pronto.ee

Mul on sellest Vabadussamba kallal virisemisest kopp ees. Kohe tõsiselt on kopp ees. Selle sambaga on olnud juba aastaid jama. Ühest küljest oli seda sammast mitte vaja, vaid kohe väga vaja — omariikluse mälestusmärgi, ükskõik millised, tsementeerivad riigi iseseisvuse alustalasi ja loovaid sümboleid, mis viimasel ajal on eestlaste jaoks hääbuma hakanud. Koos keele ja meelsusega. Nagu ikka ei ole selle juures tähtis mitte vorm, vaid sisu ning tegelik Vabadussammas asub iga inimese enda sees. See suur kolakas seal platsi servas on lihtsalt võtmeks ja võti avas ukse näitamaks, kes me tegelikult oleme.

Kes me siis oleme. Suuresti oleme me kõik erinevad, kuid sellest jookseb läbi üks defineeriv joon, mis rahva kaheks jaotab, tekitab polaarsuse ja koos sellega toob ka teatavat sorti selguse, mis pikas perspektiivis on ilmselt puhastava iseloomuga. Me saame teada, kes me oleme ja näeme esimest korda ennast sellisena nagu teised meid näevad. Küsimus on nüüd rohkem selles, et kas me julgeme endale otsa vaadata või süüdistada neid, kes julgevad?

Selleks defineerivaks jooneks on suutmatus ja soovimatus olla ise, mõelda omi mõtteid ja teha omi tegusi. Kritiseerida ning lõhkuda on lihtne, esimese jaoks pole vaja midagi teha, tuleb lihtsalt avada pudrumulk ja sooja õhku välja lasta. Lõhkumise jaoks on vaja natuke rohkem: madalat laupa, sepavasarat ning viha kõige vastu, mis on erinev. Me nägime aprillirahutusi, aga kas me õppisime sellest midagi? Üksainus heidetud kivi hävitas selle, mille keegi oli pika aja jooksul valmis ehitanud ja millesse ta oli investeerinud oma aega ja vahendeid. Seda kivi oli samas nii lihtne heita ja ma kahtlustan, et heitja jaoks tundus see ka õiglane ning õilis tegu. Kas me oleme valmis neist paremad olema või tegelikult oleme samasugused mölakad, kes räägivad lihtsalt erinevat keelt?

Mis tähendab suutmatus ja soovimatus? Selle sambaga on tegeletud juba aastaid ning alati on seda saatnud lakkamatu ning kõikemattev virin. Küll ei sobi üks asi, küll teine, osadel puhkudel viriseti selleks, et endast märku anda osadel puhkudel seetõttu, et autoriks oli vale inimene, jne. Meie riik hakkab varsti kolmandat aastakümmet käima ning aeg on muutuda. Kui esimeses aastakümnes võeti vastu kõik mis anti ja nõuti juurde, siis teises aastakümnes oldi vastu kõigele, mässati ning ei nõustutud mitte millegagi, mis oli kellelgi teise poolt tehtud. Riigid on selle koha pealt nagu lapsed, rahvusriigid seda enam. Sammas oli murranguks; näha on, et inimesed on väsinud sellest negatiivsusest ja vastandumisest — on hakanud tekkima uus põlvkond, kes on palju selgema silmavaatega ja resoluutsem. Kuidas tegutseda ja mida võtta ja jätta otsustatakse ise — kui kellelgi on mingeid paremaid ettepanekuid, kuulatakse see ära, kui kellelgi plaane pole, aga soovib niisama vinguda ja viriseda, seda ignoreeritakse. Asjad ei saa kunagi tehtud, kui arvestatakse ebakonstrutiivsusega.

Sellega koos on minu ettepanek selline. Olgem positiivsed. Kui midagi ei meeldi, siis pakkuge välja parem variant. Või toetage kellegi teise paremat varianti. Kui valida ei oska, siis pole põhjust ka hädaldada, sest selle otsuse tegid inimesed, kes oskavad. Kui te käite valimispäeval Internetis ehk urni juures ja lükkate sinna tühja ümbriku, siis loetakse see rikutud sedeliks, millega tulemusi kokku lükates ei arvestata. Sama kehtib ka selliste otsuste puhul. Võib ola, et mitte kõik otsused ei ole lihtsad ja mitte kõik valikud ideaalsed: sellisel juhul valige halbadest parim või pakkuge omalt poolt midagi. Kui maailma oleks must ja valge, siis poleks ju otsuseid vaja teha, vaid kõik oleks niigi selge. Vastu oskab igaüks olla, kuna vastu olija ei vastuta millegi eest. Poolt olemine nõuab kodanikujulgust ja mõistmist.

Otsustage nüüd ise, kas teie Vabadussammas on virisemine või konstruktiivsus. Pool aastat on möödas ja ikka leiab inimesi, kes peavad konstruktiivseks pärast kaklust rusikatega vehkida — ometigi on praegult juba hulgaliselt muid asju, mida on veel võimalik muuta ja kuhu on veel võimalik panustada.

PS. Muide vahepeal tuli jutuks, et miks nii palju raha selle peale kulutati ja et “mina küll oma maksudest seda ei maksaks”. Meil on hunnikute viisi erinevaid muid projekte samaaegselt käimas, kuhu iga aasta kulutatakse miljardeid kroone. Sealsamas kõrval on inteu (kuigi praktiline) liuväljak, mille hind on palju kosmilisem. Selles plaanis on see tühine 100 miljonit köki möki ja kujutage endale ette, et see raha on saadud nende maksudest, kellele see sammas meeldib. Teile jääb näiteks see liuväljak.