pronto.ee

EPL onlines on selline karikatuur: Poliitiliselt korrektne jõuluvana. Asja teeb naljakaks mitte vana ise, vaid see, et sinna juurde on keegi proovinud kirjutada poliitiliselt EBAkorrektset kommentaari ning see on ära tsenseeritud. Seetõttu võiks öelda, et tegu pole mitte pilapildiga, vaid pildiga elust enesest.

Kas te teate, et sõna Jõul tuleb norrakeelsest sõnast ‘Yule’, mis omakorda on päris sõnast ‘hweol’, mis tähendab ratast. Ratas sümboliseeris aastaringi, sest selle pühaga tähistati aasta kõige pikemat ööd ja seega uue tsükli algust. Mõnedes põhjapoolsemates kohtades polaarjoone kandis võis juhtuda, et päike ei tõusnud üsna mitu päeva ja see põhjustas loomulilt ebausklikes pagantes palju ärevust. Pööripäevaks toodi metsast nn yulepalgid, pisteti need põlema ja need lõõmasid õite mitu päeva. Sellega anti omapoolne panus, et päike uuesti tõusma ja päev pikemaks venima hakkaks.

Kas te seda ka teate, et veel eemise sajandis alguses, üle-eelmise sajandis lõpuks peeti paljudes kohtades jõulupuu tuppatoomist paganlikuks kombetalituseks, mida ükski tõsiusklik isegi kaaluma ei hakka. Jõulukuusk kui üldlevinud traditsioon sai jala alla tegelikult alles kusagil teise maailmasõja ajal, mil linnadesse hakati suuri kuuski tooma. Kuusetraditsioon on tegelikult küll saksa / germaani päritolu, mil ehiti igihaljaid taimi, et sellega demonstreerida elutahet ka aasta lühimal päeval. Ingliskeelsesse maailma jõudis see läbi abielusidemete saksa ja inglise kuningakodade vahel. Muide, roheliste taimedega mässamine oli päris paljudes kohtades kombeks, näiteks vanas egiptuses toodi tuppa palmioksi, et turgutada päikesejumal Ra-d tema “raske haiguse” ajal.

Kas teate, et jõulud kui usuga seotud pühad tekkisid alles kusagil 1860 paiku, mil kellelgi tekkis geniaalne idee hakata tähistama Kristuse sünnipäeva. Varem ei peetud seda tähistamisvääriliseks, kuigi just selle plaaniga pandi jumalapoja sünnipäev ühe suurima paganliku püha peale. Jeesuse sünniaeg ei ole tegelikult sugugi nii kindlalt aasta lõpus, vaid pakutakse, et see on pigem kusagil sügisel. Paraku kippusid kristlikud kogukonnad vanast harjumusest ikkagi jõule (või kuidas neid parasjagu nimetatigi) tähistama ning et mitte usunõrkust üles näidata oli vaja see püha kuidagi religiooni absorbeerida. Muide, meil on seda pisut raske mõista, kuid peaasjalikult vaid inglise keelt kõnelevates maades (pluss näiteks ukrainlastel ja kreeklastel) on jõulu nimetus kuidagi Kristusega setud (christmas). Meil on see näiteks hoopis Jõul, soomlastel Joulu, norrakatel ja rootslastel Jul, sakslastel Weihnachten, prantslastel Noël, itaallastel Natale, jne.

Kas teate, et püha Nikolaus on saanud mõnedes maades jõuluvanaks suuresti juhuse tahtel. tegelikult kuulub talle selline päev nagu 6. detsember, mis on tema surmapäev ning seda päeva peeti soodsaks suuremate ostude tegemisel ning abiellumisel.

Läbi aegade on jõulud olnud üldrahvalikud pidustused, kus pummeldati, söödi ja pidutseti kõigest väest. Sõdade ajal nn jõulurahude pidamine on kombeks peamiselt sellepärast, et sõdurite moraali kõrgel hoida. Esimesest maailmasõjast võib tuua näite, kus jõuluvaherahu puudumise tõttu korraldasid sõdurid selle ise — mõlemalt poolt mehed selle asemel, et teineteist kõmmutada kukkusid hoopis koos pummeldama. Eestlaste perekeskne nn vaikse jõulu komme on pärand “vene ajast”, mil jõulude pidamine oli kui mitte just otseselt keelatud, siis igal juhul äärmiselt taunitav ning inimesed tegid seda salaja.

