pronto.ee

Nüüd siis uus film kõikide fantaasiasõprade PEAB NÄGEMA nimekirja: Mirrormask

Sellelt lehelt leiab selle filmi esimesed trailerid.

http://filmforce.ign.com/articles/652/652531p1.html

Filmi nimi on niisiis Mirrormask ja tsenaariumi autoriteks on Dave McKean (kes muide on samal ajal ka filmi lavastaja) ja Neil Gaiman (Eesti keeles on ilmunud Ameerika jumalad ning Pratchettiga kahasse Head Ended) ning kes on mainstream tegelastele tuntud veel ka Sandmani koomiksi poolest. Visuaalselt on kogu kupatus pehmelt öeldes hingemattev — meenutades muide päris tugevalt sellist vana kooli multifilmi nagu Kaliif-Toonekurg. Sisu kipub sinna Dark Crystali, Labyrinthi, Neverending Story ja Võlur Oz-i kampa. Aga mis ma ikka jahun, vaadake trailer ise üle.

Ameerikas tuleb see film kinno 30. septembril. Millal siis meil, kui üldse? Tramaeivõi, kes üldse vastutab meie kinodesse jõudva kraami eest? See valik on pehmelt öeldes imelik ja üsna ühekülgne.

Täna sai mu trandulett omale uuesti aku peale ja nüüd on ta täiesti sõidukõlbulik. Esimesel võimaluselt tuleb ainult paberid korda ajada, muidu täiskasvanud inimesed kaheksakümnendate aastate koolivormis hakkavad tõrelema. Ja võib-olla teevad isegi oma ettevõtte aktsiate sundmüüki.

Vali Dool väidab siin, et ta on kah omale lõpuks Trackbackid saanud. Vaatame, kas need funktsioneerivad?

Uuendus. Ja töötabki. Klikin Vali Dooli saidis sõnumi lahti ja lingin saadud lehe oma sõnumisse ning minu süsteem leiab automaatselt Trackback URI.

Täna lõin lahti Äripäeva nädalalõpulisa nimega Puhkepäev ja esimeselt lehel vaatas mulle vastu mingi mutt nimega Esmeralda. Ja mitte lihtsalt mingi suvaline Esmeralda, vaid kui lugeda kõrvalt, siis lausa IMETLUSVÄÄRNE Esmeralda, kes on ostnud ära terve kolmanda lehekülje.

Tuleb välja, et meie Esmeraldakesel on tervelt kuus saladust, mida ta kibeleb (loomulikult täiesti tasuta) teistega jagama. Ja nagu tegu pole suvalise Esmeraldaga, siis pole ka tema saladused mingid suvalised. Selgub, et tema saladused võivad tuua raha, armastuse ja õnne. Ning seda täiesti tasuta (välja arvatud väike 199 kroonine annetus raamatu eest).

Vaatan praegu kontoriaknast välja ja mida ma näen?! Kesklinna kõrghoonete sekka on tekkinud üks, mille katusel ilutseb suur kiri “Cityplaza”. Minu mäletamist mööda on plaza, ehk plats, selline lame asi kus inimesed saavad jalutada ehk autod parkida. Panna majale selline nimi on umbes sama nutikas tegu kui nimetada Paks Margareeta ümber Pikaks Margareetaks või Pikk Hermann ümber Hermanni Plazaks. Tramaeivõi, kas eestlastel tõesti enam ajusi ei ole?!

Ma saan aru küll, et paaris kohas mujal maailmas on seda nime samamoodi lollilt kasutatud, kuid reeglina on tegu olnud kas kellegi meelesegadushooga või täis ehitatud endise väljakuga.

Ma ostsin endale millalgi suvel Palmi Tungsten T3-e, mille peamine eesmärk oli reisidel e-raamatute meediaks olemine. Paraku juhtus mul temaga väike intsident ja selle tulemusena ütles üles agregaadi andmekaabel ja nii ma istusin nagu lits lapsega — masin on, raamatud on, aga kokku neid viia ei saa. Alternatiivse meediana oleks saanud veel kasutada IrDA porti, Bluetoothi ning SD kaarti. Ükski kolmest võimalusest ei olnud mulle tollal vastuvõetav ning ma kaalusin juba uue kaabli ostmist (hind ca 500+ krooni). Vahepeal läks aeg edasi ja töökohast anti mulle notebook, millel oli Bluetoothi tugi. Putitasin seda sutsu ning praegused kogemused on sellised:

Kõigepealt kui masinas on korraga nii Bluetooth kui WiFi, siis tasub tsekata kuidas antenni jagamine toimub. Minu masinas, tuli välja, on selline vidin installitud, mis aktiveerib antenni. Vaikimisi oli antenn aktiveeritud ainult WiFi jaoks. See võttis mul päris hea jupi aega, enne kui ma aru sain, miks mu Tungsteni ei leitud.

Teiseks keerake mõlemal agregaadid vajalikud optsioonid peale. Tavaliselt on vaikimisi väärtusteks disabled.

Kolmandaks tõmmake internetist omale vajaliku softi: Freewarepalm on näiteks üks koht, mida tasuks tsekata, aga see pole kaugeltki ainuke, ega parim.

