pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Kuidas koostada meeskonda

Reedel tuli korra jututeemaks selline asi nagu töötava tiimi moodustamine: millised liikmed, milline juht, millised meetodid. Nädalavahetusel jalutasid ma mõttes läbi kõik oma eelnevad projektid, seejärel kõik projektid millest ma mingisugust ülevaadet olen omanud ja seejärel lihtsalt erinevad sõrpuskonnad (kuna olemuselt on ka need meeskonnad). Huvitaval kombel tuleb välja, et kuigi edukust on võimalik mõõta mitmeti, on reaalselt edukas tiimis ALATI täidetud kolm rolli: Primadonna, Muul ja Narr.

Nende rollide juures on tähelepanuväärne ka see, et neid ei saa otseselt määrata, vaid peavad ise kujunema omavahel haakuvaid inimesi kokku kuhjates. Loomulikult saab nende rollide tekkimist ka julgustada ja kindlasti ei tohi nende tekkimist takistada — kuigi mõningastel puhkudel tunduvad need olevat emsapilgul produktiivsust pärssivad. Oluline on ka see, et kui tegemist on projektiga, siis projektijuht ei tohi olla ükski neist, sest sellisel juhul läheb kogu triumviraat balansist välja. Ma ise nimetan neid rolle primaarseteks rollideks. Muide, eksisteerib ka mõningane kogus sekundaarseid rolle, aga nendest räägime mõni teine kord.

Kuigi need rollid võivad erinevates olukordades mõnevõrra erineda on nad huvitaval kombel siiski alati äratuntavad. Katsun kirjeldada tüüpilist mingi rolli inimest:

Primadonna.
Primadonna on tavaliselt kõikide ettevõtmiste aju. Projektis on ta inimene, kes tavaliselt tuleb lagedale enamuste heade ideedega ning kelle teadmiste hulk ei lakka ülejäänud liikmeid kunagi hämmastamast. Primadonna on kõigest sellest ise suurepäraselt teadlik ja tänu sellele nõuab ja naudib ta pidevat tähelepanu ning lugupidamisavalusi. Õigupoolest tänu sellele ta oma ideedega lagedale tulebki — need kaks asja on tema suurimateks motivaatoriteks. Paraku on Primadonna ka tavaliselt tujukas — geniaalsusega varjupooleks on see, et kui tal ikka tuju pole, siis temalt väärtusliku inputi oodata ei ole mõtet. Enamgi veel, Primadonnat ei ole võimalik ka karistada, sest sellisel juhul võib ta sootuks lahkuda.

Muul.
Muul on visa, süstemaatiline ja järjepidev tööloom. Ta hoiab tavaliselt veidike omaette ning leiab, et kogu ülejäänud tiima laseb tema seljas liugu. Osaliselt on tal selle koha pealt ka õigus, ainult et ilma ülejäänud tiimita poleks tema tööl mitte mingisugust väärtust. Tänu sellele, et ta tunneb ennast kogu aeg ärakasutatuna tuleb temaga pidevalt tegeleda, sest kui ta lõplikult solvub, siis sellest head nahka ei tule. Muul on tavaliselt ka tiimi kõige paremini tasustatud liige ning tänu sellele on teda võimalik ka karistada — kes see ikka tahaks oma soojast kohast ja heast ninaesisest loobuda. Muul on tegelikult see inimene, kes Primadonna head ideed realiseerib ning nende kahe vahel läheb teinekord sõneluseks, kelle omad nad algselt siis olid. Muula lojaalsus meeskonnale on ostetud lojaalsus — iga tiimijuht peab seda meeles pidama.