Siin on teile natuke materjali lugemiseks:
http://www.historychannel.com/exhibits/holidays/christmas/index.html

Vahepeal on valminud selline fännide tehtud mäng nagu Halo Zero. Erinevalt Microfti ja Bungie 3d Halost on see mäng igas mõttes 2d ja meenutab kõige rohkem ühte vana kooli mängu nimega Abuse (või Amiga pealt tuttavat Walkerit)

Downloadisin selle omale ja mängisin natuke … suur nostalgiahoog tuli peale. kas kellelgi on veel midagi taolist soovitada?

amazon.com: Steven Brust: Jhereg

Ma kõhklesin päris pikalt nelja ja viie vahel ning otsustasin lõpuks ikka viie kasuks, kuigi väga napilt. Midagi jäi jutus justkui puudu ja kohati andis see tunda.

Vlad Taltose isa ostis kunagi omale ajal Jheregi aadlikutiitli, paljuski tänu millele on ta nüüd lugupeetud “ärimees”. Temaks äriks on kõrilõikamine ning Vlad on selles kunstis osav. Võiks isegi öelda, et ta on oma alal üks paremaid (salapärane Mario muidugi välja arvata). Dragaeranite impeeriumis on see inimese kohta päris kobe tulemus, sest kuigi dragaeranid ise näevad bälja nagu inimesed, pole nad seda mitte üks teps. Nad elavad tuhandeid aastaid vanaks, nad on inimestest suuremat kasvu ja neil ei kasva habe. Inimesi peavad nad tüütuseks, kes oma lühikeste eludega ei ole väärt sama õhkugi hingama. Paraku inimesed (või idarahvas, nagu neid kutsutakse) ei kavatse kuhugi kaduda ja dragaeranite ning inimeste vahel valitseb hetkel vaherahu. Vladile meeldis noorukipõlves dragaeranitele kitli peale anda ning palgamõrtsuka ameti valis ta paljuski seetõttu, et ta sai tegeleda oma lemmikstegevusega ning lisaks veel saada selle eest makstud.

Impeeriumi ülesehitus on küllalt tänapäevane. Kuna maagial on selles maailmas oma koht, pole keegi viitsinud tehnikaga jännata. Küll aga on arenenud mõned teadusalad, nagu näiteks geneetika. Idarahvas kasutab veel šamanistliku nõiakunsti, mille abil Vlad omale kaaslaseks pisikese lohe moodi eluka, jheregi, on soetnud. Muide, koos aadlitiitliga sai Vlad õiguse kasutada ka impeeriumi maagiat, mis enamustele inimestele kättesaamatu on. Selline ta siis ongi, see meie Vlad, võlur, nõid ja kõrilõikaja.

Kord pöördus Vladi pole Jheregi klanni juhte ning pakkus talle üüratu tasu eest väga diskreetset tehingut. Jheregi klann on üles ehitatud nagu maffia ning ka nende tegevusvaldkonnad on äravahetamiseni sarnased. Selgus, et klanni tipptegijatest on kogu kass kotti toppinud ning plehkat teinud. Kui kuuldus sellest peaks rahva sekks jõudma kaotavad jehreglased teiste silmis igasuguse respekti, lisaks jääb kõigile mulje, et neid ongi väga lihtne röövida ning loomulikult ei ole selline finantsmõlk ka ärile hea. Vladile pakutakse diili, et ta peab pahategija üles leidma, tegema mis vaja ja raha tagasi tooma. Vlad nõustub.

