pronto.ee

Ma ennist juba ütlesin, mis ma kogu sellest värgist arvan ning seda siinkohas üle kordama ei hakka. Ma ei hakka ka pikemalt kommenteerima Sarve liiale läinud himu poistel kääridega noks maha kaksata (nii suurtel kui väikestel) — kui tema meelest on “poiste päev” sooliselt diskrimineeriv üritus, siis mis asjad on naistepäev, emadepäev, isadepäev, jne? Võib-olla on diskrimineerivad ka need plakatid, kus kutsuti ülese naissi mitte peksma ning kõik need naistevarjupaigad? Ja siis see kampaania, kus arvati, et naised võiks vähem juua?

Ah, aga tegelikult on sellistel poiste päeval jumet küll. Ma hiljuti õpetasin mitu nädalat ühele oma tuttava kooliealisele pojale programmeerimist. Mida ma aga tähele panin on see, et ma õpetasin talle veel palju-palju muid asju, mida ta omaealiste või ema käest poleks kunagi õppinud ja millele ilmselt kooliski suuremat tähelepanu ei osutata. Probleem on selles, et meie ühiskonnas ei ole häid rollimudeleid — enamus isasi on kas kadunud, luuserid, lollid või hõivatud. Või mingi kombinatsioon nendest. Pole siis mingi ime, et poisid võtavad omale eeskujudeks vanemaid poisse, kellel endilgi alles kõrvatagused märjad ja noorpõlve tembud tegemata. Ma olen rääkinud inimestega ja see probleem paistab olevat ikka üsna levinud .. koguni nii levinud, et kui tuli jutuks minu noorte tehnikaklubi plaan, siis just see teema tõusis päevakorda. Mulle öeldi: “Pronto. Sa oled pea kõikide pahedega kokku puutunud ja sellele vaatamata inimeseks jäänud. Sa tead, millest jutt käib. Sind ta kuulab. Räägi temaga.” (seda ütles üks ema, kelle poiss oli pisitasa hakanud käest ära minema). Sellised päevad annaks poistele võimaluse näha, et on olemas ka andekaid ja häid inimesi, kellel järgi on pigem mõttekas suunduda. Ma tunnistan ausalt, sooline diskrimineerija nagu ma olen — tüdrukutele minust head eeskuju ei saa.

Muide, Margit Sarve tool kõigu juba mitu nädalat. Võib juhtuda, et selle asemel tuleb võrdse kohtlemise voliniku ametikoht. Margit, vaeseke, üritab seda keerata poliitiliseks mänguks ning pakub, et kõike seda peab veel kõvasti kaaluma. Tsiteerin:

Mitme asjaga tegeleva voliniku puhul tekib oht, et aega jääb vaid kaebuste läbitöötamiseks ning struktuurse ebavõrdsusega ei jõuta tegeleda.

Yeah, right, ma kohe tahaks teada, kes selle poiste päeva peale kaebas?

Võttis leheneeger vaevaks ja logis internetti. Värvis morda mustaks ja huuled punaseks. Vahetas soogi ära. Võttis omale arusaamatu väljamaa nime ning läks Eesti saatkonda. Vaevalt oli leheneeger uksest sisse saanud, kui kukkus kohe pärima, et miks küll Eesti selle peale raha kulutab, et ametnikud saaks arvutiga mängida. Õiendas ja õiendas kuniks kõigil villand sai ja pahategija ukse taha visati. Pärast seda kirjutas leheneeger pahaselt, et visati välja sellepärast, et oli neeger, mitte sellepärast, et segas süstemaatiliselt saatkonna tööd ning solvas vabatahtlike. Paistab, et leheneeger on kinni stereotüüpides, et neeger peab olema kurjategija.

Aga sellega leheneegri seiklused saatkonnas (pärast küll selle ukse taga) ei lõppenud. Kui leheneeger oli jutu valmis kirjutanud, siis kirjutas ta kohe igaks juhuks oma jutu toetuseks teise jutu, kus ta räägib endast kolmandas isikus:

Tänase Eesti Päevalehe uudisteküljed räägivad, kuidas mustanahalise naise näo võtnud ajakirjanik sisenes paljureklaamitud virtuaalkeskkonnas Second Life asuvasse Eesti saatkonda. Ta esitas seal välismaalasi huvitavaid küsimusi ning koges võõravaenu ja rassistlikke märkusi.

