Alati kui võrdõiguslikkuse peale jutt läheb, meenub mulle üks überklounidest: Marianne Mikko. Iga kord kui samas lauses on olnud juttu meestest ja naistest on proual vaja olnud nokk lahti teha ja kirema kukkuda. Omamoodi üllatav on aga see, et viimase selle alase margi täistegemise vastutusrikka ülesande võttis enda võimekatele õlgadele hoopis võrdõiguslikkuse volinik Margit Sarv. Millega ta siis hakkama sai?
Ühesõnaga värk selline on, et homoklubi Angel jagas koolipoistele reklaamhelkureid. Iseenesest on helkurite jagamine igati tänuväärne ettevõtmine, kuid MS-le ei meeldinud see, et neid jagati ainult poistele. Praegusel hetkel tundub, et võrdõiguslikkuse eest võitlejate hulgas pole nõrgamõistuslikkus küll kohustuslik, kuid tuleb suuresti abiks: antud juhul oli küsimus ju hoopis selles, et kas neid helkureid oleks pidanud poistelegi jagatama (vähemalt sellisel kujul nagu seda tehti) — rahva silmis on (ja suuresti põhjusega) homoliikumine väga tihedalt seotud pedofiiliaga. See samm ei teinud nüüd küll midagi selle heaks, et seda väidet ümber lükata, pigem vastupidi. Ning kas üleüldse on kõrtsireklaami kohane alaealistele jaga? Kas nõrgamõistuslikkuse volinik Margit Sarv oleks hakkanud tüdrukute õiguste eest võitlema ka siis kui tegu oleks olnud Liviko poistele suunatud kampaaniaga?