Selgub, et pahategija ei proovigi põgeneda, vaid seab ennast positsiooni, kus tema tapmine vallandaks Jheregi klanni ja Draakoni klanni vahelise sõja. Taoline sõda on kord juba toimunud ning mõlema jaoks katastroofiliste tagajärgedega. Vlad leiab ennast ebameeldivast positsioonist .. tal on vaja mees tappa ja samas on tal vaja vältida kodusõda. Olukord on raske ja iga mööduva tunniga võib tekkida olukord, kus kogu asi tuleb avalikuks.

Vlad on terava keelega tüüp ja mõnes mõttes meenutab Terasrotti — ta on terava mõistusega, pisut arrogante ja oma võimetes kindel. Ka huumorisoonega on tal kõik korras ning tegelikult ainuke asi, mis mulle selle raamatu juures ei istunud oli tema naiste karakter, mis sisuliselt oli mees naise riietes. Aga see probleem kipub olema pooltes ulmeraamatutes tänapäeval ja seega mõnes mõttes ei ole enam nii õudne apsakas.

News.com räägib meile sellise loo: Nimelt liikumine nimega Jews for Jesus (tegeleb juutide ristiusku konverteerimise tänamatu tööga) on kohtusse kaevanud Google, kelle Blogspot teenusesse on keegi tenud sellise blog.

See on üsna huvitav sündmuste käik, kuna varem on blogid kui alternatiivsed infokanalid jäänud sellistest asjadest suuresti puutumata. Lisaks kui hagejad peaks kohtuasja võitma, tähendab see seda, et te peate kõik oma blogide nimed ettevaatlikult üle vaatama, sest kurat seda teab kelle kaubamärki te võite kasutada. Ja kui ka ei kasuta, siis võib keegi selle kusagil registreerida ning teile siis hambad kintu lüüa — siin on päris palju neid, näiteks pepsi.blogspot.com, oracle.blogspot.com, jne.

Me oleme siin kogu aeg rääkinud toorikutest ja kõvaketastest — teisisõnu andmekandjatest. Kuid kõik ju mõistavad, et tegelikult ei maksustata tooriku puhul tükikest plastmassi mille vahel on metall-leheke. Jutt käib meil siiski andmetest.

Prantsuse seaduseloojad on vastu võtnud uue paranduse digitaalsesse autoriõiguse seadusesse, mis on muusika- ja filmitöösturid tagajalgadele ajanud (Bloomberg.com uudis). Nimelt on seal nüüdsest P2P failivahetus kuulutatud täiesti legaalseks, kuigi samas on teenusepakkujatele väike autorimaks peale virutatud, mida siis spetsiaalne agentuur seal laiali hakkab jagama. Iseenesest mõistlik käik, kuid vaadakem seda Eesti kontekstis, kus ainult võetakse.

Kujutagem nüüd ette, et meil maksustatakse plaadid megabaidi pealt. Kui see oleks tehtud, siis on seal imepisike sammukene, et maksutada ka interneti andmevahetus megabaidi pealt. Sisuliselt kui sa vaatama hakkad, siis pole ju erilist vahet internetil ja näiteks CD-l. Kui sa saad kopeerida “internetist” ja kirjutada CD peale, siis järelikult on tegu ühilduvate meediatega, mida saab maksustada samadel alustel. Ja kui see megabaidi pealt maksustatakse, siis lendab kogu maailm leekides vastu taevast — hüvasti igasugused asjad, mida vähekenegi trafficut tekitavad nagu näiteks skype, rss reader, jne. jne. Ning vaadates tehtavaid samme on mul tunne, et see ongi rattustel plaanis. Inimesed, olge valvsad!

Vaatame siis seda toorikumaksu, millega rahvavaenlane Kalev Rattus oma majandusliku olukorda parandada kavatseb nüüd natuke teise nurga alt. Jutt on nimelt megabaidi maksustamisest (selle eelnõu andsid sisse rahvaliitlane Jaak Allik ja keskerakondlane Evelyn Sepp — millised muud erakonnad suudakski sellise skeemi peale tulla), mis õnneks seekord läbi kukkus. Mida tähendas megabaidi maksustamine? See tähendas seda, et plaaniti iga 25 mega eest kasseerida 3 senti rattusemaksu.

