pronto.ee

Selline lugu siis: Loksa volikogu otsustas nimetada Loksa 1. Keskkooli ümber Robert Adamsoni nimeliseks Loka Gümnaasiumiks. Õpilastele see ei meeldinud, õpetajatele see ei meeldinud, linnarahvale see ei meeldinud. Aga volikogu pani nime sellele vaatamata. Sest mida need inimesed ikka teavad.

Robert Adamson on tõepoolest kooli heaks päris palju ära teinud tegutsedes selle kooli direktorina aastatel 1954-1991. Tema probleem on aga selles, et lisaks oma koolitegevusele oli ta ka tolle kandi üks punaladviku liikmeid. Üsna kõhe väljavaade, arvestades sellega, et Riigikogu on ikka ja jälle katsunud kommunismi tituleerida kuritegelikuks ideoloogiaks.

Kuna peaaegu kõik õpilased olid selle nime vastu, siis otsustasid nad piketeerida vallavolikogu ees. Selle peale kaebas volikogu liige ja keskerakondlane Helle Lootsman kohemaid nende peale politseisse. Hiljem siiski käis lisamas, et ikka laste kaitseks, laste kaitseks. Sa püha püss! Lapsed korraldavad ürituse ja tema tahab nad selle eest vangi panna! Kaitseks mille eest, tahaks ma teada? Et mõtte- ja sõnavabadus nende kopse ja aju ei rikuks? Või, et kohalikud keskerakonna pruunsärklased neid kasteetidega vaeseomaks ei taoks?

Lihtsalt masendav!

Vaat ei ole mina nõus Lauri Lukase seisukohaga, et tegu on sarja viletsaima raamatuga. Lugesin jutu läbi ja pean tunnistama, et see oli kõvasti parem kui “The Bridge of Birds” ja vähemalt sama hea kui “The Story of the Stone“. Nagu näha on kolm kohtu seadus ja lõpuks ometi on mees saavutanud selle, mis kahes esimeses osas kõvasti soovida jättis — nimelt jutuvestmise sujuvuse. Pean tunnistama, et just sellepärast on eriti kahju, et mees rohkem jutte pole avaldanu — ta on just asja käppa saanud ja nüüd võiks justkui tõsisemalt andma kukkuda. Aga võta näpust.

“Kaheksa Pädeva Härrasmehe” näol on tegu tegevusküllase fantaasiakrimkaga, mis pole ka üllatus, arvestades autori kahte eelnevat raamatut. Loomulikult toimub kõik endiselt Vanas-Hiinas, kus maagia on kõikjal ja jumalad inimestele lähedal ja loomulikult on peategelasteks taaskord Kümnes Härg ja Isand Li.

Raamat algab sellega, kus meie sõbrad on kinni nabinud Hiina kõige kõvema sarimõrvari (kellel on lisaks kõrilõikamisele must vöö ka kokanduses). Sellal kui nad kärsitult ootavad I peale täppi, ehk seda kuidas paharetil pea otsast lüüakse tormab keset päris päeva linna keskväljakule ülesärritatud zombie ning kukub tegelasi rappima. Selline ülbus ühe elava surnu poolt on kõikide jaoks üllatuseks, sest zombied ju päikest ei kannata. Mis leidis kohe ka kinnitust, sest peatselt tegelase entusiasm rauges ja natuke hiljem raugesid ka ta elumärgid (kui neid nii võib nimetada). Sel hetkel ei osanud keegi arvata, et tegu on järjekordse suurekaliibrilise seikluse avaakordiga.

Üks asi järgnes teisele, aetakse asju Isand Li vana sõbra ja elava pühaku Taevase Isandaga, paljastatakse Mandariinide kontrabandismiskeem, leitakse jälgi kuulsatest iidsetest šamaanidest, keda kutsutakse ka Kaheksaks Pädevaks Härrasmeheksning lõuks avastatakse ka see, mis neid kõike seob.

Raamat on piripilgeni täis erinevaid nüansse Hiina elust-olust, viiteid erinevatele legendidele ja nagu ikka jookseb kõik kokku ühte lastelaulu. Head lugemist.

PS. Kui raamatut pole, aga tahate osta, siis klikake siia: “Eight Skilled Gentlemen“.

Goat, goat, jump the wall
Grab some grass to feed your mother
If she’s not in field or stall
Feed it to your hungry brothers
One … two … three … four … five … six … seven … eight!

Ma ei teadnudki, et linnalähiliinide rongid nõnda populaarsed transpordivahendid on. Kella 8 paiku oli rong hommikul nii põhjalikult rahvast täis topitud, et korpulentsed piletimutid ei pääsenud liikuma ning nii ma saingi tasuta sõita.

Okei, aga nüüd aitab mölast ja viuh eelhääletama!

Miks ma peaksin valima minema? Iga valik on ju halb?

Valikud võivad ju halvad olla, kuid mõned on ilmselgelt halvemad. Lõppkokkuvõtes on asja taga inimesed, kes otsustavad mismoodi sinu linnale laekuvat maksuraha kulutatakse. Mõned jagavad selle lihtsalt laiali, teised maksavad sellega võlgu, kolmandad teevad kurat teab mida. Mõtle hetkeks enda peale ja otsusta selle põhjal mis sulle endale kasulikum tundub.