Narr.
Narr on kõige veidram ja samas komplitseeritum tegelaskuju. Kui võtta nii, et Primadonna on aju ja Muul on lihas, siis Narr on kõikide asjade süda — või hing. Teda peetakse esmapilgul tavaliseks hampelmanniks ning Narr pigem süvendab teadlikult seda seisukohta. Tänu sellele peetakse teda automaatselt ohutuks ning talle räägitakse asju, mida teistele ei räägita. Narri sarm ja näiline süütus lubavad tal nii tiimi juhile kui ta teistele tiimi liikmetele välja öelda asju, mida teiste puhul kunagi ei andestataks ja seetõttu jääb talle alati tänamatu sotsiaalne töö ning sisekommunikatsioon. Sellele tõttu on Narr kõige informeeritum liige kogu meeskonnas — võimalik, et isegi paremini informeeritud kui juht. Samuti suudab ta tihtipeale ainsana näha nn Suurt Pilti. Üks asi, mis teda tõeliselt väärtustab on tema lojaalsus, kuid siin on oluline teada kellele ta lojaalsus kuulub. Kõige parem variant on selline, et tema lojaalsus kuulub tiimile ja selle eesmärkidele. Teine variant on see, et tema lojaalsus kuulub juhile — Narridel on tavaliselt sisse-ehitatud hierarhiatunnetus ning kuna neile on lubatud rohkem kui härgadele, siis saavad nad tihti läbi ka kõrgema ešeloni tegelastega. Eksisteerib ka variant, et Narr on lojaalne iseendale. Sellisest tegelasest tuleb võimaluse korral kohe vabaneda, sest tiim on tall ainult vahendiks, mis oma funktsiooni minetades minema visatakse. teinekord võtab Narr ette asju, mis esmapilgul tunduvad arusaamatud või vahel isegi kahtlaselt sarnased sabotaažile, kuid ärgem unustagem seda, et ta on tõenäoliselt kõige informeeritum ja ja samas ka kõige lojaalsem. Teinekord on vaja teha asju, mis tunduvad drakoonilised. Reeglina Narr teab mida ta teeb ning oskab ka vahendeid valida. Kui tiimis keegi muutub ettevõtmisele ebalojaalseks või keerab meeskonnale mingit muud moodi käru, siis on just Narr see, kes ta avastab ja välja juurib. Narr stabiliseerib muuhulgas ka Primadonna, Muula ja kogu ülejäänud meeskonna omavahelisi suhteid. Narri käest ei ole mõtet oodata erilist produktiivsust, sest tema funktsioon on teistsugune.

Nagu te näete ei rääkinud ma midagi oskustest ja muudest selistest asjadest. Seda sellepärast, et see on loomulik. Keegi ei hakka tiimi korjama inimest, kes oma tööd ei valda. Aga teadmised ja produktiivsus pole kaugeltki kõige tähtsamad, sest see oleks sama hea kui ehitada kella, mis koosneb ainult kõige suurematest hammasratastest, lootes, et nii saabki kõige parema ja täpsema ajanäitaja. Ega ikka ei saa küll — iga töö jaoks on oma riist.

I can has cheezeburger, plz?

Interneti üks huvitav eripära on see, et alalõpmata genereeruvad mingid spontaalsed fenomenid — a la “All Your Base Are Belong To Us” (kes tahab vaadaku videot sellest siit). Üks viimase aja omadest on nn Lolcat asi.

Lolcatist räägin ma peamiselt sellepärast, et kuna ma olen värske kassiomanik, siis peetakse ilmtingimata vajalikuks mind iga paari päeva tagant asjaga kurssi viia. Uskuge mind, ma olen asjaga ikka juba sitaks kursis. Kui keegi tahab vaadata millega tegu, siis kaks tuntuimat saiti vastaval teemal on icanhascheezburger.com ja lolcats.com.

Huvitava kõrvalmärkusena võiks tähelepanu pöörata sellele, et lolcats on produtseerinud ka täiesti eraldiseisva programmeerimiskeele, Lolcode:

HAI
CAN HAS STDIO?
VISIBLE “HAI WORLD!”
KTHXBYE

A kategooria load, köha ja nohu

Nüüd on see siis tehtud. A kategooria sõidueksam on kotis ja nädala pärast uued load käes. Veidike nüri oli hommikul sõita — nohu oli, köha oli ja mingil määral oli palavik kah. Nüüd olen aga asjaga ühel pool ning paari-kolme järgneva kuu jooksul hakkab minu poolt käima aktiivne rattavalik. Jaanuariks tahaks sõiduvahendi kätte saada ning kevadeks enda jaoks sobilikuks seadistada. Riided on mul juba olemas, ainult kusagilt peab veel kiivri soetama.