Allpool tulevad kalkulatsioonid on tehtud arvestusega, et 1 kilobait on 1000 baiti, mitte 1024. Vaatame, mida see siis tähendab:

1GB – 1.20 krooni rattusemaksu
1 CD, ca 700MB – 84 senti rattusemaksu
1 DVD, ca 4.7GB – 5.64 krooni rattusemaksu
Minu sülearvuti kõvaketas, 80GB – 96 krooni rattusemaksu
Minu koduarvuti kõvaketas, 160GB – 192 krooni rattusemaksu
Hetkel müügil olev suurim kõvaketas, 500GB – 600 krooni rattusemaksu

Loeme seda uudist, kus Hitachi plaanib mõne aasta pärast 5TB kettaid.
5TB – 6000 krooni rattusemaksu

Nagu näha kasvab summa geomeetriliselt koos salvestusseadmete arenguga.

Google Image otsing annab meile sõnale ‘rattus‘ hulga selliseid väga iseloomulike tegelasi:

Wikipedia ei ole samuti palju tagasihoidlikum: ‘rattus‘.

Wikipediast rõhutaksin ma eelkõige aga ühte väga tabavat lauset:

Rats have a significant impact on food production. Estimates vary, but it is likely that anything between 1/5 and a 1/3 of the world’s total output is eaten, spoiled or destroyed by rats and other rodents.

Delfis on uudis selle kohta, et nõukaaegsed pommivarjendid seisavad jõude. Selles uudises on ka huvitav lõik:

Linnavalitsus kaalub praegu, kas anda see pind rendile OÜ-le Pime Juhus, mis haldab ka kultusbaari Levist Väljas. “Kui õnnestub, ei koli Levist Väljas siiski üks ühele sinna punkrisse üle,” ütles firma omanik Madis Kaasik.

Kesklinna asevanema Jüri Lumpi sõnul võiks linn anda punkri firmale pikaajalisele rendile, sest koht nõuab palju investeeringuid — üle miljoni krooni.

Jutt käib Paksu Margareeta kõrval olevast varjendist, millest pool on praegu firma CitySec käes ja pool seisab jõude. Sellest teisest poolest rääkiski see eelnev lõik. Iseenesest nagu me mäletame on viimasel ajal Levist Väljaga üldse kriitiline värk ning kohalikud jõmmid on soovinud seda juba paras jupp aega kinni panna, kutsunud regulaarselt politseinike ja teinud tuhat muud imet. Vahepeal oligi paar mõnda aega suletud ning pole senini päris selge, kes kellega magas, et seda uuesti lahti teha. Aga lahti ta tehti.

Selles valguses on selge, et linn tahab baari kuhugi paremasse kohta nihutada ja tõenäoliselt tahab seda ka baar ise, kuna koht kipub väikseks jääma. Uue koha ümbruses ei oleks rahameeste elamisi ja seega jäetakse öised napsusõbrad suuresti rahule. Aga ärgem siin liigselt spekuleeri — elame, näeme.

Sõpruse Puiestee lehele sai nüüd lisatud pildialbum. Sinna pääseb foorumis, klikates ülemises menüüs uuele nupule ‘Pildid’. Asi on hetkel katsetusjärgus ehk seega kes soovib, see proovib … aga omal riisikol.

Vaatamata sellele,et mõned mehed ülepäeviti ajakirjanduse veergudel soovitava ikka üksi ja uhkelt asju ajada, valitsem ülejäänud maailmas siiski suuremat sorti konsolideerumismeeleolu. Ühtsuses on jõud ja suuruses samuti. Teisisõnu maailma suuruselt kolmanda kõvakettatootja Maxtori kaubamärk kaob ajaloo prügikasti ning asendub Seagate (suuruselt maailma esimene) omaga, sest viimane liitis aktsiaswapi korras väiksema tegija endaga. Maxtori praegustele aktsionäridele jääb uues firmas umbes 16% osalust.

Reuteri uudis, seal on rohkem detaile kui kedagi huvitab.