pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Film: “World War Z”

World_War_Z_posterKui Paramount Studios juba enne selle ilmumist omandas õigused Max Brooksi raamatule “World War Z: An Oral History of the Zombie War” pani see asjassepühendatuid nõutult kukalt kratsima — kuidas täpselt on võimalik linastada teost, mille sisu näeb välja nagu mõne ÜRO agentuuri raport üldkogule vähegi mõistlikuks filmiks vändata? Nüüd kus film on nähtud, on vastus ka käes: tuleb visata minema pool peakirjast ja kogu sisu, kirjutada stsenaarium nullist uuesti ning ongi olemas. Seda oleks kindlasti saanud teha ka ilma õiguseid soetamata, aga ju siis oli Paramountil selleks mõjuv põhjus. Igal juhul tuleb seda filmi hinnata raamatust sõltumatult.

Lugu hakkab pihta klassikalise Ameerika pereidülliga, mis leiab üsna kiiresti ootamatu lõpu kui zombieviirus Philadelphias lahti pääseb. Erinevalt tavalistest ringi tuigerdavatest elavatest surnutest on selle filmi tegelased väledad, nakatumiseks piisab ühest hammustusest ning pärast hammustust läheb veel käputäis sekundeid ning uus zombie ongi valmis omale ohvrit otsima. Viirus levib täpselt nii kiiresti kui kiiresti zombied joosta jõuavad, mis tähendab seda, et päris kiiresti.

Loomulikult selgub, et filmi pereisa Gerry Lane (Brad Pitt) pole mingi tavaline hommikukohvitaja, vaid tegemist on ühe ÜRO agentuuri parima uurijaga, kes siis spetsiaalselt temale järgi saadetud kopteriga zombiede nina alt viimasel hetkel ära napsatakse. Igal heateol on teatavasti aga hind ning Gerry jaoks on selleks välja uurida, kust need elavad surnud välja ujusid. Selleks pistetakse ta lennukisse ja saadetakse erinevaid koldeid analüüsima.

Oma olemuselt ei ole tegemist otseselt halva filmiga: zombied on nagu ikka toredad ning kas asja ülesehitus pole halb, kuid paraku jääb midagi väga olulist puudu. Millegipärast tundub, et kõik kohad kohu peategelane satub on justkui kummitempel eelmisest (tuleme, räägime, zombied, jookseme, jookseme, jookseme), liiga palju on mõttetut sebimist ning lahend, mis film lõpus leitakse on pehmelt öeldes naeruväärne. Samas keda huvitab Brad Pitt või zombied või mõlemad, siis sellele võib selles filmis isegi midagi olla. Minu käsi siiski rohkem kui kaks punkti viiest andma ei tõuse.

Film on praeguseks kokku roobitsenud päris korraliku kassa ning kuuldavasti planeeritakse sellele seetõttu ka kahte järge. Kuna lugu ise jäi justkui poolikuks, siis on see arusaadav; ainuke lootus on see, et jätkud saavad olema paremad esimesest filmist.

Film: “Riddick”

Riddick“Instead of Furya, they took me to someplace called not-Furya”.

Vaatamata sellele, et “The Chronicles of Riddick” oli kinos läbikukkumine, tegi film kaotatu tagasi videolevis ning oli ainult aja küsimus millal Vin Diesel uuesti Richard B. Riddicki päikeseprillid ninale ajab ja pimeduseelukatele selgitab kuidas Luukas õlut teeb. Kuigi väiksema eelarve tõttu on see sarnasem pigem esimese kui teise osaga, võrdleks ma seda pigem hoopis ühe kolmanda filmiga — tegemist on nimelt “Die Hard”-iga kosmoses.

Loomulikult on filmidel palju erinevusi: näiteks peategelane pole mitte kiilanev vaid kiilakas, kuid jaburad võllanaljad, läbiv vägivaldsus ning kassi-hiire mäng üks kõigi vastu oleks justkui otse vanast heast jõulufilmist pärit. Isegi Riddicki särki võib hea tahtmise juures maikaks nimetada.