Ahjaa, täna oli jälle see värk minu vanusega. Eksamimees küsis sellal kui mina ringe tegin Teedult, et kas ma olen ta noorem vend. Paraku olen ma oma vennast peaaegu 10 aastat vanem.

Pisikeste poodide hääletu hääbumine

Nüüd on siis päris mitu kuud möödas sellest päevast kui meie linnaviletsus otsustas — mehed joovad viina päeval. Õhtuks olgu lakkumine lõppenud ja kui hädasti vaja, siis vaadake alkoholi reklaamist. See on ju peaaegu sama hea. Mutli teatab, et enam ei tehta spontaalseid oste, Faktumi kliendid teavad rääkida, et 2/3 Tallinnast NÕUAB Prismalt alkoholilitsentsi äravõtmist ja varsti jõuab ka õnn meie õuele.

Mingi nädalake tagasi sattusin ma praeguse Adamsoni tänaval olevasse Kassisaba poodi. Selline pisike poeke — isegi veidi suurem kui pisike, aga sellele vaatamata tüüpiline nurgapood. Selliseid poekesi on pea iga kvartali või paari kohta üks ning need on osake kohalikust kultuurist ja infrastruktuurist. Juba poodi sisse astudes tabas mind õõvastus — pooled riiulid olid tühjad, poolte peal kaup, mis tundus kusagilt üle olevat jäänud. Elementaarne ärivaist ütles, et see pood on juba surnud, ainult ta ise ei tea seda veel.

Ma rääkisin paar sõna müüjaga juttu ning teema seest tuli välja, et see on kõik selle kaheksase alkoholimüügipiirangu süü. Väikesed poed finantseerisid ennast suuresti nendest alkoholiostudest, mis inimesed tegi õhtul. Toon tüüpilise näite — läksime stuudiosse ja tinistasime veidi aega pille. Et asi loomingulisemas ja sujuvamas õhkkonnas sujuks võeti lenksu otsa ka paar õlut. Vahepeal tuli rahvast juurde, õlut aga mitte ning nurgapood ulatas oma abistava käe. Praegult seda võimalust enam pole, sest kaheksast on alkoholilett luku taga.

“Nohjah, aga vorst?”, küsiks selle peale Võts. Kuidas see vorsti mõjutab. Vorsti mõjutab see väga lihtsalt. Alkoholimüügist teenitud rahaga hoiti oma laoseisu ja kaeti ettenägematuid kulusi. Muide, kui inimesed enam nurga-peal-poest vajaliku nodi ei saa, siis kaob neil ka harjumus käia seal (mina näiteks käin tänu sellele ainult Kristiine keskuses). Kui kaob harjumus, kaovad ka kliendid. Kui kaovad kliendid, kaob ka tulu. Kui kaob tulu, kaob ka võimalus omale mingi raha eest kaupa sisse osta. Ja olemegi surmaringis, sest kui pole kaupa, pole midagi ka müüa.

Ma võtsin kätte ja otsustasin pärast seda kõik ümbruskonna poekesed läbi käia ja ehmatusega märkasin, et kõigis oma sama häda. VIIMASES KUI ÜHES. Näiteks kahest minu lähikonna poest üks oli juba kinni pandud ning teises oli sama mure mis Kassisabaski — pooled riiulid tühjad. Kui müüjatega antud teemal juttu teha, siis kuigi alustatakse peaaegu alati erinevatest kohtadest jõutakse alati samasse kohta välja — pärast alkoholikeelu sisseviimist kadusid kliendid ja kadus ka sissetulek. Kuidas teile see värk tundub?