Selline lugu, leheneeger: kui sa logid internetist peale Eesti IP aadressiga ning hakkad esitama küsimusi, et kas “selline riik nagu Eesti tegelikult ka olemas on vää?”, “kas Eesti riik on nii rikas, et ametnike mängimist rahastada, selle asemel, et see raha Somaalia lastele saata vää?” ja muid “võõramaalsi huvitavaid asju” (ning hakkad seejärel vaidlema sama riigi ajaloo peensuste üle), siis võid sa olla mistahes nahavärviga. Sind visati sealt välja pahatalikkuse ning rumaluse eest. Kui sa pead seda sünonüümiks nahavärviga, siis on see sinu enese probleem. Internetis nimetatakse selliseid tegelasi trollideks ja neid ei tolereerita kusagil.

Ahjaa … leheneegri nimi oli Rein Sikk ja ta üks kahest omab mingit isikliku vimma välisministeeriumi vastu või proovib lihtsalt tühjast kohast skandaali teha. Või mõlemat.

Okei, pärast Crysise väljatulekut oli selge, et vanaviisi enam edasi minna ei saa. Koduarvuti on lihtsalt liiga lahja selle jaoks ja sülearvuti graafika on hädapärast sobilik ainult WoW-i mängimiseks. Eile siis sai asi teoks ja uus masin, kus isegi Crysis jookseb High settingutega on laua all. Veiko aitas välja ka masina nimega ning nüüd istub laua all Tripoli (vana masin) kõrval uus hõbemust kast nimega Pretoria.

Teate ka, et WoW-i installeerimine tühjast kohast on üks igavene pain in ass? Tramaeivõi, kõigepealt viis ketast mängu ennast, siis neli ketast expansioni (mis mõlemad millegipärast on CD-de peal) ja siis veel giga tuuris erinevaid patche. Kogu protseduur võttis aega FOREVER!

Täna hommikul oli Vikerraadios saade video- ja arvutimängudest, kust seekord võttis saatekülalisena osa selle postituse tagasihoidlik (?) autor. Kui kedagi huvitab, siis hilisõhtul on kordus ja ka internetist peaks seda lõiku kuulata saama.

Muide, Maatriksi aasta viimane number on samuti väljas. Kahmake aga!

Kuulge, mul on mure: kodu ühendab mul ülejäänud maailmaga Elisa 15 mbps internet. Kodus on tore seade nimega XBox 360. Aga neid kokku paaritada ma ei saa .. Live testi ajal tuleb selline teade: “MTU: Failed” ja sinnapaika asi jääbki.

Ma vaatasin üle, et sekskast tahab vähemalt 1364 MTU-ks saada ja enamustel tänapäeva ruuteritel on see number juba suurem — 1500 või midagi. Mis värk on? Kas see on kuidagi Elisaga seotud või saab seda mingit pidi kusagilt timmida? Wii läheb võrku kenasti, notebook, sülearvuti, telefon ja PDA samuti. Mis värk on? Kas ma peaks äkki kogu selle kupatuse kukemuhvi saatma kui lost cause ning näiteks Elioniga liituma?

Ruuteriks on ilma WiFi-ta SpeedTouch 716 v5 (vist olid need numbrid, ma praegult peast kirjutasin) ja igast nõu oleks teretulnud.

“Andke meile raha või see linn saab maamunalt minema pühitud!” on tänase päeva ähvardus läbi lillede — ning üllataval kombel ei kellegi muu kui sama linna meeri suust. Tsiteerin:

Kui peaminister Ansip kolmapäevasel Riigikogu istungil loobub Reformierakonna poolt kavandatud maksutõusudest (välja arvatud alkoholi ja tubakaaktsiis!), siis astun mina samasuguse sammu päev hiljem Tallinna linnavolikogu istungil. Ning mitte ainult maamaksu, vaid ka parkimistasude ja ühistranspordi sõidupiletite hinnatõusu suhtes.

Selline on heas usus Tallinna poolt Toompeale pakutav kompromiss, millest võidaks Eesti isegi rohkem kui Tallinn. See oleks kõigi võit. Riigimeeste asi ei ole mängida jõuluvana, aga eesootava hinnatõusu laviini taltsutamiseks, oleks see otsus parim kingitus Eesti rahvale.”