Filmi tegevus leiab aset natuke aega pärast “The Chronicles of Riddick” lõppu — nekromongerid on kiilakast teinud oma pealiku, kes aga paraku hakkab oma postitsioonist ning sellega kaasnevatest peaaegu igapäevaseks saanud atendaadikatsetest pisitasa tüdinema. Sestap otsustab Riddick puldi vanale rivaalile Vaakole üle anda ning minna oma koduplaneeti Furyat otsima. Paraku teab ainult Vaako kuidas seda leida ning lisaks unustas Riddick nekromongerite kõige olulisema reegli mis ütleb, et võim vahetab ainult siis kui vana ninamees jalad ees minema kantakse. Sestap ei peaks publik olema väga üllatunud kui selgub, et peategelane viiakse Furya asemel kohta, mille ta kohemaid Mitte-Furyaks ristib ning talle seal ots peale proovitakse teha.

Ma ilmselt ei riku palju avastamisrõõmu kui ma ütlen, et Riddick pääseb ka sellest tapmiskatsest eluga, kuid ta jäetakse surnu pähe Mitte-Furyale maha. Õnneks on furyalased visad vennad ja nekromongerid mitte just kõige kirkamad kriidid karbis ning ei lähe palju aega kui mees tagasi pildis on.

Üldiselt jaguneb film kolme põhilisse ossa — esimene räägib Riddicki konfliktist planeediga, teine räägib Riddicki konfliktist pearahaküttidega ning kolmas Riddicki konfliktist mudaelukatega. Igal osal on oma värvigamma ning motiiv — esimeses näidatakse palju hunnituid erksavärvilisi panoraame, mille ees peategelane saab dramaatilisi poose võtta. Teine osa toimub valdavalt kinnistises ruumides ning kolmanda osa teemaks on pimedus, miljon mudaelukat ja vihm.

Üldiselt on see film läbi ja lõhki poliitiliselt ebakorrektne ning võrdlus “Die Hard”-ga laieneb veel ühte kohta: tegemist on n.ö. machofilmiga, mida kaheksakümnendatel usinasti vändati. Sisuliselt on filmi stsenaarium pärit justkui tollest perioodistt, ainult tänapäeva teostusega. Päris kindlasti ei sobi selline asi kõikidele ning tikuvõileibade ning veinipokaalidega üles kasvatatud kulturnikutel soovitan sellest filmist kaarega ringi minna. Seevastu kõigi ülejäänute jaoks on tegemist väga mõnusa B kategooria märuliga.

Ahjaa, veidra plusspunkti teenib see film ka maakeelsete subtiitrite eest — mitte just tihti ei leia meie levist filme, kus maakeeli tõsiselt loominguliselt ropendataks. Sestap minu komplimendid tõlkijale — hea töö.

Tom Stoppard: “Rosencrantz and Guildenstern Are Dead”

Rosencrantz and Guildenstern Are DeadThe sight is dismal,
And our affairs from England come too late.
The ears are senseless that should give us hearing,
To tell him his commandment is fulfilled,
That Rosencrantz and Guildenstern are dead.
Where should we have our thanks?

Hiljuti tuli muu jutu sees teemaks Tom Stoppard ja tema tõenäoliselt tuntuim näidend “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” ning selgus, et teema tõstataja ei ole näinud etenduse põhjal vändatud filmi, kus nimitegasi mängivad Gary Oldman (Rosencrantz) ja Tim Roth (Guildenstern). Kus viga näed laita seal tule ja laida ning nii saigi see film uuest ära vaadatud.

Kuid erinevalt eelmisest korrast kui ma seda nägin jäi mul midagi kripeldama. Ma lugesin uuesti läbi “Hamlet”-i, lappasin läbi kõik asjakohased Vikipeedia artiklid, lugesin läbi algse käsikirja ning tutvusin hunniku arvustustega. Ma ausalt öeldes ei saa aru, mida täpselt enamus arvustajaid nägi; sama etendus see igal juhul ei olnud.

Kes ei ole antud teemaga kursis, siis Rosencrantz ja Guildenstern on kaks kõrvaltegelast William Shakespeare tragöödiast “Hamlet”. Nad on olid noore Hamleti õpingukaaslased ja kuningas Claudius palus neil printsi järgi nuhkida, et selgeks teha kas tema hullumeelsus on tõeline või fassaad mille varjus oma tegelike plaane teostada. Nad tulid ja läksid alati koos ning kui ei oleks ühte stseeni, kus Rosencarantz paar rida varem lavale astub, siis ei olekski arusaadav kumb neist on kumb.

Laias laastus leiab lugu aset paralleelselt “Hamleti” sündmustega pisteliselt ristudes (nendes kohtades, kus nimikangelased peavad Hamletis lavale astuma). Ülejäänud tegelaskujud peale Näitleja esitavad erinevalt algsest loost siin kõrvalrolle ja enamus aega kulub Rosencarntzi ja Guildensterni omavahelistele filosoofilistele aruteludele. Filmis teeb Rosencrantz järjest põhjapanevaid avastusi (leiutab aurumasina, lennuki, hamburgeri ja teeb hulgaliselt olulisi avastusi), kuid need jäävad Guildensterni tähelepanuta, sest erinevalt oma semust on ta avastanud, et reaalsusega on midagi valesti.

See viimane detail on midagi, mis millegipärast kõikides minu poolt loetud arvustuste kirjutajatel kahe silma vahele jäi: Guildenstern on jõudmas tõdemuseni, et nad on lihtsalt mingi näidendi kõrvalosatäitjad, kelle eksistentsi ainuke eesmärk on kohtuda paar koda peategelastega ning anda neile põhjus rääkida oma plaanidest ning motiividest. Ning lõpus saada oksa tõmmatud.

Selles võtmes on antakse mõista, et etenduse peategelastel on üheaegselt täita päris mitu kohustust — nad on nii esinejad kui publik, isikud kui rollid näidendis, pea- ja kõrvalosalised. Asja teeb Guildensterni jaoks veelgi keerulisemaks Näitleja, kes algmaterjali olulises stseenis koos oma trupiga Hamleti pool täiendatud näidendi (“Gonzago mõrv”) kuningale esitab. Ta juhib tähelepanu sellele, et ilma publikuta neid ei eksisteeriks ning ilma käsikirjata puudub neil mõte. See kattub Guildensterni enda tähelepanekuga, et neil pole ei mineviku ega ka erilisi eesmärke ning jääb mulje, et kõik mida nad läbi elavad on lihtsalt kusagile kirja pandud. Ja kõik mis toimub, toimub vääramatult, tahavad nad seda või ei. Pole siis mingi ime, et nimirollidel olid eksistentsiaalsed probleemid. Muide, asjale lisab dimensiooni ka see, et kuna tegelastel oli “Hamlet”-is täita vaid kõrvalroll ja nad tulid ja läksid kogu aeg koos, siis aetakse neid pidevalt sassi — veelgi enam, nad ise ka kipuvad end sassi ajama.

Kokkuvõtteks võib nii öelda, et tegemist on geniaalse materjaliga, kuid paraku ei ole seda võimalik muud moodi edasi anda kui seda tuleb ise vaadata. Kui saate, vaadake etendust, kui ei saa, siis vaadake filmi (mis muide on samuti Tom Stoppardi poolt lavastatud). Igal juhul te ei kahetse.

Ahjaa, et mis kripeldama jäi? Taoline mitmekordne metateater paneb paratamatult küsima enda rolli üle selles mängus mis praegu käib.

Mac ja Linux sõbralikult, näe, ulatavad Internet Explorerile käe

Internet Explorer 10

Internet Explorer 10

Suur osa (võimalik, et isegi üle poole) veebiarendusest toimub kas Mac OS X-i või mõne Linuxi distributsiooni rüpes. Ma ei hakka siinkohas seletama miks see nii on, aga kui see postitus tundub relevante, siis ei vajagi see vast täiendavaid kommentaare. Siiski kaasneb sellega üks suure mure — märkimisväärne osa Internetis kasutajatest pruugib endiselt (millegipärast) Internet Explorerit, mis paraku aga neis kahes operatsioonisüsteemis ei toimi. Samas on IE-l läbi aegade olnud tõsiseid probleeme ülejäänud veebibrauseritega ühte sammu astumisega, mis tekitab veebiarendajale vajaduse teha täiendavaid teste. Ehk teisisõnu: mida sina testid kui testi ei ole.

Õnneks pole asi siiski lootusetu ning appi tõttab vana hea virtualiseerimine, kuid paraku on virtualiseerimisel üks võrdlemise ebameeldib kõrvalnähtus — selleks, et jooksutada Internet Explorerit, peab virtuaalmasinas jooksutama Windowsi, mille litsents maksab aga raha. Selleks, et proovida vaid seda, kas veebileht paistab kasutajale normaalne, kaugelt liiga palju raha. Õnneks pole see dilemma (testida või mitte testida) jäänud märkamatuks ka Microsoftile ja nõnda ongi Redmond käivitanud projekti nimega modern.IE.

modern.IE kujutab ette ennast valitud sortimenti virtuaalmasinate tõmmiseid, kuhu on paigaldatud viimase piirini nuditud Windows, mis on mõeldud vaid Internet Exploreri käivitamiseks ning see tõmmis on arendajate jaoks tasuta.

modern.IE koduleht asub siin: www.modern.ie

Praegusel hetkel on tõmmised tehtud valmis kolme virtualiseerija jaoks: tasuta VirtualBoxi ning tasuliste Parallelsi ja VMWare jaoks. Tõmmised leiab kõigi olulisemate Internet Exploreri versioonide ja Windowsite jaoks. Hetkel on sortiment järgnev:

  1. Windows XP – IE6
  2. Windows XP – IE8
  3. Windows Vista – IE7
  4. Windows 7 – IE8
  5. Windows 7 – IE9
  6. Windows 7 – IE10
  7. Windows 7 – IE11 Preview
  8. Windows 8 – IE10
  9. Windows 8.1 – IE11 Preview

Tähelepanuks ka niipalju, et suur osa tõmmistest on allalaadimise hõlbustamiseks jagatud mitmesse faili. Esimene fail on tavaliselt .sfx laiendiga ja kui sellele anda käivitumisõigused (chmod u+x fail.sfx), siis on ta võimeline kogu asja lahti pakkima eeldusel, et kõik failid on samas kataloogis ja loetavad. Seejärel tuleb tegutseda nii nagu tõmmistega ikka tegutsetakse, näiteks VirtualBoxi puhul tuleb lahtipakkimisel tekkinud fail importida. Tähelepanuks veel niipalju, et alates Windows 7-st tuleks virtuaalmasinale eraldada mälu vähemalt 1024MB-i.

Head testimist.

Brandon Sanderson: “The Way of Kings”


“The Way of Kings” on esimene raamat kümneosalisest planeeritud sarjast nimega “The Stormlight Archives”. See räägib loo maailmast nimega Roshar, mille sarnasus meie omaga on minimaalne. Sealsed tingimused on paika pandud eriliste tormidega, mis regulaarselt laastavad kõiki olulisemaid regioone — rajude võimsus on selline, et õhk on paks veest ja kiviklibust ning inimese jaoks sel hetkel väljas viibimine tähendaks kindlat surma. Samas on orkaanid olulised, sest tormivalgus, mis käivitab kohaliku maagiat, tekib just nende käigus. Loodusseaduseid, emotsioone ning seisundeid asendavad Rosharis vaimud nimega sprenid, kes paistavad kogu maailma koos ja käigus hoidvat ehk teisisõnu, Toto, asi on Kansasest kaugel.

Stormlighti sari, kuigi olles maailma seisukohalt erinev, paistab endas kandvad sama printsiipi, mida kandsid endas sama autori Mistborni lood — mitte midagi ei ole nii nagu see alguses paistab. Iga kord kui paistab, et nüüd on kõik justkui selge, selgub, et sa oled kõigest täiesti valesti aru saanud — ootamatult jõuab kohale, et pahad teevad head, head teevad halba ning tegelaste motivatsioonidel on veel üks dimensioon, millest veel paar lehte tagasi peategelased (ja läbi nende ka lugeja) teadlikud polnud. Lisaks paljusi selle maailma jaoks enesestmõistetavaid asju ei peeta vajalikuks kordagi lahti seletada ning nende olemus selgub pisitasa loo arenemise käigus. Näiteks see, et Alethkari kuningriigis valitseb teatavat sorti apartheid, kus heledate silmadega inimestel on sünnijärgne positsioon garanteeritud, sellal kui kui tumedate silmadega rahvas saab kuuluda parimal juhul vaid keskklassi kui sedagi.

Kogu lugu antakse edasi läbi kolme põhilise tegelaskuju ja käputäie tähtsusemate asjapulkade vahendusel. Selle raamatu põhinatuuriks on Kaladin, kes kuuludes küll tumedasilmsete hulka, on oma isetuse ning kõrgete ideaalide tõttu suutnud endaga siduda auspreni, kelle abil tal hakkavad pisitasa välja kujunema võimed, mida standarvarustuses inimestele ei jagata. Kaks teist põhilist tegelast on Shallan ja Dalinar, esimene on ühe teisejärgulise koja valitseja tütar ning teine Alethkari printsiriigi patriarh ning kuninga lell (Alethkari kuningriik koosneb kümnest pintsiriigist) ja mõlemaga toimub midagi sarnast mis Kaladiniga.

Lugu hakkab pihta sellega, et vana kuningas on avastamas midagi Väga Olulist, kuid siis tapetakse ta segastel asjaoludel ära. Tundub, et tulemas on Roshari ekvivalent viimasest kohtumõistmisest, kuid paraku pole selge, kes on kelle vaenlane ning kes on head ja kes on halvad. Sanderson on sündinud jutuvestja ning kuigi tegemist on tüseda tellisega, on raamat kaasahaarav ja mõnuga loetav. Soovitan väga.

Käojaanituvastaja

Interneti diskussioonidel on kalduvus väga kiiresti väga vasakule ära minna, minetades jooksvalt igasuguse objektiivsuse ning muutudes lihtlabaseks poriloopimiseks ja isiklikuks solvamiseks. Selliseid piigimurdmisi ei ole võimalik võita; küsimus on ainult selles kes rohkem kaotab.

Selleks, et kogu keskustelus näiliseltki puhta pihikuga jääda tuleb taibata, mis hetkel on aeg  minekut teha. Inimesed millegipärast kipuvad uskuma, et vastaspoolel on käsutada täpselt sama info, mis neil (mitte rohkem ega vähem) ning nad on selle põhjal võimelised tegema täpselt samu otsuseid ning püüavad ka lootusetuid juhtumeid nõuga lahendada. Paraku peaaegu alati edutult.

Ma panen kirja siia mõned sagedamini kasutatavad sõnad mida saab käojaanidetektori ohusignaalidena kasutada.

“Sinu loogika järgi …”
Kui lausa hakkab selliste sõnadega, siis tähendab see seda, et inimesel pole õrna aimugi mida sa tegelikult öelda tahad. Selle asemel leiab ta alternatiivse ning oponendi seisukohta naeruvääristava mõttekäigu ning püüab seda talle pähe määrida.

“Nii lihtne see ongi.”
Siinkohas oleks paslik tuletada meelde H. L. Menckeni surematut ütlemist: “Igal keerukal probleemil on olemas lihtne, arusaadav, vale vastus.” Tavaliselt tähendab see seda, et oponent ei saa probleemi olemusest aru ning solvub kui asi üle pea hakkab kasvama. See lõpeb peaaegu alati sellega, et sa süüdistab oma vestluspartnereid hämamises ning demagoogias. Inimene, kes saab probleemi keerukusest ja selle paljudest tahkudest aru ei pea seda lihtsaks ning igaks juhuks jätab taganemistee enda jaoks avatuks.

“Ma ei ole küll X, aga …”
Iga väide, mis algab vabandusega on oma olemuselt käojaan. Selle esitaja teab juba ise ette, et mis iganes ta vabandusele järgneb ei ole eriti tõsiseltvõetav.

“Ära demagoogitse.”
Demagoogia, ehk inimeste mõjutamine, on peen kunst. Paraku teatavates diskussioonides näitab selle kasutamine üles lugupidamatust vestluspartneri suhtes — seda eriti sellistel teemadel, kus tähtis pole mitte võit, vaid tõde. Hea demagoog on tavaliselt põnev ning karismaatiline vestluspartner ning talle antakse see ebaviisakus andeks, pealegi hea demagoog teab millal oma oskuseid kasutada. Halb demagoog seevastu on aga läbinähtavalt omakasu peal väljas (isegi kui see omakasu on madalast enesehinnangust tingitud suutmatus tunnistada, et ta eksis) ja teda on lihtne loogikaga nurka suruda. Kui selline asi juhtub, siis on halva demagoogi esimene reaktsioon paradoksaalselt peaaegu alati “Ära demagoogitse.”

“Valus tõde”
Tõde ei ole kunagi valus. Valus on see, et inimesed nimetavad meelevaldseid seisukohti tõeks ning kasutavad seda selleks, et jäme olla. Inimesega, kelle jaoks on oluline vestluspartnerile halvasti öelda ning seda tehes ise ennast “tõe” taha peita ei ole mõtet pikemaid vestluseid arendada.

“Defineeri [midagi] …”
Kui inimene hakkab aimama, et loogika ning faktid ei räägi tema kasuks, kuid ei oma piisvalt oidu või mehelikust seda tunnistada, proovib ta teinekord kummi venitades ja erandjuhtudele apelleerides  saada n.ö. tehnilist võitu. Poliitikas ja majanduses nimetatakse seda JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) skeemiks. Mida ütleb käojaanituvastaja selle peale? Käeojaanituvastaja piiksub nagu pöörane, andur punases.

“… ülbe suhtumine …”
Inimene apelleerib sellele, et kellegi suhtes (tihtipeale pole selleks isegi mitte inimene ise, vaid kolmas osapool: näiteks ajakirjanik) pole näidatud üles piisavalt aupaklikkust ja tähelepanu. Aupaklikkus ja tähelepanu on kaks asja mida ei saa nõuda, need tuleb VÄLJA TEENIDA. Lisaks on ülbuse toonitamise näol tegemist olukorraga, kus tähtis on vorm, mitte sisu. Kui me oleme laskunud juba tasemeni, kus vorm on muutunud ülimuslikuks, mis sisulisest keskustelust enam rääkida saab?

Ma arvan, et neid seitset fraasi oleme me kõik kümneid kui mitte sadu kordi internetivaidlustes kohanud ning neid on tegelikult rohkemgi. Ma püüan jooksvalt seda postitust uuendada sedavõrd kui nad mul meelde tulevad.

Film: “Pacific Rim”

“Pacific Rim” on film, mida on väga raske võrrelda millegagi ilma talle endale ja võrreldavale filmile liiga tegemata. Ühest küljest on selle stsenaarium üpris õbluke, teisest küljest on seal üsna palju ridade vahele jäetud, mis vaatajal endal sealt välja tuli lugeda. Näiteks pidin ma ühele oma tuttavale seletama, miks Kaidžude Isandad olid läbi värava inimesi kottima saatnud tiine kaidžu. Nimelt värav lubas korraga teise maailma saata vaid kaks elukat. Kohe poegivat elukat väravast läbi kupatades proovisid Isandad sohki teha ning meie maailma saata mitte kaks, vaid kolm koletist.

Lisaks ei oska ma öelda, kas tegemist on n.ö. kummardusega Jaapani suunal või hoopis jõulise fuck-you-pilukad asjaga. Ühest küljes on motiivid ning lahendused otse Jaapani animemaailmast. Milline kant suudaks veel rohkem fännata hiiglaslike roboteid? Samuti süstemaatiline dramaatiliste pooside võtmine ning hunnitud vaated? Easy-peasy-japanesy. Samas polnud Jaapanil endal ühtegi Jägerit, erinevalt kõikidest nendest riikidest kelle käes nad viimase sõjas kitli peale said (ameeriklased, venelased, hiinlased ja austraalased). Jaapani tšikki esitama valisid nad päris jaapanlanna, aga mitte ükskõik kelle, vaid kultuurilise autsaideri (jaapanlased on oma näitlejate tausta ja maine koha pealt erakordselt anaalsed).

Laias laastus räägib film sellest kuidas suured elukad tulid inimesi kiusama. Inimesed ehitasid sigasuured tapamasinad mida nad Jägeriteks kutsusid ja andsid nendega koletistele (kaidžudele) peksa. Seda oli ilus vaadata ja filmis ei raisatud ühtegi kaadrit mingile tühjale-tähjale, näiteks remontikale. Mulle igatahes meeldis, kuigi asi oli pisut liiga pinnapealne. Kui võimalus avaneb, siis vaatan uuesti. 4/5

PS. Järgnev pilt sisaldab lühikest sisukokkuvõtet. Spoilerid!!

pacific_rim

Võimalused ja võimatused

Iga idee, projekti ja kontakti väärtust saab hinnata läbi kahe kriteeriumi: sellega seotud võimaluste ja miks nende võimaluste realiseerimine on võimatu. Huvitaval kombel on inimestel raskusi neid kriteeriume korraga näha, mis samas on aga üsna loogiline — leitakse ju eelkõige ikkagi seda, mida otsitakse.

Oskus näha võimalusi on tegelikult harvem oskus kui see välja paistab. Asi on keerukas, kuna suur hulk inimesi mitte niivõrd ei näe võimalusi kuivõrd mõtlevad nad ise välja. Edu sellised libavõimalused ei garanteeri.

Tähelepanuväärne on aga see, et eksisteerimiseks vajab võimatus aga võimalust ning iga eduloo sees on jutt sellest kuidas võimatusest üle saadi. Võimatuste puudumine on tavaliselt esimeseks ohumärgiks projekti juures — see kipub viitama väljamõeldud võimalustele. Seega ärge kartke neid võimatusi — kui asi oleks lihtne, siis oleks see mida te plaanite juba ammu ära tehtud. Kui te ei oska ise võimalusi näha, siis otsige probleeme, sest iga probleem on peaaegu alati ka võimalus.

 

Tõde ja vale

Heas vales on alati võimalikult palju tõde. Ideaalne vale on tervenisti tõde, kuid esitatud nõnda, et see kellele see on mõeldud mõtleb ise konteksti välja ja petab ennast läbi selle ise. Ma toon näite:

A) Kas ilmateate andmetel on homme ilus ilm?
B) Ilmateade lubas, et pole oodata tilkagi vihma (ilmateate andmetel on homme oodata lund).

Hea või ideaalne vale on oma olemuselt ka mineeritud — kui vale oli labane ja inimene uskus, on ta ise rumal. Kui vale sisaldab piisavalt tõtt peab ta selle vastu astudes astuma ka tõe vastu, jäädes taaskord piinliku olukorda. Kui vale on tervenisti tõde, siis sellega kembeldes on väga raske ennast mitte naeruvääristada. Teisisõnu, kui teile on valetatud ja te olete valet uskunud, siis ei ole siin ühtegi head viisi asjast puhta nahaga välja tulla. Neelake see jama alla ning olge järgmine kord targem — kui järgmiseks korraks üldse põhjust on mõtet anda.

Muide, alati ei tähenda vale valetamist. Ei tasu unustada, et päris tihti võib inimene enda arvates rääkida tõtt. Lihtsalt temani jõudnud informatsioon ei pruugi seda olla.

Ärijäri

Matemaatika haru nimega trigonomeetria on saanud oma nime kolmnurkadest — otseses tõlkes on tegemist kolmnurkade mõõtmise teadusega. Muu hulgas postuleerib see teadus kahte asja — esiteks suvalise hulknurga saab alati taandada kolmnurkadeks ja teiseks absoluutselt igal kolmnurga massikese asub tema sees, mediaanide lõikumispunktis. Ehk teisisõnu — kolmnurka saab alati tasakaalustada.

Seda põhimõtet saab kasutada ka väljaspool matemaatikat — näiteks on kolmejalgne järi või statiiv püsib alati püsti eeldusel, et jalad on enam-vähem võrdse pikkusega. Sama asi kehtib ka suvalise äri kohta. Iga äri taandub laias laastus kolme ossa — oskus alustada, oskus lõpuni viia ja oskus kõike seda teha kasumlikult. Probleem on, et rõhuv osa inimestest ei saa aru mida need kolm endast kujutavad ja tänu sellele usuvad need vajalikud omadused endal olemas olevat. Igal inimesel ongi need mingil tasemel olemas, kuid tavaliselt ühte või teise suunda kaldu. Eduka äri jaoks on vaja leida kuhu suunas.

Oskus alustada.