Hoiatus: Ärge võtke Sampost õppelaenu

Teeme kõigepealt ühe asja selgeks — õppelaenu tasub alati võtta: isegi minusuguste meeste puhul, kel saadava maksimaalse õppelaenu summa jääks selgelt allapoole tavalist kuusissetulekut. Põhimõtteliselt on tegemist imeodava tarbimislaenuga, mille aastaintress jääb praegusel hetkel allapoole inflatsioonimäära. Kusjuures kui perre peaks järelkasvu sugenema tühistatatakse riigi poolt mingi kogus (vist pool) laenujäägist. Ehk teisisõnu, kui ma peaks nüüd millegipärast otsustama naise võtta ja asuda peenikest peret treima — mis ei ole oma olemuselt üldse võimatu, siis läheb kogu see värk eriti asja ette.

Eile helistasin Samposse, kus ma olen seniajani sooritanud kõik oma arveldused ja kurtsin, et on vaja õppelaenu — uue üliõpilase värk, ei tea mina neid laenamise peensusi. Telefoni otsas olev neiu seletab mulle lahkel häälel, et muidugi, kõige lihtsam variant on selline, et kahma kaks käendajat lenksu otsa ning kima lähimasse kontorisse. Kaasa võtta viimase kolme kuu kontoväljavõte. Loomulikult on võimalik asju ka interneti vahendusel teha, kuid lõpuks peavad kõik ikkagi kontorisse sattuma. Helistasin oma õeraasudele ja pärisin, et kuidas oleks üks käendamine. Triin ütles, et okei, ainult kontoväljavõtet tema ei anna — ei ole teisel pangal vaja vaadata, mida ta seal arve peal on teinud. Seda enam et tal on neid viis tükki. Et kas palgatõendist ei piisa. Helistasin ja küsisin, et kas palgatõendist on küll. Neiu teatas, et on ikka. Ja et laenu saamine võib aega võtta kuni nädala. Huh?

Lisaks sellele sain teada, et Sampo peakontor pannakse kinni kelle 17:00, ehk sisulisel hilisel lõunatunnil. Õnneks erinevad harukontorid kaubanduskeskustes peavad vastu kella 20:00-ni. valisin omale Kristiine välja ja leppisin õdedega aja kokku.

Kokkulepitud kellaajal olime kontoris ning ladusime dokustaate telleri laua peale. Ja siis hakkas jama pihta. Teller hakkas laialt seletama, et palgatõend ei ole kellegi dokument, kuna nad näe ju selle pealt sissetulekut (???). Ütlesin talle, et on küll, pigem ei ole kontoväljavõte kellegi sissetulekut näitav dokument, kuna mulle võidakse palka sularahas maksta või maksta mitmele erinevale kontole või muud taolist. Ei, nii pole võimalik. Ütlesin, et neiu infotelefonis spetsiaalselt rõhutas, et palgatõend on OK. No ei ole, need seal infotelefonis on kindlasti lollid ja ei tea midagi. Kemplesime seal tükk aega — loomulikult oleksime võinud kohapeal ka kontoväljavõtte teha, aga ei mina, ega mu õde ei andnud järele: see on meil perekonnaviga — põhimõttelistes asjades kompromissile ei minda ning kakeldakse lõpuni, milline see ka ei oleks.

Pärast mõningast sõnadevahetust sai mul mõõt täis ja teatasin, et mulle aitab — soolake oma õppelaen sisse, ma lähen võtan selle kõrvaltpangast. Noormees, kes seal tellerikohustusi täitis turtsus selle peale pahuralt, et hui teile sealtki antakse kui teil väljavõtet ei ole. Lähim pank Kristiines oli SEB.

SEB-is küsisin, et kas laenu saab. Jah saab. Kas palgatõendist on küll. Jah on küll. Täitke aga paberid. Täitsin paberid, sain omale sealt MP3-e mängija ja peaaegu kohe ka laenu kätte (ei mingit nädalat aega). Nad olid valmis isegi niipalju vastu tulema, et õdede palgatõendid, mis olid mõeldud Sampo panga jaoks (see oli sinna peale kirjutatud) tehti osavalt selle trükivarjajaga üle nõnda, et Sampo tekst välja ei paistnud. Vastutulelikus!