Savisaar isegi ei proovi enam silmakirjalikult ontliku rahvameest mängida vaid on laskunud lihtlabasele väljapressimise teele: teie jätate meid rahule ja siis meie jätame tallinnlased ellu. Muud moodi ei ole seda fraasi võimalik tõlgendada.

Väljapressimine erineb tavalisest lehmakauplemisest selle poolest, et ühe poole huvi tekitatakse kunstlikult: tavalise kauplemise puhul üks osapool TAHAB lehma osta ja teine TAHAB lehma müüa. Väljapressimine töötab aga nii, et üks osapool EI TAHA lehma niisama ära anda, samas kui teine osapool püüab teda vaatamata sellele erinevate vahenditega motiveerida. Smith & Wesson on väga hea motiveerija näiteks. Esimesel puhul on selge seos nõudmise ja pakkumise vahel, mis on vajalik väärtuste ühtlustamiseks, teisel puhul see puudub.

Kütuseaktsiisi ja maamaksu sidumine ongi näide väljapressimisest, kuna need kaks asja ei ole omavahel kuidagi seotud. Ma ei hakka siin rääkima labasest valest, et linn aktsiisist osa ei saa. Ma räägin pigem sellest, et Savisaar püüab maamaksu tõstmise põhjenduseks tuua planeeritava kütuseaktsiisi tõusu ning tema enda poolt välja mõeldud käibemaksu tõusu (kuna tegemist on luuluga, siis ei hakka me seda rohkem siin kommenteerima). Ainuke võimalus neid kahte asja kuidagi omavahel siduda transpordivahendite kuulutamine kinnisvaraks. Tõsi, mingi rebu siin loomulikult on — kui kütust osta ei jõua, siis auto ei sõida ja olekski justkui kinnisvara, aga selleks peab seaduse juba niigi lõtva püksikummi venitama ennenägematutesse kaugustesse.

Huvitav on ka see, et ootamatult on Edgar sujuvalt pooli vahetanud ning asunud oma endiste seisukohtade rünnakule. Keskerakond on minu mäletamist mööda korduvalt võtnud sõna kütuseaktsiisi tõstmiseks — põhjuseks roheline mõtteviis ning üleautostumise ohjeldamine. Tuletagem meelde ka seda, et vaid mõni aeg tagasi arvas Savisaar üldse seda, et inimesed ei peakski nii palju autodega sõitma ning et teede mitteparandamine on üks meetod selle saavutamiseks. Keegi äkki seletab ära, mida võiks kogu see komejant veel tähendada (peale lihtlabasase väljapressimise)?

PS. Ja kui keegi kohukesteks peaks julgema piiksatada, et tänu neile ei tõusnud käibemaks, siis ma ei tea. See oleks sama hea kui väita, et tänu neile tõusis hommikul päike, mille kuri Ansip tahtis igavesti maa alla matta.

On juhtunud, et teinekord hommikul ärgates pea valutab. Varem ma arvasin, et see kõik on kuidagi seotud eelmisel päeval joodud viina, veini ja õllega. Järgnevad dokumentaalkaadrid aga seda teooriat ei kinnita:

Täpselt nagu Tuuk!

Tuleb välja, et Ingrid Tähismaa läheb Kroonikast minema. Küsimus: Mis saab Ingridist? Vastus: Minu ettepanek on see, et ta võiks minna Inno ja Irja blogi toimetajaks. Nimi on ju sama ja tööpõld peaks talle samuti tuttav olema. Aeg on atra seada.

Täna siis tuli lõpuks see DING! ära. Käksin Shadowmoonis, õppisin lendavate ratsudega opereerimist ning ostsin omale uue ja popi wyverni. Pärast seda lendasin natuke ringi. Põnev. Seejärel kihutasin Thunder Bluffi, kus ma sain oma viimased loitsud kätte. Panin osa kaasasolevat kola müüki ja nüüd ei olegi midagi muud kui tuleb välja mõelda edasine tegevuskava.

WoW-s on level 70 lõppmäng mis tähendab seda, et enam leveleid ei tule (enne uue laienduse saabumist). Nüüd läheb kogu värk kola ja reputatsiooni peale. Ja loomulikult battlegroundide ja muu sellise peale. Decisions, decisions.

Ahjaa .. saage tuttavaks: minu nimi on Inkassaator, level 70 restoration šamaan. Tauren. Scryer. Kunagi panen pildi kah ülesse.

