pronto.ee

Eile siis viskas kopa ette. Kopp viskus ette peamiselt sellepärast, et mul on keldris mustmiljon prussi ja mul on plaanis neist lahti saada — keldrisse on vaja ehitada saun ja paekiviseintega kaminasaal. Lisaboonusena tuleb sisse ka see, et talv läbi on võimalik korterit kütta. Tarmo ütles, et tal on saag olemas, vaja on ainult osta a) bensiini (mis mul juba olemas oli), b) saeketiõli ja c) kahetaktilise mootori õli. “Selge pilt,” mõtlesin mina, “lähen bensujaama ja ostan”. Marssisin siis toimeka näoga Kristiine bensukasse ja ütlesin, et köhige mulle saeketi õli. Nemad ütlesid mulle “möh?” Läksin seejärel Kristiinesse kuid seal ei saanud ma midagi. Enamgi veel — seal toimus mingisugune poeruumide vangerdus, mille tõttu tööriistalett oli poolel teel muutumas mänguasjadeletiks. Segadust kui palju. Läksin seejärel Tulika Statoili, siis Sõle Statoili, siis Paldiski maantee Lukoili (seal toimus mingi kaos), siis Merimetsa Selverisse ja siis koju. Tulemuseks oli selleks hetkeks a) 0 ühikut saeketiõli ja b) 0 ühikut kahetaktilise mootori õli. Seda viimast ma oleksin isegi saanud, aga Statoilis turustab seda ulmeliselt kalli hinnaga. Ilmselt motorolleri- ja mootorsaemehed pole nende sihtgrupp. Merimetsast ostsin arbuusi ja suundusin koju nuputama. Kodus hakkas mulle hägusalt meenuma, et keegi kunagi rääkis mootorsaest kuidagi seoses Lukoiliga. Kuna ühe Lukoili pood oli juba kinni olnud, siis ma kõhklesin hetke, kuid siis meenus mulle, et Tondi oma on 24h lahti. Läksin sinna, võtsin riiulilt vajaliku nodi, maksin kokku kahe asja eest umbes poole vähem kui kahetaktilise eest üksi Statoilis, läksin koju, kallasin asjad saagi ja läksin keldrisse proovima. Siis selgus, et siseruumides ilma hapnikumaskita selle konkreetse saega midagi eriti teha ei anna. Isegi ukse vahel mitte. Pärast seda suurt matkamist oli vahepealt üle ilma laotunud pimeduse vari ning seetõttu oli õue minek out. Homme proovin uuesti.

Viies ja viimane päev on selja taga ning toss suhteliselt väljas. Kuid hinges valitseb rahulolu, sest oli kursusest kasu ikka küll. Tänase päeva teemadeks muide olid kasutajate privileegid, rollid, auditeerimine, andmete import/eksport ja keeled. Kursuse lõpuks anti igale ühele kena diplom pingutuse eest ning suur plakat, mille peal on Data Dictionary objektid.

Järgmine kursus tuleb mul ülejärgmine nädal ja selle nimeks on Oracle DBA II. Pärast seda võtan ette mõned kuud iseseisvat tuupimist, praktikat, higi, verd ja vaeva ning seejärel teen ära esimese sertifikaadi.

Kasiinohõnguline toitlustusettevõtte andis mulle seekord õnnemängu korras kätte minu igapäevase leiva ja üllataval kombel polnudki selle midagi eriti viga. Seekordne kõhutäis sisaldas tuunikalasalatit (millest enamus oli mingi muru), sealihataskut ja pannkooke mustikamoosiga.

Alright. Nüüd ma oskan indeksitega möllata, kasutajaid teha, profiilidega jamada ning ressurssidega tegeleda. Paari muud asja oskab veel. Ma olen tubli.

Menüüd sisaldas järgmiseid objekte: suitsukalasalatit (neljapäev ikkagi), hawaii kana, õunakooki ning lugematul hulgal erinevaid küpsiseid.

Okei, asi läheb nüüd nõmedaks. Teller on siin kogu sellest värgist üsna valesti aru saanud ja arvanud, et minu ja Priidu omavaheline plõksimine on mingisugune võistlus. Tramaeivõi, sai ju otse välja öeldud, et tegu on Google otsingumootori testimisega. Ilmselt peab edaspidi mingi muu tihti kasutatava, kuid samas suhteliselt spetsiifilise sõna vaatama. Ahjaa .. ja mokk on mõttekas asjast maas hoida, muidu tekitab see lihtsurelikes jälle haiglast huvi. Mis teha ja tramaeivõi!

PS. Kogu selle jama tõttu on nüüd kõige sagedamini otsingumootoritest minu saidi peale viitavaks sõnaks saanud …

56 | 23.73% | tramaeivõi

Kolmas päev. Tänase päeva teemadeks olid Tablespaced, andmeblokid ja Undod (vana nimega Rollbackid). Osaliselt kattub see teema juba varem õpitud asjadega, kuid paljuski on tegu varasemate teemade edasiarendusega. Tõenäoliselt on tegu kõige segasema ja samas huvitama asjaga, mis leidis praktilist rakendust juba mõned minutid pärast info omandamist.

Toitlustamine oli täna selline: makrasalat, frikadellisupp (raisad lubasid teha tegelt hernesuppi, aga vedasid alt — tramaeivõi), lihapada lillkapsaga ning jäätis keedisega. Keedukartuleid nad ikka teha ei oska seal — järgmine kord võtan arvesse.