Üldiselt olen ma Sampo klient olnud vähemalt 12 aastat, seal ise 4 aastat töötanud ja suuresti selle firmaga rahule jäänud. Kuid igal asjal on piir kah. Kui üks selline mõnitamine veel tuleb, siis vean ma kõik oma kola (pensionid, laenud, väärtpaberid) sealt välja ja pasundan üle kogu pealinna, et tõprad ei oska ikka üldse inimestega ümber käia. Teistele aga soovitus — õppelaen võtke firmadest, kes on klientidest huvitunud. Sampo ilmselgelt ei ole.

The Book of Bunny Suicides

Täna sattusin Apollos sellise toreda raamatu peale nagu “The Book of Bunny Suicides” (pluss loomulikult selle jätk “Return of the Bunny Suicides”). No ei olnud teist võimalust kui ma pidin need ära ostma — nii haiget huumorit koomiksijänestega ei saa lihtsalt olemas olla. Kohutavalt naljakas. Siin on väike näide sellest:

Kes tahab kooner olla ja ei põrku tagasi pisikesest piraatlusest, nende jaoks on siin kaks viidet:

“The Book of Bunny Suicides”
“Return of the Bunny Suicides”

Google Mail saab IMAP-i toe

Pikaajalise Google Maili kasutajana on mulle alati vastukarva käinud detail, et väliste e-post lugejate jaoks on seniajani kasutusel olnud ainult POP-i protokoll. Tänase päeva parimaks uudiseks on see, et lõpuks ometi lisandub sellele ka IMAP. Mida IMAP annab? IMAP võimaldab kasutada erinevaid postilugejaid säilitades neil kõikidel (ja ka webis) sama staatuse ehk siis kõikides postkastides on samad kirjad ja kõik kirjad on samade seadetega. Telefon, Web, koduarvuti — kõikjal on asi sünkroniseeritud.

Ainuke probleem on selles, et hetkel on asi ametlikult välja kuulutamata ning osadel kontodel on tugi juba lisatud ja osadele mitte. Minu kontol näiteks veel ei ole 🙁

Kuidas on teiega?

Iraak, divide et impera

Hea juht peab kasutama ära iga võimalust, et oma vastaliste jõude hajutada: kas siis tehes neid umbuslikuks oma liitlaste vastu või andes neile hea põhjuse jagada oma väed väiksemateks gruppideks ning läbi selle muutes neid nõrgemaks.

— Niccolò Machiavelli, “Dell’arte della guerra”

Selline oleks siis vabas vormis tõlge võimuteooriate ühe kuulsaima mehe sulest. Vaadates Iraagis toimuvat on tsitaat temalt rohkem kui kohane: viimaste aastate jooksul sealkandis aset leidnud sündmuste orkestreerijad ei ole ilmselt paljuks pidanud tema “Il Principe” omale algmaterjalik võtta. USA on praeguseks sattunud staatusesse, mida Machiavelli nimetas principe novo ja laias laastus samad masside juhtimise teooriad, mis kehtisid viiesaja aasta eest kehtivad ka tänapäeval.

Machiavellit on just tänapäeva vasakpoolsete poolt süüdistatud teleoloogiliste seisukohtade — näiteks “eesmärk pühendab abinõu” propageerimises. Päris nii see siiski ei ole, teadma peab ka konteksti. “Il Principes” lähtus ta sellest, et eesmärk pühendab abinõu ainult siis kui see on kõigi osaliste huvides — ehk siis kui jutt käib riigi stabiilsusest ja selle kodanike heaolust ning turvatundest. Isiklike ambitsioonide puhul (raha, võim, jne.) töötab see kõik pigem valitsejale vastu kui tema kasuks. Tänu paljudele otsekohestele ning tihtipeale ka paljastavatele avaldustele garanteeris ta selle, et “Il Principes” katoliku kiriku poolt pärast avaldamist peaaegu viivitamatult Index Librorum Prohibitorumisse surati.