Kui Ameerikas küsida, et mis on esimene asi, mis sõnaga “roheline” pähe kargab, siis tavaliselt on selleks dollar, mida hellitavalt ka greenbackiks kutsutakse. Viimase aja jutte kuulates tundub, et meie Roheliste erakond on oma nime samuti dollaritelt võtnud, sest keskkonnasäästlikuse koha pealt on tegemist täiesti tühja tünniga.

Tänase päeva imekspandavaim avaldus Strandbergilt on pärit Anto Raukase ülevaatele tuumaenergeetika kohta. Raukase ettepanekuteks on arendada välja tuulegeneraatorite võrk, panna rõhku biokütusele, lõpetada põlevkivienergia kasutamine ning puhverenergiaallikana ehitada suhteliselt väike tuumageneraator kuhugi Tallinna külje alla. Strandberg seevast köhib välja kohutavalt kombel labast silmakirjaliku demagoogiat, mida kirjaoskajal inimesel on suisa vastik lugeda.

Elektrienergia on midagi, mida inimesed võtavad kui loomuliku asja. Asi tuleb juhtme seest ning selle eest tuleb midagi maksta, aga see summa ei ole väga suur — eriti kui elamine on pisike. Keegi ei oska sellest eriti lugu pidada seniajani kuni seda ühel heal päeval juhuslikult pole. Minul juhtus selline asi — elekter läks mõned kuud tagasi kaheks ööpäevaks ära. Külmkapp sulas ülesse, internetti polnud, televiisorit vaadata ei saanud ja ainuke variant oli lugeda raamatut küünlavalgel. Õnneks toimus kõik see siis kui ilmad olid veel suhteliselt soojad, sest ma ka kütan osaliselt elektriga. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Energiatarbimine kasvab praeguseks ajal eksponentsiaalselt — kujutage näiteks ette olukorda, kus elektriautod muutuvad valdavaks transpordivahendiks? Iseenesest ei mingit fossiilsete kütuste põletamist linna piirides oleks justkui väga roheline ja puha, aga samas kujutage ette kuidas kasvab elektritarbimine? Elektroonilised vidinad imbuvad kõjale meie elus — ka need vajavad voolu. Samuti vajab voolu meie kestev heaolu, soojus, valgus ja muu selline. Aeg, mil me kõik olime rahul 25 ruudustes korterites elamisega hakkab samuti läbi saama. Suuremad korterid vajavad aga seda kõike ikka rohkem ja rohkem.

Kogu selle värgi juures on pehmelt öeldes vastutustundetu rääkida suurtes energiafarmidest, mida kogu rannik on täis ehitatud. Mäletate, mis kisa siis lahti läks kui mingi rikkur oma maja kuhugi veepiiri lähedusse soovis ehitada? Nüüd kujutage ette kui kogu rand ehitataks selliseid tiivikmonstrumeid täis. Peaaegu kõikides kohtades, kus mingi asustatud punkt on praeguse farmi juures, on juba praegult hirmsaks kisaks läinud selle ümber, sest suured tiivikud mitte ainult ei näe üsna jäledad välja, vaid teevad ka korraliku müra. Lisaks on ju loomulik, et inimesi nende alla tatsama ei lasta, kasvõi puht julgeolekukaalutlustel.

Lisaks on tiivikutega see probleem, et nende jaoks tuleb ehitada spetsiaalne jaotusvõrk, sest enam ei saa tsentraalselt juhtida ja kontrollida erinevaid allikaid. Vaja on erinevaid puhvreid ning erilisi alajaamasi. Mida rohkem neid tekib, seda keerukamaks muutub võrk ja seda raskemaks läheb selle haldamine. Pealegi on Eesti suhteliselt väike riik. Mis saab siis kui meid näiteks tabab keset talve kahenädalane tuuleikaldus? Tänu sellele tundub Raukase idee ehitada spetsiaalne tuumareaktoriga kompenseerimisjaam ainuvõimaliku lahendusena nõnda suure tuulegeneraatoriosakaaluga energiasüsteemis nagu Strandberg seda sooviks. See on selles mõttes naljakas, et mõlemad mehed tahavad suurt tuuleenergia osakaalu, ainult üks võtab seda realistina teine kas ei saa aru, mis toimub või ei pea eriti tõsiseltvõetavaks selle plaani läbiminekut (oma eluajal).