Vägev värk. Ma oman nüüd üsna head ülevaadet Data Dictionaryst, Control Failist ja Redo Logidest. Huvitav on see, et kuigi mulle endale pole administreerimine kunagi eriti meeldinud, hakkasin ma kogu selles kupatuses mingit loogikat nägema ning pean nentima, et see asi istub mulle. Asi läks lõpuks koguni niikaugele, et ma suutsin enamuse käsuridasi peast pikalt mõtlemata siise klõbistada — fakt, mis avaldas muljet isegi õpetajale. Tõenäoliselt on minul ja selle süsteemi loojal üsna sarnane mõtlemine, mistõttu ma sain ta jutust tihtipeale poolelt sõnalt aru.

Homse päeva kavas on Tablespaced ja kõik sellega kaasnev. Tõenäoliselt on ka tegu kogu kursuse kõige raskema osaga.

Lõunaks oli delikatess-salat, pasta kanaga ja keefiritarretis. Sõime seda nagu eilegi Ballys kasiino (teate küll, see millel enne oli see rõve varikatus) all asuvas venelaste restoranis.

Esmaspäevast alates nühin ma taaskord koolitusepinki. Koolitus tähendab täiskasvanutele mõeldud lisaharidust, mitte Eesti hariduspoliitikast tingitud koolide puudumist. Tarkus on tõepoolest tarviline vara ja kui ma selle selle nühkimisega ühele poole saan, siis olen ma paberitega Oracle 9i DBA.

Üllataval kombel on see värk päris huvitav. Esimese päeva lõpuks tean ma suurepäraselt Oracle Serveri kõiki arhitektuurilist ülesehitust ja komponentide nimesi. Lisaks oskan kogu seda kupatust käima tõmmata ja välja lülitada. Teoreetiliselt tean ma ka seda kuidas Oraclet installida — see koosneb värga suurest kogusest “Next” nupu vajutamisest.

Koolituste tore osa on see, et saab palju süüa. Kõigepealt saab süüa Domino küsist, siis Mesikäpa komme ja kui kõik see kraam on otsas, siis natuke ka küpsisepuru. Lõunaks toodi meile leht, mille pealt sai valida omale sobilik tummisem ninaesine. Väga armas lihtsa inimese menüü — kui tõmmata maha need toidud, mis sisaldavad paha maitsega asju, eelkõige zuchinit ja broccolit jäi järgi ainult üks asi — loomaliha ploomidega. Mida ma ka omale tellisin. Ja borši ja pannkooke. Kummaski ei olnud tükikestki zuchinit ega broccolit.

Eile vaatasime Mardiga ära sellise filmi nagu “Dungeons & Dragons 2: The Elemental Might“. Huvitaval kombel on sellel filmil ka teine nimi, milleks on “Dungeons & Dragons: Wrath of the Dragon God”. Kumb on õige, selle kohta mul täpset aimu pole.

Kuidas oli? Kõik kes on näinud eelmist osa, teavad, et see on konksuga küsimus. Esimene osa nimelt imes kohutava vilinaga. Üllataval kombel teine osa nii jube ei olnudki. Mingeid oskareid just lootma ei ole mõtet hakata, aga samas on tegu omamoodi hea õppematerjaliga algajatele dragonihuvilistele. Pidevalt oli äratundmisrõõmu. Isegi see naisbarbar, kes pehmelt öeldes kohatu tundus (ma ei ole eriti kindel, et isegi naisbarbarid peaks olema värvitud, kustud, pestud ja kammitud). Samas on see ilgelt tüüpiline, et mõned tegelased mägivad teinekord rambosi, kes on samal ajal ka viksid ja viisakad talutüdrukud ning kelle kohta tundub, et nad näevad mõõka esimest korda alles laheingus.

Siinkohas on huvitav ka teada, et see film on mingit pidi UK ja Leedu koostöö. Enamus statistilisi näitlejaid on leedukad ning arhitektuur ja metsad olid ilma igasuguse kahtluseta nende omad.

Visuaalsed effektid olid enam vähem. Paar kohta olid suhteliselt nigelalt välja kukkunud (eelkõige see magmaelukas), kuid kuna tegu oli ainult televisiooni jaoks mõeldud filmiga, siis üldjoontes ei olnud midagi kurta. Isegi see lõpus laamendav lohe oli päris nummi. Eelmine film oli muidugi palju suurema eelarvega tehtud ja seetõttu oli selles osakonnas kvaliteet parem, kuid see oli ka ainuke koht, kus see jätkust parem oli.

Hindeks minu poolt tugev kolm viiesel skaalal. Kuid mitte filmi, vaid õppematerjalina.

Priit tegi siin oma eksperimendi ära ja, tramaeivõi, on minust ette kamminud!

Mingi pulmaralli paistab nüüd kohe algavat. Huvitav, kas see sõgedus on nakkav? Kuid vahet pole, saab pika laua ääres sülti pista. Ja viina juua.

Istusime laupäeval Rahumäel aias ja tinistasime. Tim vaatas Eesti oravaid ja ütles, et Ameerika omadega neid võrrelda ei anna (you guys got some scrawny squirrels over here). Mina pareerisin sellega, et nende oravad on rasvunud (obese) ja muidu kannist paksud (fat-ass squirrels). Tim on muidu üsna OK tegelane … ta on erialalt arheoloog ja maajade värgiga kursis — on aastaid Mehhikos väljakaevamisi korraldanud.