The sight is dismal,
And our affairs from England come too late.
The ears are senseless that should give us hearing,
To tell him his commandment is fulfilled,
That Rosencrantz and Guildenstern are dead.
Where should we have our thanks?
Hiljuti tuli muu jutu sees teemaks Tom Stoppard ja tema tõenäoliselt tuntuim näidend “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” ning selgus, et teema tõstataja ei ole näinud etenduse põhjal vändatud filmi, kus nimitegasi mängivad Gary Oldman (Rosencrantz) ja Tim Roth (Guildenstern). Kus viga näed laita seal tule ja laida ning nii saigi see film uuest ära vaadatud.
Kuid erinevalt eelmisest korrast kui ma seda nägin jäi mul midagi kripeldama. Ma lugesin uuesti läbi “Hamlet”-i, lappasin läbi kõik asjakohased Vikipeedia artiklid, lugesin läbi algse käsikirja ning tutvusin hunniku arvustustega. Ma ausalt öeldes ei saa aru, mida täpselt enamus arvustajaid nägi; sama etendus see igal juhul ei olnud.
Kes ei ole antud teemaga kursis, siis Rosencrantz ja Guildenstern on kaks kõrvaltegelast William Shakespeare tragöödiast “Hamlet”. Nad on olid noore Hamleti õpingukaaslased ja kuningas Claudius palus neil printsi järgi nuhkida, et selgeks teha kas tema hullumeelsus on tõeline või fassaad mille varjus oma tegelike plaane teostada. Nad tulid ja läksid alati koos ning kui ei oleks ühte stseeni, kus Rosencarantz paar rida varem lavale astub, siis ei olekski arusaadav kumb neist on kumb.
Laias laastus leiab lugu aset paralleelselt “Hamleti” sündmustega pisteliselt ristudes (nendes kohtades, kus nimikangelased peavad Hamletis lavale astuma). Ülejäänud tegelaskujud peale Näitleja esitavad erinevalt algsest loost siin kõrvalrolle ja enamus aega kulub Rosencarntzi ja Guildensterni omavahelistele filosoofilistele aruteludele. Filmis teeb Rosencrantz järjest põhjapanevaid avastusi (leiutab aurumasina, lennuki, hamburgeri ja teeb hulgaliselt olulisi avastusi), kuid need jäävad Guildensterni tähelepanuta, sest erinevalt oma semust on ta avastanud, et reaalsusega on midagi valesti.
See viimane detail on midagi, mis millegipärast kõikides minu poolt loetud arvustuste kirjutajatel kahe silma vahele jäi: Guildenstern on jõudmas tõdemuseni, et nad on lihtsalt mingi näidendi kõrvalosatäitjad, kelle eksistentsi ainuke eesmärk on kohtuda paar koda peategelastega ning anda neile põhjus rääkida oma plaanidest ning motiividest. Ning lõpus saada oksa tõmmatud.
Selles võtmes on antakse mõista, et etenduse peategelastel on üheaegselt täita päris mitu kohustust — nad on nii esinejad kui publik, isikud kui rollid näidendis, pea- ja kõrvalosalised. Asja teeb Guildensterni jaoks veelgi keerulisemaks Näitleja, kes algmaterjali olulises stseenis koos oma trupiga Hamleti pool täiendatud näidendi (“Gonzago mõrv”) kuningale esitab. Ta juhib tähelepanu sellele, et ilma publikuta neid ei eksisteeriks ning ilma käsikirjata puudub neil mõte. See kattub Guildensterni enda tähelepanekuga, et neil pole ei mineviku ega ka erilisi eesmärke ning jääb mulje, et kõik mida nad läbi elavad on lihtsalt kusagile kirja pandud. Ja kõik mis toimub, toimub vääramatult, tahavad nad seda või ei. Pole siis mingi ime, et nimirollidel olid eksistentsiaalsed probleemid. Muide, asjale lisab dimensiooni ka see, et kuna tegelastel oli “Hamlet”-is täita vaid kõrvalroll ja nad tulid ja läksid kogu aeg koos, siis aetakse neid pidevalt sassi — veelgi enam, nad ise ka kipuvad end sassi ajama.
Kokkuvõtteks võib nii öelda, et tegemist on geniaalse materjaliga, kuid paraku ei ole seda võimalik muud moodi edasi anda kui seda tuleb ise vaadata. Kui saate, vaadake etendust, kui ei saa, siis vaadake filmi (mis muide on samuti Tom Stoppardi poolt lavastatud). Igal juhul te ei kahetse.
Ahjaa, et mis kripeldama jäi? Taoline mitmekordne metateater paneb paratamatult küsima enda rolli üle selles mängus mis praegu käib.
Post a comment