Nagu eelpool toodud tsitaadist näha on ei ole ütlus “Divide et impera” (“Jaga ja valitse”) ka Machiavellile võõras. Põhimõtteliselt ennustasin ma juba enne teist Iraagi sõda, et head nahka sellest invasioonist ei tule — paljud Saddam Husseini sammud olid põhjendatavad just tema printsiipidest lähtuvalt. Esiteks pidi mees koos hoidma kolmest erinevast kogukonnast koosnevat moodustist ja teiseks ei aidanud asjale põrmugi kaasa see, et arhivaenlased Iraan ja USA üksteise võidu mässulisi suurte rahapakkidega loopisid. Praeguseks on lugu jüudnud sinnamaani, kus Saddam tõmmati kenasti oksa, igast aferistid aidati pukki ja USA on saddami tööd: mässulistega sõdimist ning kolme kogukonnaga žongleerimist ise korraldama.

Selliste ennustuste tegemiseks ning eriti veel pärast sellega liamiseks ei pea paraku just eriline oraakel olema. Palju huvitavam oli minu tsenaariumi kohasel see, mis edasi saab. Minu prognoos oli see, et kui USA ambitsioonid olid siirad (ehk “stabiilsus ja kodanike heaolu ning turvatunne”), siis õnnestub neil umbes viie aasta jooksul riik stabiliseerida ning principe novo roll kohalikule valitsusele üle anda. Kui aga need ambitsioonid olid isiklikust kasust lähtuvad, siis lähtuvalt Machiavellist siin head nahka ei tule ning umbes viie aasta pärast käivitatakse plaan B, ehk “divide et impera”.

Jaga ja valitse printsiibi alusel jagatakse riik kolmeks ning võimu lõdvendatakse. Türgi satub automaatselt konflikti kurdidega ning on lõpuks sunnitud selle osa okupeerima. Kuna Türgi on USA liitlane NATO-s, siis pigistatakse silm suuresti kinni ja tehakse mõlemalt poolt kurje nägusi, kuid tegelikkuses on kõik omavahel kenasti kooskõlastatud. Osaliselt oli Türgi Euroopa Liitu surumise soov USA poolt just sellega seotud, sest nõnda oleks läbi Türgi kogu EL sellesse avantüüri lohistatud. Selle osaga oleks võtmesõnadeks olnud quid pro quo.

Pärast kurdide Türgi abiga kontrolli alla saamist plahvataks justkui iseeneseslikult uuele hingamisele sunni ja šiia konflikt. USA rõhutab igal võimalikul juhul, et nemad teevad kõik võimaliku ning tituleerivad seda sektivägivallaks. Näiliselt toimub kõik iseenesest kui tegelikkuses õhutatakse seda kõik ikkagi kusagilt Pentagonist. Kuna sunnid on väiksemaarvuline kogukond, siis paratamatult hakkavad nad igat pidi vastu pead saama. Tänu sellele on nii USA kui ka saudid sunnitud neid toetama — loomulikult stabilisatsiooni egiidi all. Lõpuks läheb asi nõnda kaugele, et saudid sekkuvad otseselt ning sunni osa liidetakse teise USA liitlasega regioonis.

See jätab alles kolmanda osa, šiiad. Nendega on asi selle mõttes huvitav, et umbes siis kui kaks eelmist plaani hakkavad jõudma otsustavasse faasi alustab USA näiliselt väljatõmbumist. Iraanil ei jää siis palju muud üle kui tekkivas võimuvaakumis asuda kolmandat osa endaga liitma enne kui kumbki kahest eelmisest seda teeb. Pärast seda on USA sunnitud uuesti sekkuma — sarnasel Iraagi-Kuveidi konfliktile. Tõenäoliselt on USA arvestanud sellega, et kui Iraan ja Iraak suhteliselt tasavägiselt omal ajal rinda pistsid ning Iraak haledalt esimeses Lahesõjas kitli peale sai, siis mis see ära ei ole neilegi üle küüru anda. Pealegi on levinud üldine arusaam, kui usujuhid Allahi juurde saata, siis on rahvas rõõmus ja võtab “vabastajad” avasüli vastu. Õigupoolest loodeti seda juba ka Iraagi puhul, aga seal oli korraldajate arvates probleem selles, et Saddam oli ilmalik juht.