Tegelikult kipun ma kalduma just viimase variandi kasuks, sest nii lühinägelik ja rumal inimene, kes omal ajal ajal üsna kavala skeemiga rublamüügiga hea dollari kokku veeretas, ju olla ei saa. Pigem on asi praegult selles, et tuulegeneraatorid on hea raha, kuna neid doteeritakse ja roheline energia on kallim kah. Peaaegu kõikide farmide taga on üks või teine kahtlasevõitu taustaga ärimees näiliselt ükskõikse näoga vilet laskmas. Ning Roheline erakond vajab samuti neid toredaid greenbacke enda rahastamiseks.

Kuid vaatame korra Strandbergi sõnavõttu:

1970 aastatel tehtud otsuste alusel lõhustuvate tuumade energeetikas kasutatakse reeglina tehnoloogiat, mis toodab lisaks energiale ka materjali ka tuumapommide jaoks.

Mis 1970? Mis otsused? Mis tuumapomm? See on absurdse tondi maalimine. Demagoogias eksisteerib selline tore võte, mille nimi on valefaktide kasutamine. Näiteks kui keegi reklaamib oma puuvilju kolesteroolivabadena, siis on see tegelikult absurdne väide, kuna kolesterooli eksisteerib ainult loomsetes produktides. Tuumajaamu kasutab hetkel kokku 31 riiki, millest vaid mõned omavad tuumarelva või ambitsioone seda luua. Ei ole suuremat aatompommivastast riiki kui Jaapan, mis ometigi toodab 90% oma energiast just tuumageneraatorites.

Siiani pole tehnoloogilise kasutuse küpseks arendatud alakriitilisi reaktoreid, millised suudaksid neutronitevoos “põletada” ka näiteks tuumajäätmeid ja pommidestki järele jäänud plutooniumigi.

MOX reaktorid on olnud kasutusel juba terve igaviku — näiteks Euroopas on neid kasutusel ca 30 tükki ning lisaks on antud luba 20 generaatori ümber ehitamiseks sellele tehnoloogiale. Muide alakriitiliste reaktoritega tegeletakse praegult, kuid hetkel ei ole need a) majanduslikult ära tasuvad ning b) need on juba oma kontseptsioonilt ohtlikumad kui traditsiooniline tuumareaktor, mis töötab piimhappebakteri põhimõttel — kui vabaneva energiahulk ületab teatava piiri, siis kahaneb neutronivoog ning vabaneva energia hulk väheneb — kusjuures see ei vaja ei inimese, ega masina poolset sekkumist.

Reeglina kasutavad tuumaenergiatehnoloogiaid riigid, millistel on väga head julgeoleku ja kaitsesüsteemid ning kõrge tehnilise kultuuri tase. Meid turvavad veel järgmise paarikümne aasta jooksul NATO lennukid ja eks meie liikluskultuurgi peegelda teatud määral meie tehnilise kultuuri taset.

Siin suudetakse nalja visata korraga lausa kahel teema. Esimese tõestuseks vaadake tuumaenergiat kasutavate riikide nimekirja, mis ma enne linkisin. Teise poole peal peame tegema jälle viite algaja demagoogi käsiraamatule, milleks on seekord topiseprintsiip. Topiseprintsiip töötab põhimõttel, et kui sul ei õnnestu rünnata mingit seisukohta, siis tasub tõmmata paralleel mingi teise (lihtsamini rünnatavale) seisukohale ning rünnates seda, rünnata ka esimest. Näiteks võib väita, et taimetoitlased on tõelised tõprad, kuna ka Hitler oli taimetoitlane. Võrrelda tuumajaama liikluskultuuriga on täpselt sama tark tegu,

ma võiksin siin veed edasi lasta, aga ei viits. sest lisaks on meil mängus tavaline poliitiline bullshit bingo, kus üritatakse tarkade sõnadega lolli juttu ajada. Mis meil siin on? “Tuumaenergeetilise seadme energiatihedus”, “kallutatud allikad” või, kuulake nüüd sajandi lauset:

Raukase hinnang, et tuumaenergia on iseenesest ohutu on meelevaldne, sest mida suuremaks muutub süsteemi energiatihedus, seda suuremaks muutub ka tõenäosus, et see energia võib enamjaolt muutuda entroopiaks.