleb seal potipõllumajandusega. Et oma eluviisile põhjendust leida on ta teinud uurimistööd ja avastanud, et hirmus palju toitu läheb arenenud maailmas raisku ning sellega saaks mustmiljon neegrit kusagil Kongos söönuks.

Iga kord kui ma sellist artikli loen hakkab mul valus. Mitte sellepärast, et kusagil midagi raisku läheb, vaid sellest kui eluvõõrad inimesed on. Nimelt, mida mees tegelikult tegi oli see, et ta paljastas kuivõrd efektiivne praegune süsteem on, võrreldes varasematel aegadel kasutusel olenud lahendustega. Rääkides sellest kui skandaalsest laristamisest on sama hea kui rääkida, et raamatute lugemine rikub moraali ja vähendab ajukapasiteeti.

Sest selle kodaniku sõnavõtuga tuli mulle meelde kooliaeg, mil räägiti sellisest asjast nagu naturaalmajandusest (see on see majandus, mis eksisteeris enne raha leiutamist). Põhimõtteliselt üks asi, mida selle käigus tutvustati oli tootmise paiksus. Muu hulgas räägiti seal ka sellest, et kui mida lähemal on tarbimine tootmisele, seda väiksemad on kaod ja seda odavam on hind. Lisaks räägiti seal ka seda, et mida suuremahulisem on tootmine, seda efektiivsem see on ning lisaks räägiti seal seda, et mida lähemal on tootmine toorainele, seda kasumlikum see on. Tõsi, teinekord vajab tootmine rohkem toorainet kui tema lähedal asuv maadla võimaldab seega tuleb valida, kas suuremamahulisem tootmine või tooraine lähedus. Põllumajanduse juures on tooraineks viljakas pinnas ning väga palju vaba ruumi ja väga vähe inimesi.

Mida ma sellega silmas pean? Kui ma lähen õunapuu juurde ja sealt õuna nopin ning ära söön, siis jääb sellest järgi kõigest õunasüdame jagu (laristamine!!!) jääke. Paraku on seal neid õunu vaid üürike aeg ja palju sinna puu alla neid inimesi ikka mahub. Sestap tekib mul idee õunu koju viia. Tänu sellele hangin ma omale korvi (kulu), teen tööd (kulu) ja vean saagi siis autoga linna (kulu), et sahvris (kulu) hea võtta oleks. Lisaks veereb nii mõnigi õun kuhugi vahele, saab transpordil muljuda või muutub mõnel muul viisil söödamatuks. Puu all korvi pandud õuntest ei jõua kaugeltki kõik õunad mulle koju, mis omakord tõstab kulu õuna kohta.

Üritame nüüd selle õuna poodi viia. Nüüd tekivad lisak veelgi uued ja huvitavad kulud: nimelt ei piisa enam käest ja korvist. Tuleb organiseerida varud, et õunu edasimüüjal pidevalt võtta oleks. Tuleb organiseerida suuremahulisem transport, tuleb organiseerida suuremahuline säilitamine. Tuleb läbida kvaliteedidkontroll. Tuleb saada sertifikaat, et müüdav kraam on söögi ja müümiskõlbulik. Tuleb hankida müügipind. Tuleb müügilinnale hankida vahendis ja seadmed, mis võimaldavad õunu müüa. Tuleb organiseerida nende jõudmine lettidele ja nende hindamine ning jooksev kontroll. Tuleb arvestada riskiga, et mitte kõigi õunu ei õnnestu maha müüa.

Üritame õuna nüüd neegripoisile viia. Nüüd tuleb mängu põhimõtteliselt kõik, mis eelmises sambas, aga juba vähemalt kahes riigis, kusjuures veel riikidevaheline transport. Kui puu all seismine ei võtnud üldse aega ning koju viimine võttis päeva, siis poodi viimine võtab vähemalt nädala kui mitte kaks ja toimetamine teise riiki võib võtta juba kuid. Eriti kui transport toimu kuhugi arengumaasse. Mida pikemaks läheb aeg, seda suuremaks lähevad kulud. Lõpuks selgub, et neergipoiss peab selle eest maksma ligi 10x rohkem kui inimene esimeses poes. Ning kadu temani jõudmise juures on 25%. Loomulikult pole neegripoiss nii rikas, et seda õuna omale lubada.

Aga mis selle mehe jutu juurde tagasi tulles tragikoomiline on. Näiteks toodi seal Mark & Spenceri võileivaosakond, kus iga päev sõidutatakse prügilasse 13000 leivakannikat. Muide, see number tundub palju suure, kui see kaalult on, kuid skandaali loomiseks on see piisav. Võtmae nüüd asja nõnda, et neegripoisteni vedamiseks tuleks need kannikad kokku koguda, sest ükshaaval neist ju tuviga ei saada. Need tuleb pakendada, KOHE peale lõikamist, sest juba paari päevaga on seda raske tarvitada ja juba paari nädalaga on seal tuukrid sees — eriti kui kraami on suurtes kogustest ja iga kannika kvaliteeti ei saa individuaalselt kontrollida. Seda tuleb veda, ümber lastida, vedada, säilitada, vedada, ümber jagada, vedada. Tulemuseks on see, et kohale jõuab hulk toiduks kõlbmatut kraami, millele lisaks tuleb kanda ka selle hävitamise kulud. Äkki oleks olnud mõistlikum see hävitada kohe? Ilma nende kohutavate kuludeta?

Lisaks on üldteada fakt see, et arenenud riigid on võimelised tootma toitu mitu korda rohkem kui nad ise on võimelised tarbima. Samas selleks, et seda neegripoistei toimetada on riigil odavam see riik vallutada, seal korraldada oma tootmine ning nõnda neegripoisid rõõmsateks ning ümarateks toita. Vedades ülejääke kuhugi maailma teise otsa, tekivad kulud, mis tuleks võtta oma kodanike taskust. Paljud teist on valmis lapse nädalas korra söömata jätma, et üks neegripoistest saaks korra nädalas süüa?

Või teine võimalus — paljud teist on valmis sööma ebakvaliteetsemat toitu, ignoreerima säilivusaegasi ning valikuvabadust? Kohalike põllupidajaid doteerituakse niigi, sest tegemist on strateegilise ressursiga (kriisiolukorras saavad kõik aru, mis tähendab see, et kartulid on endal võtta). Hävitada põllumajandus täielikult ning osta kõik Taanist sisse (seal on hea maa, effektiivne ja suures koguses transport vähendab ka kadusi).

On olemas veel kolmaski võimalus — nimelt tuua näljased neegripoisid siia, toidule lähemale. Huvitav, kuidas selline asi meeldiks sellele seaga kokku elavale britile? Kuna tegemist on eelnevatest meetoditest kõige effektiivsemaga, siis selles suunas paistab töö käivatki.

Äkki lihtsalt ei kirjutaks selliseid asju ja ei ajaks mind kurjaks?

Pages:‹1...13 14 151617 18 19...145 ›

Share this:

Share this:

Share this:

Share this:

Share this:

Share this:

Share this:

Share this:

Share this:

Share this: