Müüsin oma Camaro maha. Sellega seoses on mul taaskord autodega monogaamne suhe (Fiat Coupé näol).
Põhja-Koreal on Pomm
Põhja-Korea paistab olevat sõnapidaja riik: nädalakese eest lubas korraldada oma esimese tuumakatsetuse ja täna tegigi selle ära. Kõik on hirmus elevil ja ise Eesti pidas vajalikuks seda hukka mõista.
Kuid mida see kõik maailma jaoks tähendab? Tegelikult suurt mitte midagi. Esimene asi, mis lappimist tahab on haavatud eneseuhkus. Suurriigid pole harjunud sellega, et nende näpuviibutamist külma rahuga ignoreeritakse. Omajagu sümptomaatiline on asja juures ka see, et ähvardatakse embargode ja muude asjadega. Kõik need asjad kehtivad Põhja-Koreale juba niikuinii, seega on see sama tõsiseltvõetav ähvardus kui kalamehe sajatuse vees ringi ujuvale kalale: “Kui sa kohe võrku ei uju, siis ma uputan su ära!” Samas jätab see mulje, et midagi on tehtud ning kõik on rahul.
Siiski päris ilma kaotajateta selles mängus läbi ei saa. Vaatame kõigepealt seda, millist ohtu Korea tuumarelvad endast reaalselt kujutavad. Välja on pakutud erinevaid stsenaaiume: kõige mustem neist on selline, et P-K müüb paar tuumakat mingile terroriorganisatsioonile, kes seejärel kusagil suurlinnas sellega palju kurja korda saadab. Omale poolt ütleksin ma selle kohta, et äärmiselt vähetõenäoline. Esiteks nii naljakas kui see ka pole P-K ei vaja eriti raha — me teame ju kõik, et nad on suutelised trükkima dollareid, mis on sisuliselt eristamatud õigetest. Kuna neil mingeid kohustusi ja ka erilist hirmus USA ees ei ole, siis ei takista neid õigupoolest midagi neid rahasi kasutamast. Kuna neile kehtib endiselt veel totaalembargo, siis pole neil ka siis kui neil oleks õigeid dollareid nendega midagi peale hakata. Mida terroristidel neile pakkuda on? Suurt midagi — maailmakorra kõigutamine ei tänapäeva totalitaarsete süsteemide eesmärk, kuna just see on see, mis neid üleval hoiab. Keegi ei soovi saagida oksa millel nad istuvad ning totalitaarsed süsteemid pole selles mingi erand.
Pakutakse ka võimalus, et P-K ründab Lõuna-Koread või Jaapanit. Siililegi peaks selge olema, et tõenäosus selleks on kaduvväike, sest näruse 10 tuumapommiga kogu maailma vastu astuda on enesetapp ja üks asi millega totalitaarsed EI tegele on enesetapp. Näiteks Iraak ründas Kuveiti samuti suuresti oma endise liitlase USA kinnitusel, et nad vaatavad mujale kui Saddam Kuveidi endale võtab. Paraku on USA-l läbi aegade olnud kalduvus oma liitlasi viimasel hetkel selga pussitada ja nagu ajalugu näitas ei olnud ka seegi kord erand. Rääkides Jaapanist ja L-Kst, sii nii Euroopa, Venemaa, Hiina kui USA majandus on suuresi sõltuv nende kahe riigi majandusest. Seega saaks P-K vastu hambaid nii oma endistelt vaenlastelt kui ka endistelt liitlastelt.
Tõenäoline on muide ka see, et P-K vaatamata poliitikute õudusjuttudele ei ole võimeline reaalselt USA territooriumi ründama. Küll aga satuks kohe tule alla kui algaks sõda Põhja-Koreaga L-K ja Jaapan. Pikas perspektiivis tähendab see seda, et kaks viimast riiki on sunnitud oma praeguse poliitika põhjalikult üle vaatama. Kuna piitsapoliitika paljuski oli põhjuseks, mis P-K omale Pommi soetas, siis on tõenäoline, et järjest rohkem ja rohkem hakatakse ignoreerima USA vastuseisu ja hakatakse proovima präänikupoliitikat. Muide viimase kahekümne aasta jooksul on umbes kolm korda seda proovitud ja igakord on USA jõuliselt sekkunud. Viimane kord sekkuti eriti järsult, sest kulaarides hakati sositama potentsiaalsest Koreade taasühinemisest Lõuna-Korea juhtimisel (sarnaselt Saksamaadega). USA-le paraku selline asi ei istu, sest nende sõjaline kohaolek regioonis muutuks tarbetuks, mis veelgi pikemas perspektiivis vähendaks märkimisväärselt nende mõjuvõimu regioonis. BBCNewsi kommentaaroid ja analüütikud on valdavalt seisukohal, et P-K oli pommi luues sundseisus ja kui kohe jõhkraks tapatalguks ei lähe, siis tegelikult võib see umbes 10 aasta jooksul viia hoopis märkimisväärsele pingelangusele regioonis.