Teine võimalus töötab täpselt vastupidi — otsusta, mida sa kindlasti näha ei tahaks. Hääletamine töötab protsentuaalsel jaotusel. Näiteks kui on kolm kandidaati ja kaks hääletajat, siis saavad kaks kandidaati 50% (või veel hullem, üks saab 100%). Teisisõnu kuulub mõlemale pool (või ühele kõik) ja see, kes saab linnapeaks saab suhteliselt vabalt majandada, kuna teine pool reaalselt midagi blokeerida ei saa. Kui nüüd tekib juurde kolmas valija, kes annab sellele kolmandale kandidaadile oma hääle, siis on kahel eelmisel 50% (kui muidugi just mõlemad ühe ja sama poolt ei hääletanud) asemel juba 33% ja sellevõrra ka vähem mõjuvõimu. Opositsioonis olevad tegelased saavad nüüd seljad vajadusel kokku panna ja just opositsiooni roll on vaadata, et juhtoinad kurja ei teeks. Ja kuna see on nende endi huvides, siis pole vaja karta, et nad jalgu lohistavad.

Tahaks sinu poolt hääletada, aga ei ela Kesklinnas. Mida teha?

Hääleta minu sõprade poolt:

• Henrik Aavik (1181), Põhja-Tallinn
• Tarmo Hellat (1103), Mustamägi
• Kalle Virkus (144), Saue vald

Eile oli Lauri sünnipäev, nüüd on nigel olla. Ärkasin päeval kell viis. Rämpstoitu tahaks, aga keegi ei too. Vääks!

Niisiis, armsad lugejad, viies ja viimane päev ning sellega ka kogu kahekursuseline tsükkel on läbi saanud. Nüüd ei ole muud kui natuke praktikat ja seejärel tuleb minna sertifikaati tegema.

Tänase päeva läbivaks teemaks oli workshopid. Üllatavalt hästi kukkus see välja — vaadates eelnevaid päevi jäi mulle mulje, et ma olen teistest hullult palju maas. Praktikas selgus, et ma olin tavaliselt kas esimene või üks esimestest, kes oma probleemid suutis ära lahendada. Ma olen natuke pahane kah selle peale — tuleb välja, et justkui polnudki põhjust mitu päeva enda saamatuse üle tige olla. Kuid vahet pole. Mul on see asi käpas.

Hasartmängusöökla suutis enam vähem adekvaatse kõhutäie organiseerida. Eelroaks oli Suitsukalasalat, peakäigu moodustas Eskalopp (Seentega! Mõtelge!) ja kõige lõpus lendas lõugade vahele Jäätis, keedisega.

Kui koolitus läbi sai, siis anti mulle kauba peale ka raamat Oracle 9i DBA Handbook ja Oracle University kruus. Lahe!

Niisiis Backupid ja veelkord backupid. nig restored. Ja import ja eksport. Ja siis veel veidike backuppe ja recovereid.

Söök: Makrasalat, Šašlõkk ja mingi Gnoomidessert. Nägid välja nagu moosipelmeenid mis on tihedalt teineteise ligi. Maitsesid hoopis teistmoodi. Paremini.

valimised.future.ee on aru saanud, et poolikute andmetega ei ole võimalik vastuseid anda ning on aumeeste kombel suunanud oma lehekülje ümber palju adekvaatsemale Postimehe lehele. Minu lugupidamine sellise mõistliku teo eest!

See Kommunistikohukesejama on on üle igasuguse mõistuse läinud. Keskpoliitibüroo tegelased pööritavad aga aiva silmi ja laiutavad käsi — nemad ei tea midagi, juhuslik kokkusattumus, vaba turumajanduse piiramine. Mis sest, et need reklaamipinnad olid eelnevalt Keskerakonna poolt tellitud. Mida Kurat? Kruuda on ju oma jope Kesikute peres. Maja, toetused, nüüd Kohukesed. Coincidence? I don’t think so! Kahju, et Juku-Kalle oma särgivärgi varakult ära tegi — kus nüüd oleks aga lajatada saanud. Kommarid ahju!

Lisaks temaatiline Vikipeedia artikkel.

PS! Kohukeseäri peab ikka sigatulus äri olema kui selle taha poolemiljonilist reklaamikampaaniat on mõttekas teha. Ja ainult välireklaami — Keskmine Kohukesesööja ju televiisorit ei vaata vaid jõlgub tänaval!

Läbivaks teemaks oli Backup & Recovery. Tutvustati erinevaid metoodikaid (User Managed ja RMAN) ning andi üldine pilt teemal miks, kuidas ja millal. Päris palju aega kulus erinevate praktiliste katsete peale. Simuleeriti erinevaid ebameeldivaid situatsiooni, mida paluti kõrvaldada.

Tänane menüü oli muljetavaldav, eriti võrreldes emaspäevaste Nordik (duh! Pärdik!) pastadega. Seekord oli võimalik valida tervelt kolme hea toidu vahel: Kana Pasta, Šašlõkk ja Kiievi Kotlett. Ma otsustasin viimase kasuks. Siiski häirib mind natuke see värk, et mis komme on head toidud kõik kesknädalasse lükata ja teistel päevadel ainult riismeid pakkuda!? Eelroana võtsin omale Valdorffi salati, mis koosnes sellerist ja õuntest. Kui ma oleks teadnud, et seal seller sees on, oleks võtmata jätnud! Kust kurat pidin ma teadma, et Valdorff tähendab itaalia keeles sellerit (tegemist on asutuse enda sõnade järgi itaaliapärase restoraniga — loogiline ju kah, kust siis mujalt ikka saaks selliseid tuntud itaalia hõrgutisi nagu kiievi kotlett ja borš)! Õnneks õun neutraliseerib selleri jubedust üllatavalt edukalt. Magustoiduks olid Pannkoogid Keedisega.