Põhja-Korea paistab olevat sõnapidaja riik: nädalakese eest lubas korraldada oma esimese tuumakatsetuse ja täna tegigi selle ära. Kõik on hirmus elevil ja ise Eesti pidas vajalikuks seda hukka mõista.
Kuid mida see kõik maailma jaoks tähendab? Tegelikult suurt mitte midagi. Esimene asi, mis lappimist tahab on haavatud eneseuhkus. Suurriigid pole harjunud sellega, et nende näpuviibutamist külma rahuga ignoreeritakse. Omajagu sümptomaatiline on asja juures ka see, et ähvardatakse embargode ja muude asjadega. Kõik need asjad kehtivad Põhja-Koreale juba niikuinii, seega on see sama tõsiseltvõetav ähvardus kui kalamehe sajatuse vees ringi ujuvale kalale: “Kui sa kohe võrku ei uju, siis ma uputan su ära!” Samas jätab see mulje, et midagi on tehtud ning kõik on rahul.
Siiski päris ilma kaotajateta selles mängus läbi ei saa. Vaatame kõigepealt seda, millist ohtu Korea tuumarelvad endast reaalselt kujutavad. Välja on pakutud erinevaid stsenaaiume: kõige mustem neist on selline, et P-K müüb paar tuumakat mingile terroriorganisatsioonile, kes seejärel kusagil suurlinnas sellega palju kurja korda saadab. Omale poolt ütleksin ma selle kohta, et äärmiselt vähetõenäoline. Esiteks nii naljakas kui see ka pole P-K ei vaja eriti raha — me teame ju kõik, et nad on suutelised trükkima dollareid, mis on sisuliselt eristamatud õigetest. Kuna neil mingeid kohustusi ja ka erilist hirmus USA ees ei ole, siis ei takista neid õigupoolest midagi neid rahasi kasutamast. Kuna neile kehtib endiselt veel totaalembargo, siis pole neil ka siis kui neil oleks õigeid dollareid nendega midagi peale hakata. Mida terroristidel neile pakkuda on? Suurt midagi — maailmakorra kõigutamine ei tänapäeva totalitaarsete süsteemide eesmärk, kuna just see on see, mis neid üleval hoiab. Keegi ei soovi saagida oksa millel nad istuvad ning totalitaarsed süsteemid pole selles mingi erand.
Pakutakse ka võimalus, et P-K ründab Lõuna-Koread või Jaapanit. Siililegi peaks selge olema, et tõenäosus selleks on kaduvväike, sest näruse 10 tuumapommiga kogu maailma vastu astuda on enesetapp ja üks asi millega totalitaarsed EI tegele on enesetapp. Näiteks Iraak ründas Kuveiti samuti suuresti oma endise liitlase USA kinnitusel, et nad vaatavad mujale kui Saddam Kuveidi endale võtab. Paraku on USA-l läbi aegade olnud kalduvus oma liitlasi viimasel hetkel selga pussitada ja nagu ajalugu näitas ei olnud ka seegi kord erand. Rääkides Jaapanist ja L-Kst, sii nii Euroopa, Venemaa, Hiina kui USA majandus on suuresi sõltuv nende kahe riigi majandusest. Seega saaks P-K vastu hambaid nii oma endistelt vaenlastelt kui ka endistelt liitlastelt.
Tõenäoline on muide ka see, et P-K vaatamata poliitikute õudusjuttudele ei ole võimeline reaalselt USA territooriumi ründama. Küll aga satuks kohe tule alla kui algaks sõda Põhja-Koreaga L-K ja Jaapan. Pikas perspektiivis tähendab see seda, et kaks viimast riiki on sunnitud oma praeguse poliitika põhjalikult üle vaatama. Kuna piitsapoliitika paljuski oli põhjuseks, mis P-K omale Pommi soetas, siis on tõenäoline, et järjest rohkem ja rohkem hakatakse ignoreerima USA vastuseisu ja hakatakse proovima präänikupoliitikat. Muide viimase kahekümne aasta jooksul on umbes kolm korda seda proovitud ja igakord on USA jõuliselt sekkunud. Viimane kord sekkuti eriti järsult, sest kulaarides hakati sositama potentsiaalsest Koreade taasühinemisest Lõuna-Korea juhtimisel (sarnaselt Saksamaadega). USA-le paraku selline asi ei istu, sest nende sõjaline kohaolek regioonis muutuks tarbetuks, mis veelgi pikemas perspektiivis vähendaks märkimisväärselt nende mõjuvõimu regioonis. BBCNewsi kommentaaroid ja analüütikud on valdavalt seisukohal, et P-K oli pommi luues sundseisus ja kui kohe jõhkraks tapatalguks ei lähe, siis tegelikult võib see umbes 10 aasta jooksul viia hoopis märkimisväärsele pingelangusele regioonis.
Ahjaa .. üks asi veel. Keegi kunagi rääkis, et P-K-l on püssi all 1.1 miljonit meest, mis on selgelt liiga palju. Tegelikkuses on asi nõnda, et kuigi see number on märkimisväärne on tal vastas kolme riigi väed: Jaapan (kellel pole küll otseselt sõjavge, vaid maakaitsevägi), Lõuna-Korea, kellel on üle 600000 mehe tegevteenistuses ja USA, kelle võimsust me ei hakka siin kirjeldamagi.