Ahjaa .. üks asi veel. Keegi kunagi rääkis, et P-K-l on püssi all 1.1 miljonit meest, mis on selgelt liiga palju. Tegelikkuses on asi nõnda, et kuigi see number on märkimisväärne on tal vastas kolme riigi väed: Jaapan (kellel pole küll otseselt sõjavge, vaid maakaitsevägi), Lõuna-Korea, kellel on üle 600000 mehe tegevteenistuses ja USA, kelle võimsust me ei hakka siin kirjeldamagi.
Ketsikriis
Reedel kerges vihmasaginas kodu poole tatsates tundsin, et varbad lähevad märjaks. Kodus võtsin ketsid jalast ja kõik sai selgeks — minu ilusatel punastel ketsidel on tallad täiesti läbi. Paraku on see nende odavate Hiina ketside, mis maksavad umbes 80 krooni, tüüpprobleem — vaevalt oled kuu aega jõudnud käia, kui talda nagu polekski. Oma eelmised ketsid olin ma ostnud umbes nelja nädala eest ja märjad vabad olid ümbertõukamatuks viiteks sellele, et nende ketsidega on kööga.
Kiired konsultatsioonid ketsispetsidega andsid hulga väärtuslikku informatsiooni: Hiina ketside kiire kulumine on üldteada probleem. Alternatiivina soovitati näiteks Converse või Adidase ketse, mis pidi päris mitu head aastat vastu pidama ning millel enne pidid pealsed läbi kuluma kui talla sisse auk tekkima. Kuna eelpoolnimetatud firmad on spordifirmad, siis tekkis mul suur lootus, et mõnest sporditarvete kauplusest peaks vajalikud jalavarjud saama.
Aga võta näpust. Reede päeval käisin Kaubamaja ümbruses. Kaubamajas polnud halligi. Kaubamaja kõrval Tartu maantee alguses asuvas Sportlandis olid müügil ainult mikroskoopilised numbrid naistele. Roosad! Estonia puiesteel asuvas poest ei leidnud ma midagi, samuti Rävala puiestees asuvas. Muide, Rävala Puiestee poes olid sellised vinged mustad ketsid siniste leekidega, aga suurim number oli 43. Mul oli vaja aga 46-e. Lisaks Rävala Puiestee poe kohta veel niipalju, et tegu oli ainukese poega, kus ei töötanud moronid (see paistab sporditarvete poodide põhiprobleem olevat. Moronid!). Neiu kuulas mure ära, nuputas, helistas, pakkus alternatiive ja töötas kaasa. Kõikides ülejäänud poodides lähtusid müüjad sellisest loogikast: maksimaalne mehe jalanumber on 43. Üle 43 jalanumbriga mehed on loomad. Loomad käivad paljajalu. Loomad käivad paljajalu POE UKSE TAGA!
Üldjoontes ei leidnud ma linnast midagi. Õhtu poole läksin poodi napsu ostma ja muu hulgas lippasin kiirkorras läbi ka kõik Kristiine keskuse jalatsipoed, sabas hädaldav Mait, kes tahtis hirmsasti kotis oleva rummipudeliga üheks saada ning kellele minu jalatsiprobleem joomisest viilimisena tundus. Mitte üheski poes ei olnud üle number 43 ketse. Isegi koledaid mitte. Ahjaa, seal all olid need hiinakad (Northbridge World Wide — ehk Põhjasilla Maailma Laiused) Prismas müügil. Küll valet värvi, aga nr 46 oli täiesti olemas. Ma tahtsin saada selliseid ketse, mis kohe ära ei laguneks ja oleksid punased. Jätsin need ostmata.
Laupäeval läksin Rocca al Mare keskusesse. Hiiglaslik maja, palju poode, suurem võimalus ketsid leida, ütles minu kõhutunne paljulubavalt. Loll kõhutunne! Selles hoones on vähemalt 10 erinevat jalatsipoodi. Igal pool vaadati mind kui looma, kes kohe kukub kassa ette põrandale sittuma ja pilgud mis mulle saadeti olid sellised, mis isegi Savisaare punastama paneksid. Lõpuks läksin Prismasse ja ostsin sealt valed nr 46 ketsid.
Parem pool muna kui tühi koor. Nelja nädala pärast ratsutame jälle.