Selline on üldjoontes minu arvamus sellest, mis toimuma hakkab. Türgi nagu näha on justkui oma esimesed sammud teinud. Mõnes mõttes Armeenia genotsiidi tunnustamine oli osaliselt ka Türgi pööbli üles ässitamine, kes tahaks nüüd kellelegi kätte maksta. Iraaki tungimine lahendaks kaks probleemi ühe hoobiga — saaks justkui kurdidele korralik klopper anda ja samas näiliselt ka USA-le käru keerata.

Sunnidega on selline lugu, et ameeriklased on juba asunud neid avalikult toetama, relvastades ning kaitstes neid. Saudid on samuti aktiivsemalt oma rahakotiraudu avama asunud — tuletagem meelde, et nad tegelevad parasjagu Euroopast paraja portsu moodsaimate sõjalennukite ostuga ning nii USA kui Iisrael vaatavad ükskõiksete nägudega ringi ja lasevad vilet. Poleks see asi kuidagi kokku lepitud oleks selle koha peal ilmselt mõlemal neil kobisemist olnud.

Kolmeks jagamine ei ole tegelikult samuti midagi ootamatut. Loomulikult alguses välistati see plaan täielikult, kuid tuletagem meelde, et järgmine aasta saab järjekordse Bushi võim Valges Majas otsa. Uutest kandidaatidest on päris mitu aga deklareerinud, et nad soosivad Iraagi kolmeks jagamist ning sealt välja tõmbumist. Tõenäoliselt üks neist saab ka praeguse kliki toetuse ning eelpoolkirjeldatud operatsioon käivitub, kulmineerudes Iraani ründamisega. Kui midagi mokka läheb, siis tuuakse “uus poiss” ohvriks, veeretatakse kõik tema kaela ning aetakse JEB pulti (ok, see oli huumor, aga ainult pooleldi).

Ning ärgem unustagem ka seda, et enamustel liitlastel (Eesti kaasa arvatud) on plaan järgmise asta lõpus oma väed sealt välja tõmmata. Seega praeguse kava kohaselt kui midagi millalgi toimuma hakkab, siis oleks selleks aasta 2009. Ootame ja vaatame. Olukord võib ju veel kardinaalselt muutuda (näiteks Iraan võib ametlikult tunnistada tuumarelva olemasolu, keerates kõik pea peale) ja paraku elame me huvitavatel aegadel. Nagu Hiina needus, ma ütlen.

Kiviaja jätk

Ma mingi mõni aeg tagasi rääkisin sellest, kuidas Eesti Energia tuima näoga kolmel tänaval kaheks ööpäevaks järjest elektri ära võttis. Väidetavalt olevat keegi vales kohas kopa maasse susanud ja tänu sellele olevat kaabel veel umbes viiest kohast katki läinud. Pärast lubasid nad laialt, et katsuvad kompenseerida selle, et ma olin sunnitud kaks ööpäeva kodus küünlavalgel istuma, vaatama kuidas külmkapp sulab ning kuidas kõik mu plaanid teha kooli- ja muidutöid lörri lähevad. Ainuke positiivne osa selle juures oli see, et ma suutsin Steve Wozniaki autobiograafilise raamatu “iWoz” peaaegu läbi lugeda.

Täna ma siis nägin kuidas nad kompenseerivad — selgus, et elektriarve peale on sugenenud 500 krooni krediiti. Aga ju neile hakkas mingil hetkel tunduma, et nad on pisut liiga heldeks läinud, sest eile hakkas jälle mingi ilge kepp elektriga pihta.