Oskus alustada on tõenäoliselt kõige vähem mõistetum neist kolmest. Kui keeruline saab see alustamine ikka olla? Saab.

Ma vestlesin hiljuti ühe idufirma inimesega, kes oli välja mõelnud toote, selle valmis meisterdanud ja püüab seda juba mitu aastat müüa, aga paraku ei taha seda ainult keegi osta. Põhjus iseenesest oli väga proosaline — see firma ei osanud alustada; nad oli lihtsalt läinud metsa ja lootnud, et põder mida nad lasta kavatsesid tuleb neile vastu. Nagu näha ei tulnud.

Alustajal on hea nina, ta leiab väga kiiresti selle mille otsib tegutsedes tihtipeale proaktiivselt, luues ise võimalusi. Alustaja on nagu verekoer, kes jahimehed saagini viib. Ta ei pruugi olla hea lahendus takistamaks ulukloomade karjal laiali jooksmast ning samuti parim lahendus saaklooma jälitamiseks ning ründamiseks, kuid ta on võimaluste looja, sest ilma temata oleks kogu jaht lihtsalt loterii. Alustajal ja “Alustajal” on vahe ja ilma Alustajata ei ole ei Lõpetajal ega Kasumitekitajal midagi mida lõpetada ega tekitada.

Oskus lõpetada.

Lõpetaja on oma olemuselt nagu buldog, kes vastase külge klammerdub. Lõpetajal on vaja kahte omadust: visadust ja vilumust. Lõpetaja on koer, kes saaki nii kaua jälitab kuniks see enam põgeneda ei jõua, et see seejärel maha joosta. Ilma Lõpetajata pole alustatul mingit tähtsust ning ka kasumit pole millestki kokku keerutada. Firmas on lõpetaja see, kelle kätte koguneb lõviosa ärifookuse kompetentsist ja tema on see, kelle ümber kogu ettevõte lõpuks ehitatakse.

Oskus olla kasumlik.

Ettevõtteid kellel on näiliselt põnev äri ja valmis toode on lugematu hulk. Põhjus miks nad kasumlikud pole on lihtne — neil puudub selleks vajalik kogemus ning inimene, kellel oleks sobilikud instinktid. Kasumitekitaja on nagu šoti lambakoer, kes sebib ringi ning hoolitseb selle eest, et kari laiali ei jookseks — kui jahiparalleeli uuesti lauseks tuuta, siis on Kasumitekitaja see, kes ei lase ulukitel nelja ilmakaare poole laiali lipata andes nõnda võimaluse Lõpetajale.

Oskused ning instinktid, mis nende valdkondade jaoks vaja läheb on tihtipeale teineteist välistavad, näiteks Alustaja peab selleks, et kindlaks teha kuhu ja miks minna läbi kompama kümneid ja kümneid potentsiaalseid jäljeradu. Lõpetaja ei saa nii, Lõpetaja valib esimese ja hakkab seda kündma, teadmata kuhu see välja viib ja kellele see kuulub. Paraku võib see välja viia sohu, maanteele või kes teab kuhu — nagu juhtus selle idufirmaga. Sama asi on Kasumitekitaja ja Lõpetajaga: Kasumitekitaja hoolitseb, et Lõpetajal oleks võimalikult palju asju mida lõpetada, loobudes samal ajal oma võimalusest koon veriseks saada.

Inimene saab olla ka tasakaalus, kuid sellisel juhul tuleb leppida, et ta ei ole tipp üheski kolmes ning tänapäeva edu aluseks on alati spetsialiseerumine. Ehk teisisõnu, kui te tahate head äri teha, otsustage kes olete, aktsepteerige oma nõrkuseid ja panustage oma tugevusele. Nõrkuseid tuleks pigem kompenseerida partneritega, sest püsti püsimiseks ei tohi see järi mida äri endast kujutab liiga kreeni minna.

Lõpetuseks üks tore näide: kui te olete näinud “Rare Export” nimelist filmi, siis seal on peategelased selle kolmnurga tüüpilised esindajad — Tracker (Alustaja), Marker (Kasumitekitaja) ja Sniper (Lõpetaja). Eraldi on nad tühi koht, aga koos — võitmatud.

Pages:1...891011121314...145