Kohtusaaga jätk
Paar päeva tagasi sain ma kutse kohtusse, kannatajana. Päris tükk aega segaduses olnuna õnnestus mul täna lõpuks kohtusekretär toru otsa saada. Kõigepealt tuvastasime me selle, et üheteistkümnenda oktoobri asemel toimub kogu üritus hoopis kümnendal novembril. Seejärel tegime kindlaks mis asjus ma kannatan — selgus, et märtsikuus pani mingi kurjategija mult mobiili tuuri ja ta saadi kätte. See Valdo-Kristjan King on mingi eriti kõrgekaliibriline tainapea — tema üks põhilisi meelistegevusalasi paistab olevat busside pätsamine ja nendega puusse sõitmine.
Lisaks veel niipalju, et erinevalt eelnevatest eriti kiuslikest muttidest kellega mul oli ebaau eelnevalt suhelda, on hr. Jaak Paju igati vastutulelik, mõistlik ja asjalik mees.
Uus auto: Fiat Coupé
Nõrgamõistuslikkuse volinik
Alati kui võrdõiguslikkuse peale jutt läheb, meenub mulle üks überklounidest: Marianne Mikko. Iga kord kui samas lauses on olnud juttu meestest ja naistest on proual vaja olnud nokk lahti teha ja kirema kukkuda. Omamoodi üllatav on aga see, et viimase selle alase margi täistegemise vastutusrikka ülesande võttis enda võimekatele õlgadele hoopis võrdõiguslikkuse volinik Margit Sarv. Millega ta siis hakkama sai?
Ühesõnaga värk selline on, et homoklubi Angel jagas koolipoistele reklaamhelkureid. Iseenesest on helkurite jagamine igati tänuväärne ettevõtmine, kuid MS-le ei meeldinud see, et neid jagati ainult poistele. Praegusel hetkel tundub, et võrdõiguslikkuse eest võitlejate hulgas pole nõrgamõistuslikkus küll kohustuslik, kuid tuleb suuresti abiks: antud juhul oli küsimus ju hoopis selles, et kas neid helkureid oleks pidanud poistelegi jagatama (vähemalt sellisel kujul nagu seda tehti) — rahva silmis on (ja suuresti põhjusega) homoliikumine väga tihedalt seotud pedofiiliaga. See samm ei teinud nüüd küll midagi selle heaks, et seda väidet ümber lükata, pigem vastupidi. Ning kas üleüldse on kõrtsireklaami kohane alaealistele jaga? Kas nõrgamõistuslikkuse volinik Margit Sarv oleks hakkanud tüdrukute õiguste eest võitlema ka siis kui tegu oleks olnud Liviko poistele suunatud kampaaniaga?
Kohtukulli kutse
Täna sopsatas mu postkasti teade, et “teile on saabunud postkontorisse tähitud kiri Harju Maakohtult” (mis ennast teatisel tagasihoidlikult HMK-ks nimetas). Postkontoris kirja närviliselt lahti katkudes leidsin sellest järgneva kutse:
Pean tunnistama, et olen täiesti sõnatu — mul pole õrna aimugi, kes see Valdo-Kristjan King on, mille puhul teda sundravile tahetakse saata ja kuidas ma tema käe läbi päris täpselt kannatasin. Mõned asjad, mis mulle meelde tulevad on paar telefonivargust ja minu jalgratta salapärane kadumine, kuid kui ma helistasin kohtusse, siis teatas sealt nipsakas naishääl, et tema ei tea midagi … pärast seda kui ma tema julgustuseks ütlesin, et ma ei heidagi talle ette millestki midagi teadmist muutus ta erakordselt tõredaks ning alles pärast kümmet minutit tihedat ja väljenditerikast vestlust õnnestus mul ta käest välja peetida, et tegelikult siiski on olemas inimene, kes midagi teab. Selleks osutus kohtusekretär Jaak Paju, kes peaks ennast umbes tunni aja pärast näole andma. Eks ma siis ootan.
Kuidas osta autot?
Auto ostmine on imelihtne! Kõigepealt tuleb pähe mõte, et võiks osta auto. Seejärel mõtled välja, mida tahad, lased spetsidel üle kontrollida, orgunnid raha, maksad käsiraha ja lepid ARK-i aja kokku. Ja seda kõike poolteise tunni jooksul. Kolmapäeval saan oma uue auto kätte. Mudeliks on Fiat Coupé Turbo 2.0.
Dark Galaxy
Üle pika aja otsustasin jälle Dark Galaxyst osa võtta. Dark Galaxy on nn brauseripõhine strateegiamäng, kus inimesed peavad reaalajas majandama ressurssidega, ehitama laevastike/armeesi ning neid siis teineteise peal kasutama. Kogu see värk nagu nimigi ütleb on galaktiliste proportsioonidega, piire ei tunta ja vange ei võeta.