Seekord oli asi küll lühiajaline, kuid selle võrra rämedam — nimelt seekord ei võetud mitte kogu elektrit ära, vaid enamus. Laias laastus tähendas see seda, et toavalgustus hakkas tuhmuma kuni lakke jäi järgi ainult mingi seasilm, mis tuhmilt laest vastu pilkus. Kogu maja elektroonika lükkas ennast ükshaaval välja — teate kui õõvastav on kuulata, kuidas järjest üks või teine agregaat majas plõksu teeb ja mul on neid palju. Pärast seda kui asi oli tükk aega olnud hästi tuhm, saadeti EE poolt natuke elektrit tagasi — täpselt niipalju, et osa aparaate majas tundsid, et on selle piiri peal kus võiks ennast sisse lükata — aga loomulikult mitte nii palju, et sisse jääda. Seejärel hakkas korteris pihta eriti jäle plõgin, mille käigus ma katsusin järjest erinevaid vidinaid välja lükata enne kui nad läbi põlevad.

Okei, pärast veerandtunnist tsirkust kogunesime majarahvaga alla korrusele elektrikapi juurde, et probleemi olemust selgeks teha. Peatselt sai selgeks see, et midagi selgeks teha ei ole võimalik — tegemist on kas maagiaga, või aeleb keegi kusagil kaabli otsas. Kui me olime seal veel mõnda aega mõistatanud, hakkas ukse tagant kostma vihast ähkimist ja puhkimist ning jalaga ukse pihta tagumist. Läksime vaatama, kes seal on ning selgus, et ukse taga seisab tulivihane viigerhüljes, kes kärsitult jalaga (loivaga?) vastu ust kolgib. Hakkasime talle just seletama, et viigerhüljeste koht on meres, mitte meie maja trepikojas kui viigerhüljes vene keeles sajatama kukkus: “£¤%(+ &¤@ %&$# te siin oma ukse kinni panete, kui mind ise siia kutsusite!” Selgus, et tegemist ei olnudki hülgega, vaid hoopis elektrikuga. Mis teha, sarnasuse oli nii märkimisväärne, et isegi algajam zooloog oleks tõenäoliselt olnud ära petetud.

Poole sõimu ajal tuli elekter tagasi, morsk kehitas õlgu ja läks minema. Õõvastav.

Film: “Dellamorte Dellamore”

Selle tunneli teises otsas on kogu ülejäänud maailm. Suudad sa ette kujutada, milline see välja näeb, Gnaghi? … Sul on õigus, see kõik on kujuteldamatu.

Üks asi, mis mul juba mitu kuud on kirja panemata jäänud on kommentaar filmile, mida ma selle aasta Estconil nägin: “Dellamorte Dellamore”. Lugu räägib väikelinna surnuaednikust (parema sõna puudumisel) Francesco Dellamortest, kelle meelerahu hakkavad rikkuma surnud, keda tuleb teist korda tappa ning keegi saladuslik naine. Väga palju rohkem ei saa sellest otsesõnu kirjutada, sest vastasel korral võiks see esmast vaatamisrõõmu rikkuda.

Filmi läbivaks teemaks on kahe pealkirjas toodud sõna viis kombinatsiooni ehk “surm või armastus”, “surm ja armastus”, “surmaarmastus”, “surnud armastatu” ja “surnud armastus”. Sõna Dellamorte tähistab filmi peategelast ning loo keskel selgub, et tema ema neiupõlvenimi oli Dellamore — ka see tekitab omaette allegooriaid. Asjale lisab vürtsi ka Dellamorte abiline nimega Gnaghi — sõge traagiline kuju, aga oma nõrgamõistuslikkuses tihtipeale õnnelikum. Vaadake ja mõelge — kui suur osa teie maailmas on tõeline ja kui suure osa sellest olete enda jaoks ise välja mõelnud. Gna!

Ahjaa, film baseerub Tiziano Sclavi samanimeliselt romaanil. Tiziano Sclavi on lisaks tuntud ka kui koomiksilooja, kelle tuntuimaks tööks on sari “Dylan Dog”.

Uuendus: lugesin Ulmeguru viidatud jutu läbi ja mulle tuli meelde, mis mul kirja panemata jäi — muusika! Sellist helindust naljalt üle ikka ei löö küll.