Neljandaks paigaldage vajalik tarkvara — see käib nii, et kõigepealt klikid arvutis Palmi ikooni peal, mis leitud seadmete listis on, seejärel lohistage tekkinud ikooni peale vajalik tarkvara. Automaatselt käivitub andmetransport ja kui asi on koha, siis paigutab Palm selle vajaliku aplikatsiooni külge või pakub võimalust installida (kui tegu on installpaketiga).

Niipalju siis hetkel. Ma eksperimenteerin veel paar päeva ja anna siis teada, mis asju peaks iga kodanik oma Palmis hoidma ja mis on mõttetu saast.

Nädala sees võtsin vaevaks oma autole korra hääl sisse puhuda ning sellega tervelt 30 meetrit sõita. Läks pärast mõningast pungestamist käima küll. Asja tegi komplitserituks tõsisasi, et ta on mul eelmise aasta sügisest saati seisnud. Kogu aeg on mingi häda olnud — küll pole raha olnud, küll aega, küll sai ülevaatus läbi, küll läks meelest ja küll oli keegi mind kinni parkinud. Ma katsun nüüd mõnda aega korralik olla, mis tähendab korralik olemist ka oma asjade suhtes. Ka auto suhtes. Eriti auto suhtes.

Eile siis viskas kopa ette. Kopp viskus ette peamiselt sellepärast, et mul on keldris mustmiljon prussi ja mul on plaanis neist lahti saada — keldrisse on vaja ehitada saun ja paekiviseintega kaminasaal. Lisaboonusena tuleb sisse ka see, et talv läbi on võimalik korterit kütta. Tarmo ütles, et tal on saag olemas, vaja on ainult osta a) bensiini (mis mul juba olemas oli), b) saeketiõli ja c) kahetaktilise mootori õli. “Selge pilt,” mõtlesin mina, “lähen bensujaama ja ostan”. Marssisin siis toimeka näoga Kristiine bensukasse ja ütlesin, et köhige mulle saeketi õli. Nemad ütlesid mulle “möh?” Läksin seejärel Kristiinesse kuid seal ei saanud ma midagi. Enamgi veel — seal toimus mingisugune poeruumide vangerdus, mille tõttu tööriistalett oli poolel teel muutumas mänguasjadeletiks. Segadust kui palju. Läksin seejärel Tulika Statoili, siis Sõle Statoili, siis Paldiski maantee Lukoili (seal toimus mingi kaos), siis Merimetsa Selverisse ja siis koju. Tulemuseks oli selleks hetkeks a) 0 ühikut saeketiõli ja b) 0 ühikut kahetaktilise mootori õli. Seda viimast ma oleksin isegi saanud, aga Statoilis turustab seda ulmeliselt kalli hinnaga. Ilmselt motorolleri- ja mootorsaemehed pole nende sihtgrupp. Merimetsast ostsin arbuusi ja suundusin koju nuputama. Kodus hakkas mulle hägusalt meenuma, et keegi kunagi rääkis mootorsaest kuidagi seoses Lukoiliga. Kuna ühe Lukoili pood oli juba kinni olnud, siis ma kõhklesin hetke, kuid siis meenus mulle, et Tondi oma on 24h lahti. Läksin sinna, võtsin riiulilt vajaliku nodi, maksin kokku kahe asja eest umbes poole vähem kui kahetaktilise eest üksi Statoilis, läksin koju, kallasin asjad saagi ja läksin keldrisse proovima. Siis selgus, et siseruumides ilma hapnikumaskita selle konkreetse saega midagi eriti teha ei anna. Isegi ukse vahel mitte. Pärast seda suurt matkamist oli vahepealt üle ilma laotunud pimeduse vari ning seetõttu oli õue minek out. Homme proovin uuesti.

Viies ja viimane päev on selja taga ning toss suhteliselt väljas. Kuid hinges valitseb rahulolu, sest oli kursusest kasu ikka küll. Tänase päeva teemadeks muide olid kasutajate privileegid, rollid, auditeerimine, andmete import/eksport ja keeled. Kursuse lõpuks anti igale ühele kena diplom pingutuse eest ning suur plakat, mille peal on Data Dictionary objektid.

Järgmine kursus tuleb mul ülejärgmine nädal ja selle nimeks on Oracle DBA II. Pärast seda võtan ette mõned kuud iseseisvat tuupimist, praktikat, higi, verd ja vaeva ning seejärel teen ära esimese sertifikaadi.

Kasiinohõnguline toitlustusettevõtte andis mulle seekord õnnemängu korras kätte minu igapäevase leiva ja üllataval kombel polnudki selle midagi eriti viga. Seekordne kõhutäis sisaldas tuunikalasalatit (millest enamus oli mingi muru), sealihataskut ja pannkooke mustikamoosiga.

Alright. Nüüd ma oskan indeksitega möllata, kasutajaid teha, profiilidega jamada ning ressurssidega tegeleda. Paari muud asja oskab veel. Ma olen tubli.

Menüüd sisaldas järgmiseid objekte: suitsukalasalatit (neljapäev ikkagi), hawaii kana, õunakooki ning lugematul hulgal erinevaid küpsiseid.